KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-6178 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2008, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Margo Klaar, Jüri Paap Tsiviila

) § 181 kohaselt, kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks.

§ 19lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 kohaselt sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Kostja vastuväited Kostja S. O. vaidles hagile vastu. Kirjalikus vastuses hagile võttis S. O. omaks, et ta on saanud hagejalt raha 28.04.1999 allkirja vastu 25 000 Eesti krooni, 05.03.1999 allkirja vastu 19 000 USA dollarit ja 14 000 Eesti krooni ning 15.10.2003 allkirja vastu 30 000 Eesti krooni. Kokku on kostja tagastanud hagejale 405 133 krooni. Seda tõendavad vastusele lisatud dokumendid. 15.10.2003 saadud laenu tagastamise kohta kostjal tõendid puuduvad, kuna ta tagastas laenu sularahas ning ei küsinud võlausaldajalt kviitungit täitmise kohta. Kostja ei nõustu võla kahekordse tasumisega. Kostja J. O. hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ning jagas S. O. ja J. O.i ühisvara selliselt, et jättis S. O. omandisse ½ mõttelist osa ja J. O.i omandisse ½ mõttelist osa XXXXXXXXX XXXXXXXX XX-XX asuvast korteriomandist (registriosa nr 3627101). TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 ning § 173 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus menetluskulud kostja kanda, kuna hagi rahuldati. Kuna kohus jättis menetluskulude jaotuse otsuse resolutsioonis kajastamata, siis 27.11.2007 määrusega ta selle vea parandas, viidates TsMS § 447 lg-le 2, ning lisas otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse otsustuse, mille kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja on esitanud Harju Maakohtu 20.09.2006 otsuse tsiviilasjas nr 2-05-13524, millega mõisteti S. O.lt J. G. kasuks kokku 282 400 krooni. Nimetatud otsus on jõustunud. Poolte vahel ei ole vaidlust eelnimetatud täitedokumendi olemasolu osas. S. O. ei ole jõustunud kohtuotsust vabatahtlikult täitnud ning tema suhtes on alustatud täitemenetlust. Kohtutäitur Arvi Pinki 19.02.2007 õiendist nähtub, et võlgnikul puudub registervara, mille arvelt nõuet rahuldada. Laekumised on toimunud võlgniku töötasust ja arveldusarvelt. Käesolevaks ajaks on S. O. võlgnevuse jääk 267 857, 96 krooni ja täitekulud 29 572,80 krooni. Täitemenetluse käigus on selgunud, et võlgniku lahusvarast ei piisa nõude rahuldamiseks. Kohus asus seisukohale, et hageja on eeltoodud põhjusel õigustatult pöördunud hagiga kohtusse võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamiseks. Õiguslikuks aluseks on

§ 14

lg 1, mille kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.

§ 19

lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse 2 kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.

§ 181

kohaselt kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Vaidlust ei ole selles, et S. O. ja J. O. on omavahel abielus alates 22.04.1988. J. O.i nimele on alates 30.04.2001 registreeritud korteriomand XXXXXXXXX XXXXXXXX XX-XX, mis on seega kostjate ühisvara

§ 14lg 1 mõttes.

Abieluvararegistri andmetel kostjate vahel abieluvaralepingut sõlmitud ei ole. Kuna tegemist on jõustunud kohtuotsuse täitmisega, siis tuleb lähtuda TMS § 14 lg-st 2, mille kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Ühisvaraks olev korteriomand tuleb jagada hageja taotletud viisil selliselt, et kummalegi abikaasale jääks jagamise korral ½ korteriomandi kaasomandist. Koos kostja vastusega hagile esitatud võlakohustuste materjalid (tl 37-54) on tõendid, mida kohus antud vaidluse lahendamisel ei saa arvestada lähtuvalt TsMS § 238 lg-st 5, kuna kohus ei lahenda poolte vahel võlakohustuste täitmisega seonduvat vaidlust, vaid vaidlust, mis on tekkinud jõustunud kohtuotsuse täitmisel. Samuti peab kohus otsuse tegemisel lähtuma TsMS §-st 439, millest tulenevalt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuna hageja on esitanud hagi kostjate ühisvara jagamiseks seoses jõustunud kohtuotsuse täitmisega, tuleb kohtul ka asja lahendamisel sellest hagist lähtuda. Kui kostjal on mitmed võlakohustused hageja ees täidetud ja kui kostja leiab, et tal on seadusega kaitstud õigus või huvi, on kostjal õigus pöörduda hagiga kohtusse. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja S. O. palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli J. G.

§ 181ja TMS § 14 lg 2 alusel formaalselt õigustatud hagi esitama.

