← Eesti

3-07-1156/22

Obsah (4)§ 32§ 16§ 3§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Silvia Truman ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1156

§ 32lg 1 kohaselt saada kasutusluba ja kasiinoruumid välja ehitada.

Koitla Varahalduse juhatuse liikme A. K. haldusasjas nr 3-06-882 antud ütluste kohaselt võttis ta enne üürilepingu sõlmimist ühendust linnavalitsuse pädeva ametniku Kaja Juhansooga, et täpsustada, millised on võimalused vaidlusaluses ehitises kasiino avamiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt kinnitas ametnik, et kõigi vajalike dokumentide esitamisel võib viivitada vastava loa andmisega kuni 2 kuud, kuid keeldumiseks puudub alus. Tunnistaja ütluste kohaselt oli talle oluline kindel teadmine selle kohta, et takistusi kasiino avamiseks ei ole, sest kaebajaga üürilepingu sõlmimiseks tuli tal lõpetada eelnevalt sõlmitud üürilepingud. Samuti tekkis seoses kaebaja pakkumisega võimalus võtta pangalaenu ehitise renoveerimiseks ning ta pidi olema kindel, et pangalaenu tagasimaksmiseks ta saab üürilepingus ettenähtud üüri. Peale vastuse saamist linnavalitsusest sõlmis tunnistaja üürilepingu ning pöördus linnavalitsuse poole kasutusloa 4

