3-08-541/18

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. mai 2008, Jõhvi 3-08-541 V. S kaebus teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmiseks
2. mai 2008 V. S, tema esindaja Paul Paas ja Ida Politseiprefektuuri esindaja Indrek Vikkat Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 21.02.2008 andis Ida Politseiprefektuuri politseiprefekt Tarmo Kohv käskkirja nr. 94-t (t.l. 7-10), millega määras Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna Narva kriminaaljälituse politseiinspektor V. S distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise arvates 22.02.
3. Käskkirjas süüdistati V. S selles, et ajavahemikul 07.10.2007 kuni 26.11.2007 võttis ta A. Z vastu kirja ja fotod, mille lubas ja kavatses kehtivat regulatsiooni eirates edastada Narva arestimajas viibivale vahistatule P. R, et 26.11.2007 kell 18.37 edastas ta A. Z telefoni teel andmeid P. R suhtes menetletava kriminaalasja menetleja muutumise kohta ning, et 13.12.2007 hoiatas ta S. Z võimalikust politsei tegevusest tema või A. Z suhtes. Käskkirjas leiti, et oma tegevusega rikkus V. S avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkte 15, 16 ja 18, arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lg. 2, Ida Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja § 29 lg. 1, kriminaalmenetluse seadustiku § 214, politseiseaduse § 5 lg. 2 ja oma ametijuhendi p. 43 nõudeid ja pani seeläbi toime avaliku teenistuse seaduse § 84 p. 3 sätestatud vääritu teo. 18.03.2008 esitas V. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 2-5) ja palus, et käskkiri 1 tema teenistusest vabastamise kohta tunnistataks täies ulatuses õigusvastaseks, ennistataks ta viivitamatult politseiinspektori ametikohale ning mõistetaks välja töötasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuses ja sellele 08.04.2008 esitatud täpsustuses (t.l. 52-62) kirjeldas kaebaja käskkirjas märgitud kuupäevadel toimunut ja kinnitas, et pole rikkunud ühegi talle süüks pandud õigusakti sätet, on oma teenistuse ajal alati järginud eetikakoodeksis sätestatud põhimõtteid ja eeskirju ning lähtunud ainult politsei huvidest. Seejuures ta leidis, et vaidlustatud käskkiri rajaneb ebaobjektiivselt läbi viidud distsiplinaarjuurdluse materjalidel, ei vasta haldusmenetluse seaduse ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse nõuetele, on avaldatud objektiivsete asjaolude arvestuse ja analüüsita, sisaldab üldistavaid järeldusi ilma viideteta konkreetsetele rikkumistele, mida võib kvalifitseerida kui vääritut tegu ja märkis ära ka, et käskkirjas on tema teenistuskäigu kirjeldamisel lastud läbi oluline ebatäpsus, mis ei lase selle sisust objektiivselt aru saada. Ida Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses (t.l. 28-30) ei peetud kaebust õigeks, paluti jätta see rahuldamata ja leiti, et vaidlustatud käskkiri on välja antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning on ka piisavalt põhjendatud. Vastuses ei nõustutud ka kaebaja seisukohtadega oma tegevuse suhtes ja leiti, et ta on ilmselgelt rikkunud kõiki talle etteheidetud norme. Kohtuistungil jäid kaebaja, tema esindaja ja Ida Politseiprefektuuri esindaja oma kirjalike väidete ja taotluste juurde. V. S väitis, et tegeles konkreetsete kriminaalasjade lahendamise kõrval ka üldise informatsiooni kogumisega ja oli oma töö iseloomu tõttu kohustatud suhtlema erinevate inimeste, sealhulgas ka kurjategijatega. Ta eitas mistahes andmete lekitamist ja kinnitas, et kirja oli tal võimalik edasi anda ka seaduslikul teel ning üle jäi see andmata ainult seetõttu, et tal polnudki vastavat kavatsust. Paul Paas lisas, et käskkirjas on püütud jätta muljet nagu oleks kaebaja oma ametikohal olnud vaid lühikest aega, tegelikult oli tal aga pikk kogemus ja ta teadis väga hästi oma töökohustusi. Indrek Vikkat esitas hulga vastuväiteid kaebuse täiendusele märkides muuhulgas ära, et distsiplinaarmenetluse alguses loobus kaebaja ise tõlgi kasutamisest ning, et veendumus temast kui 13.12.2007 vendade Z vahel toimunud telefonikõnes räägitud isikust tekkis asjaolude kogumi põhjal. KOHTU PÕHJENDUSED Ida Politseiprefektuuri politseiprefekt Tarmo Kohvi 21.02.2008 käskkirja nr. 94-7 (t.l.7-10) kohaselt oli V. S teenistusest