määruse nr 9 punkti 9.4 nõuetele. Viivistasu otsuses ei ole märgitud kohustuslikud andmed, seal puudub viide sellest, et otsus toimetatakse kätte mootorsõiduki omaniku või kasutaja aadressile. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 4 lõike 2 kohaselt on kohustus maksta ainult seadusega ettenähtud riiklikke ja kohalikke makse maksuseadustes ning valla- või linnavolikogu määrustes sätestatud määrades ja korras. Antud juhul ei peetud kinni otsusele kehtestatud tingimustest ja vormist, seega puudub tal kohustus selle tasumiseks.
Vaidlus nendes asjaoludes puudub. 8. Tallinna Linnavolikogu 30.01.03.a. määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ lisa punkti 5.5.3 on kooskõlas nii seaduste kui ka põhiseadusega ja selle kohaldamata jätmiseks alused puuduvad. A.K. ise märgib, et sellisel kellaajal ei ole parkimise eest tasu võtmine kohane, vajalik ega proportsionaalne. Sisuliselt viitab ta PS §-i 11 riivele, HMS § 3 lg 2 üksnes kordab seda. Kaebaja seisukoht ei ole põhjendatud.
¹ lõikes 2 sätestatu kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu avaliku tasulise parkimisala, parkimistasu määrad ning parkimissoodustused ja parkimisvabastused. Volikogu pädevuses on järelikult kehtestada ka tasulise parkimise aeg tasulise parkimisaja piires. Vastavalt ongi kehtestatud Pirita linnaosas, sh Merivälja tee 5 parklas tasuline parkimise aeg. Ajaline piirang võtab arvesse asjaolu, et Pirita linnaosa asub mere lähedal ning suvel on selles piirkonnas palju rannas viibijaid, kes saabuvad sinna autodega, sh ka õhtusel ajal. Kaebaja möönab piirangute vajadust, va kella 19.00-st. Vaidluse seisukohast on oluline, kas kell 20:58 on tasulise parkimise kehtestamine põhjendatud või mitte. Vastustaja jääb seisukohale, et ka õhtusel ajal on piirkonnas liiklust arvestataval määral, kuna sõidukiga tullakse randa, ka külastama vaba-aja veetmise asutusi, või lihtsalt viibimiseks puhkepiirkonnas. Pirita on suvituspiirkonnas, suvel viibitakse seal kauem, kui muul aastaajal. Parkivate sõidukite suur arv piirkonnas ei ole tingitud ainult rannas viibimisest. Vastupidine kaebaja väide on paljasõnaline, tõendamata. Piirang on legitiimne ja soovitakse piirata selles linnaosas parkivate mootorsõidukite arvu. Märgitud kellaajal seatud piirang on kohane, sest abinõu aitab vähendada parkivate sõidukite arvu. See on ka vajalik, sest ükski teine abinõu ei aita vähendada väiksema sekkumisega põhiõigustesse Pirital parkivate mootorsõidukite arvu. Tasulise parkimise kehtestamine sellel kellaajal on proportsionaalne seatud eesmärgiga (proportsionaalne kitsamas tähenduses), sest mootorsõidukite arvu vähendamine (eesmärk) on võrreldav kasutatava abinõuga (parkimisel tuleb tasuda kindel rahasumma- 3 krooni iga 15 minuti kohta ehk 12 krooni tunnis). 9. Kaebaja ei märgi, kuidas märke puudumine otsuse kättetoimetamise kohta mõjutas asja otsustamist. Ta sai kätte mootorsõiduki klaasile paigutatud viivistasu otsuse eksemplari kui ka kodusel aadressil saadetud otsuse kolmanda eksemplari. Ta on selle ka tasunud, seega puudub vaidlus selles, et otsus on teatavaks tehtud. Kaebaja ei viita, kuidas see rikkus tema õigusi, kui otsuses oli viide tegemata. Kordab, et viite puudumine ei riku kaebaja õigusi ega mõjutanud otsuse sisu, seega ei too viga kaasa otsuse tühistamist. Kaebus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. 10. Vastavalt poolte nõusolekule vaatas kohus asja läbi kirjalikus menetluses. 2 KOHTU SEISUKOHT JA OTSUS 11. Tallinna Transpordiameti AS Ühisteenused parkimisjärelevalve teostaja AS Ühisteenused ametnik I. Link koostas viivistasu otsuse nr VTO0030000648 16.07.2008.a. kell 20:58 Merivälja tee 5 parklas põhjusel, et sõiduauto Mercedes- Benz reg. märgiga xxx xxx parkimisel tasulisel parkimisalal jäeti parkimistasu maksmata ja määrati viivistasu summas 480 krooni, milline kuulus tasumisele 14 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest arvates (tlk 3). Otsuses viidatakse õiguslikele alustele-
