KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Tromp Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-1218 Haldusasi R. T.’i, P. T.’i ja H. K.’

§ 7lg 3 alusel.

4. Kaebajate taotluse rahuldamata jätmise aluseks on võetud

§ 7

lg 1 punktid 1 ja 2 ning lg 2, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik pidi olema Eesti Vabariigi kodanik seisuga 16.06.1940. Kaebajad seevastu taotlesid enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektideks

§ 7lg 3 alusel.

Komisjon tuvastas 25.04.2006 otsuse nr 217, et õigusvastase võõrandamise hetkel oli Haapsalus Lossiplats 6 (endine Turuplats 6) kinnistu endine omanik H. S.. Samuti tuvastas komisjon asjaolu, et H. S. ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik. Komisjon ei ole hinnanud asjas olulist tähtsust omavat asjaolu, et H. S. lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ning et tegemist oli ümberasujaga. 5. Riigikoht üldkogu tunnistas 12. aprilli 2006.a. otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-63-05

§ 7lg 3 kehtetuks ja lükkas otsuse jõustumise selles osas 12.

oktoobrini 2006. a edasi tingimusel, et selleks ajaks ei ole jõustunud

§ 7lõiget 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.

Riigikohtu üldkogu otsus oli komisjoni otsuse tegemise ajal juba avaldatud. Komisjon on seega eiranud

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist Riigikohtu poolt ning õigusselguse puudumist ümberasujate vara tagastamise küsimuste lahendamisel. Komisjon oleks pidanud asja lahendamise peatama kuni 12. oktoobrini 2006, oodates ära Riigikogu poolt vastu võetava

§ 7lõiget 3 muutva või kehtetuks tunnistava seaduse.

Kaebuse esitajad paluvad punkti 3 osas tühistada. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25.04.2006 otsuse nr 217 VASTUSTAJA SEISUKOHT ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon vaidleb kaebusele vastu. 6. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust nr E-143.1 nähtub, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 30.09.1998 otsusega on

§ 7lg 1 p 1 alusel jäetud rahuldamata vara endise omaniku H.

J. S. lapselapse I. S. avaldus Haapsalus Lossiplats 6 ja 6A (endine kinnistu nr 21) asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, kuna vara endine omanik ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik.

1. Kaebajad on esitanud avaldused Haapsalus Lossiplats 6 asuva vara tagastamiseks
2. jaanuaril 1993.a. jõustunud endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse alusel. Nimetatud seaduse § 1 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja

§-s 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lõike 1 punkti 2 alusel tähtaegselt esitatud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. Seaduse § 2 sätestas, et sama seaduse §-s 1 nimetatud hoonete ja rajatiste tagastamise avaldused tuleb esitada kohaliku omavalitsuse täitevorganile kolme kuu jooksul seaduse väljakuulutamise päevast arvates. Vara tagastamise toimikust nr E-143.1 ei nähtu, et keegi kaebajatest oleks esitanud avalduse endise kinnistu nr 2 21 tagastamiseks. Vastupidi, kaebajad ise kinnitavad, et nad ei ole varem taotlenud kinnistu tagastamist, kuna ei olnud teadlikud suguvõsa suurusest ja nendele kuulunud varadest. 8. Kaebajate õiguse olla omandireformi õigustatud subjektid Haapsalus, Lossiplats 6 asuva endise kinnistu nr 21 maa ja hoonete suhtes välistavad järgmised asjaolud: - vara endise omaniku H. S.i surma tuleb eeldada tema sünni tõttu xx xx xxxx; - H. S.

§-s 8 nimetatud pärijaks on tema lapselaps I. S., kes on sündinud xx xx xxxx, ja on esitanud avalduse sama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks; - endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 järgi oleks kaebajatel tulnud õigeaegselt, so 17. jaanuariks 1992.a. esitada vormikohased avaldused konkreetse endise õigusvastaselt võõrandatud kinnistu tagastamiseks; - vara endine omanik H. S. ei vasta

§ 7lg 1 punktide 1 ja 2 ja lg 2 sätestatud nõuetele.

9. Kaebust on ekslik motiveerida sellega, et Riigikohtu üldkogu on tunnistanud

§ 7lg 3 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.

Vara tagastamise toimikus olevates dokumentides puuduvad andmed H. S. kodakondsuse kohta, samuti tema Saksamaale ümberasumise kohta NSVL ja Saksa riigi vahel 1941.a. sõlmitud lepingu alusel ja Eesti Vabariigi kodakondsusest loobumise kohta. Kaebusele lisatud osaliselt tõlkimata ja mitteloetavatest dokumentidest nähtuvalt on H. S. Eesti Vabariigist lahkunud juba varem – 1939.a., mitte 1941.a. lepingu alusel. Seega võib järeldada, et vara endine omanik lahkus Eestist Saksa riigi kodanikuna vabatahtlikult, ilma sõjalis-poliitilise surveta, jättes oma vara maha. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajate õigusi ei ole rikutud, ning palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja uurinud tõendeid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. haldusasjas kohtule esitatud

