2 3-07-2175 kohaselt tähendab ametniku teenistussuhte peatumine ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest. Kaebaja kõrvaldati 25.11.2002 määrusega kriminaalasja uurimise ajaks teenistusest ning alates 26.11.2002 peatati kaebajaga teenistussuhe uurimise ajaks. Kuna kaebaja teenistussuhe oli peatatud, tuleb see aeg arvestada tööaasta hulka ning antud ajavahemiku eest tuleb arvestada kasutamata jäänud puhkuse eest puhkusehüvitist. Lähtudes palgaseaduse § 32 tuleb tööandjal töölepingu lõppemisel maksta töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. Kuna puhkuseseadus piirab puhkusehüvitise saamise nelja aastaga, siis on kaebajal õigus saada hüvitist ajavahemiku 02.10.2003 kuni 02.10.2007 eest. Samuti tuleb puhkusehüvitise arvestamisel võtta arvesse lisapuhkused ning lisatasud, mis määrati iga aasta VV ja politseiameti peadirektori käskkirjaga. Kui lähtuda sellest, et teenistussuhte peatumise aeg ei lähe tööaasta hulka, siis tuleb puhkusehüvitis määrata perioodi eest, mida vastustaja loeb aegunuks, 20.05.2002 kuni 26.11.2002 ehk 6 kuu eest, mille eest on ettenähtud hüvitis 18, 3 puhkusepäeva eest, sest puhkuseseaduse § 8 lg 2 kohaselt hakkab kasutamata jäänud puhkuse osas aegumistähtaeg kulgema pärast takistavate asjaolude äralangemist. Kaebaja on seisukohal, et kasutamata jäänud puhkuse aegumistähtaeg hakkas kulgema alles 12.09.2007. Kaebaja 26.11.2007 esitatud kaebuse täienduses nõustub vastustaja poolt vastuväidetes esitatud puhkusekompensatsiooni arvestusega. Tulenevalt vastustaja poolt esitatud arvestusest leiab kaebaja, et temale on vaidlusaluse käskkirja p 2 alusel lõpparve 3,6 puhkusepäeva eest arvestatud ebaõigesti, sest vastustaja enda arvestuste järgi on kaebaja keskmine päevatasu 298.29 krooni ning 3, 6 puhkusepäeva osas teeb see kokku 1073,84 krooni, mitte kaebajale makstud 113.00 krooni. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Vastustaja ei vaidlusta kaebuses esitatud faktilisi asjaolusid, kuid vastustaja ei nõustu kaebaja tõlgendustega
S §-de 3 ja 4 osas.
lg 2 järgi säilitatakse ametnikule teenistussuhte peatumise ajaks seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitust. Taolist kohustust vastavad kriminaalmenetluse sätted ette ei näe. Puhkuseseadus sätestab töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate puhkuse kestuse ning korralduse alused. Seega antakse puhkust reaalselt tööd teinud ametnikule tööaasta eest. Isik, kellega teenistussuhe oli peatatud, oli vabastatud töö tegemisest ja selle isiku suhtes oli tööandja vabastatud kohustusest tööd anda. Kuna ametnik ei teinud tööd, ei olnud talle võimalik ka puhkust anda. Asjaolu, et kaebaja suhtes teenistussuhe uuendati, ei muuda olematuks kaebaja mittetöötamist teenistussuhte peatumise ajal. Vastustaja hinnangul ei kuulu antud vaidlus
reguleerimisalasse, vaid saamata jäänud puhkusehüvise näol võib olla tegemist kahjuga RVS mõttes. Puhkuseseaduse § 4 järgi ei arvata teenistussuhte peatumist tööaasta hulka ega puhkuse kasutamist takistava asjaoluna. Vastustaja ei nõustu vastuväidetes kaebaja poolt esitanud puhkusekompensatsiooni arvestusega ning on esitatud kohtule omapoolse arvestuse. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja taotleb kaebuses lähtudes HKMS § 6 lg 2 p-s 2 vastustaja kohustamist määrata kaebajale puhkusehüvitis lähtudes kaebuses toodud arvestustes ning kohustada vastustajat tasuma lõpparve lähtudes muudetud puhkusehüvitisest. Kaebus on esitatud 26.10.2007 vastustaja 02.10.2007 käskkirjale. Asjas on läbitud kohtueelne menetlus, milles kaebaja avaldus on lahendatud 17.10.2007 otsusega (tl 20-23). Tulenevalt eeltoodust on kaebus esitatud
