3-08-1450/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. november 2008, Jõhvi 3-08-1450 K. B kaebus Ida Politseiprefektuuri Narva arestimaja poolt tekitatud kahju hüvitamiseks
2. november 2008 K. B ja Ida Politseiprefektuuri esindaja Urmas Sibrits Resolutsioon 1.Jätta K. B kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta K. B kaebuses tasumisele kuuluv 300 krooni suurune riigilõiv riigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 23.07.2008 esitas K. B Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (I köite lehed 1-2) ja palus, et Ida Politseiprefektuurilt mõistetaks tema kasuks välja 10 000 krooni suurune hüvitis Narva arestimaja tegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seejuures viitas ta põhiseaduse § 18 ja vangistusseaduse § 45 lg. 1, § 55 lg. 2 ja § 93 lg. 5 ning väitis, et pidi arestimajas viibides ülerahvastuse tõttu põrandal magama, kambrikaaslaste silme all tualetis käima, oli ilma jäetud jalutamise võimalusest, kambrit ei koristatud ja selles polnud päevavalgust võimaldavaid aknaid. Veel väitis kaebaja, et Viru Vanglasse naastes oli ta sunnitud psühhiaatri poole pöörduma ja on käesoleval ajal ravil. Ida Politseiprefektuuri kirjalikus vastustes (I köite lehed 19-21) leiti, et kaebus on alusetu ja ta pole süüliselt kaebaja väärikust alandanud ega tervist kahjustanud. Seejuures märgiti, et K. B kambrisse paigutamise hetkel oli seal viis isikut ja ehkki mõningatel perioodidel oli neid rohkem, ei saanud sellest ja jalutushoovi puudumisest tulenenud ebamugavus tekitada talle sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Õigeks ei peetud ka kaebaja teisi väiteid ning märgiti, et WC nurk on piiratud riidega, arestimaja päevakava kohaselt peavad kambris viibivad isikud seda ise kella 9.00 ja 10.00 vahel koristama, ning kambris nr. 11 on 27 klaasblokist koosnev aken ja 1 1 päevavalguslamp. Veel märgiti, et psühhiaatri poole pöördus kaebaja unehäiretega alles 16.06.2008 ja vanglasse saabudes polnud tal mingeid kaebusi, mis võisid arestimajas viibimisest tingitud olla. Kohtuistungil jäid K. B ja Ida Politseiprefektuuri esindaja Urmas Sibrits kirjalike väidete ja nõuete juurde ja olulisi täiendusi ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 9 lg.
3. Kehtestatu kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. K. B tugineb oma väidetes sellele, et Narva arestimaja tingimused alandasid tema inimväärikust ja põhjustasid unehäireid. Poolte vahel pole vaidlust selles, et K. B tõepoolest viibis ajavahemikul 21.02.2008 kuni 22.04.2008 Narva arestimajas ega saanud kogu selle aja jooksul kasutada vangistusseaduse § 55 lg. 2 ette nähtud õigust vähemalt ühe tunni pikkusele jalutuskäigule värskes õhus. Sama õigus on ette nähtud ka siseministri 08.01.2008 määrusega nr. 3 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirja” § 31 p.
4. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kogu kaebaja Narva arestimajas viibimise vältel oli arestimaja ülerahvastatud ja ettenähtust rohkem inimesi oli aeg-ajalt ka kaebaja kambris nr.
5. Juba nimetatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 9 lg. 3 kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sama õigusakti § 10 lg. 1 on loetletud kõik see, mis peab kuuluma kambri sisustusse ning kehtestatud, et pesemiskoha ja WC peab kinnipeetule selles tagama üksnes võimaluse korral. Seega ei ole WC suhtes mingeid kohustuslikke tingimusi kehtestatud. Neid ei tulene ka kinnipeetava kambri suhtes esitatavaid üldisi nõudeid sätestavast vangistusseaduse § 45 lg.