(11)3-07-1952 muutmiseks. Peale kasutusotstarbe muutmist sõlmis tunnistaja pangaga lepingu. Tunnistaja ütluste kohaselt võttis ta vahepeal mitu korda ühendust Kaja Juhansooga selleks, et kontrollida kas kõik läheb ootuspäraselt ning talle kinnitati, et taotlus võetakse menetlusse pärast kasutusloa esitamist (haldusasi nr 3-06-882 tl 57). Eelnevaga on tõendatud, et linnavalitsuse käitumise tagajärjel tekkis kaebajal õiguspärane ootus, et taotlus nõusoleku saamiseks hasartmängu mängukoha avamiseks rahuldatakse. Tulenevalt eelpoolt tuvastatud asjaoludest oli kaebajal korralduse nr 331 vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetluse tulemusena alus eeldada, et linnavalitsus annab hasartmänguseaduse § 7 lg 3 sätestatud nõusoleku ning arvestades seda, et kaebajal tuli ehitise kasutusloa saamiseks teha kulutusi selleks, et ehitis vastaks ettenähtud nõuetele ja kavandatud kasutamise otstarbele, said kaebajal tekkida kahjud kasiino avamiseks tehtud kulutuste näol. Kaebaja on ehitustööde teostamise kohta esitanud lepingud, hinnapakkumised, teostatud tööde vastuvõtu aktid, sisekujundusprojekti, sisekujunduselementide valmistamise ja paigaldamise tarnelepingu koos lisadega, tööettevõtu lepingu koos lisadega elektritööde teostamiseks mängusaalis ning tööde vastuvõtmise akti, fotod ( II kd tl 146-169, 176). Kaebaja loobus nõudest tulekustutite ja telefoniarvete osas ( II kd tl 116, 188). OÜ Koitla Varahaldus ja Paani Varahaldus AS vahel 28.12.2005 sõlmitud üürilepingu p 3.2 kohaselt juhul, kui üürnikuga samasse kontserni kuuluvale äriühingule ei väljastada õnnemängude mängukoha avamiseks vajalikku nõusolekut, on üürnikul õigus taganeda ja nõuda üürileandjalt tagasi kõik käesoleva lepingu alusel tehtud maksed sh tagatisraha (haldusasi nr 306-882, tl 43). Seega ei saa üürilepingust tulenevaid kulutusi (rent ja kommunaalmakseid) lugeda kaebajale tekitatud kahjuks. Antud kulutuste kandmine tuleb lahendada üürileandja ja üürniku vahel. Kaebaja teadis, et hasartmängukoha tegevuse lubatavuse üle antud asukohas otsustab kohalik omavalitsus hasartmänguseaduse § 7 lg 3 sätestatud kirjaliku nõusoleku taotluse lahendamisel. Seega pidi kaebaja arvestama, et hasartmängu korraldamiseks taotletud asukohas tehtud kulutuste kandmine on seotud teatud riskiga ning kandma asjas üksnes niisugused kulud, mida ei olnud võimalik vältida hoone kasutusele võtuks. Kaebaja poolt esitatud kahju arvestuse kohaselt moodustavad mänguautomaadid suurima osa kaebaja poolt näidatud kuludest. Selleks, et esitada koos taotlusega linnavalitsuse poolt nõutavad andmed mängukohas kasutatavate mänguautomaatide koguse ja kirjelduse kohta, polnud mõistlikku hoolsust arvestades põhjendatud mänguautomaatide hankimine ning ruumide sisustamine. Seetõttu ei olnud ruumide kasutusele võtmiseks hädavajalik teha kulutusi mänguautomaatidele ja ruumide sisustamisele ning antud kulutusi oli võimalik vältida (II kd tl 31, 28). Hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kulutuste kohta koostatud arveid, ei ole kõik ruumides tehtud kulutused tarbetud ka juhul, kui ruume ei saa kasutada kasiinona. Sellisteks kulutusteks on kohtu hinnangul kulutused ehitustarvikutele 1 551,70 krooni (II kd tl 62); küte ja kalorifeeri küttetrassi ehitus 33 980,10 krooni; üldehituskulud 932 175,22 krooni (II kd tl 47), elektritööd 345 150 krooni (II kd tl 9, 11,13); ventilatsioon 526 870 krooni (II kd tl 15). Käsitletud tööde tulemusel tehtud parenduste tõttu on kasvanud üürileandja vara väärtus. Kulude arvestuses on toodud spetsiifilised kulud kasiinole – spetsiaalselt tellitud aknad, mida kaebaja ei saa enam kasutada, sest need olid tehtud antud hoone mõõtmeid arvestades ( II kd tl 115). Kaebaja selgituste kohaselt ei ole võimalik ruumidest ära viia helisüsteemi, sest see on sissehitatud ning selle kaasa võtmine kahjustaks ehitist. Samuti ei ole võimalik ära viia valgusteid, mis on ehitatud ripplae sisse, vastasel korral peaks lae lõhkuma. Toonkiled on mahavõetud, kuid need said mahavõtmisega rikutud ja kilet ei saa enam kasutada (II kd tl 116). 5