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Haapsalus, Lossiplats 6 (endine kinnistu nr 21) asuv maa ja ehitised on õigusvastaselt võõrandatud vara, mille omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal oli kaebuse esitajate vanaisa vend H. S., kes lahkus Eestist 1939.a. Saksamaale. Vaieldakse selle üle, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis oma 25.04.2006 otsuse nr 217 punktiga 3 kaebuse esitajad nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamata põhjusel, et vara endine omanik ei olnud seisuga
2. juuni 1940.a. Eesti Vabariigi kodanik (

§ 7

lg 1 p 1 ja p 2 ning lg 2), kaebajad olid aga taotlenud enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks

§ 7lg 3 alusel, mille puhul ei oma vara endise omaniku kodakondsus tähtsust.

Kaebajad leiavad, et H. S. näol oli tegemist 1939.a. Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Eestist lahkunud isikuga, st ümberasujaga, ning komisjon pidanuks antud juhul kohaldama

§ 7lg 3.

11.

§ 7

lg 3 kehtis vaidlustatava otsuse tegemise ajal järgmises sõnastuses: „Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega“. 28. oktoobri 2002. a otsusega kohtuasjas nr. 3-4-1-5-02 tunnistas Riigikohtu üldkogu

§ 7

lõike 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. 3 Tulenevalt haldusmenetluse seaduse §-st 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kui

§ 7

lg 3 oli vaidlusaluse haldusakti andmise ajal põhiseadusega vastuolus, siis oleks selle rakendamine komisjoni poolt olnud õigusvastane, kuna põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

§ 7

lg 3 kohaldamise korral oleks olnud tegemist õigusvastase otsusega ja see tuleks tühistada. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega lõppenud põhiseaduslikkuse vaidlus tulenes kaebusest, millega vaidlustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 08.10.2001 otsus vara tagastamise või kompenseerimise taotluse rahuldamata jätmise kohta

§ 7lg 3 alusel.

Riigikohus leidis, et

§ 7

lg 3 on põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes vastuolus seetõttu, et seadusandja polnud täitnud oma kohustust sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941.a. sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused ning seadust polnud seni suudetud kohandada uuele olukorrale, vastavat riikidevahelist kokkulepet ei olnud sõlmitud ning väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus puudub. Arvestades seda, et käesolevas asjas vaidlustaud otsus on tehtud peale otsust, mille pinnalt kerkinud vaidluses

§ 7

lg 3 vastuolu põhiseadusega tuvastati, ja Riigikohtu poolt esile toodud põhjendusi, on

§ 7

lg 3 kohaldamata jätmine ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni poolt 25.04.2006 otsuse nr 217 punktis 3 põhjendatud.

2. aprillil
3. a tunnistas Riigikohtu üldkogu osaotsusega kohtuasjas nr. 3-3-1-63-05

§ 7lõike 3 kehtetuks ja lükkas otsuse jõustumise selles osas 12.

oktoobrini 2006. a. edasi tingimusel, et selleks ajaks ei ole jõustunud

§ 7lõiget 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.

1. septembril
2. a. võttis Riigikogu vastu

§ 7lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse.

Vabariigi President jättis

1. septembri
2. a otsusega nr 1065 nimetatud seaduse välja kuulutamata ning tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti arutada ja viia see põhiseadusega kooskõlla.
3. septembril
4. a võttis Riigikogu seaduse muutmata kujul uuesti vastu, mille Vabariigi President jättis uuesti välja kuulutamata ning esitas
5. oktoobril
6. a Riigikohtule taotluse tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Vabariigi Presidendi taotlus laekus Riigikohtusse
7. oktoobril
8. a. Riigikohtu üldkogu tegi
9. detsembri
10. a kohtuotsuse haldusasjas nr 3-3-1-63-05, mille punktis 4 leidis, et kuna

§ 7

lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on

§ 7lg 3 Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

1. a otsusest tulenevalt alates
2. oktoobrist
3. a. kehtetu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. jaanuari
5. a otsusega asjas nr 3-4-1-14-06 rahuldas Riigikohus Vabariigi Presidendi taotluse ja tunnistas Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.
6. Riigikohtu üldkogu
7. detsembri
8. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-05 (otsuse p 5) leiti, et

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras, millest komisjon antud juhul on lähtunudki. 4 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon ei ole vaidlustatava otsuse tegemisel eiranud Riigikohtu seisukohti seoses

§ 7

lg 3 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamisega ning on jätnud nimetatud sätte põhjendatult kohaldamata. Komisjonil ei olnud kohustust peatada asja lahendamist kuni

1. oktoobrini
3. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsuse aluseks olevat faktilist asjaolu, et vara endine omanik ei olnud Eesti Vabariigi kodanik seisuga 16.06.1940, ei ole kaebuse esitajad vaidlustanud. R. T., P. T. ja H. K. kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebajate eneste kanda. Sirje Tromp kohtunik 5