KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2008, Tallinn Haldusasja num

) jõustumise hetkel, so 01.01.1996, milline suhe väljendus kaebaja töötamises avalikus teenistuses kohalikus omavalitsuses seonduvalt Pärnu Linnavalitsusele kuulunud munitsipaalettevõtte (ME) Pärnu Turismiarendus tegevusega. Samuti palus kaebaja tühistada Pärnu Pensioniameti Pärnu osakonna 19.12.2007 otsuse nr 41963/1 ning kohustada pensioniametit ümber arvutama kaebajale määratud pension

§ 182ja § 57 lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Kaebuse põhjendused on järgmised: H. Kask töötas kuni 12.03.1992 Pärnu Linnavalitsuses kuurordi-, turismi- ja puhkemajanduse osakonna välispassisektori juhatajana. Seoses osakonna alates 12.03.1992 3-08-147 likvideerimisega Pärnu LV 28.02.1992 käskkirja nr 59 alusel ja sama käskkirjaga ME Pärnu Turismiarendus moodustamisega alates 13.03.1992, võeti kaebaja ME direktori käskkirjaga ületoomise korras tööle munitsipaalettevõttesse välispassisektori juhataja ametikohale. Linnavalitsuse viidatud käskkirjaga nr 59 kinnitati munitsipaalettevõtte Pärnu Turismiarendus põhikiri, mis sätestas ettevõtte eesmärgid ja nimetas ettevõtte peamised tegevusvaldkonnad. Põhikirja järgi oli ettevõtte kõrgemalseisvaks organiks Pärnu Linnavalitsus, ettevõtet juhtis linnavalitsuse poolt kinnitatud juhatus ja juhatuse koosolekute vahelisel ajal juhtis ettevõtte tööd linnavalitsuse poolt ametisse nimetatud direktor. Ettevõte kindlustati linna poolt määratud funktsioonide täitmiseks vajalike vahenditega linna eelarvest. 11.12.1993 sõlmitud töölepinguga võeti kaebaja munitsipaalettevõtte direktori käskkirjaga tööle projektijuhi ametikohale. Pärnu Linnavalitsuse 21.02.1997 korraldusega nr 236-p lõpetati TsÜS § 48 p 5 alusel ettevõtte tegevus alates 01.03.1997 ja alustati likvideerimismenetlust; 18.04.1997 määrusega nr 10 kinnitati Pärnu Linnavalitsuse Arenguameti põhimäärus, mille punktides 5.3 ja 6.7 sätestatud ameti ülesanded olid samad, mis munitsipaalettevõttel. Seoses ettevõtte likvideerimisega lõpetas ME direktor kaebajaga sõlmitud töölepingu alates 28.02.1997 ning linnavalitsuse 01.03.1997 käskkirjaga nr 9 nimetati kaebaja Arenguameti I punkti konsultandi ametikohale. Kaebaja ülesanded jäid samaks, mis olid tal ME projektijuhi ametikohal.

§ 1

lg 1 järgi on avalik teenistus töötamine riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. ME Pärnu Turismiarendus, vaatamata asutamisena munitsipaalettevõttena, toimis põhikirja järgselt linnavalitsuse ametiasutusena. Seega oli kaebaja

jõustumisel 01.01.1996 teenistuses avalikku võimu teostavas ametiasutuses, mis oli kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritav ja mille funktsiooniks oli mitte äritegevus või teenuse osutamine, vaid avaliku võimu teostamine.

§ 57

näeb ette riiklike vanaduspensionide suurendamise ametnikele ning § 182 näeb ette juhud, mil arvestatakse töölepingu alusel töötatud aeg isiku avaliku teenistuse staaži hulka. Kaebaja töötas Pärnu Rajooni RSN Täitevkomitees erinevatel ametikohtadel alates 08.09.1966 kuni 13.03.1992, mil ta munitsipaalettevõttesse üle viidi, kus ta 01.01.1996 oli kohaliku omavalitsuse teenistuja ametikohal. Eeltoodud põhjusel on põhjendatud kaebaja nõudeõigus avaliku teenistusštaaži arvestamisele. Pärnu Linnavalitsus tunnistas kaebust ja selgitas, et avaliku teenistuse staaži hakati kaebajale arvestama alates 01.03.1997, so alates kaebaja nimetamisest linnavalitsuse arenguameti I punkti konsultandi ametikohale.

jõustumisel jäi kaebaja suhtes ametnikuks vormistamise kohustus täitmata, sest

-s ega Vabariigi Valitsuse 02.01.1996 määruses pole munitsipaalettevõtteid turismiarenduse alal nimetatud avaliku võimu ülesandeid täitva asutusena. Pärnu Linnavalitsus on pöördunud analoogsete küsimuste lahendamiseks Riigikantselei ja Sotsiaalministeeriumi poole ning saadud vastuste kohaselt ei olnud munitsipaalettevõte ametiasutuseks

§ 2lg 1 ja lg 3 tähenduses.