(11)3-07-1952 Kuna mänguautomaatidel tekib kasutamisel staatiline elekter tuleb põrandakattena kasutada vaipa selle maandamiseks, samuti on erinõuded personali puhkeruumile. Vaipkatet ei saa ära viia, sest see on liimitud põranda külge. Ruum peab olema kindlasti valve all ning seetõttu tuleb paigaldada valvesüsteem. Samuti peab olema lokaalne videovalve koos lindistamisega ning aknad peavad olema kinni kaetud. (II kd tl 190). Vastustaja ei esitanud asjas omapoolset seisukohta kaebaja kulutuste osas seoses kasiino eripäraga. Tulenevalt eeltoodust ja esitatud kahjunõude arvestusest saab kasiino avamisega seotud kulutusteks lugeda kulutused: valgusakendele 118 264,32 krooni (II kd tl 26); projekteerimiseks vajaliku hoone osa mõõdistamisele ja digiplaani koostamisele 2 803 krooni (II kd tl 41); mängusaali sisemisele elektripaigaldusele ja tööprojektile 17 700 krooni (II kd tl 43); mängusaali disainiprojektile 12 921 krooni (II kd tl 45); helisüsteemile 34 090 krooni ja 2 360 krooni (II kd tl 49, 51); valgustitele 183 447,35 krooni (II kd tl 53, 54); vaipkattele 99 120 krooni (II kd tl 57); toonkilede paigaldusele 4 000 krooni (II kd tl 60). Kuigi sisekujundusprojekt on tehtud enne linnavalitsuse poole pöördumist, on antud kulutus põhjendatud, sest projekti alusel oli võimalik teha sihipäraseid kulutusi kasiino väljaehitamiseks (66 500 krooni). Seega on kulud põhjendatud kogusummas 541 205,67 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Pärnu Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus kaebust rahuldavas osas tühistada ja uue otsusega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt. Kaebaja on taotlenud korraldusega nr 331 tekitatud kahju hüvitamist. Samas puudub korralduse nr 331 ja väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. Arvestades seda, et korraldus nr 331 anti 02.05.2006, on kõik kulutused enne nimetatud kuupäeva tehtud kaebaja enese otsustuste tagajärjel. Haldusakt, mis ei kehti, ei saa olla kulutuste tegemise põhjuseks. Kohus on põhjendamatult asunud hindama seda, kas kaebajal oli põhjust eeldada, et linnavalitsus talle hasartmänguseaduse § 7 lg 3 näidatud nõusoleku annab. Kaebaja oli kogu aeg teadlik, et nõusolek on vajalik ning seda ei asenda ehitise kasutusluba ega mingi muu linnavalitsuse otsus. Seadus ei kohusta linnavalitsust nõusolekut andma ega kaebajat eelnevalt kulutusi tegema. Kaebaja esitas avalduse nõusoleku saamiseks pärast kulutuste tegemist. Seega ei saanud kaebaja eeldada kulutuste tegemisel, et talle nõusolek antakse. Kohus on lubamatult jätnud kõrvale linnavalitsuse väited ja tõendid varasema halduspraktika kohta ja sellest tulenevalt pidanud kaebaja tunnistajate ütlusi usaldusväärsemaks kui linnavalitsuse esitatud tõendeid. Need tõendid omasid asja lahendamisel olulist tähtsust. Halduskohus on asjas ebaõigesti hinnanud tunnistajate ütlusi. Tunnistaja F. E.i ütluste kohaselt nõudis temalt kasutusluba ametnik K.Juhansoo, kes aga tunnistajana eitas kasutusloa nõudmist. Seega on tegemist vastuoluliste ütlustega ning lubamatu oli F. E.i ütluste usaldusväärsemaks pidamisel tugineda kolmandate isikute ütlustele, kes tegelikult vestluse juures ei viibinud. Kaebaja on kogu kohtumenetluse väitnud, et nad isegi ei püüdnud enne kulutuste tegemist nõusoleku taotlusega linnavalitsuse poole pöörduda, sest linnavalitsus nõudis kaebaja teada alati kasutusloa esitamist koos taotlusega. Kaebaja tegutses temale teadaolevale praktikale vastavalt, 6
(11)3-07-1952 kuid sellise praktika olemasolu on linnavalitsus oma tõenditega ümber lükanud. Ainult ühe tunnistaja ütlustele tuginedes, mis on teiste tõenditega vastuolus, ei saa lugeda tõendatuks, et kasutusloa saamiseks tuli kulutused teha enne nõusoleku taotluse esitamist. Linnavalitsust ei saa lugeda vastutavaks informatsiooni eest, mida kaebajale edastas kolmas isik OÜ Koitla Varahaldus juhatuse liige A. K.. Mitte linnavalitsus vaid A. K. kinnitas väidetavalt kaebajale, et nõusoleku mitteandmiseks pole alust. Linnavalitsus ei saa vastutada A. K. poolt antud informatsiooni eest. Usutav ei ole, et A. K.le, kes ise ei olnud hasartmängu mängukoha avamiseks nõusoleku taotleja, enne taotluse esitamist kinnitati linnavalitsuse ametnike poolt, et takistusi nõusoleku andmiseks pole. A. K. poolt edastatud informatsioon ei saanud olla õiguspärase ootuse tekkimise aluseks. Eeltoodust tulenevalt on väär ka järeldus, et nõusoleku saamiseks oli vaja teha ehitustöid, ning vastava summa väljamõistmine. Halduskohus on teinud ebaõigesti kindlaks ka kasiino avamiseks vajalikud kulutused. Kuna kasutusluba saab taotleda üksnes hoone omanik, on kaebaja poolt kulutuste kandmine tema vaba valik. Kasutusloa üleandmise