KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-26

§ 116lg 1).

1. Jätta rahuldamata Mihkel-Leiger Partsi taotlus hüvitise saamiseks seoses lõpparve kinnipidamisega.
2. Täiendada Tallinna Halduskohtu 20.03.2008 otsust ja tühistada Murru Vangla direktori 30.11.2007 käskkiri nr 1239-P.
3. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest. 3-07-2633 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. M.-L. Parts töötas Ämari Vanglas julgeolekuosakonna juhatajana. Justiitsministri 04.06.2007 käskkirjaga nr 117 otsustati 01.12.2007 liita Ämari Vangla Murru Vanglaga. Justiitsministri 28.09.2007 käskkirja nr 354-k „Ämari Vangla ametnike teenistuse jätkamine Murru Vangla koosseisus“ punkti 2 kohaselt jätkasid Ämari Vangla teenistujad, kelle tööülesanded ja ametinimetus ei muutu Murru Vanglaga liitumise tõttu või kelle ametinimetuse muutmisega ei muutu tööülesanded alates 01.12.2007 teenistust Murru Vangla koosseisus. 24.10.2007 sai M.-L. Parts kätte Ämari Vangla direktori 23.10.2007 teate (kiri nr 2-4/5090, lk 7) koondamise kohta

§ 116lõike 1 alusel alates 01.12.2007.

01.11.2007 tutvustati kaebuse esitajale Murru Vangla teatist (kiri nr 2-17/185, lk 8) tema üleviimise kohta Murru Vangla vangistusosakonna peaspetsialistiks alates 01.12.

1. Sama teatisega loeti õigustühiseks Ämari Vangla 23.10.2007 teatis nr 2-4/
2. 15.11.2007 kirjaga nr 2-4/5279 (lk 10) edastas Ämari Vangla kaebuse esitajale teate, milles loeti õigustühiseks Ämari Vangla direktori 23.10.2007 teade koondamise kohta; ühtlasi teatati teenistussuhte jätkumisest 01.12.2007 Murru Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti ametikohal. Ehkki juba eelnevatele kirjadele oli kaebuse esitaja vastanud suuliselt või kirjalikult teenistuse jätkamisest keeldumisega, esitas ta 23.11.2007 vastustajale kirjaliku avalduse (lk 11), milles kinnitas veelkord oma nõustumist teenistussuhte lõpetamisega ja mittenõustumist teenistussuhte jätkamisega. 26.11.2007 anti välja Murru Vangla direktori käskkiri nr 1207-P „Vanglaametnik Mihkel-Leiger Parts teenistuse jätkamine Murru Vangla koosseisus“ (lk 12). Murru Vangla direktori 30.11.2007 käskkirjaga nr 1239-P „Vanglaametnik Mihkel-Leiger Parts üleviimine“ (lk 13) tühistati 26.11.2007 käskkiri ja otsustati M.-L. Parts tema nõusolekuta üle viia vangistusosakonna peaspetsialisti ametikohale alates 01.12.
3. M.-L. Parts ei ilmunud alates
4. detsembrist 2007 teenistusse. Murru Vangla direktori 03.01.2008 käskkirjaga nr 2-t-d vabastati M.-L. Parts teenistusest alates
5. detsembrist 2007 seetõttu, et ta jättis teenistuskohustused süüliselt täitmata ning lahkus omavoliliselt teenistusest.
6. Mihkel-Leiger Parts taotleb esitatud kaebuses Murru Vangla direktori 30.11.2007 käskkirja nr 1239-P ja 03.01.2008 käskkirja nr 2-t-d tühistamist, teenistussuhte alates 01.12.2007 lõppenuks tunnistamist

§ 116

lg 1 alusel, koondamishüvitisena ühe aasta ametipalga, ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest kuue kuu ametipalga ja lõpparvega viivitamise eest perioodil 01.12.2007-25.01.2008 ametipalgast lähtuva hüvitise väljamaksmist, samuti kantud menetluskulude hüvitamist vastustaja poolt. M.-L. Parts on seisukohal, et tal ei saanud Murru Vangla direktori 30.11.2007 seadusevastase käskkirja nr 1239-P alusel tekkida kohustust (st teenistussuhet ja teenistusülesandeid), mille täitmata jätmisega saanuks kaasneda distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine. Kaebuse esitaja teenistussuhe on lõppenud alates 01.12.2007 seoses tema koondamisega. Järelikult puudus distsiplinaarkaristuse määramise eelduseks olev teokoosseis: kaebuse esitajal puudus 03.12.2007 kehtiv teenistussuhe ehk puudusid teenistuskohustused, mida kaebuse esitaja oleks pidanud täitma või millest tulenevalt oleks kaebuse esitaja saanud omavoliliselt teenistusest lahkuda. Murru Vangla direktor on eiranud nii põhiseaduse §-s 29 kui ka

