← Eesti

2-03-195/29

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-03-195 Tsiviilasi A. A.i hagi T. A.i vastu abielu lahutamiseks T. A.i vastuhagi ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a. otsus ühisvara jagamiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. A.i apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant T. A. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX X XXXXXXX), esindaja adv. Imbi Seimar Vastustaja A. A. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX X XXXXXXX), esindaja adv. Veiko Parts Menetluse liik Kohtuistung
  5. juunil
  6. a. RESOLUTSIOON:
  7. Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a. otsus T. A.i vastuhagis A. A.i vastu ühisvara jagamiseks jätta muutmata osas, mis puudutab ühisvara jagamist.
  10. Muuta otsust osas, millega kohus tühistas hagi tagamise abinõu. Otsuse jõustumisel tuleb tühistada hagi tagamise abinõu, mida on kohaldatud Tallinna Linnakohtu
  11. augusti
  12. a. määruse alusel.
  13. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata
  14. Välja mõista T. A.ilt A. A.i kasuks menetluskulu 16.958, 95 krooni (kuusteist tuhat üheksasada viiskümmend kaheksa krooni ja 95 senti). 2
  15. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja menetluse käik
  16. aprillil
  17. a. esitas A. A. Tallinna Linnakohtusse (nüüdne Harju Maakohus) hagi T. A.i vastu abielu lahutamiseks.
  18. mail
  19. a. esitas kostja vastuhagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Kohus rahuldas
  20. oktoobri
  21. a. osaotsusega põhinõude ja lahutas poolte abielu. Kohus jätkas menetlust kostja nõudes abikaasade ühisvara jagamiseks. Kostja vastuhagi Vastuhagis palus kostja (vastuhagis hageja) jagada poolte ühisvara järgmiselt: jätta poolte kaasomandisse 2/3 kinnistust asukohaga XXXXXXXXX XXXXXXX X ja mõista hagejalt (vastuhagis kostja) välja pool osaühingu V. K. osa nimiväärtusest summas 36.200 krooni. Menetluse kestel muutis T. A. oma nõuet, teatades, et on nõus loobuma kinnistu kaasomandisse jätmise nõudest, kuid soovib õiglast rahalist hüvitist, arvestades kogu kinnistu väärtusega summas 3.360.000 krooni. Poolte abielu registreeriti
  22. augustil
  23. a. ja abielulised suhted kestsid kuni
  24. aastani. Kohe pärast abiellumist asusid pooled ehitama juurdeehitust A. A.i emale L. A. kuulunud elamule asukohaga XXXXXXXXX XXXXXXX X. Peamine ehitustegevus toimus aastatel 1996 -
  25. L. A. kinkis
  26. novembril
  27. a. 2/3 elamust (juurdeehituse osa) oma pojale A. A.ile. See 2/3 kinnistust moodustab poolte ühisvara, sest abikaasade ühiste kulutuste arvel suurenes ning paranes elamu oluliselt. Elamu suuruseks oli enne kinget 64 m2, see oli vana ja halvas seisukorras. Tasuks kinke eest renoveerisid pooled ka L. A.ile kuuluva 1/3 suuruse majaosa. Maa erastamise kulud kandsid pooled ühistest vahenditest, samuti haljastasid ning korrastasid maa-ala. Tegemist ei olnud kinkega vaid sisuliselt ostsid pooled oma elamuosa L. A.ilt välja. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutuse saamine ei piira ühisomandi teket. Ühisvara hulka kuulub ka OÜ V. K. osa väärtusega 72.400 krooni, mille T. A. palus jätta A. A.ile ning hüvitada talle pool osa väärtusest. Hageja vastuväited A. A. vaidles vastuhagile osaliselt vastu. A. A. oli nõus osaühingu osa jagamisega vastaspoole poolt nõutud viisil ning kinnitas ka vastaspoole poolt nimetatud osaühingu osa väärtust. Kinnistu asukohaga XXXXXXXXX XXXXXXX X ei ole abikaasade ühisvara. 2/3 suuruse osa elamust kui vallasasjast kinkis A. A.ile tema ema L. A.. Samuti kinkis ema talle 2/3 suuruse osa maa tagastamise nõudeõigusest samal aadressil.