kohustus oli ka OÜ Koitla Varahaldus üürilepingu punkti 4.1 järgi üürileandja kohustus. Seega lisaks sellele, et linnavalitsus ei ole kaebajalt kasutusloa esitamist nõudnud, oli selle saamise kohustus OÜ-l Koitla Varahaldus. Lisaks eeltoodule on sisseehitatud helisüsteem, elektripaigaldustööd ja –projektid, valgustid ja vaipkatted käsitletavad parendustena, mille tõttu on kasvanud üürileandja vara väärtus. Kulutused valgusakendele, sisekujundusele, disainiprojektile ning toonkilede paigaldamisele ei ole seotud kasutusloa saamisega ning neid oleks saanud vältida, sest tegemist on nö toreduslike kulutustega. Hoone mõõdistamine ei ole seotud kasiinoga, sest hõlmab kogu hoone mõõdistamist. Linnavalitsus on kogu menetluse jooksul kulutuste väljamõistmisele ja seotusele kasiino eripäraga vastu vaielnud. Alusetu on kohtu seisukoht, et kulutuste tegemine enne nõusoleku saamist ja vastava taotluse esitamist oli vältimatu. 7. IMG Kasiinod AS vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Linnavalitsus tegi mängukohale nõusoleku andmise menetluses küll uuesti keelduva otsuse aga selle vaidlustamine oli majanduslikult mõttetu, sest üürileping oli kohtuvaidluse tõttu ennetähtaegselt lõpetatud. Kuna seaduse kohaselt tohib hasartmängu korraldaja tegeleda üksnes hasartmängude korraldamisega, ei saanud kaebaja ruume peale nõusoleku andmisest keeldumist kasutada muul otstarbel. Kaebaja ei pea õigeks apellatsioonkaebuse seisukohta, et enne korralduse 331 vastuvõtmist tehtud kulutused olid tehtud kaebaja enda otsustuste tulemusena. Kaebaja on tõendanud, et tal oli linnavalitsuse ametnike lubadustest tulenevalt alust eeldada, et linnavalitsus annab peale hasartmängukoha valmisehitamist nõusoleku mängukoha avamiseks. Kohus on õigesti tuvastanud, et kaebajalt nõuti nõusoleku saamisele eelnevalt kasutusloa olemasolu, mis omakorda tähendas ümberehituse kulude kandmist. Kohus on tekkinud kahju õigesti kindlaks teinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7
(11)3-07-1952
  1. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja kahjunõue tuleb rahuldada. Halduskohus ei ole kontrollinud kõiki kahjunõude rahuldamise eeldusi ning on seetõttu jõudnud ebaõigele tulemusele. RVS § 7 lg 1 kohaselt on kahjunõue isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4, ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahjunõude eeldusena tuleb seega kontrollida, kas linnavalitsuse tegevus, mis kaebaja väitel tema õigusi rikkus, oli tegelikult õigusvastane, kas kaebajal tekkis kahju, kas tegevuse ja kahju vahel esineb põhjuslik seos ja kas kaebaja võttis tarvitusele vajalikud meetmed, et kahju tekkimist vältida.
  2. Linnavalitsuse õigusvastase tegevusena on kaebaja esile toonud mitte üksnes korralduse nr 331 andmise, vaid ka selle korralduse andmisele eelnenud linnavalitsuse ametnike tegevuse, millega kaebajale anti põhjendamatult lootust renditud pinnal kasiino avada, anti kirjalik nõusolek hoone tehnosüsteemide muutmiseks kasiinole kohaseks ja kasutusluba ruumide kasiinona kasutamiseks. Kahjuna on kaebaja nimetanud ruumide ümberehituseks ja sisustamiseks tehtud kulutusi.
  3. Õige on linnavalitsuse seisukoht, et korralduse nr 331 õigusvastasus ei oma käesoleva kahjunõude kontekstis tähtsust. Kaebaja kandis kulud hoone ümberehituseks ja sisustamiseks enne selle korralduse andmist, mistõttu asjaolu, et kaebajat enne korralduse andmist ära ei kuulatud ning linnavalitsus kaalumist kõigi reeglite kohaselt ei teostanud, ei saanud kaebajale kahju põhjustada. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond pidi 09.03.2006 väljastatud kasutusloa puhul hindama muuhulgas ka seda, kas antud kohas asuva hoone kasutamine kasiinona on avalikes huvides või kolmandate isikute kaitset väärivaid õigusi arvestades lubatav. Samas olid kulutused, mille hüvitamist kaebaja nõuab, kantud enne kasutusloa väljastamist, mistõttu poleks kulutuste kandmist vältinud ka see, kui linnavalitsus oleks juba kasutusloa väljastamisel võtnud seisukoha, et kasiino antud hoonesse ei sobi. Kuna ilmne on, et kasutusloa väljastamine ei saanud väidetava kahjuga põhjuslikus seoses olla, ei kontrolli ringkonnakohus kasutusloa õiguspärasust.
  4. 11.01.2006 väljastas Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond OÜ Koitla Varahaldus 06.01.2006 taotluse alusel kirjaliku nõusoleku nr KN-541 hoone tehnosüsteemide muutmiseks.