Selgitatakse, kellel ja miks on viivistasu tasumise kohustus; et korduvteade toimetatakse maksukohuslasele MKS-i 4.peatükis sätestatud korras; selgitatakse kaebamise korda ja tähtaega, vaide esitamise korda ja tähtaega ning võimalust pöörduda kohtusse. Hoiatatakse, et viivistasu tähtpäevaks maksmata jätmisel pööratakse otsus sundtäitmisele. Vastustaja väljastas kohtule viivistasu otsuse väljatrüki kolmandast eksemplarist (tlk 27), millega kaebajale teatati viivistasu otsus parkimisnõuete rikkumise eest Tallinnas, otsuse selle eksemplari sai kaebaja kätte posti teel. Otsuses on selgitatud, kellel on viivistasu maksmise kohustus, so mootorsõiduki omanikul või kasutajal. Kasutajal on maksmise kohustus juhul, kui sõidukit kasutati otsuse tegemise ajal kasutuslepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning mootorsõiduki eest vastutava kasutaja andmed on kantud liiklusregistrisse. Kaebaja märgitud asjaoludele vastu ei ole vaielnud. Veel märgitakse otsuses, et Tallinna Linnavolikogu 30.01.03.a. määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ p 9.8 alusel tuleb viivistasu tasuda 14 päeva jooksul mootorsõiduki omanikule või kasutajale viivistasu otsuse kättetoimetamisest arvates. Viivistasu kolmas eksemplar toimetatakse mootorsõiduki omanikule või kasutajale maksukorralduse seaduse 4.peatükis sätestatud korras. Kaebaja on märkinud, et ta sai kätte otsuse klaasipuhastaja vahelt, seega sündmuskohal ning et ta on tasunud nõutud summa, seega sai kaebaja otsusega nõutu täita ning mingeid kahjulikke tagajärgi temale ei saabunud, va vaidlusküsimuses, kas viivistasu saab nõuda või mitte. Samas otsuses märgitakse, et otsust saab vaidlustada vaidega või kaebusega kohtus, nimetatud on tähtajad. Hoiatatakse, et kui viivistasu on tähtpäevaks tasumata, pööratakse see sundtäitmisele täituri juures. Seega nähtub, et otsus sisaldab sellest arusaamiseks ning vaidlustamiseks vajaliku informatsiooni, samuti oli otsus täidetav. Kaebaja sai kätte otsuse, mis koostati sündmuskohal ning eksemplari, mis saadeti postiga. Otsuste eksemplarid sisaldasid vajalikke viiteid, et otsus vaidlustada. Samas nähtub, et on tehtud märge, et otsuse kolmas eksemplar toimetatakse mootorsõiduki omanikule või kasutajale kätte ja viidatakse omakorda MKS –le. A.K. esialgses kaebuses on märkus, et MKS § 4 lõike 2 kohaselt on maksumaksjal kohustus maksta ainult seadusega ettenähtud riiklikke ja kohalikke makse maksuseadustes ning valla- või linnavolikogu määrustes sätestatud määrades ja korras. Kaebaja on alla jooninud rõhutamiseks „korras“. Selgitusena lisab, et kuna antud juhul ei ole kinni peetud viivistasu otsusele kehtestatud tingimustest ja vormist, siis ei teki tal kohustust selle tasumiseks. Sellele eelnevas kaebuse lõigus märgib kaebaja, et otsus ei sisalda kohustuslikke andmeid Määrusest nr 9 ega vasta selliselt määruse punkti 9.4 nõuetele. Kaebaja märgib, et otsus ei sisalda viidet selle kohta, et otsus toimetatakse kätte mootorsõiduki omaniku või kasutaja aadressil. Kaebaja on rõhutamiseks jooninud alla sõna „otsus“. Täpsustatud kaebuses märgib A.K., et esitatud kaebuses ta selgitas, et „minu suhtes koostatud otsus ei vasta viidatud sätte nõuetele, seetõttu rikub vaidlustatud otsus minu õigusi kanda haldusmenetluses rahalisi kohustusi üksnes seaduses sätestatud korras „ (tlk 10). 3 Kaebaja ei ole vastustaja vastuse väitele, milles märgitakse, et ta sai kätte ka kolmanda eksemplari postiga ning tema poolt kohtule esitatud eksemplari sündmuskohal „klaasipuhastaja“ vahelt, vastu vaielnud. A.K. ei täpsusta, missuguse otsuse eksemplari osas tal on pretensioonid, kuid kohus on eelnevalt märkinud, missugust informatsiooni otsused, mis jäeti kaebajale sündmuskohale ja mis saadeti postiga, kannavad. Otsus sisaldab kohtu arvates teadet sellest, et see saadetakse välja, vastavalt tõi kohus välja märke kolmanda eksemplari väljastamise regulatsioonile. 12. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja õigusi ei saa rikkuda otsuse vorm, kuivõrd informatsiooni edastamine otsuse kättetoimetamise kohta ei saa mõjutada otsuse sisu. Vastavalt ei ole ka kaebuses esile toodud, et faktilised, õiguslikud vms viited põhjustasid sisult ebaõige otsuse. Täita tuli otsus vältimatult, kuivõrd see oli täidetav, arusaadav, varustatud viidetega, kuidas otsust täita; samuti oli otsus vaidlustamata ning kaebaja ei taotlenud täitmise peatamist. Kuivõrd kaebaja ei täpsustanud, mida ta konkreetselt silmas peab, kui teeb rõhutused mõnele sõnale, märgib kohus, et tlk 3 olevas otsuses on pealkirjaks „viivistasu otsus“, järelikult kõik selgitused on seotud märgitud otsusega, sh on hõlmatud selle otsusega seotud korras selle kättetoimetamine. Kaebusest ei nähtu, et otsust ei saadetud kaebajale postiga tema aadressile. Liiklusseaduse kohaselt jäetakse otsus aknaklaasile, seega sai kaebaja jaoks panna otsuse aknaklaasile ja sellisel juhul ei teki aadressiga seotud küsimust; samuti on õige vastustaja tähelepanek, et kaebaja sai selle eksemplari kohapeal kätte. Otsuste eksemplaride esitamise ja saatmise kord on ära märgitud kaebaja viidatud õigusnormides, seega pidi kaebaja aru saama, et kui ta ei oleks seda mingil põhjusel kätte saanud sõiduki esiklaasilt, saabub see postiga. Kuivõrd kaebaja kasutab liikluses mootorsõidukit, peab ta tundma kohalikke õigusakte ja liiklusseadust. Juhul, kui ta neid ei tunne, saab ta vajaliku informatsiooni täiendavalt liikluskorraldusvahendite kaudu ja sündmuskohale jäetud otsusest. Kohus ei näe otsustes sellist vormilist viga või kehtiva korra rikkumist, mis kinnitaks, et A.K. ei peaks viivistasu maksma. Kaebaja poolt püstitatud probleemist ei tulene mingil juhul otsuse sisu õigusvastasust, seega tekkis kaebajal kohustus tasuda viivistasu otsuse alusel nõutud tasu ja vastupidine arusaam on väär.
lõike 3 kohaselt viivistasu otsus koostatakse kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb ametiisikule, teine esitatakse mootorsõiduki juhile või kinnitatakse mootorsõiduki külge nähtavale kohale ilmastikukindlas ümbrises ning kolmas edastatakse viie päeva jooksul mootorsõiduki omanikule või kasutajale. Kui viivistasu otsuse kättetoimetamisele tuleb kohaldada MKS-i 4. peatükis sätestatut, nähtub, et MKS § 52 lõikes 1 sätestatu kohaselt dokumendid, sh haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Kaebusest nähtub, et A.K.i on sellise regulatsiooni esile toonud, seega on ta õigusnormist käesolevalt teadlik. Kuna kaebaja ei märgi, et viivistasu otsust ei ole temale kätte toimetatud, siis selgitab kohus, et näiteks on vastavalt MKS §-s 53 sätestatule ette nähtud dokumendi allkirja vastu kätte toimetamine. Kaebaja ei viita, et tal tekkisid siinkohal küsitavused ja probleemid. Ilmselt seda probleemi ka ei tekkinud ja postiga saabunud otsus anti temale üle, so valitud viisi kasutades. Asjaolud kinnitavad seejuures, et kaebaja sai otsuse kätte ka kohapeal. Kohapeal tehtud otsust ei pidanud andma üle kohapeal allkirja vastu, kuna otsus on edastatud nõutaval viisil ehk antud juhul
-is märgitud viisil. MKS-ist erineval viisil lubab otsuse edastamist
kohtu poolt kirjeldatud viisil. Viivistasu otsuse kolmas eksemplar, mille kaebaja sai posti teel, kättetoimetamiseks ei ole seadusandja kehtestanud otsest kohustuslikku kättetoimetamisviisi, seega võib otsuse koostaja valida temale sobiva kättetoimetamisviisi. Vastustaja poolt esitatud seletusest nähtub, et käesolevas asjas viivistasu otsuse kolmas eksemplar on kaebajale 4 kätte toimetatud posti teel ja selles osas kaebajal pretensioone ei ole esitatud. Vastavalt MKS § 54 lõikele 1 Eestis elavale füüsilisele isikule toimetatakse dokument posti teel kätte rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil või isiku poolt maksuhaldurile teatatud aadressil. Seega on vaidlustatud viivistasu otsuse kolmas eksemplar kaebajale kätte toimetatud ka MKS-i 4. peatüki § 54 lõikes 1 sätestatud korras. Viivistasu otsus, mis kinnitatakse sõiduki külge, on täitmiseks kohustuslik samas ulatuses, mis postiga saadetud eksemplar. Kohus selgitab lisaks, et parkimistasu ja koos sellega parkimise viivistasu on vastavalt kohalike maksude seaduse (edaspidi KoMS) § 5 punktist 10 tulenevalt kohalik maks. KoMS § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. KoMS § 141 lõike 2 kohaselt toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine
-is sätestatud alustel ja korras. Parkimistasu suhtes kohaldatakse maksukorralduse seadust
-is sätestatud ulatuses. Liiklusseaduse § 501 lõike 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus kehtestada oma territooriumil tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu.