  28. jaanuaril
  29. a. on XXXXXXXXX XXXXXXX X asuva elamu osas moodustatud kinnistu, mis kuulub A. A.ile 2/3 suuruses mõttelises osas ja L. A.ile 1/3 suuruses mõttelises osas. A. A. möönis, et pärast abiellumist renoveeriti elamut, kuid juurdeehitus valmis enne kinkelepingu sõlmimist
  30. a. Seega oli juurdeehituse omanikuks elamu omanik L. A., kes otsustas osa oma varast kinkida pojale. Maa elamu juurde on tagastatud ehitise osade suurusega võrdsetes mõttelistes osades. Pärast kinget ei ole lahusvarale selliseid parendusi tehtud, mis vara väärtust oluliselt suurendaksid. Poolte abielusuhted lõppesid
  31. a. kevadel. 3 Esimese astme kohtu otsus
  32. juuni
  33. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus vastuhagi osaliselt. Kohus jättis rahuldamata T. A.i nõude XXXXXXXXX XXXXXXX X asuva A. A.ile kuuluva kinnistu 2/3 suuruse mõttelise osa jagamiseks ning jättis A. A.i omandisse osaühingu OÜ V. K. osa, märkides, et A. A. hüvitab T. A.ile osaühingu osa eest 36.000 krooni. Kohus märkis ka, et otsuse jõustumisel tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
  34. augusti
  35. a. määrusega kohaldatud hagi tagamine tühistada. Perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg. 1 sätestab, et abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara on ühisvara ja § 15 lg. 1 kohaselt on abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhte lõppemist. Poolte vahel ei ole vaidlust OÜ V. K. osa kuuluvuse ja väärtuse üle. Osa väärtuseks on 72.400 krooni, see on soetatud abielu ajal ja kuulub ühisvara hulka. Pooltel ei ole samuti vaidlust nimetatud osa jagamise viisi üle - osaühingu osa tuleb jätta A. A.ile, kes hüvitab T. A.ile pool osa väärtusest, s. o. 36.200 krooni. L. A. kinkis 2/3 suuruse mõttelise osa ehitisest asukohaga XXXXXXXXX XXXXXXX X ja sama suure mõttelise osas maa tagastamise nõudeõigusest samal aadressil
  36. novembril
  37. a. A. A.ile. Kinnistu on moodustatud
  38. aprillil
  39. a. ning selle kinnistusraamatusse kantud omanikud on L. A. 1/3 suuruses mõttelises osas ja A. A. 2/3 suuruses mõttelises osas. Kuna A. A. omandas ehitise osa kinkelepinguga, on vastavalt PkS § 15 lõikele 1 tegemist tema lahusvaraga. Samas sätestab PkS § 14 lg. 2, et kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Pooled ei vaidle selle üle, et elamut asuti renoveerima ja sellele juurdeehitust rajama kohe pärast abielu registreerimist
  40. a. Pooled on eri arvamusel selles, millal toimusid peamised renoveerimistööd, mis elamu väärtust oluliselt suurendasid. A. A. on menetluses läbivalt kinnitanud, et peamised ehitustööd olid tehtud enne elamu osa kinget
  41. a. novembris. T. A. aga asus menetluse käigus väitma, et peamiselt tehtigi töid alates
  42. a.. Pooled kinnitasid, et enamik töid tehti oma jõududega. Suuremad ehitustööd toimusid just
  43. aastal: töövõtulepingu nr. 15/07-07 kohaselt toimusid katuse ehitustööd
  44. a. suvel – tööde tähtajaks oli
  45. august
  46. a. Sama aasta juulis on koostatud arve ka katuse ehituseks vajalike materjalide ostuks. Ehitise juurdeehituse projektdokumentatsioon on valminud samuti
  47. a. suveks, tööjoonised isegi
  48. a. Kuna katuse ehitust ei saanud alustada enne seinte valmimist, järeldab kohus, et
  49. a. juuliks olid juurdeehitise seinad valmis ning kogu juurdeehituse üldehitustööd ja selle sidumine vana maja osaga olid tehtud
  50. a. septembriks. Esitatud tõenditest nähtub ka, et ehitustööd jätkusid siiski ka
  51. ja
  52. aastal – ostetud on välis- ja siseuksed ja väiksemat ehituskaupa, kusjuures arveid on koostatud nii T. A.i kui A. A.i nimele. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik lugeda A. A.ile kuuluvat kinnistu mõttelist osa poolte ühisvara hulka kuuluvaks.