§ 16

lg 1 kohaselt on kirjaliku nõusoleku sisuks luba ehitada väikeehitis või muuta ehitise tehnosüsteeme. Kaebaja kirjaliku nõusoleku taotlusele oli lisatud projektid mängusaali sisekujunduse ja mängusaali sisemise elektripaigaldise teostamiseks. Projekti kooskõlastuslehelt (toimik 3-06-882, lk 53) nähtub, et linnavalitsuse planeerimisosakonnale oli selge, et kaubandushoone esimesel korrusel asuv kaubasaal soovitakse osaliselt ümber ehitada mängusaaliks. Kuna osa kulutusi on tehtud peale kirjaliku nõusoleku saamist ja seega kirjaliku nõusoleku õiguspärasust usaldades, tuleb hinnata, kas kohaliku omavalitsuse poolt tehnosüsteemide ümberehituse lubamine tingimustes, kus antud hoones tegelikult kasiino pidamist kavatseti keelata, oli õigusvastane. Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-882, mis puudutas korralduse nr 331 vaidlustamist, leiti, et ehitise tehnosüsteemide muutmiseks

§ 16

lg 1 p 2 alusel kirjaliku nõusoleku andmisel ei pidanud Pärnu Linnavalitsus hindama ega hinnanudki ehitise kasutamise võimalust kasiinona. Ringkonnakohus märkis, et „[a]ndmete esitamine ehitise kasutamisotstarbe kohta on kirjaliku nõusoleku taotlemise menetluses vajalik selleks, et 8

(11)3-07-1952 kontrollida, kas ei esine

§ 16

lg-s 4 sätestatud kirjaliku nõusoleku andmisest keeldumise aluseid.

§ 16

lg 4 p 1 kohaselt on viimatinimetatud aluste hulgas sätestatud ehitusprojekti mittevastavus sellele esitatavatele nõuetele ning p 6 kohaselt ehitise mittevastavus ehitisele esitatavatele nõuetele pärast selle tehnosüsteemide muutmist.

§ 3

lg 1 ja lg 4 sätestavad ehitisele esitatavate nõuetena (millega

§ 18

lg 2 kohaselt tuleb arvestada ka ehitusprojekti koostamisel) muuhulgas nõude, et ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist ja vara ega keskkonda. Eeskätt on sellistele nõuetele vastavuse kontrollimisel oluline ehitise ja selle projekti vastavus projektijärgsele kasutusotstarbele. Siiski on kohtupraktikas peetud õigusvastaseks ehitusloa väljastamist ka juhul, kui selle alusel ehitatavat rajatist ei ole tõenäoliselt võimalik õiguslikult või tehniliselt kasutada või ei ole see majanduslikult otstarbekas (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-33-05 p 9). Käesoleval juhul ei olnud sellise olukorraga tegemist juba seetõttu, et tehnosüsteemide muutmine, milleks kirjaliku nõusoleku andmisel luba anti, ei eeldanud möödapääsmatult hoone kasutamist üksnes kasiinona; samuti ei esinenud ühestki seadusest tulenevat konkreetset piirangut, mis välistas ehitise kasutamise kasiinona, ning puudus ka konkreetne äratuntav naaber, kelle elule, tervisele või varale ehitise kasutamine kasiinona võis põhjustada ohtu.“ Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Asjaolu, et kirjaliku nõusoleku alusel kasiinole sobilikuks muudetud elektripaigaldis oli kohane ka juhul, kui hoonet kasutada muul otstarbel, kinnitab see, et käesoleval ajal samades ruumides tegutsev piljardisaal pole kaebaja ja vastustaja esitatud fotode võrdlusest nähtuvalt pidanud ruumide sisekujundust muutma. Pärnu Linnavalitsuse 11.01.2006 kirjalik nõusolek nr KN-541 ei olnud õigusvastane.