§ 130lõikes 3 ja 2

§-s 47 sätestatud põhimõtteid ning on kaebuse esitaja koondamise asemel ilma tema nõusolekuta viinud üle teisele ametikohale. Kaebajale maksti lõpparve välja alles 25.01.2008, vastustaja on lõpparve tasumisega viivitamise tõttu kandnud kaebaja arvele 10 979 krooni, seega jääb nõudeks 7021 krooni. 3. Tallinna Halduskohtu 20.03.2008 otsusega kaebus rahuldati. Kohus tunnistas seadusevastaseks M.-L. Partsu teenistusest vabastamise Murru Vangla direktori 03.01.2008 käskkirja nr 2-t-d alusel, muutis teenistusest vabastamise alust ning luges teenistussuhte lõppenuks koondamise tõttu alates 01.12.2007, mõistis M.-L. Partsu kasuks välja koondamishüvitise

§ 131

lg 1 p 4 alusel summas 216 000 krooni ja pööras kahe kuupalga osas otsuse viivitamatule täitmisele, mõistis Murru Vanglalt

§ 132

lg 2 alusel välja hüvitise ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest summas 108 000 krooni ja

§ 134

lg 2 alusel hüvitise tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest summas 18 000 krooni ning menetluskuludena 1000 krooni. Põhjendused: Kaebuse esitaja teenistusest vabastamine 03.01.2008 käskkirjaga on seadusvastane, sest kaebuse esitaja oleks tulnud teenistusest vabastada juba 01.12.2007

§ 116lg 1 alusel. Õige on kaebaja seisukoht, et Vang

S § 128 võimaldab erandina

§-st 47 vanglaametniku samas piirkonnas teisele ametikohale üle viia ilma tema nõusolekuta, kuid kuna kaebajale oli kätte antud teade koondamise kohta, polnud üleviimine ilma ametniku nõusolekuta enam võimalik. Tulenevalt

§ 130lg 3, saab etteteatatud vabastamisest loobuda ainult ametniku kirjalikul nõusolekul ning Vang

S seejuures erisusi ei sätesta.

§ 130

lg 3 kohaselt vabastatakse ametnik nõusolekust keeldumise korral etteteatatud alusel. Kuna kaebajale teatati ette teenistusest vabastamisest

§ 116

lg 1 alusel alates 01.12.2007, ei pidanud ta alates sellest kuupäevast enam teenistusse ilmuma ning kaebaja pole süütegu toime pannud.

§ 130

lg 3 alusel tuleb kaebaja lugeda Ämari Vangla teenistusest vabastatuks koondamisteates märgitud

§ 116lg 1 alusel alates 01.12.2007.

Kaebajal on üle kümne aasta teenistusstaaži ning talle tuleb

§ 131lg 1 p 4 alusel välja mõista 12 kuu ametipalk (12x18 000).

Kuna kaebaja vabastati teenistusest ebaseaduslikult, on tal, arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi 31.01.2000 otsuses nr 3-3-1-51-99 avaldatud seisukohti, õigus saada lisaks ka

§ 135

lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni iseloomuga hüvitis kuue kuu ametipalga ulatuses (6x18 000). Kuna kohus tuvastas, et kaebaja teenistussuhe lõppes 01.12.2007, aga lõpparve maksti talle välja alles 25.01.2008, on tal õigus saada

§ 134lg 2 alusel hüvitist ühe kuu ametipalga ulatuses summas 18 000 krooni.

Kaebaja poolt taotletud õigusabikuludest summas 17 107, 50 krooni pidas kohus põhjendatuks ja õiglaseks välja mõista 1000 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Murru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Apellant leiab, et kohus ei ole kõiki vaieldavaid asjaolusid õigesti määranud ning on seetõttu asja valesti lahendanud. Kõigepealt tuleb hinnata, kas kaebaja üleviimine Murru Vangla teenistusse oli õiguspärane. Samuti tuleb vastata küsimusele, kas haldusorganil on õigus lugeda 3

§ 130lg 3.