  53. novembri
  54. a. kinkelepinguga sai A. A. ka 2/3 suuruse mõttelise osa maa tagastamise nõudeõiguse omanikuks. PkS § 141 sätestab, et abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitis on abikaasa lahuvara, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli ka XXXXXXX X asuv maaosa, mille alusel on moodustatud kinnistu, A. A.i lahuvara. T. A.i väited, et ta tegi kulutusi ka kinnistu tagastamiseks ja selle hoolduseks, jäid paljasõnalisteks. Suurem osa juurdeehituse töödest tehti enne kinkelepingu sõlmimist. Ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud kulutuste tegemisel osales ka T. A.. Seega tegid hageja ja kostja kulutusi ja panustasid hoopis kolmanda isiku - L. A.i vara väärtuse suurendamisse. T. A.il võib sellest tulenevalt olla nõudeõigus L. A.i vastu alusetult omandatud või säästetud vara väljanõudmiseks. Asjaolu, et 4 L. A. kinkis osa tõusnud väärtusega varast oma pojale, T. A.i abikaasale, et tee seda vara ühisvaraks. T. A.il on võimalus esitada alusetult omandatud vara osas nõue samuti vara praeguse omaniku A. A.i vastu. Ehitustööd jätkusid osaliselt ka pärast A. A.i poolt ehitiseosa omanikuks saamist. Lähtudes PkS § 14 lõikest 2 on võimalik lugeda selles osas lahusvara abikaasade ühisvaraks. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on aga, et lahuvara väärtus oleks suurenenud oluliselt. T. A. ei esitanud konkreetseid tõendeid selle kohta, millises ulatuses tõusis ehitise väärtus pärast kinkelepingu sõlmimist ja milline oli tema osa selles. Kohtule esitatud paar ehitusmaterjalide ostmise arvet ei anna alust väita, et hageja osalus ehituses oleks olnud selline, mida saaks lugeda oluliseks. Vastavalt menetluse käigus läbi viidud ekspertiisile oli terve kinnistu väärtuste vahe ilma ja koos juureehituseta 500.000 krooni. A. A.i osa väärtuste vahe oleks seega 333.333, 32 krooni. Kohtule aga ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millises väärtuses oli ehitatud juba enne kinkelepingu sõlmimist, milline osa ehitati pärast seda ning millises osas osales juurdeehituses T. A.. Kuna ei ole tõendatud lahusvara väärtuse oluline suurenemine just T. A.i panuse läbi, ei saa lahusvara ka ühisvarasse kuuluvaks lugeda. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub T. A. maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega tunnistada XXXXXXXX XXXXXXX X asuva kinnistu 2/3 osa ühisvaraks, mõistes A. A.ilt apellandi kasuks välja rahalise hüvituse 933.333, 33 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg. 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab hageja nõude õigeks. A. A. on korduvalt tunnistanud, et elamu juurdeehitus moodustab abikaasade ühisvara, sest on abielu kestel poolte ühiste vahendite ja tööga rajatud ning T. A.il on õigus selle arvel rahalisele hüvitisele.
  55. oktoobril
  56. a. toimunud eelistungil avaldas A. A., et T. A.il on õigus mingile osale vaidlusalusest elamust,
  57. jaanuaril
  58. a. kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades aga leidis vastustaja, et abikaasade ühisvaraks saaks tunnistada rahalised kulutused elamu juurdeehitusele.
  59. septembril
  60. a. esitatud seisukohtades kinnitas vastustaja, et on nõus tasuma 236.000 krooni hüvitust enamsaadud vara arvel ja
  61. veebruaril
  62. a. leidis, et 200.000 krooni oleks õiglane hüvitus.