  1. Kaebaja on esile toonud, et halduspraktikas nõuti alati enne hasartmänguseaduse § 7 lg-s 3 ettenähtud nõusoleku taotlemist, et hoonele oleks väljastatud kasutusluba kasiinona kasutamiseks. Kaebaja selgitustest nähtub, et käesoleval juhul ta enne 06.03.2006 nõusoleku taotlusega (vt toimik 3-06-882, lk 39) linnavalitsuse poole ei pöördunudki, uskudes, et enne kasutusloa saamist taotlust nagunii menetlusse ei võeta. Ka õigusvastane halduspraktika võib anda aluse kahjunõudeks, kui kaebajal puudus äratuntav võimalus kasutada kulutuste tegemise asemel muid õiguskaitsevahendeid. Usutav on kaebaja seisukoht, et linnavalitsus eeldas enne korralduse 331 vastuvõtmist, et kasiinona kasutada soovitavatel ruumidel on enne nõusoleku taotlemist olemas kasutusluba või vähemalt on eeltööd kasutusloa saamiseks tehtud. Seda seisukohta ei kummuta linnavalitsuse töötajate tunnistused ega hasartmänguseaduse § 7 lg 3 alusel nõusoleku saamiseks esitatud erinevad taotlused. Linnavalitsuse ametnikud E. Juursalu ja K. Juhansoo on küll väitnud, et taotlusega koos ei olnud vaja kasutusluba esitada ning kasiinoruumide valmisolekut avamiseks ei kontrollitud, kuid nad ei ole eitanud, et reeglina esitati koos taotlusega kasutusluba ning et ka käesoleval juhul kutsuti neid ruume üle vaatama, mida nad ka tegid (III köide, lk 148 ja 149). Kui linnavalitsus ruumide korrasolekut enne nõusoleku andmist oluliseks ei pidanud, poleks mingit põhjust olnud neid ka üle vaadata. Linnavalitsuse poolt halduspraktika kohta esitatud taotluste analüüsist nähtub, et viimastel aastatel on üldiselt kasutusluba olemas olnud enne nõusoleku saamist.
  2. Hasartmänguseaduse § 7 lg 3 ega muud hasartmänguseaduse sätted ei näe ette, et enne kohalikult omavalitsuselt nõusoleku taotlemist peab kasiino olema valmis avamiseks. Seega ei oleks olnud õiguspärane nõuda kaebajalt kasutusluba enne nõusoleku andmist.
  3. RVS § 7 lg 1 kohaselt tuleb kontrollida ka seda, kas kannatanul oli võimalik kahju tekkimist vältida. Riigikohus on 17.06.2002 lahendis nr 3-3-1-32-02 ja 11.03.2004 lahendis nr 3-3-1-8-04 lähemalt lahanud tingimusi, mil kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine võib olla 9