lõike 3 kohaselt korraldab kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning
§-s 502 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kaudu, kellele laienevad käesolevas seaduses ametiisiku kohta käivad sätted. Tallinna Linnavalitsusel oli seaduslik alus sõlmida AS-ga Ühisteenused parkimise viivistasude määramiseks haldusleping, mida Tallinna Linnavalitsus ASga Ühisteenused sõlmis ja vastav ametnik koostas vaidlusaluse otsuse, mis jäeti sõiduki esiklaasile ja mille kolmas eksemplar saadeti postiga A.K.ile. Näiteks on Riigikohtu üldkogu lahendis nr 3-1-1-86-07 arutanud avalik-õiguslike ülesannete delegeerimise põhiseaduspärasust ja jõudnud järeldusele, et süüteomenetluse ja sellega seonduva riigi karistusvõimu delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule on vastuolus põhiseaduse §-des 3, 10, 13 ja 14 sätestatuga nende koostoimes. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses — koos võimaliku kohtumenetlusega — ei saa käsitada tavalise haldusülesannete täitmisena. Käesolevalt on tegemist vaidlusega otsuse üle, milles maksude seaduse alusel selle määramine on haldusfunktsiooni teostamine. Sellest aspektist lähtudes nähtubki, et kaebajal ei tekkinud probleeme ning ta nõustub, et pädevaks otsuse tegijaks oli AS Ühisteenused linnatranspordi töötaja. Selliselt ei ole rikutud ka MKS sätestatud õigusi ning A.K. õigused tagati tulenevalt nii
-st kui MKS-st.
Viivistasu kuulub tasumisele juhul, kui isik ei täida parkimistasu maksmise kohustust.
. 1 lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu. Tasulise parkimise ala kehtestamine tähendab sell ala kehtestamist, mille piires on üldjuhul lubatud parkida üksnes raha eest. Tallinna Linnavolikogu 30.01.03.a. määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ lisa p 5.5.3 oli kaebajale arvestamiseks kohustuslik, kuivõrd keegi ei olnud tuvastanud vastuolu seadusega ja põhiseadusega ajal, mil ta parkis, seega tuli normist juhinduda ja seda täita. Kaebaja seejuures ei väida, et talle ei olnud teada, et tegemist on tasulise parkimise alaga ja et teatud kellaegadel tuleb parkimise eest tasuda. Kuniks kaebaja ei olnud pöördunud kohtusse, ei saanud ta eeldada, et tal on õigus jätta parkimistasu tasumata. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, miks ta jättis parkimistasu maksmata, kuid nähtub, et ta külastas Pirital Rannahoone kohvikut, seega võis ta olla üks paljudest puhkepiirkonda külastavatest isikutest. 5 Märgitud Määruse p 5.5.3 kehtestab, et Pirita linnaosas parkimine suveperioodil, so 15.maist kuni 15.septembrini on tasuline, seejuures määratakse ära kellajaliselt, et parkimise tasu tuleb tasuda parkimisel kella 10:00 kuni 22:00. Kaebaja nõustub põhimõttega, et Pirita linnaosas on vajalikuks piiranguks tasuline parkimine märgitud perioodil, kuid ta ei soostu kellaaegadega ja leiab, et otstarbekas oleks piirduda kella 10:00 kuni 19:00 tasulise parkimisnõudega. Kaebaja põhjendab seda asjaolu järgmiselt: Kesklinnas on tasulise parkimise aeg lühem; sõidukijuhid on harjunud, et hilisemal ajal ei pea parkimistasu maksma. Kohus ei pea asjakohaseks A.K. seisukohta, millest tulenevalt tulnuks piirangu kehtestamisel arvestada põhjusega, et sõidukijuht/juhid on harjunud näiteks Kesklinnas kehtiva aja tõttu (kaebaja näitel kella 19:00-ni kehtib tasulise parkimise nõue) teistsuguse parkimise ajaga ja võivad harjumuspäraselt muus kohas parkimisel eksida. Volikogu ei saaks kuidagi arvestada sellega, mis mõtted liiguvad iga mootorsõidukijuhi peas ja kuidas on ta seotud