KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2008, Tallinn Haldusas

) § 7 lg 1 p 1). R. T., P. T. ja H. K. esitasid 27.03.2006 avaldused õigusvastaselt võõrandatud vara, asukohaga Xxxxxxxx linnas Xxxxxxxxxxx x, tagastamiseks. Kinnistu endine omanik H. S. oli kaebuste esitajate vanaisa vend. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25.04.2006 otsuse nr 217 punktiga 3 ei tunnistatud avaldajaid omandireformi õigustatud subjektideks, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik H. S. ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik (

§ 7lg 1 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

3-02-18

1. Halduskohtule esitatud kaebustes palusid R. T., P. T. ja H. K. tühistada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25.04.2006 otsuse nr 217 punkti
2. Kaevatava otsusega rikuti kaebuste esitajate kui omandireformi õigustatud subjektide õigusi nõuda vara tagastamist

§ 7lg 3 alusel.

Maakonnakomisjon jättis tähelepanuta, et H. S. lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ja tegemist on ümberasujaga. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati

§ 7

lg 3 põhiseadusevastaseks ja Riigikogu kohustati viidatud sätet kooskõlla viima õigusselguse põhimõttega. Riigikohus oli seisukohal, et kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega nr 3-3-1-63-05 tunnistati

§ 7lg 3 kehtetuks, kuid otsuse jõustamine lükati edasi.

Vaidlustatud otsuse tegemise hetkel puudus selgus, millist materiaalõiguse normi kohaldada. Komisjon oleks pidanud peatama asja lahendamise kuni 12.10.

2. Tallinna Halduskohtu 09.04.2007 otsusega jäeti kaebused rahuldamata järgmistel põhjustel: a) Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati

§ 7

lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes seetõttu, et seadusandja polnud täitnud oma kohustust sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941. aastal sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigusi, seadust polnud seni suudetud kohandada uuele olukorrale, vastavat riikidevahelist kokkulepet ei olnud sõlmitud ja väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus puudub. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsus on tehtud pärast Riigikohtu otsust, millega tuvastati

§ 7

lg 3 vastuolu põhiseadusega, on viidatud sätte kohaldamata jätmine maakonnakomisjoni poolt põhjendatud; b) lähtuvalt Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-63-05, Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.01.2007 otsusest asjas nr 3-4-1-14-06 ei ole maakonnakomisjon eiranud Riigikohtu seisukohti seoses

§ 7

lg 3 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamisega ning on jätnud nimetatud sätte põhjendatult kohaldamata. Komisjonil ei olnud kohustust peatada asja lahendamine kuni 12.10.2006;

1. c)ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsuse aluseks olevat faktilist asjaolu, et vara endine omanik ei olnud Eesti Vabariigi kodanik seisuga 16.06.1940, ei ole kaebuse esitajad vaidlustanud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. R. T.i, P. T.i ja H. K.i apellatsioonkaebustes palutakse tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebused rahuldada. Apellantide väited on järgmised:
2. a)apellantide vanaisa vend kuulus

§ 7

lg-s 3 nimetatud isikute hulka, st tegemist oli õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuga, kes asus Eestist Saksamaale ümber Saksa riigiga 1939. aastal sõlmitud lepingu alusel. Seega käsitletakse vara tagastamist ümberasujale. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsusega oleks tulnud kaebuste esitajad tunnistada omandireformi õigustatud subjektideks maareformi seaduse (MaaRS) § 5 lg 1 p 2 ning endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 alusel; b) endisest omanikust ümberasujal või tema pärijal on õigus vara tagasi nõuda. Esialgu oli selleks õiguslikuks aluseks

§ 7lg 3.

Seega Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused tuli lahendada riikidevahelise kokkuleppega. Olukorras, kus Riigikohus tunnistas

§ 7

lg 3 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks, kohalduvad ka Eestist ümberasunud isikutele

ja teised omandireformi puudutavate seaduste 2

§ 7lg 3.

Samuti leiti, et selliste isikute puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas neil oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsus või mitte.