(11)3-07-1952 aluseks kahjunõude rahuldamata jätmisele. Riigikohus on rõhutanud, et õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja selle kasutamata jätmiseks ei tohtinud esineda mõjuvaid põhjuseid.
  1. Ringkonnakohtu arvates välistab kahjunõude rahuldamise käesoleval juhul asjaolu, et linnavalitsus ei ole õigusvastasele halduspraktikale tuginedes kaebaja õigusi rikkunud. Kaebajal oli võimalik kasiinoruumide ümberehitamiseks ja sisustamiseks asjatute kulutuste tegemist vältida. Kaebajale pidi olema selge, kuidas riskide vältimiseks tegutseda ning milliseid õiguskaitsevahendeid kasutada. Kaebaja on selgitanud, et ta püüdis kulutuste kandmise riske maandada sellega, et suhtles ise ja üürileandja kaudu korduvalt linnavalitsusega saamaks selgust, kas nõusoleku saamine antud ruumides kasiino avamiseks on kindel. Selle asemel oleks tulnud linnavalitsuselt taotleda hasartmänguseaduse § 7 lg 3 alusel siduv kirjalik nõusolek. Kasiinoäris tegutsevalt äriühingult sellise käitumise eeldamine ei ole ülemäärane. Käesoleval juhul ei ole täielikult välistatud see, et nõusoleku taotlus oleks sisuliselt läbi vaadatud enne kasutusloa saamist. Sellest keeldumise puhul oleks kaebaja pidanud pöörduma kohtusse või hoiduma riskantse investeeringu tegemisest.
  2. Taotluse esitamise võimalus pidi olema kannatanule arusaadav, sest seadusest ega muust haldusaktist ei tulenenud kohustust esitada koos nõusoleku taotlusega kasutusluba. Kasutusloa taotlusele lisamise nõuet ei olnud varem kirjalikult esitanud ükski kohalik omavalitsus ega Pärnu Linnavalitsus käesoleval juhul. Nagu eelpool viidatud, pöördus kaebaja V. Jannseni tn 2a hoones kasiino avamiseks nõusoleku saamise taotlusega esmakordselt linnavalitsusse alles 06.03.
  3. Kaebaja väidet, et 06.03.2006 ei registreeritud esitatud taotlust, kuna puudus kasutusluba, ei ole linnavalitsuse ametnikud kinnitanud. Linnavalitsuse ametnik K. Juhansoo selgitas, et taotlusel oli vale kuupäev ja kuna lubati tuua õige kuupäevaga taotlus, taotlust 06.03.2006 ei registreeritud. Muid otseseid tõendeid taotluse tagasilükkamise kohta kasutusloa puudumise tõttu ei ole. Eeltoodu ei oma ka määravat tähtsust, sest ka
  4. märtsiks 2006 olid kasiinoruumid valmis ehitatud ja kulutused tehtud. Seega poleks 06.03.2006 õigusvastane keeldumine taotluse menetlusse võtmisest põhjuslikus seoses kahju tekkimisega ega tooks kaasa kahju hüvitamist. Isegi kui leiaks tõendamist, et kaebajale selgitati linnavalitsuse ametnike poolt vajadust saada enne nõusoleku taotluse esitamist hoonele kasutusluba, poleks kaebuse rahuldamiseks alust. Sellisel juhul välistaks kaebuse rahuldamise kohaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Taotluse menetlusse võtmisest keeldumine oleks tulnud vaidlustada kohtus ja taotleda haldusakti andmist.
  5. Mõlemad pooled on käesolevas asjas kinnitanud, et korralduses nr 331 väljendatud keeldumine kasiino avamiseks nõusoleku andmisest oli esmakordne kõigi kohalike omavalitsuste praktikas. Seega võib arvata, et kaebaja lootis ümberehitusi tehes kergemeelselt, et ka käesoleval juhul kohaliku omavalitsuse nõusoleku saamiseks takistusi ei ole. Nagu kaebaja kinnitas, küsitakse praegu nõusolek alati enne, kui alustatakse ümberehitustöid. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kaebaja võib hoonele tehtud parenduste hüvitamist nõuda hoone omanikult, kes käesoleval ajal ümberehitatud hoonet välja rentides kasu saab. Kohalik omavalitsus ei pea kinni maksma äriühingu poolt võetud põhjendamatuid riske ega soovimatust nõuda kulutuste hüvitamist tehingupartnerilt.
  6. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata. 10
(11)3-07-1952 19. Kaebaja on taotlenud halduskohtus 107 750 krooni riigilõivu hüvitamist, vastustaja halduskohtus menetluskulude hüvitamist ei nõudnud. Apellatsioonimenetluses on kaebaja taotlenud 23 600 krooni esindaja kulude hüvitamist ja vastustaja 22 545,80 krooni advokaadikulude ja 16 236 krooni riigilõivu hüvitamist. Esindajatasude kandmine on tõendatud. Tulenevalt HKMS § 93 lg 4 muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust kui ta kohtuotsuse tühistab ja asja ise lahendab. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tuleb kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Ringkonnakohus ei pea HKMS § 93 lg 5 alusel põhjendatuks ka vastustaja esindaja tasu väljamõistmist, sest tegemist ei olnud õiguslikult keerulise vaidlusega, mis kõrvalise õigusabi kasutamist õigustaks. 16 236 krooni riigilõivu tuleb kaebajalt välja mõista. Kohtunikud Ivo Pilving Silvia Truman Viive Ligi 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.