vabastamisel selle prefektuuri kriminaalosakonna politseiinspektor. Seega reguleerivad tema teenistust nii politseiteenistuse seadus kui ka avaliku teenistuse seadus. Politseiteenistuse seaduse § 42 p. 3 ja § 43 lg. 1 kohaselt on teenistusest vabastamine üks võimalik politseiametnikule distsiplinaarsüüteo eest määratav distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarsüüteod on loetletud avaliku teenistuse seaduse § 84, mille kolmandas punktis kehtestatu kohaselt on distsiplinaarsüüteoks süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt pandi V. S süüks kolme erinevat tegu, mis seisnesid selles, et ta võttis A. Z vastu kirja ja fotod lubades need kehtivat regulatsiooni eirates edastada Narva arestimajas viibivale vahistatule, et ta edastas samale isikule telefoni teel andmeid P. R suhtes menetletava kriminaalasja kohta ning, et ta hoiatas S. Z võimalikust politsei tegevusest tema või ta venna suhtes. V. S ei eita vaidlusaluses käskkirjas märgitud kirja ja fotode vastuvõtmist ning nende edastamise kohta lubaduse andmist. Seda tõendavad tema kaebuse väited (t.l. 2-5 ja 52-62), ettekanne (t.l. 84) 2 ja kohtuistungil antud seletused (t.l. 91-92). Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 03.05.2004 käskkirjaga nr. 67 kinnitatud Narva politseiosakonna kriminaaltalituse politseiinspektori ametijuhend (t.l. 109) ja siseministri 01.12.2000 määrusega nr. 71 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ ei näe politseiinspektorile ette kirjade edasitoimetamise õigust ja neid saab viimatinimetatud õigusakti § 31 lg. 2 kohaselt arestimajas viibivale isikule saata üksnes arestimaja juhi kaudu. Olukord, kus politseiametnik annab mistahes isikule lubaduse sooritada toiming, mille tegemiseks puudub seaduslik alus, saab olla õigustatud üksnes siis, kui see toimub jälitusmenetluse käigus ja on nõuetekohaselt vormistatud. Jälitustegevuse seaduse § 10 lg. 1 ja 2 sätestatu nõuab selleks uurimisasutuse taotlust või prokuratuuri korraldust ja jälitusasutuse juhi või tema poolt volitatud ametniku motiveeritud otsust. Antud juhul pole sellist taotlust ega otsust ei kaebaja enda väidete (t.l. 83) ega ka tema otsese ülemuse A. J tunnistajana antud ütluste kohaselt (t.l. 86-87). Lisaks kinnitas tunnistaja, et kaebaja vahetu ülemusena ei teadnud ta kirja kohta antud lubadust ning polnud mingit politsei tegevusest tulenevat vajadust kirja arestimajja toimetamiseks. Kaebaja enda ja politseivaneminspektor Ž. T ettekanded (t.l. 91-93) ning jälitustegevuse käigus 26.11.2007 lindistatud telefonikõne (t.l. 99-100) sisu viitavad selgelt sellele, et kaebaja püüdis leida võimalust P. R kohtumiseks ning nii talle kui ka A. Z oli selgelt arusaadav, et selline politseiametniku vahendusel kirja edastamise viis on lubamatu. Oma ettekandes väidab V. S sõnaselgelt, et kirja sooviti tema kaudu üle anda, kuna kirjavahetuse keelu tõttu oli selle muul viisil edastamine võimatu. Riigiteenistus, eriti aga teenistus politseis seab isiku käitumisele kõrgendatud nõudmised ning sellised isikud peavad nii teenistuses kui ka väljaspool seda käituma mistahes kohas ja olukorras nii, et nad ei rikuks enda ega oma asutuse mainet. Oma erilise seisundi tõttu peab politseiametnik olema tavainimesest enam võimeline aru saama iseenda tegevuse tähendusest, laadist ja võimalikest tagajärgedest ning suhtlema ja käituma viisil, mis äratab inimestes usaldust, lugupidamist ja austust tema isiku, ameti ja riigi vastu. Vahistatule kirja edastamine õigusaktidega kehtestatud korda eirates on kaheldamatult vastuolus nii üldtunnustatud kõlblusnormide kui ka politseiametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Asjaolu, kas seejuures piirduti vaid kirja edastamise kohta lubaduse andmisega või plaaniti seda ka tegelikkuses teha ning millisel põhjusel kiri üleandmata jäi, ei oma tähendust, sest juba üksnes kehtivast korrast mittetuleneva tegevuse sooritamiseks lubaduse andmine oli piisav jätmaks muljet endast kui ebaseaduslikult käituvast politseinikust. Kuna käesoleval juhul sai V. S lubamatu käitumine teatavaks vähemalt kahele kõrvalisele isikule, saab toimunut käsitleda tema enda, Ida Politseiprefektuuri ja kogu Eesti politsei maine halba valgusesse seadmisena. Kriminaalmenetluse