3-07-2444 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 03.11.2008.a Tallinn Haldusasja number 3-07-2444 Haldusasi M.Š kaebus Narva Politseirefektuuri, Ida Politseiprefektuuri, Narva prokuratuuri ja Viru Ringkonnaprokuratuuri toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 23.09.2008.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja M.Š Vastustajad Ida Politseiprefetuur, esindaja Tiina Prunn ja Prokuratuur, esindaja Olavi Jaggo. RESOLUTSIOON Jätta M.Š kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Viru Ringkonnakohtu 28.05.2007.a otsusega kriminaalasjas nr 1-04-104 tühistati Viru Maakohtu 27.02.2007.a otsus M.Š süüdimõistmises karistusseadustiku (KarS) § 344 lõike 1 ja § 345 lõike 1 järgi ning M.Š mõisteti süüdistuses KarS § 344 lõike 1 ja § 345 lõike 1 järgi õigeks (tl 29-31, 225-230). Kriminaalasjas viis kohtueelse menetluse läbi Narva Politseiprefektuur, mis 01.01.2004.a korraldati ümber Ida Politseiprefektuuriks.
- M.Š esitas 29.11.2007.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles koos hiljem esitatud täpsustustega taotles Narva Politseirefektuuri, Ida Politseiprefektuuri, Narva prokuratuuri ja Viru Ringkonnaprokuratuuri toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas summas 60 000 krooni. Kohus jättis kaebuse kahel korral halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lõike 2 alusel käiguta ja võttis selle 19.03.2008.a menetlusse tunnistades vastustajateks Ida Politseiprefetuuri ja Prokuratuuri (tl 33-34, 62-64, 79-80). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
- Kaebaja leiab, et talle on mittevaralist kahju tekitatud järgmiste politsei toimingutega: 1) kriminaalasja ebaseaduslik alustamine kaebaja suhtes; 2) kaebaja kahtlustatavaks tunnistamine kriminaalasjas; 3) kriminaalasja eeluurimist teostanud vanemkonstaabli Z.R poolt kaebaja kahtlustatavana ülekuulamise protokolli esimese lehe hävitamine; 4) nimetatud ametniku poolt tema suhtes kaebaja poolt esitatatud taandamistaotluse läbivaatamata jätmine; 5) kaebajale süüdistuse esitamine kriminaalasjas; 6) kaebaja suhtes tõkendi - allkiri elukohast mittelahkumise kohta - kohaldamine kriminaalasjas; 7) kaebaja taotluse kriminaalasja lõpetamiseks rahuldamata jätmine; ning järgmiste prokuratuuri toimingutega: 1) kaebaja suhtes ebaseaduslikult alustatud kriminaalasja mittelõpetamine; 2) süüdistuskokkuvõtte kinnitamine kriminaalasjas ja asja kohtuse saatmine (tl 126-127). Kaebaja leiab, et eelnimetatud politsei ja prokuratuuri toimingutega on talle tekitatud sügav mittevaraline kahju, mille hindab 60 000 krooni suuruseks. Kaebaja kannatas kriminaalasjast tingitult ägeneva depressiooni all. Kaebaja leiab, et tema kahtlustamisega ametiseisundi kuritarvitamises ja süüdistamisega kahes kuriteos ning asja üleandmisega kohtule halvustati tema nime. Kolmeaastase ärasõidukeeluga ja asjaoluga, et kaebaja oli Eestist väljasõiduks puhkusele ja oma ema juurde sunnitud taotlusi esitama oli alandatud tema isiklik auväärusus.
- Vastustaja Ida Politseiprefektuur palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. Kriminaalasja menetlemisel ei rikutud kehtestatud menetlusseadustiku sätteid. Samuti pole seadust rikkunud ametnik, kes kohtueelset menetlust teostas. Kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel ei ole süüliselt ja tahtlikult alandatud kaebaja väärikust, tema au ja head nime teotatud, tema tervist kahjustatud ega vabadust võetud.