Arvestades eeltoodut on kaebus lubatud. Kaebaja väidetel tuleb talle maksta puhkusehüvitist 2002 tööaasta eest, sest puhkuse kasutamine oli takistatud ning puhkuse kasutamist takistavate asjaolude tekkimisel hakkab 3 3-07-2175 kasutamata jäänud puhkuse osa aegumistähtaeg kulgema pärast takistavate asjaolude äralangemist. Käesoleval juhul hakkas kaebaja hinnangul aegumistähtaeg kulgema alles 12.09.2007 (tl 35). Puhkuseseadus teeb vahet teenistussuhete lõppemise korral kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitise määramisel ning teenistussuhete ajal väljateenitud puhkuse andmisel/kasutamisel. Puhkuseseaduse § 8 lg 1 kohaselt kehtib puhkusenõude õigus kuni nelja viimase aasta eest antavale puhkusele. Käsitletud paragrahvi lg 2 alusel hakkab puhkuse kasutamist takistavate asjaolude tekkimisel kasutamata jäänud puhkuse osa aegumistähtaeg kulgema pärast takistavate asjaolude äralangemist. Puhkuse kasutamist takistavad asjaolude ammendav loetelu on toodud puhkuseseaduse § 17. Viidatud paragrahvi kohaselt loetakse puhkuse kasutamist takistavateks asjaoludeks: töötaja ajutine töövõimetus; rasedus- ja sünnituspuhkusel viibimine; riigi- või kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesannete täitmine; osalemine seaduslikus streigis või töötajate esindamine kollektiivläbirääkimistel seadusega või kollektiivlepinguga ettenähtud korras; õppepuhkusel viibimine. Kaebusest ja asjas esitatud tõenditest ei tulene kaebajal puhkuseseaduse § 17 märgitud aluseid ning seetõttu ei kuulu käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele puhkuseseaduse § 8 sätted. Kogutud tõendite kohaselt ei ole kaebaja esitanud tööandajale taotlust 2002 tööaasta eest saamata jäänud puhkuse kasutamiseks, vaid taotleb seoses teenistussuhete lõppemisega kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise määramist. Teenistussuhete lõppemise korral on tööandja kooskõlas puhkuseseaduse § 25 kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Lähtudes eeltoodust ei ole kaebajal õiguslikku alust nõuda puhkusehüvitist rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Kaebaja väidetel tuleb lähtudes
, § 108 p 10 sätetest arvestada kaebaja teenistusest kõrvaldamise aeg tööaasta hulka, mille eest arvestatakse puhkusehüvitis. Lähtudes
lg 1 tähendab ametniku teenistussuhte peatumine ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada ametnikule töö. Käsitletud paragrahvi lg 2 alusel säilitatakse ametnikule teenistussuhte peatumise ajaks seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitust.
p 10 sätestab, et teenistussuhe peatub muudel juhtudel, mil ametnik on seaduse või Vabariigi Valitsuse määruse alusel ajutiselt vabastatud teenistusülesannete täitmisest. Viidatud sätted reguleerivad ametniku teenistussuhte peatumist. Avalike teenistujate puhkuse kestuse ning korralduse sh tööaasta mõiste, puhkusetasu maksmise, kasutamata puhkuse hüvitamise alused sätestab puhkuseseadus, mitte avaliku teenistuse seadus. Seega ei kuulu puhkust andva tööaasta arvestamisel kohaldamisele
Kooskõlas puhkuseseaduse § 3 antakse põhi- ja lisapuhkust tööaasta eest. Tööaasta on aeg, mis algab selle tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani. Kui selles ajavahemikus on perioode, mida vastavalt käesoleva seaduse §-le 4 tööaasta hulka ei arvata, lükkub tööaasta lõpp vastava arvu päevade võrra edasi. Tööaastast lühema aja eest antakse puhkust võrdeliselt töötatud ajaga. Asjas on tõendatud, et kaebaja vaidlustatud ajavahemikul teenistusülesandeid ei täitnud. Puhkuseseaduse § 4 sätestab tööaasta arvutamise alused. Lisaks töötatud ajale arvatakse lõike 1 alusel tööaasta hulka: aeg, mil töötaja on ajutiselt töövõimetu; puhkuse ja osaliselt 4 3-07-2175 tasustatava puhkuse aeg; töölepingu ebaseadusliku lõpetamise, ebaseaduslikult teenistusest vabastamise või ebaseaduslikult teisele tööle üleviimise tõttu töölt sunnitud puudumise aeg, kui töötaja on tööle ennistatud; muu aeg, mil töötaja on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest; tööandja otsusega võib tööaasta hulka arvata ka muu aja, mil töötaja on poolte kokkuleppel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. Kaebaja hinnangul tuleb tema puhul puhkuse hüvitise arvestamisel kohaldada puhkuseseaduse § 4 lg 1 p 5 ja arvestada tööaasta hulka - muu aeg, mil töötaja on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. Viidatud sätte kohaselt tuleb tööaasta hulka arvestada muu aeg, mil töötaja oli ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest: - seaduse, muu õigusakti alusel; - kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel Kaebaja ei olnud tööülesannete täitmisest vabastatud seaduse alusel ega kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel. Ü. K´i teenistussuhe peatati ja ta kõrvaldati teenistusest Pärnu Politseiprefektuuri 26.11.2002 käskkirjaga nr 637-p lähtudes