harjumustega. Kui liiklejal on ettepanekuid muuta parkimiskorraldust, tuleb seda teha vastavate ettepanekute esitamisega, mis võetakse arutamisele. Samas nähtub, et volikogu on vastavalt p 5.5.1 Kesklinnas tööpäevadel ette näinud tasulise parkimise kella 7.00-st kuni 19.00-ni ja laupäeval kella 8.00-st kuni 15.00-ni; vastavalt p 5.5.2 Kesklinnas asuvas Vanalinna valveta tasulise parkimise tsoonis ja Vabaduse väljaku parklas ööpäevaringselt. Seega kehtivad linnas erinevad tasulise parkimise ajad ilmselt leidub mõni teine liikleja, kelle sooviks on hoopiski teistsuguste kellaaegade kehtestamine. Seega saab erinevaid soove tasakaalustada ja arvesse võtta, kui kodanikud esitavad avaldused volikogule, kes neid kaalub ja teeb prognoosid, et korraldada liiklus senisest paremini. Muudatuste tegemiseni oli liikleja kohustatud normi täitma ja sellest juhinduma. Kohus märkis, et kaebusest ei nähtu sõnaselgelt, et kaebaja eksis ja seda nn harjumuse jõul ning et seetõttu jättis ta parkimisel tasu maksmata. PS § 154 lg 1 annab kohalikule omavalitsusele õiguse otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi ilma volitusnormita seaduses, kuivõrd kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. Kohalik omavalitsus võib otsustada need küsimused, mis ei ole riigielu küsimus. Samas on kohalikule omavalitsusele seatud siiski teatud piirid, st et üldakt ei tohi olla vastuolus seadusega. Antud juhul on Liiklusseadusega reguleeritud omavalitsuse õigus korraldada tasuline parkimine, sh määrata ära ajad, mil peaks koormust tasakaalustama. Antud juhul seda ka tehti, seega on jäänud volikogu määrust andes KOKS ning Liiklusseaduse piiridesse ega ole vastuolus seadustega. Sellest aspektist lähtudes ei ole võimalik väita, et Määruse nõuded tuleks jätta täitmata ning et esineb vastuolu seaduse või PS-ga. Selliste aegade kehtestamine on kohaliku omavalitsusüksuse (volikogu) otsustusdiskretsioon. PS §-ist 11 on tuletatav proportsionaalsuse põhimõte põhiõiguste riivamisel. Riive korral peab olema see kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebaja on ka ise veendunud, et liikluskoormus on Pirita linnaosas suveperioodil kõrge ja vajab piiranguid.
¹ lõike 2 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu avaliku tasulise parkimisala, parkimistasu määrad ning parkimissoodustused ja parkimisvabastused. See nõue on täidetud. Kohus nõustub vastustaja selgitustega ega korda siinkohal eelnevalt vastustaja äratoodud põhistusi, lisab vaid, et märgitust tuleneb kohaliku omavalitsuse õigus sätestada ka tasulise parkimise aeg tasulise parkimisaja piires, so kellaajad. Kohus nõustub vastustaja põhistustega. Otsustus on kooskõlas seadusest tuleneva volitusega ja tegemist on kaalutlusotsusega, mille põhistus arvestab liikluskorralduseks vajalikke aspekte. Kaebaja peab otstarbekaks piirduda tasulise parkimisajaga kuni kella 19.00-ni, kuid kohus ei saa asendada omavalitsusorgani kaalutlusotsust enda või kaebaja sooviga. Kohus ei leia, et kaebuse asjaolud viitaksid A.K. põhiseaduslike õiguste ebaproportsionaalsele riivele, kui ta pidi arvestama kehtivat korda ning nõustub vastustaja argumentatsiooniga. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käivituda tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. 6 A.K.i tasutud viivistasu 480 kr ei kuulu tagastamisele, kuivõrd see nõuti temalt sisse ettenähtud korras ja seaduslikul alusel. 14. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Karin Kalmiste kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.