Vastustaja toetab kaebaja tõlgendust, et

-s ja selle alusel antud määrustes toodud ametikohtade loetelu ei ole ammendav ning avaliku teenistuse staaži määramise alused on laiemad. Pärnu Pensioniamet selgitas, et

§ 182

järgi lisatakse varasem tööstaaž riigi- või kohaliku omavalitsuse ametiasutustes teenistusstaažile vaid isikutel, kes

jõustumise ajal olid teenistuses. Kolmandal isikul ei ole vastuväited sellele, et kohus tuvastab avalikõigusliku suhte olemasolu kaebaja ja Pärnu Linnavalitsuse vahel

jõustumise hetkel so 01.01.1996. 2

§ 182

varasema tööstaaži teenistaažile lisamise tingimused ning näeb lõikes 2 ette, et riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuste loetelu, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Loetelu endistest Eesti NSV ametiasutustest, kus töötatud aeg arvestatakse avaliku teenistuse staaži hulka, keshtestati Vabariigi Valitsuse 02.01.1996 määrusega nr

1. Selles loetelus pole nimetatud munitsipaalettevõtteid turismiarendamise alal, samuti on määrusel märkus, et ametiasutusteks ei loeta asutusi, kelle peamiseks ülesandeks oli teenindamine ja tootmine. Kui eeldada, et viidatud määrusega nr 1 kinnitatud loetelu pole ammendav, tuleb käesoleva vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas ME Pärnu Turismiarendus saab lugeda ametiasutuseks. Kohus on seisukohal, et ei saa. Eesti Vabariigi ettevõtteseaduse ja ME Pärnu Turismiarendus põhimääruse sätetest tuleneb, et munitsipaalettevõtte põhiülesandeks oli mitte täidesaatva riigivõimu teostamine, vaid majandustegevus põhikirjas märgitud ülesannete täitmiseks. ME Pärnu Turismiarendus ei saa käsitleda linnavalitsuse struktuuriüksusena ning tegemist polnud ka asutusega, kelle ülesandeks oli avaliku võimu teostamine. Kaebaja töötamist iseseisva majandustegevusega munitsipaalettevõttes ei saa eeltoodu alusel lugeda teenistuseks kohalikus omavalitsusüksuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES H. Kase apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada avalik-õigusliku suhte tuvastamiseks esitatud kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas kohus tõendeid valesti ja kohaldas materiaalõigust vääralt. Kohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et asus lahendama kaebust, mida vastustaja oli selgelt omaks võtnud. Apellatsioonkaebuses kordab apellant halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ning on jätkuvalt seisukohal, et ME Pärnu Turismiarendus näol oli tegemist ametiasutusega ja kohtu teistsugune seisukoht on ebaõige. Kohus ei ole ümber lükanud kaebuse väiteid, et ettevõtet finantseeriti Pärnu linna eelarvest; ettevõtte ülesandeks oli peamiselt avaliku võimu teostamine, mis ei välistanud teatud määral ka isemajandamist; ettevõtte peamiseks ülesandeks ei olnud teenindamine ja tootmine. Kohus leidis, et ME Pärnu Turismiarendus oli iseseisva majandustegevusega ettevõte, mille majandustegevus rajanes isemajandamisel ning ettevõte realiseeris oma toodangut ja vara ja osutas teenuseid omal äranägemisel. Kohus on piirdunud vaid ettevõtteseaduse tsiteerimisega ega pole täpsustanud, millist toodangut või vara ettevõte realiseeris ja kui vaba oli ta oma teenuste realiseerimisel. Ettevõtlus, mida rõhutas kohus oma otsuses, võis olla vaid osa ME ülesannetest, mis ei välistanud avaliku võimu teostamisega seotud ülesannete täitmist. Munitsipaalettevõtte Pärnu Turismiarenduse põhikirja p 1.5 kohaselt oli asutuse tegevuse eesmärgiks Pärnu linna ja maakonna jaoks sobivate turismi- ja puhkemajanduse arengusuundade väljatöötamine ning konkreetsete lahendusvariantide elluviimise organiseerimine. Pärnu Linnavalitsuse 21.02.1997 korraldusega nr 236-p lõpetati munitsipaalettevõte Pärnu Turismiarenduse tegevus 01.03.
2. Töölepingud töötajatega sh apellandiga lõpetati 28.02.1997 ja nimetati neid ametisse Pärnu Linnavalitsuse arenguameti koosseisu alates 01.03.
3. Faktiliselt läksid vastavalt korraldusele nr 236-p kõik munitsipaalettevõtte õigused ja kohustused üle Pärnu Linnavalitsusele, kellest sai munitsipaalettevõtte 3