§ 7

lg 1 p 7 alusel on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute §-s 8 sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad sama seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigis. Seega on oluline mitte endise omaniku kodakondsus, vaid taotleja kuulumine Eesti kodakondsusesse. 5. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgitakse: a)

§ 8

järgi käsitletakse pärijatena üksnes neid isikuid, kes esitasid õigeaegselt avalduse endiselt omanikult õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. H. S.i lapselaps esitas avalduse vara tagastamiseks tähtaegselt. Asjas ei kuulu kohaldamisele 19.01.1993 jõustunud endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadus, kuna

§ 8

lg 3 p-s 2 nimetatud pärija on esitanud avalduse vara tagastamiseks ja apellandid ei esitanud tähtaegselt avaldust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Hoonete tagastamiseks on seadusega kehtestatud 3-kuuline tähtaeg möödunud;

1. b)kohane ei ole viidata Riigikohtu 22.03.1999 määrusele haldusasjas nr 3-3-1-6-99 pärast õigusruumis oluliste muudatuste toimumist ümberasujatele vara tagastamisel, kuna see läheb vastuollu Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-63-05 punktiga 5, mille järgi toimub ümberasujatele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine üldistel alustel ja üldises korras;
2. c)komisjonil oleks olnud mõistlikum ja otstarbekam keelduda avalduse vastuvõtmisest seoses tähtaja möödumisega. 6. Haapsalu linna vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgitakse, et kaebuste esitajad ei esitanud tähtaegselt avaldust vaidlustatud kinnistu tagastamise kohta, mistõttu ei saa neid tunnistada omandireformi õigustatud subjektideks MaaRS § 5 lg 1 p 2 alusel. Samuti on asjakohatu viide Riigikohtu 22.03.1999 määrusele asjas nr 3-3-1-6-99. Vara tagastamise menetluses tuleb juhinduda

§ 7

lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2, mille rakendamisel on kodakondsus seatud obligatoorseks tingimuseks.

1. Ehituskapital OÜ seisukohta apellatsioonkaebuse kohta ringkonnakohtule ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus tehti 25.04.2006, seega enne, kui

§ 7lg 3 kehtivuse kaotas.

Riigikohtu üldkogu selgitas 10.03.2008 otsuse punktis 30, et

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis

§ 7

lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab

§ 7lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.

10.03.2008 otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni punkt 2. 3

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele

-ga sätestatud üldistel alustel ja korras. Riigikohtu üldkogu märkis 10.03.2008 otsuses, et käesoleva otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus

§ 7

lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Üldkogu asus seisukohale, et tagada tuleb PS §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem

§ 7lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata.

Kuna keelunormina sätestatud

§ 7

lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.06.2008 otsuse nr 3-3-132-07 punkt 13, 14.05.2008 otsuse nr 3-3-1-23-08 p 15).

1. Eeltoodud põhjustel tuleb jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Halduskohus tegi lõppjäreldustes õige otsuse.
2. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada edasise menetluse läbiviimise jaoks olulisi küsimusi. Et

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise järel tuleb vara tagastamise avaldused Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara osas läbi vaadata üldises korras, tuleb vastustajal läbi vaadata nii I. S.i avaldus vara tagastamiseks kui ka apellantide avaldused. I. S.i avalduse rahuldamine välistab endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 kohaselt kaebajate nõudeõiguse vara tagastamiseks. Üldist avalduste esitamise tähtaja nõuet ei saa Riigikohtu praktikast tulenevalt sellise vara tagastamise taotluse puhul rakendada ning hinnata tuleb, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamisest (vt Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuse nr 3-3-2-1-07 p 44). Ka endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 2 tähtaeg ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sest

§ 7lg 3 aluse äralangemisega alles tekkis vara tagastamiseks nõudeõigus.

Käesoleval juhul ei saa tekkida küsimust avalduse esitamise tähtajast juba seetõttu, et apellandid esitasid vara tagastamise avaldused enne nimetatud sätte kehtetuks tunnistamist.

§ 7

lg 1 ei välista nendele isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, kes ei olnud 16.06.1940 Eesti kodanikud ega ela Eesti territooriumil. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma

§ 7lg 1 p 7 alusel välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute §-s 8 sätestatud pärijad, 4

jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja

§-s 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on MaaRS § 5 1. lõike punkti 2 alusel tähtaegselt esitanud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. Nimetatud säte ei sea vara tagastamise nõudeõiguse olemasolu sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest 16.06.1940 seisuga ega Eestis elamisest

jõustumise ajal. Tegemist on täiendava alusega

§ 7lõikes 1 loetletud alustele. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 5