MK § 129 uurija määruse alusel seoses süüdistuse esitamisega kriminaalasjas (tl 10). Avaliku teenistuse seadusest ja puhkuseseaduses ei ole sätestatud, et tööandja on kohustatud andma ja/või arvestama ametnikule puhkusetasu/puhkusehüvitist juhul, kui ametniku teenistus on peatunud uurija määruse alusel. Seega ei kuulu kaebaja uurija määruse alusel teenistusest kõrvaldamise aeg puhkust andva tööaasta hulka ning kaebajal ei ole õiguslikku alust nõuda puhkusehüvitise ümberarvestamist. Lähtudes HKMS § 26 lg 2, lg 3 võib kohus teha motiveeritud ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma suuruse kindlaks määramise ja väljamaksmise kohta. Lääne Politseiprefektuuri 02.10.2007 käskkirja nr 950-p kohaselt tuli Ü. K´ile maksta hüvitist 3,6 puhkusepäeva eest. Kaebuse kohaselt kanti kaebaja arvele puhkusehüvitist 3,6 päeva eest 113.00 krooni (tl 5). Vastustaja antud väidet vaidlustanud ei ole. Vastustaja poolt kohtule vastuväidetes esitatud arvutuse kohaselt oli kaebaja keskmine päevatasu puhkusehüvitise suuruse arvestamisel 298,29 krooni (tl 32). Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et tulenevalt vastustaja poolt vastuväidetes esitatud arvutustest keskmise päevatasu osas, tuli talle maksta lõpparvena 3,6 kasutamata jäänud puhkusepäeva eest arvestada hüvist 1073.84 krooni. Saamata on seega puhkusehüvitist 960.84 krooni ulatuses. Kaebuse täiendus on 28.11.2007 saadetud vastustajale. Vastustaja määruses märgitud tähtajaks (11.12.2007) kaebaja arvestust vaidlustanud ei ole. Vastuväidetes on vastustaja puhkusehüvitise arvestamisel märkinud kaebaja keskmiseks päevatasuks 298.29 krooni ja korrutanud selle puhkusepäevade arvuga (tl 32). Kohus kontrollis puhkusehüvise suuruse arvestust palga- ja maksude kalkulaatori abil. Märkides kalkulaatoris palgafondiks 1073,44 krooni, tuli arvestuse tulemusel töötaja pangakontole kanda 800.75 krooni. Kuna kohtul puuduvad andmed kaebajale väljamakstavatelt summadelt võimalike kinnipidamiste (lisaks kalkulaatoris märgitud maksudele) osas, tuleb vastustajal kontrollida kaebajale 02.10.2007 käskkirja nr 950 punkti 2 alusel väljamakstava puhkusehüvitise arvestust ning valestiarvestatud lõpparve puudjääv summa kanda kaebaja pangakontole. Pärnu Politseiprefektuuri 26.11.2002 käskkirjaga nr 637-p peatati Ü. K´i teenistussuhe ja ta kõrvaldati teenistusest
MK § 129 alusel seoses süüdistuse esitamisega kriminaalasjas (tl 10). Kriminaalmenetluse koodeksi (redaktsioon 24.10.2002-01.03.2003) § 129 kohaselt peab uurija ametiisikule süüdistuse esitamisel otsustama, kas süüdistatav tuleb kõrvaldada uurimise ajaks 5 3-07-2175 ametikohalt. Ametikohalt kõrvaldamine toimub uurija motiveeritud määrusega, mille sanktsioneerib prokurör. Määrus saadetakse täitmiseks süüdistatava töökohta. Käskkirja kohaselt toimus kaebaja kõrvaldamine ametikohalt uurija 25.11.2002 määruse alusel. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-10-01 tehtud otsuses seisukohal, et neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Kaebaja ametikohalt uurija määruse alusel kõrvaldamisega kahju tekitamine võib olla õiguspärane või õigusvastane. Juhul, kui tehakse kindlaks ametikohalt kõrvaldamise õigusvastasus, võib isik nõuda saamatajäänud töötasu ja/või saamata jäänud hüvitiste väljamõistmist õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Kaebaja on esitanud taotluse hüvitada tema poolt kantud kohtukulud (tl 41-43). Kaebaja on tasunud asjas osutatud õigusabi eest 5 900 krooni ning riigilõivu 1 200 krooni (tl 24). Kaebaja on asjas taotlenud vastustaja kohustamist ümber arvestada kaebajal saamata jäänud puhkuse eest puhkusehüvis ning taotletud kaebuses arvestatud summa väljamõistmist vastustajalt ja selle kandmist kaebaja arvele. Ainuüksi asjaolu, et nõude esemeks on rahasumma tasumine, ei tähenda, et tegemist on kahju hüvitamise nõudega. Sellise kohustuse täitmise võimalikuks vormiks on vastustaja poolt haldustoimingu tegemine, mis seisneb nõutud raha maksmises ning kaebaja ongi esitanud asjas taotluse lähtudes HKMS § 6 lg 2 p
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.