  63. mail
  64. a. leidis A. A., et hüvitise suuruseks võiks olla 166.666 krooni. Seega on kohtu järeldus, et kostja hagi selles osas ei tunnista, ebaõige. Tegelikult oli vaidlus vaid õiglase hüvitise suuruse üle. Pooled olid seisukohal, et KVG Uus Maa poolt läbiviidud ekspertiis on ebaõige ja ei saa olla aluseks hüvitise määramisel. Kohus jättis aga taotluse uue ekspertiisi määramiseks rahuldamata. Seega ei selgitanud maakohus välja ühisvara tegelikku väärtust, mis saaks olla aluseks asja lahendamisel. PkS § 14 lg. 2 kohaselt võib abikaasade ühisvaraks tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö ja rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Poolte seletuste ja esitatud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et 2/3 elamust, s. o. kogu 120 m2 suurune juurdeehitus on rajatud abikaasade poolt abielu kestel nende töö ja vahenditega. L. A. kinkis pojale vaid 2/3 osa vanast 64 m2 suurusest majast ja seda põhjusel, et pooled olid selle renoveerinud. Apellant on seisukohal, et mitte ainult kinnistul asuvast ehitisest 2/3, vaid 2/3 kinnistust moodustab poolte ühisvara. Kinnistu omandati abielu kestel, s. o. kanti kinnistusraamatusse
  65. aprillil
  66. a. Hoone osa omamine andis A. A.ile vaid teatud eelisõiguse maa omandamiseks. Asjaolu, et elamu osa kuulus enne kinnisasja oluliseks osaks muutumist ühele abikaasale, ei saa olla aluseks, et abielu kestel omandatud vara lugeda ühe abikaasa lahusvaraks. Vastustaja seisukoht 5 Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. A. A. sai vaidlusaluse maatüki ja elamu mõttelise osa omanikuks kinkelepingu alusel ja see on tema lahusvara. Abikaasade ühisvaraks saaks olla üksnes aastatel 1992 – 1997 abikaasade poolt tehtud rahalised kulutused A. A.i emale kuulunud elamule, mille tulemusel elamu väärtus suurenes. Nõuet elamu parendamise eest rahalise hüvitise saamiseks ei ole apellant esitanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jagas poolte vahel nende ühisvaraks oleva OÜ V. K. osa. Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust selles, vaidlustamata osas. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust tühistada maakohtu otsust XXXXXXXXX XXXXXXX X asuvat kinnistut puudutavas osas. Pooled sõlmisid abielu
  67. augustil
  68. a. Vaidlust ei olnud selle üle, et XXXXXXXXX XXXXXXX X asuv ehitis kuulus sel ajal A. A.i emale L. A.ile ja et pärast abielu sõlmimist tegid pooled kulutusi selle ehitise renoveerimiseks ning sellele juurdeehituse ehitamiseks.
  69. novembri
  70. a. kinkelepinguga kinkis L. A. 2/3 mõttelist osa ehitisest oma pojale A. A.ile. Apellatsiooniastmes ei vaielda ka selle maakohtu poolt tuvastatud asjaolu üle, et peamised renoveerimis- ja ehitustööd, mis ehitise väärtust tõstsid, olid tehtud
  71. a. septembriks, seega tehti need enne seda, kui A. A. ehitiseosa kinke teel omandas. Maakohus tuvastas, et ka pärast seda jätkusid ehitustööd, kuid tõendatud ei ole, et ehitise väärtus oleks nende, pärast A. A.i poolt ehitiseosa omandamist tehtud tööde tulemusena oluliselt suurenenud. Sedagi järeldust ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Kolleegium leiab, et eespooltoodud asjaolude alusel järeldas maakohus õigesti, et PkS § 15 lg. 1 kohaselt oli A. A.i poolt
  72. novembri
