TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-1552 Otsuse kuupäev 02.12.2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aleksandr Dorožko kaebus Tartu Vangla direktori 26.

) § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on vangistuse 3 kandmise alane õiguslik vaidlus, mis on loomult avalik-õiguslik, kuna vangistust reguleeriv õigus kuulub avaliku õiguse valdkonda, mille tõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse.

§ 6

lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist, mille tõttu on kaebuse esitaja nõue formaalselt lubatav.

§ 9

lõige 3 sätestab, et kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Vaideotsus on tehtud 24.07.2008.a (tl 6), kaebus (tl 3-5) on kohtukantseleis registreeritud 05.08.2008.a, mis annab aluse järelduseks, et tegemist on tähtaegselt esitatud kaebusega. 6.

§-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva õigusvastase haldusakti tühistamine. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega ning poolte poolt kohtuistungil esitatud täiendavate seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

1. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt kohaldatakse haldusakti andmisel taotluse esitamise ajal kehtivat seadust. Kaebaja on taotluse (tl 26) vastustajale esitanud 27.05.2008.a. Vaidluse lahendamisel on asjakohasteks õigusnormideks VangS § 25 lõiked 1 ja 2 (01.02.2007.a - 01.06.2008.a kehtinud redaktsioonis), mille
2. lõige sätestas, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või ühine majapidamine või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Sama paragrahvi
3. lõige sätestas, et pikaajaline kokkusaamine on üks kuni kolm päeva kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Pikaajaliste kokkusaamiste kord ja sagedus sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsministri 30.11.2000.a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (edaspidi VSkE) § 45 sätestab, et vangla juhtkond võimaldab kinnipeetavale vähemalt ühe pikaajalise kokkusaamise üks kord poole aasta jooksul. VSkE § 45 1 lõige 1 sätestab, et vangla direktor või tema määratud isik võib loa andmisest keelduda, kui ta kahtleb kokkusaaja maines, kui kinnipeetaval on poole aasta jooksul üks kokkusaamine olnud või kui pikaajaline kokkusaamine võib olla ohtlik vangla julgeolekule või kinnipeetava või kokkusaaja tervisele.
4. Tartu Vangla direktori asetäitja 26.06.2008.a kiri nr K/638 (tl 9) on käsitletav haldusaktina haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lõike 1 mõttes, mis sätestab, et haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Kuna vaidlusalune otsus reguleerib üksikjuhtumit ja on aluseks kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks ja pikaajalisest kokkusaamisest keeldumiseks, siis peab taoline otsus olema kooskõlas HMS § 54 sätestatuga. Nimelt sätestab HMS § 54, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Halduskohus on seisukohal, et vaidlusalune otsus vastab haldusakti õiguspärasuse eeldustele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et otsus on antud pädeva haldusorgani poolt. Samuti on otsus antud haldusakti andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sest on kooskõlas VangS § 25 lõike 2 teise lausega ja VSkE §-dega 45 ja 45 1, kuna seadus delegeerib pikaajaliste 4 kokkusaamiste sageduse kehtestamise justiitsministrile. Justiitsminister on aga leidnud, et kinnipeetaval on subjektiivne õigus vähemalt ühele pikaajalise kokkusaamisele üks kord poole aasta jooksul. Vaidlustatud otsuse kohaselt on vastustaja keeldunud kaebaja taotluse rahuldamisest, kuna kaebajal on poole aasta jooksul üks pikaajaline kokkusaamine olnud. Taolise keeldumise alus on aga sõnaselgelt sätestatud VSkE § 45 1 lõikes 1 taotluse rahuldamata jätmise alusena. Seega on vaidlusalune haldusakt ka kooskõlas haldusakti andmise hetkel (taotluse esitamisel) kehtiva õigusega. Halduskohus on seisukohal, et otsus on ka proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta, kuna vastustaja on järginud justiitsministri määruses sätestatud kaalutlusruumi, samuti on otsus proportsionaalne, kuna õigustloova akti kohaselt tagab taoline pikaajaliste kokkusaamiste sagedus vangistuse eesmärkide täitumise. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja taotluses (tl 26) ei ole toodud selliseid faktilisi asjaolusid, mille alusel oli vastustajal kohustus kaaluda, kaebajale poole aasta jooksul teist korda pikaajalise kokkusaamise võimaldamist. Samuti ei olnud vastustaja vaidlusaluses haldusaktis kohustatud kaaluma VSkE § 45 1 lõikes 1 sätestatud teiste pikaajalisest kokkusaamisest keeldumise aluste asjakohasust. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud otsus rikub võrdsusõigust, kuna üldine võrdsuspõhiõigus nõuab, et sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb ühtemoodi kohelda. Seega seisneb üldise võrdsuspõhiõiguse riive sarnases olukorras olevate isikute ebavõrdses (erinevas) kohtlemises. Halduskohtule ei ole poolte poolt esitatud tõendeid selle kohta, et teised kinni peetavad isikud oleks kaebajaga samadel faktilistel asjaoludel saanud õiguse sagedasemaks pikaajaliseks kokkusaamiseks kui kord poole aasta jooksul, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks ka sellel alusel.
5. Osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel puudub halduskohtul alus vaidlusaluse haldusakti tühistamiseks, kuna tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mis ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. 10.

§ 92lõige 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad seoses kaebuse rahuldamata jätmisega kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Roby Koik kohtunik 5