lg.1 peab töötaja töölepingu nimetatud seaduse alusel lõpetamisest teatama tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette. Kuna antud asjas on tõendatud, et kostja tähtkirja avaldustega selleks ettenähtud ajal vastu ei võtnud ning sai töötajate avaldused koos kohtudokumentidega 29.01.2008.a. /t.l.44 ja 126/, tuleb poolte vahel sõlmitud töölepingud lugeda lõppenuks 4.02.2008.a. Kostja väide, et hagejate avaldused töölepingute lõpetamiseks on õigustühised, kuna need on tingimuslikud, jääb kohtule arusaamatuks. Seaduses ettenähtud korras kostja töölepingute lõpetamist hagejate poolt näidatud alusel vaidlustanud ei ole. Samuti jääb kohtule arusaamatuks kostja esindaja väide, et hagejad oleks pidanud tööle ilmuma Soome Vabariiki Seinäjoki või siis vähemalt kostja registreeritud aadressile Tallinn, Pärnu mnt.10. Hagejate selgituste kohaselt asus Seinäjokis kostja Soome-poolse partneri Copera OY registreeritud asukoht, töö tegemise kohaks oli Vaasa ja järgmine tööobjekt pidi kostja väitel asuma Helsingis. Hagejad ei saanud kuhugi ilma vahendaja, so kostja suuniste ja korralduseta kohale ilmuda. Päeval, millest alates hagejad kostja väitel tööle ei ilmunud (ja esindaja seisukohast lähtudes oleksid pidanud ilmuma Seinäjoki või Tallinna kostja registreeritud aadressile) olid hagejad Vaasas tööl. Põhjendamatu ja pahatahtlik on kostja esindaja väide, nagu tõendanuks hagejate poolt kohtule esitatud töötundide arvestus /t.l.130-140/ nende töötamist kolmanda isiku, mitte kostja juures, mistõttu ei saa need dokumenid olla kostjale palga maksmise aluseks. Hagejad on selgitanud, et töötundide arvestus vormistati objekti meistri poolt 4 eksemplaris, millest üks edastati kostjale. Seda on kostja esindaja 5.06.2008.a. toimunud eelistungil ka tunnistanud, soovides „üle kontrollida töölehed, et kas meie omad kattuvad hagejate esitatutega“ /t.l.128/. Samal eelistungil veidi hiljem märgib kostja esindaja, et „sooviks esitada omapoolsed tööaja arvestuse tabelid, sest see on tööandja kohustus pidada tööaja tabelit. Eeldan, et selle koostamise aluseks on Copera antud arvestusdokumendid“ /t.l.128/. Vastavasisulisi tõendeid kostja kohtule esitanud ei ole, kuigi taotles 18.09.2008.a. toimunud eelistungil „tähtaega mingite tõendite esitamiseks, mis tõestaks töötajate tööl käimist ja töötundide täitmist“ /t.l.159/ 6.11.2008.a. toimunud kohtuistungil asus kostja esindaja seisukohale, et hagejad oleksid pidanud „muretsema selle eest, et töö oleks vastu võetud ka kostja poolt, võtma töölehtedele kostjapoolse kinnituse näiteks“. Samuti püüdis hageja esindaja kohtuistungil väita, et kostja puhul on tegemist ehitusfirmaga, kes reaalselt tegeleb objektide ehitusega ja seega ka töö vastuvõtmisega. Kostja registrikaardi B-osast /t.l.41/ nähtuvalt on siiski 5 tegemist firmaga, kes muu hulgas tegeleb tööjõu vahenduse ja rentimisega ning ehitustegevus kostja tegevusalade hulka ei kuulu. Kohus kohustas kostja seaduslikku esindajat 5.06.2008.a. toimunud eelistungil isiklikult kohtusse ilmuma ja volitatud esindaja vahendusel on Indrek Aro kohtu korraldusest ka teada saanud /t.l.158/, kuid kohtusse ei ilmunud. Kostja seadusliku esindaja käitumine viitab nii soovimatusele omapoolseid selgitusi anda kui ka hagejate poolt väidetu omaksvõtule. Hagejate poolt esitatud tööaja arvestustest /t.l.130-140/ nähtuvalt on nad kostjaga sõlmitud töölepingu alusel töötanud 199 töötundi. Paul Madison, Tiit Põldmaa ja Anatoli Gontšarenko olid vastavalt nendega sõlmitud töölepingutele õigustatud saama selle eest töötasu summas 40 357.20 krooni, kuid on saanud 32 612 krooni, Mardo Kallaste oli õigustatud saama 31 044 krooni, kuid on kätte saanud 25 240 krooni. 6.11.2008.a. toimunud kohtuistungil kinnitas kostja volitatud esindaja, et hagejatele on töötasu makstud nende poolt hagiavalduses näidatud ulatuses. Seega on kostja jätnud hagejatele välja maksmata töötasu vastavalt 7745.20 krooni ja 5804 krooni, millised summas tuleb kostjalt, toetudes TLS § 49 p.2 ja poolte vahel sõlmitud töölepingutele /t.l.5, 15,25, 35/ välja mõista.
Töölepingute p.4.3 kohaselt oli palga maksmise päevaks palgaarvestusele järgneva kuu 15. ja 30 kuupäev ja palga maksmine pidi toimuma ülekandega töötaja pangakontole. Hagiavaldustest ja hagejate poolt kohtus antud selgitustest nähtuvalt maksis kostja ettenähtud ajal, so 15.11.2007.a. palga välja vaid 40 töötunni eest. Eelnevalt, so 6.11.2007.a. oli toimunud osaline tasumine ja sellele järgnevalt tasus tööandja veel 29.11.2007.a. ja 4.01.2008.a., kogu väljateenitud palka siiski välja maksmata. Palgaseaduse § 35 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega viivitamise korral töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele kuuluvast palgast. Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõue viivise väljamõistmiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hagiavaldustes taotletud ulatuses. Kuna hagejad on kostjaga sõlmitud töölepingud lõpetanud TLS § 82 lg.1 alusel, kuulub neile sama seaduse lg.2 kohaselt hüvitisena väljamaksmisele kahe kuu keskmine palk. Hagejate nõue töölt sunnitult puudutud aja eest tasu saamiseks vastavalt töögraafikule ajavahemikul detsember 2007.a. kuni jaanuar 2008.a. on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hagiavaldustes esitatud nõuete ulatuses. 14.10.2007.a. sõlmis kostja hagejatega töölepingud määramata ajaks. Töötajate tööülesandeks oli ehitustöö Soome Vabariigis ja sinna kuuluvad lisatööd.
p.1 on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma talle õigeaegselt vajalikke korraldusi. Kõnesoleval juhul on kohus tuvastanud, et peale 2.11.2007.a. alanud nädalast puhkust ei kindlustanud kostja hagejaid kokkulepitud tööga, so ehitustööga Soome Vabariigis ega andnud hagejatele ka selleks vajalikke korraldusi. TLS § 66 lg.1 kohaselt on tööseisak töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu. Kostja poolt hagejatele antud selgitustest (majutusvõimaluste puudumine, soomlaste soovimatus teatud perioodil võõrtööjõudu kasutada vms.) lähtuvalt võib kujunenud olukorda käsitleda tööseisakuna, so töö tegemiseks vajalike tehniliste või organisatsiooniliste tingimuste puudumisena. Kuna hagejad tööseisaku tekkimises süüdi ei olnud, peab tööandja, tulenevalt palgaseaduse § 20 lg.2 maksma neile tööseisaku aja eest tasu töölepingus ettenähtud ulatuses. Kohtunik: Anne Randjärv 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.