seadustiku § 214 lg. 1 kohaselt võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses. Eelnevalt juba osundatud politseiinspektori ametijuhendi (t.l. 109) punktis 4.3 sätestatu kohaselt kannab politseiinspektor vastutust teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ametisaladuste, muude andmete ja info konfidentsiaalsuse ning üksnes teenistuslikes huvides kasutamise eest. Sellise vastutuse kehtestamine tähendab oma sisult, et politseiametnik tohib teenistuse tõttu saadud teavet kasutada vaid oma teenistuse huvides ega tohi seda kõrvalistele isikutele kättesaadavaks teha. Kohtuistungil kinnitasid nii V. S ise kui ka tema ülemus A. J, et kaebaja polnud seotud P. R ega S. Z suhtes algatatud kriminaalasjade menetlemisega (t.l. 84 ja 86). Jälitustoimingu käigus 26.11.2007 lindistatud telefonikõne (t.l. 99100) ning kahtlustatava ülekuulamise protokoll (t.l. 102-105) aga kinnitavad, et ta rääkis A. Z ja S. Z kohtueelses menetluses olevatest kriminaalasjadest ja tegi seejuures teatavaks asjaolusid, mis polnud seotud tema enda teenistusülesannetega. Mis puutub 13.12.2007 A ja S. Z vahel toimunud telefonikõnes (t.l. 100) nimetatud ühisesse sõpra, kes neile informatsiooni annab, siis viitab kohtule 3 esitatud dokumentide kogum küll sellele, et seejuures peeti silmas just V. S, kuid kindlad tõndid siiski puuduvad. See asjaolu ei muuda aga vaidlusalust käskkirja ja sellega määratud distsiplinaarkaristust õigusvastaseks, sest avaliku teenistuse seaduse § 84 p. 3 märgitud vääritu teo süüteokoosseis ja karistuse valikuks piisavad põhjendused on olemas ka siis, kui kui jätta see vahejuhtum üldse kõrvale. Seega on V. S pannud toime rikkumised, mida saab käsitleda avaliku teenistuse seaduse § 84 lg. 3 märgitud vääritu teona. Tema süüteo asjas on läbi viidud distsiplinaarjuurdlus (t.l. 32-40 ja 106108) ning talle on antud võimalus seletuste andmiseks (t.l. 91-92). Väide, et seejuures ei tõlgitud talle eestikeelset teksti vene keelde, jääb arusaamatuks, sest kaebaja on politseiametnik, kes peab oma ametikoha tõttu valdama eesti keelt kõrgtasemel. Alusetud on ka vaidlustatud käskkirja vormistamise puuduste kohta esitatud väited, sest see on kooskõlas kõigi politseiteenistuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse vastavate sätetega, sisaldab vajalikul määral nii faktilisi kui juriidilisi põhjendusi, vastab avaliku teenistuse seaduse § 132 lg. 2 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg. 2 sätestatud vorminõuetele ega ei riku ka ühtegi halduse üldistest põhimõtetest tulenevat vormi- või menetlusnõuet. Ükski neist õigusaktidest ei pane ametiasutusele kohustust kajastada distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas karistatu teenistuskäiku, seega pole oluline kui täpselt ja kas üldse sisaldab käskkiri V. S eelneva teenistuse kirjeldust. Distsiplinaarkaristus on määratud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg. 1 sätestatud tähtaegu järgides ja selle on määranud politseiteenistuse seaduse § 44 lg. 1 märgitud pädev ametiisik. Karistamisel on järgitud kaalutluse piire ja eesmärki, samuti ka proportsionaalsuse põhimõtet. Kohaldatud karistus on politseiteenistuse seaduse § 42 p. 2 kehtestatutest võimalustest küll rangeim politseiametnikule määratav distsiplinaarkaristus, kuid antud juhul vastab see igati V. S süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele, mida ei muuda ka kaebaja eelnev laitmatu teenistust ega tema kohta antud positiivne iseloomustus. Kaebuse väited ja kohtuistungil antud seletused viitavad selgelt sellele, et kaebaja pole ka käesolevaks ajaks aru saanud oma käitumise lubamatusest ja tähendusest politsei mainele ning püüab oma tegu tagantjärele õigustada. Eeltoodust tulenevalt on V. S distsiplinaarkorras karistamine 21.02.2008 käskkirjaga nr. 94t avaliku teenistuse seaduse § 84 lg. 3 märgitud süüteo eest kooskõlas kehtiva õigusega. Tulenevalt kaebuse põhjendamatusest tuleb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt rahuldamata jätta. Ida Politseiprefektuuri esindaja kohtukulude hüvitamise nõuet ei esitanu (t.l. 87), seega jäävad poolte võimalikud kohtukulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda jätta. Raili Randlane Kohtunik 4