jõustus 01.01.1996, siis on selge, et enne seda ei töötanud avalikus teenistuses ühtegi isikut. Kaebuse esitamise eesmärgiks oli eelduste loomine teenistusstaaži suurendamiseks ja edaspidi pensioni ümberarvutamiseks. Kohus jättis kaebaja eesmärgi välja selgitamata. Apellant jääb taotluse juurde tühistada halduskohtu otsus ning palub teha uus otsus, millega teha kindlaks sellise avalik-õigusliku suhte olemasolu kaebaja ja Pärnu Linnavalitsuse vahel, mille alusel on kaebajal õigus nõuda ajavahemikul 01.03.1992 kuni 01.03.1997 töölepingu alusel töötatud aja arvestamist avaliku teenistuse staaži või pensionistaaži hulka. Pärnu Linnavalitsus jäi kirjalikus vastuses oma varasema arvamuse juurde. Vastustaja ei pidanud aga õigeks ega seaduse mõttega kooskõlas olevaks apellandi seisukohta, et halduskohus rikkus HKMS § 17 lg 3. Viidatud säte räägib, et kohus võib lugeda menetlusosalise faktilise väite tõendatuks, kui teised menetlusosalised võtavad selle omaks ning omaksvõtt ei kahjusta menetlusvälise isiku õigusi ega avalikke huve. Apellant eksib „faktilise väite“ mõiste sisustamisel. Vastustaja ei vaielnud vastu sellele, et kaebaja töötas ME-s Pärnu Turismiarendus ja et munitsipaalettevõtte likvideerimisel jätkas kaebaja sama töö tegemist linnavalitsuses, kuid vastustaja pole kunagi avaldanud sõnaselget nõustumist kaebaja õiguslike väidetega/hinnangutega, nagu seda on munitsipaalettevõttes töötamise lugemine avalikuks teenistuseks ja seeläbi kaebajale võimaliku pikema avaliku teenistuse staaži omistamine. Sotsiaalkindlustusameti Pärnu Pensioniamet oma seisukohta apellatsioonkaebuse suhtes ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Põhjendamatu on apellandi etteheide, et halduskohus rikkus menetlusnorme sellega, et ei rahuldanud kaebust olukorras, kus vastustaja ja kolmas isik olid kaebust tunnistanud. Apellant on HKMS § 17 lõikest 3 ebaõigesti aru saanud. Nimetatud säte ja selles viidatud TsMS § 231 ei anna kohtule alust lugeda omaksvõtuga tõendatuks õiguslikke väiteid, vaid räägivad tõendamisest vabastamise alusena omaksvõttu faktiväidete puhul. TsMS § 436 lg 7, mis HKMS § 5 kaudu kohaldub ka halduskohtumenetlusele, näeb otseselt ette, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Apellant väidab, et halduskohus jättis kaebaja tegeliku eesmärgi välja selgitamata ja see tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Pärnu Linnavalitsuse ja Sotsiaalkindlustusameti Pärnu Pensioniameti vastu esitatud kaebuses taotles H. Kask tema ja Pärnu Linnavalitsuse vahel avalik-õigusliku suhte olemasolu tuvastamist, pensioniosakonna otsuse tühistamist ning määratud pensioni

§ 182ja 57 lg-te 1 ja 2 alusel ümber arvutamiseks kohustamist.

Apelleeritud kohtuotsusega lahendas kohus Pärnu Linnavalitsuse vastu esitatud tuvastusnõude ning Pensioniameti vastu esitatud kaebuse nõuded eraldas eraldi menetlemiseks. 4

jõustumisel 01.01.1996 töölepingu alusel töötas, avaliku võimu ülesandeid ja on käsitatav kohaliku omavalitsuse ametiasutusena

§ 2lg 1 tähenduses ning kaebaja ise oli seaduse jõustumisel avalik teenistuja.

Halduskohus jättis tuvastamiskaebuse rahuldamata ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse resolutsiooniga. Avaliku võimu ülesandeid võisid teatud juhtudel täita ka eraõiguslikud isikud ning kaebaja väited avaliku võimu ülesannete täitmisest munitsipaalettevõttes ei ole käesoleval juhul määravad. Halduskohus ei saa tuvastamiskaebuse lahendamisel asuda haldusorgani asemele ja luua kohtuotsusega õigussuhteid, mida oleks saanud tekitada vaid haldusorgan oma haldusaktiga.

§ 163

lõikest 1 tuleneb, et riigi või kohaliku omavalitsuse asutusse töölepingu alusel tööle võetud ametniku töösuhe ei muutunud 01.01.1996 automaatselt avaliku teenistuse suhteks, vaid töölepingu seaduse alusel tööle võetud ametnik tuli kahe kuu jooksul

jõustumisest arvates vormistada nimetamise alusel teenistusse võetuks tagasiulatuvalt, alates seaduse jõustumise päevast. Seega tekkis teenistussuhe mitte vahetult seaduse alusel, nagu näib kaebaja ekslik arvamus olevat, vaid ametniku ametisse nimetamisest. Kui isikut ametisse ei nimetatud, siis isegi kui seda oleks tulnud teha, teenistussuhet ei tekkinud. Kaebaja oleks saanud vaidlustada enda ametisse nimetamata jätmist mõistliku aja jooksul pärast

§ 163lg-s 1 sätestatud kahekuulise tähtaja möödumist.

Kohus ei saa nimetada isikut ametisse ega luua kohtuotsusega õiguslikke tagajärgi, mis oleksid tekkinud isiku ametisse nimetamisel haldusorgani poolt. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apelleeritud kohtuotsus muutmata. Viive Ligi Lauri Madise Silvia Truman 5