Koondamisest etteteatamine kui informatiivne toiming ei tekitanud asutusele õigust ega kohustust vabastada ametnik seadusevastaselt teenistusest. Kui asutus saab põhimõtteliselt parandada igasuguseid vigu, peaks tal olema õigus muuta ka ebaõiget koondamisest etteteatamist. Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 2-3/282/05 ei ole asjakohane, kuna nimetatud lahendis ei ole ringkonnakohus andnud õiguslikku hinnangut selle kohta, kas koondamise teate esitamine kui haldusorgani poolse toimingu sooritamine võib olla õigustühine ning kas haldusorgan ise võib sellise toimingu tühisust tuvastada ning sellest ametnikku teavitada. Küll on nimetatud lahendis ringkonnakohus õigesti leidnud, et asutuse kohustusest vabastada ametnik koondamisteates näidatud päevast ei tulene, et märgitud tähtpäeva saabumisel teenistussuhe lõpeks, sest kohus ei saa teenistussuhet lõpetada. Siit tulenevalt on vale ka kohtuotsuses teenistussuhte lõppenuks lugemine 01.12.2007. Ämari Vangla poleks saanud tegevuse lõpetamise tõttu 30.11.2007 enam kuidagi 01.12.2007 kaebajat koondada. Lisaks ei sätesta

§ 130lg 1, et isik kuulub koondamisele koondamisteates näidatud päeval.

Kaebaja üleviimine 30.11.2007 käskkirjaga Murru Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti ametikohale oli õiguspärane. Kohus ei ole seda käskkirja üldse analüüsinud. Samuti ei nähtu otsuse resolutsioonist, et käskkiri oleks tühistatud. Igal juhul oli kaebaja kohustatud käskkirja kehtivuse ajal teenistust jätkama. Üleviimise pädevus oli Murru Vangla direktoril tulenevalt VangS § 128 lg-st 5 ning üleviimine oli VangS § 128 lg 2 alusel lubatav ilma ametniku nõusolekuta. VangS § 128 lg 4 piirangud üleviimisele puudusid. Riigikohus on 11.01.2006 otsuses nr 3-3-1-75-05 väljendanud seisukohta, et teenistusse mitteilmumist ei saa õigustada isiku subjektiivse arusaamaga oma teenistussuhte olemasolust või selle puudumisest. Samas lahendis märkis Riigikohus, et

§ 112

ja 132 lg 1 tulenevalt vabastatakse ametnik teenistusse võtmise õigust omava isiku või ametiasutuse käskkirja või korraldusega. Kohus ei rahuldanud kaebaja taotlust 30.11.2007 üleviimise käskkirja kehtivuse peatamiseks. Kuna kaebaja üleviimine ilma tema nõusolekuta oli õiguspärane, eksisteeris legaalne kohustus, mida ametnik pidi täitma. Eelnevast tulenevalt oleks kaebaja pidanud ilmuma teenistusse ning tema teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest on õige. Kohtuotsuse resolutsioon 03.01.2008 käskkirjaga seotud nõude osas ei ole selge, kohus ei ole käskkirja tühistanud. Ka siis, kui mõlemad vaidlustatud käskkirjad tühistatakse, oleks teenistussuhe, arvestades Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 2-3/282/05 käsitletud seisukohti, jätkuv. Sama järeldub haldusasja nr 3-04-101 otsusest. Kohus on rikkunud menetlusnorme ja ületanud nõude piire, mõistes kaebaja kasuks välja lõpparve tasumisega viivitamise eest 18 000 krooni. Kaebaja nõue oli 7021 krooni. Samuti ei ole kohtu poolt viidatud

§ 134lg 2 kohaldatav lõpparve tasumisega viivitamise korral.

5. Mihkel-Leiger Parts leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et kohtuotsus on õige, välja arvatud lõpparve tasumisega viivitamise eest nõutud summa osas. Siin on kohus tõepoolest nõude piire ületanud. 4