- Vastustaja Prokuratuur palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. Viru Ringkonnakohtu 28.05.2007.a otsusest nähtub, et kaebaja süüdimõistmise otsus tühistati õiguslikel kaalutlustel – ringkonnakohus ei nõustunud tõendite hindamisega maakohtu poolt ja maakohtu õigusliku argumentatsiooniga. Prokuratuur on seisukohal, et uurimisasutusele ja prokuratuurile teadaolnud asjaolud andsid kriminaalmenetluse läbiviimiseks piisava aluse. Seda näitab ka kaebaja süüdimõistmine esimese astme kohtus. Tuleb nentida, et prokuratuur eksis, mitte ei viinud teadvalt läbi kriminaalmenetlust ega esitanud süüdistust ilma piisava kuriteokahtluseta. Loomulikult teadis kaebaja ise kogu aeg, et ta ei ole kuritegu toime pannud, aga uurimisasutusel ega prokuratuuril ei olnud võimalik seda teada, vaid nad olid kuriteokahtluse ilmnedes kohustatud asja uurima. Isikul, kellelt ei ole kriminaalmenetluses alusetult vabadust võetud, ei ole automaatselt õigust nõuda kahjutasu ainuüksi selle tõttu, et ta mõisteti õigeks. Kahtlemata traumeerib alusetu kriminaalmenetlus kahtlustatavat, kuid igasugune ekslik kriminaalmenetlus ei kujuta endast veel riigipoolset õigusvastast käitumist. Kriminaalmenetluses kehtib riigi eksimisprivileegi põhimõte, mille kohaselt isikud peavad taluma piisava kuriteokahtluse korral läbiviidud kriminaalmenetlust, isegi kui nad tegelikult kuritegu toime pannud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED
- Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 6.1 Avaliku võimu volituste rakendamisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra sätestab 01.01.2002.a jõustunud riigivastutuse seadus (RVS). RVS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama 2 seaduse § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 6.2 Kaebaja väitel on talle mittevaralist kahju tekitatud järgmiste politsei toimingutega: 1) kriminaalasja ebaseaduslik alustamine kaebaja suhtes; 2) kaebaja kahtlustatavaks tunnistamine kriminaalasjas; 3) kriminaalasja eeluurimist teostanud vanemkonstaabli Z.R poolt kaebaja kahtlustatavana ülekuulamise protokolli esimese lehe hävitamine; 4) nimetatud ametniku poolt tema suhtes kaebaja poolt esitatatud taandamistaotluse läbivaatamata jätmine; 5) kaebajale süüdistuse esitamine kriminaalasjas; 6) kaebaja suhtes tõkendi - allkiri elukohast mittelahkumise kohta - kohaldamine kriminaalasjas; 7) kaebaja taotluse kriminaalasja lõpetamiseks rahuldamata jätmine; ning järgmiste prokuratuuri toimingutega: 1) kaebaja suhtes ebaseaduslikult alustatud kriminaalasja mittelõpetamine; 2) süüdistuskokkuvõtte kinnitamine kriminaalasjas ja asja kohtuse saatmine (tl 126-127). 6.3 Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et: 1) 20.10.2003.a alustas Narva Politseiprefektuur kaebaja suhtes KarS § 289 (ametiseisundi kuritarvitamine) tunnustel kriminaalmenetlust. Nimetatud asjaolu nähtub Narva Politseiprefektuuri 20.10.2003.a teatisest kriminaalmenetluse alustamise kohta (tl 179); 2) 28.10.2003.a tunnistati kaebaja selles kriminaalasjas kahtlustatavaks KarS §-s 289 ettenähtud kuriteo toimepanemises. Nimetatud asjaolu nähtub Narva Politseiprefektuuri 28.10.2003.a määrusest isiku kahtlustatavaks tunnistamise kohta (tl 180, 181); 3) 28.10.2003.a kuulas Narva Politseiprefektuuri vanemkonstaabel Z.R uurijana kaebaja kahtlustatavana üle, kusjuures ülekuulamise protokolli esimene leht kaebaja ja tema kaitsja pretensioonide tõttu vanemkonstaabel Z.R poolt asendati uuega. Nimetatud asjaolud nähtuvad kaebaja kahtlustatavana ülekuulamise protokollist 28.10.2003.a (tl 182-186, 187), vanemkonstaabel Z.R 21.11.2003.a seletuskirjast politseiprefektile (tl 232-235), Narva Politseiprefektuuri 01.12.2003.a distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest (tl 239-240), Riigiprokuratuuri 17.06.2008.a määrusest kaebuse rahuldamata jätmise kohta (tl 248) ja menetlusosaliste seletustest kohtuistungil (tl 258p, 259); 4) 21.06.2004.a esitati kaebajale selles kriminaalasjas süüdistus KarS § 344 (dokumendi, pitsati ja plangi võltsimine) lõike 1 ja § 345 (võltsitud dokumendi, pitsati ja plangi kasutamine) lõike 1 järgi. Nimetatud asjaolu nähtub Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna 21.06.2004.a süüdistatavana vastutusele võtmise määrusest (tl 190-191, 192); 5) 21.06.2004.a kohaldati kaebaja suhtes tõkendit – allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Nimetatud asjaolu nähtub Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna 21.06.2004.a tõkendi kohaldamise määrusest (tl 193194) ja allkirjalehest, millest nähtuvalt on kaebaja andnud 21.06.2004.a allkirja selle kohta, et kohustub oma elukohast uurija, prokuröri või kohtu loata mitte lahkuma (tl 195); 6) 22.06.2004.a esitasid kaebaja ja tema kaitsja uurijale taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, mille uurija jättis rahuldamata. Nimetatud asjaolud nähtuvad Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna 28.06.2004.a määrusest süüdistatava ja tema kaitsja taotluste rahuldamata jätmise kohta (tl 196, 197); 7) kaebaja taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks jättis Prokuratuur rahuldamata. Nimetatud asjaolud nähtuvad Narva prokuratuuri 05.12.2003.a vastuskirjast (tl 9, 42) ning Viru ringkonnaprokuratuuri 02.04.2004.a 29.04.2004.a vastuskirjadest kaebajale (tl 14); 8) 29.06.2004.a kinnitas prokuratuur selles kriminaalasjas süüdistuskokkuvõtte ja saatis kriminaalasja Narva Linnakohtusse. Nimetatud asjaolud nähtuvad süüdistuskokkuvõttest ja Prokuratuuri seletusest (tl 198-203, 204-208, 257). 6.4 Asjas ei leidnud tuvastamist, et Narva Politseiprefektuuri vanemkonstaabel Z.R oleks jätnud tema vastu esitatud taandusavalduse läbivaatamata. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks sellist avaldust üldse esitanud. Kaebaja viidatud Narva Politseiprefektuuri 10.11.2003.a kirjast ei nähtu ei kaebaja oleks avaldanud taandust Z.R vastu. Nimetatud kirjast nähtub üksnes see, et kaebajale on taanduse esitamise korda uurimisasutuse poolt selgitatud (tl 146-147). Vastustajate 3 väitel ei ole kaebaja avaldust uurija Z.R taandamiseks neile esitanud ning seda tunnistas kohtuistungil ka kaebaja ise (tl 256). 6.5 Muus osas on kaebaja kirjeldatud vastustajate toimingud asetleidnud (vt p 6.3). See aga ei tähenda, et esineks alus nende osas kahjunõude rahuldamiseks. Asjas ei ole tuvastatud, et vastustajate toimingud oleksid õigusvastased. Üksnes asjaolu, et kaebaja mõisteti talle esitatud süüdistuses õigeks ei anna alust rääkida kriminaalasjas läbiviidud menetlustoimingute õigusvastasusest. Uurija või prokuröri tegevust ei saa pidada ebaseaduslikuks, kui see on toimunud kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks. Kohtu hinnangul on kõik kaevatavad toimingud alates kriminaalmenetluse alustamisest ja lõpetades kriminaalasja kohtusse saatmisega tehtud kooskõlas kehtiva õigusega. Nii olid uurija ja prokurör kuni 31.05.2004.a kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi § 3 lõike 1 järgi kohustatud kuriteo tunnuste ilmnemisel alustama kriminaalmenetlust ning võtma tarvitusele seaduses ettenähtud abinõud kuriteosündmuse tuvastamiseks ja kuriteo toimepannud isiku kindlakstegemiseks. Samuti on alates 01.06.2004.a kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku § 6 kohaselt uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo asjaolude ilmnemisel toimetama kriminaalmenetlust (kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte). Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis toimib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta - kuriteotunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlus igal juhul alustada (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-137-04, p 16). Puutuvalt kaebaja kahtlustatavaks tunnistamisse ja hiljem talle süüdistuse esitamisse märgib kohus, et nimetatud toimingud teenisid eelkõige eesmärki tagada tema informeeritus kahtlustuse ja süüdistuse sisust ning seeläbi ka võimaluse end kaitsta. Kriminaalmenetluse tagamise eesmärgil kaebaja suhtes valitud kergemaliigilise tõkendi (allkiri elukohast mittelahkumise kohta) näol ei olnud tegemist põhiõiguse olulise riivega. Ka kaebaja ise ei esitanud kohtueelses menetluses tõkendile vastuväiteid (tl 260). Kaebaja pole väitnud ja asjas pole tuvastatud, et vastustajad on mõne vaidlustatava toimingu tegemisel rikkunud kriminaalasjade menetluskorda sätestavat seadust. Samuti pole tuvastatud, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse läbiviimine oleks olnud teadvalt alusetu või pahatahtlik. Kohtul puuduvad andmed ka selle kohta, et mõni vastustaja ametnik (uurija või prokurör) oleks kriminaalasja käigus toime pannud mõne KarS
- peatüki
- jaoks kirjeldatud kuriteo. 6.6 Eeltoodud põhjustel asub kohus seisukohale, et kuna vastustajate toimingud on õiguspärased, puudub alus kaebaja kahjunõude rahuldamiseks.
- Menetluskuludest. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 4