Mõlemad osundatud alused eeldavad ühe abikaasa suhtes toimuvat täitemenetlust. Kostja suhtes on tehtud Harju Maakohtu 20.09.2006 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 205-13524, mis vastavalt nimetatud otsuse resolutsiooni punktile 3 on ilma tagatiseta viivitamata täidetav. Kuid esimese astme kohus jättis alusetult arvestamata kostja esitatud dokumentaalsed tõendid, mille kohaselt on kostja oma võlakohustuse täitnud. Kohus põhjendas kostja esitatud tõendite mittearvestamist asjaoluga, et ta ei lahenda võlakohustusega seotud vaidlust, vaid vaidlust, mis on tekkinud seoses jõustunud kohtuotsuse mittetäitmisega S. O. poolt. Kaevatava kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jõustus täitedokumendiks olev tagaseljaotsus 24.10.

1. Kuivõrd kohtuistungi toimumise ajal 23.10.2007 puudus jõustunud kohtulahend, millele kohus tõendite hindamata jätmise alusena tugineb, on kohus jätnud alusetult tähelepanuta kostja esitatud vastuväited ja tõendid. Osundatud menetlusnormi rikkumine on sedavõrd oluline, et on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Menetluskulude jaotus kohtulahendis on ebaselge. Kohus on jätnud menetluskulud kostja kanda. Kuna asjas osales kaks kostjat ja kohus ei ole määranud kindlaks solidaarvastutust, jääb ebaselgeks, kes kostjatest ja millises ulatuses peab menetluskulud kandma. Kaaskostja seisukoht Kostja J. O. toetab apellatsioonkaebust ning märgib, et ka tema teada on S. O. J. G.lt võetud laenu aastate jooksul tagastanud. J. G. hagi rahuldati tagaseljaotsusega, sest S. O. oli pikaajalises väliskomandeeringus. Oktoobris 2007 toimunud kohtuistungil esitas S. O. kohtule tõendid võla tasumise kohta, kuid kohus neid ei arvestanud. 3 Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vastustaja möönab, et ta märkis hagis Harju Maakohtu 20.09.2006 tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-05-13524 jõustumise kuupäevaks ekslikult 24.10.2007, millest tulenevalt on otsuse jõustumise kuupäev ebaõige ka kaevatavas kohtuotsuses. See ei väära aga asjaolu, et hagi esitamise ajaks oli S. O. suhtes täitmisele pööratud jõustunud kohtuotsus (jõustunud 24.10.2006). Esimese astme kohus jättis kostja esitatud tõendid võlakohustuse täitmise kohta õigesti arvestamata, kuna need tõendid oleks tulnud esitada eelviidatud tsiviilasjas. Menetluskulude osas oleks Harju Maakohus pidanud märkima, et need jäävad kostjate kanda. Kuna asjas ei olnud esitatud solidaarnõuet, siis oleks tulnud TsMS § 165 lg 1 kohaselt menetluskulud jätta võrdsetes osades kummagi kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid kohtuotsust (koos vigade parandamise määrusega) tuleb muuta menetluskulude jaotamise osas, täpsustades isikut, kelle kanda menetluskulud jäetakse. Kohtuotsus hagi rahuldamise osas on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus otsuse põhjendusi. Ebatäpsus 20.09.2006 kohtuotsuse jõustumise kuupäeva osas ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Täitedokumendiks olev kohtuotsus jõustus 24.10.
2. Kuna maakohus jättis 23.11.2007 otsuses lahendamata menetluskulude jaotuse (kajastades seda küll otsuse põhjendustes), oleks ta pidanud tegema selle kohta täiendava otsuse. TsMS § 448 lg 1 p 3 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui kohus ei ole lahendanud kohtukulude jaotamist. Tegemist ei ole vigade parandamisega TsMS § 447 tähenduses. Kuid kuna otsus vajab selles osas muutmist, siis see menetlusnormi rikkumine ei oma asjas sisulist tähtsust. Nii 23.11.2007 otsuse põhjendustest kui selle parandamiseks tehtud määrusest nähtuvalt jättis kohus menetluskulud kostja kanda, märkimata seejuures, kelle kanda konkreetselt kulud jäetakse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulud eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kolleegium leiab, et kuigi hagi rahuldati mõlema kostja suhtes, tuleb menetluskulud jätta kostja S. O. kanda. Käesolev hagi esitati eesmärgiga määrata kindlaks S. O. osa abikaasade ühisvaras: hagi esitamise tingis tema suhtes käimasolev täitemenetlus. Kuna J. O. kaasati kostjana menetlusse kui võlgniku abikaasa, ei pea ta menetluskulusid kandma. Ü. Jänes M. Klaar J. Paap 4