§ 128

lg 2 tingimused tema üleviimise kohta – üleviimisest ei teatatud ette 2 kuud ning puudus Ämari Vangla direktori nõusolek üleviimiseks. Eelnevast tuleneb, et distsiplinaarkaristus on ebaõige, sest kaebajal puudus legaalne kohustus asuda täitma ametiülesandeid Murru Vanglas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse põhimõtteliselt õigesti lahendanud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise ja vabastamise aluse muutmise ning koondamis- ja ebaseadusliku teenistusest vabastamisega seotud hüvitise osas ei ole alust. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga teenistusest vabastamise kuupäeva määramise ning lõpparve kinnipidamisega seoses väljamõistetud hüvitise osas. Samuti on õige vastustaja seisukoht, et kohus on jätnud otsuse resolutsioonis lahendamata kaebaja taotluse 30.11.2007 käskkirja tühistamiseks.
2. Vastustaja arvab, et käesoleval juhul tekkis kaebajal legaalne kohustus vanglas teenistust jätkata tulenevalt VangS § 128 alusel antud üleviimise käskkirjast. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus ei pea seda seisukohta õigeks, kontrollib ringkonnakohus kas vastustaja 30.11.2007 käskkiri kaebaja üleviimise kohta oli õiguspärane või tuleb kaebaja nõue selle käskkirja tühistamiseks rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et piirangu üleviimise käskkirja andmiseks tekitas koondamisteade. Ka siis, kui ametnikule on koondamisest teatatud, võib tekkida vajadus teha teenistuslikke ümberkorraldusi ning

-st ega VangS-st ei tulene keeldu selliste korralduste andmiseks. Kahtlemata esines teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks seoses kahe vangla liitmisega ning VangS § 128 lg-s 4 sätestatud piiranguid ei esinenud. Kaebaja väidetud tema senisele ametikohale nimetamise õigust omava isiku kirjaliku nõusoleku puudumine üleviimiseks ei ole õige – kaebajale on üleviimisest teatanud Ämari Vangla direktori ülesannetes tegutsenud I.Pinsel (lk 10). Järgida oleks tulnud VangS § 144 lg-s 1 sätestatud kahekuulist etteteatamistähtaega. Seadus ei andnud haldusorganile võimalust ametniku üleviimiseks enne kahe kuu möödumist ega etteteatamistähtaja kompenseerimiseks muude hüvedega. Alles alates 01.06.2008 on seaduses sätestatud, et VangS § 128 lg-s 2 sätestatud tähtaja järgimata jätmise korral makstakse ametnikule senine ametipalk etteteatamistähtajast puudujäävate tööpäevade eest. Seega oli 30.11.2007 käskkiri õigusvastane etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu ning tuleb tühistada. Ringkonnakohus täiendab selles osas halduskohtu otsust. 8. Ringkonnakohus ei pea küsimust sellest, kas üleviimise käskkiri oli õiguspärane või mitte antud vaidluse lahendamisel määravaks. Seadus ei näe ette, et koondamisteates näidatud vabastamisest võiks kõrvale kalduda muul juhul, kui ametniku nõusolekul. Seega poleks 5

§ 130

lg 3 sätestatud ametniku õigusele nõuda teenistusest vabastamist vastava teate saamisel vastab analoogiline ametiasutuse õigus ametniku teenistusest vabastamiseks juhul, kui ta on esitanud avalduse omal soovil lahkumiseks (

§ 114lg 3).

Kummalgi juhul on tehtud tahteavaldus pooltele siduv kuni vastaspoole nõusolekuni teatest või valdusest taganemiseks ning teate või avalduse andja ühepoolne taganemine pole võimalik ka siis, kui teade või avaldus anti asjaolude ebaõige hindamise tõttu. Kui koondamiseks tegelikult õiguslikku alust ei ole ja ametnik teenistusse jäämiseks nõusolekut ei anna, siis saab eitada ametniku nõuet õigusvastase koondamise vaidlustamiseks ja teenistusse ennistamiseks või

§ 135

lg 2 näidatud hüvitise saamiseks, kuid ette teatatud koondamine tuleb lõpule viia.

1. Eelnevast saab teha järelduse, et sarnaselt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. jaanuari 2006 otsuses nr 3-3-1-75-05 käsitletule, puudus ka käesoleva haldusasja kaebajal legaalne kohustus teenistuse jätkamiseks. Riigikohus on nii selles kui eelnevates lahendites rõhutanud, et

§ 112

ja § 132 lg 1 kohaselt toimub ametniku teenistusest vabastamine üksnes teenistusse võtmise õigust omava isiku või ametiasutuse käskkirja või korraldusega ning teenistusse mitteilmumist ei saa õigustada isiku subjektiivse arusaamaga teenistussuhte olemasolust või puudumisest. Seega oleks ka kaebaja pidanud käesoleval juhul teenistust jätkama seni kuni tema kohustamisnõue ametiasutuse vastu teenistusest vabastamise vormistamiseks rahuldatakse. Riigikohus on aga eelviidatud lahendis pidanud olulisemaks isiku põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust mitte olla sunnitud teenistusse oma vaba tahte vastaselt ja leidnud, et distsiplinaarkaristuseks vajalik teokoosseis on täidetud üksnes siis, kui eksisteeris legaalne kohustus, mida ametnik pidi täitma. Ametnik, jäädes enne teenistusest vabastamise korrakohast vormistamist teenistusest ära, võtab riski, et ta vabastatakse teenistusest distsiplinaarsüüteo, teenistuskohustuste täitmata jätmise eest ning ta ei saavuta karistuse tühistamist ka kohtus, kui just kohus ei tuvasta, et teenistuskohustuste täitmise nõue ise oli vastuolus seadusega. 10. Käesoleval juhul oli teenistuskohustuste täitmise nõue alates 01.12.2007 vastuolus seadusega –