6. Konkreetsel kaebaja väidetega haakub selles üksnes nõue, et kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja pole kurtnud kunstliku valguse puudumise üle ja tema kambris nr. 11 oli klaasblokkidest aken olemas (I köite lehed 23-24). Mis puutub väitesse, et kambreid ei koristata ja need olid antisanitaarses olukorras, siis paneb vangistusseaduse § 45 lg. 2 vastava kohustuse eelkõige kinnipeetavale endale. Lisaks on vastustaja tõendanud, et arestimajas toimub regulaarselt ruumide desinfitseerimine (I köite lehed 51-54). Jalutamise võimaluse puudumise, ülerahvastatud kambris viibimise, WC kasutamisega kaasnenud võimaliku ebamugavuse ning päevavalgust puudulikult läbi laskvate akende olemasoluga on küll rikutud kaebaja õigusaktidest tulenevaid õigusi, kuid mittevaralise kahju hüvitamiseks selleks ei piisa ja on vajalik veel ka Ida Politseiprefektuuri süü ja põhjuslik seos kahju tekkimisse. K. B puhul pole need aga millegagi tõendatud, sest kohtule esitatu ei kinnita, et ülerahvastus, kambrite seisund ja jalutamisvõimaluse puudumine olid loodud Ida Politseiprefektuuri süülise ja õigusevastase tegevuse tulemusel, just kaebaja tarbeks ning teenisid tema väärikuse alandamise või tervise halvendamise eesmärki. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et temaga samas olukorras olid ka kõik teised kinnipeetavad (I köite leht 42) ja väitis, et ta ise loovutas oma magamiskoha uuele kambrisse paigutatule (I köite leht 41). Tegelikult viitavad kaebusele antud vastuses ning ka kaebaja poolt esitatud õiguskantsleri arvamuses (I köite lehed 45-50) välja toodud asjaolud selgelt sellele, et Eesti riigi majanduslik olukord pole seni võimaldanud luua kõigis arestimajades head eluolu. Isegi juhul, kui pidada selles olukorras süüdlaseks just Ida Politseiprefektuuri, tuleks arvestada veel ka sellega, et põhiseaduse § 25 tulenev õigus isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ei tähenda mittevaralise kahju tingimusteta ja ainult rahas hüvitamist. Väärikuse alandamise puhul saab selline hüvitus olla põhjendatud üksnes siis, kui kohtumenetluses leiab kinnitust mõne ametiisiku süü isiku sellises kohtlemises, mis seisneb tema teadlikus panemises alandavatesse või teotavatesse oludesse või muudes tegudes, mille eesmärk on inimese au ja väärikustunde riivamine, tema piinamine, alandamine, kahjustamine või teotamine. Seega on kohtumenetluses vajalik tuvastada, et kahju põhjustanud tegevus oli õigusvastane, teadlik, pahatahtlik, eesmärgipärane ja just sellele isikule suunatud. K. B aga pole kohtule esitatud ühtegi väidet ega tõendit, et Narva arestimajas valitsev 2 2 olukord oli suunatud tema piinamisele, väärikuse alandamisele või teotamisele. Kohtuistungil ta möönis, et talle ei saanud osaks mingit teistest erinevat kohtlemist (I köite leht 42). Tõendid puuduvad ka unehäirete ja arestimajas valitsenud olukorra väidetava seose kohta. Arestimaja meditsiiniraamatu kanded (II köite lehed. 17-19) sisaldavad üksnes seljavaluga seotud pöördumisi. Viru Vanglas koostatud tervisekaardi (I köite lehed 28-35) andmetel oli seljavalu ainsaks kaebuseks ka sellesse vanglasse saabumisel ning unehäireid on K. B kurtnud alles 16.06.
7. Kohtuistungil ta küll ütles, et need tekkisid varem, kuid ei esitanud midagi, mis seda kinnitaks. Kaebaja seletustest ja kohtuistungil esitatud kohtumäärusest (I köite lehed 42 ja 56-57) nähtub, et arestimajas on ta olnud ka varem, käesoleva kaebuse põhjuseks olev viibimine oli seotud Narva Linnakohtus toimunud kohtuistungitega ning toimus ka apellatsioonimenetlus. Seega on K. B olnud mitmeid pinget pakkuvaid üleelamisi ning pole võimalik tuvastada, et unehäired on seotud just kaebuses viidatud ajavahemikul Narva arestimajas valitsenud olukorraga. Eeltoodust tulenevalt ei ole K. B kaebus põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebuse esitaja on kohtumäärustega täies ulatuses vabastatud 300 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 7). Ida Politseiprefektuur oma kohtukulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud (tl. 44). Seega jääb kaebaja riigilõiv riigi kanda ja poolte muud võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3