§ 130lg-ga 3.

Eeltoodu ei tähenda aga, et kohus saaks lugeda kaebaja 01.12.2007 teenistusest vabastatuks. Nagu eelpool märgitud, on teenistusest vabastamise õigus üksnes ametiasutusel ning seadusest ei tulene, et kohus võiks astuda ametiasutuse asemele. Kohus saab tulenevalt

§ 135

lg-st 1 muuta teenistusest vabastamise alust, kuid mitte teenistusest vabastamise kuupäeva. Siinkohal ei oma tähendust, et kaebajaga teenistussuhte loonud asutust liitmise tulemusena enam ei eksisteerinud. Justiitsministri 04.06.2007 käskkirja nr 117 alusel toimunud vanglate liitmise tõttu oli Murru Vangla Ämari Vangla õigusjärglaseks ka teenistusalastes küsimustes. Seega on kohtuotsus osas, milles loeti kaebaja teenistussuhe lõppenuks 01.12.2007, vale. Selles osas tuleb kohtuotsus tühistada. 11. Õige on kohtu seisukoht, et 03.01.2008 teenistusest vabastamise käskkirja seadusevastaseks tunnistamine ja teenistusest vabastamise aluse muutmine koondamiseks on kaebaja eesmärkidega enam kooskõlas olev taotlus ning esinevad alused sellise taotluse rahuldamiseks. Kuna kaebaja teenistusest vabastamise aluseks sai peale selle muutmist kohtu poolt koondamine, tuli kaebajale välja mõista ka koondamise puhul ette nähtud hüvitised. Riigikohtu halduskolleegiumi 31.01.2000 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-99 selgitati aluseid

§ 135

lg 2 ettenähtud hüvitise väljamaksmiseks järgmiselt: „Nimetatud hüvituse väljamõistmine on seatud sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust: teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest loobumine.

§-s 135 lg. 2 ette nähtud hüvituse maksmise kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Avaliku teenistuse 6

§ 134

lg-st 4 makstakse lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral ametipalka iga viivitatud tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga. Lõpparve tuli

§ 134lg 1 kohaselt välja maksta teenistusest vabastamise päeval, seega 03.01.2008.

Käesoleval juhul on viivitus kestnud perioodil 04.01.2008 kuni 25.01.2008, seega 16 tööpäeva. Kaebaja ametipalk on 18 000 krooni, mis teeb ühe tööpäeva palgaks jaanuaris 18 000 : 22 = 818,

1. Arvestatud viivitatud päevade arvu on hüvitise summaks 13 090,91 – 2749,10 (tulumaks) = 10 341,81 krooni. Nagu näeme, on kaebajale viivis lõpparve kinnipidamise eest välja makstud ning tema nõue selles osas ei kuulu rahuldamisele. Kohtuotsus tuleb vastavas osas tühistada.
2. Kaebaja on nõudnud apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist 3427,90 krooni ulatuses, vastustaja 23 370 krooni ulatuses. Ringkonnakohus otsustab menetluskulude küsimuse järgmiselt. Tulenevalt HKMS § 93 lg-st 4 peab ringkonnakohus muutma kohtukulude jaotust, kui teeb uue lahendi peale halduskohtu otsuse tühistamist või muutmist. Käesoleval juhul tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning kohtuotsus tühistada, mis toob kaasa kaebaja halduskohtus kantud õigusabikulude vähendamise. Vastustaja õigusabikulude hüvitamine ei ole teenistusvaidluste korral kohtupraktikast tulenevalt põhjendatud, mistõttu jääb vastustaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. Kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks on põhjendatud osaliselt ning kõike eeltoodut arvestades, jääb kaebajale hüvitamisele kuuluvaks menetluskulude summaks 1000 krooni. Kohtunikud Kaire Pikamäe Silvia Truman Viive Ligi 7