  73. a. kinkelepingu alusel omandatud ehitise kui vallasasja 2/3 mõttelist osa tema lahusvara ning sama paragrahvi lg. 2 ei võimalda tunnistada seda abikaasade ühisvaraks, kuna lahusvara väärtus ei olnud abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Õige on ka maakohtu seisukoht, et L. A.ile kuulunud ehitise renoveerimisest tulenevalt võib hagejal olla nõue nimetatu vastu, kuid sellele vaidluse suhtes kõrvalisele isikule kuuluvale ehitisele poolte abielu ajal kulutuste tegemine ei anna alust pidada ühe abikaasa poolt hiljem omandatud ehitiseosa poolte ühisvaraks. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks poolte ühisvaraks 2/3 XXXXXXXXX XXXXXXX X asuvast kinnistust sellest tulenevalt, et kinnistu moodustati poolte abielu ajal. Kinnistu kanti kinnistusraamatusse
  74. aprillil
  75. a. ja sellega lakkas ehitis kui vallasasi olemast. Vaidlust ei ole selle üle, et maa ehitise juurde tagastati L. A.ile 1/3 mõttelises osas ja A. A.ile 2/3 mõttelises osas omandireformi käigus, kusjuures L. A. oli loovutanud A. A.ile maa tagastamise nõudeõiguse 2/3 mõttelises osas ja nõude loovutamise eelduseks oli A. A.i omand tagastataval maal paiknevale ehitiseosale. Et ehitiseosa ei olnud abikaasade ühisomandis, ei saa kerkida küsimust abikaasade ühisomandist tagastatud maatükile. Maakohus õigesti leidnud, et nii PkS § 15 lg. 1 kui § 141 kohaselt on ka kinnistu osas tegemist A. A.i lahusvaraga. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks A. A. kohtumenetluses hagi õigeks võtnud. Hagi õigeksvõtmine saab seisneda haginõuete tunnistamises (TsMS § 394 lg. 2 p. 2). A. A.i vastu suunatud haginõudeks oli abikaasade ühisvara jagamine. A. A. ei ole tunnistanud, nagu saaks vaidlusalust kinnistuosa pidada poolte ühisvaraks ja nagu oleks tal sellest tulenevalt kohustus maksta vastaspoolele hüvitust enamsaadud ühisvara arvel, nagu T. A. on nõudnud. A. A. on kogu menetluse vältel kinnitanud vastupidist ja leidnud, et hagi rahuldamiseks ei ole alust. Küll on A. A. pakkunud vastaspoolele kompromissi, nõustudes selle saavutamisel hüvitama vastaspoolele tema osa ehitise renoveerimisse panustatust. A. A.i pakkumisele hinnangu andmisel on apellant jätnud kõrvale konteksti, milles vastustaja on hüvitust 6 pakkunud. Niisugused asjaolud ei anna alust väita, nagu oleksid pooled vaielnud üksnes õiglase hüvitise suuruse üle, nagu apellant on kaebuses väitnud. Apellandi poolt osundatud
  76. oktoobri
  77. a. eelistungi protokollist ei nähtu, nagu oleks A. A. avaldanud, et T. A.il on õigus mingile osale vaidlusalusest elamust, nagu apellant on kaebuses märkinud. Eelistungi protokolli kohaselt on A. A. vaid tunnistanud, et T. A.il on mingi puutumus vaidlusaluse varaga, kinnitades samas, et tegemist on A. A.i ja tema ema ühise varaga (kd. I, tl. 21).
  78. septembri
  79. a. kuupäeva kannab A. A.i kompromissettepanek, mitte tema kirjalikud seisukohad, nagu apellant on kaebuses märkinud (kd. II, tl. 9 – 10). Kompromissettepanekus pakkus A. A. T. A.ile tõepoolest 236.000 krooni, kuid apellant sellega ei nõustunud ja kompromiss jäi sõlmimata. Kompromissettepaneku tegemist ja selles raha pakkumist ei saa iseenesest pidada hagi õigeksvõtuks, nagu apellant on leidnud. Pealegi esitas A. A. samal ajal kohtule
  80. septembri
  81. a. kuupäeva kandvad kirjalikud seisukohad, kus jäi ühemõtteliselt selle juurde, et kinnistu mõtteline osa on tema lahusvara, selle ühisvaraks tunnistamiseks ei ole alust ning hagi tuleb jätta rahuldamata (kd. II, tl. 8). Hagi rahuldamise suhtes samale seisukohale on A. A. jäänud ka
  82. jaanuari
  83. a. ,
  84. veebruari
  85. a. ja
  86. mai
  87. a. kirjalikes seisukohtades, millele apellant on oma kaebuses viidanud (kd. II, tl. 22 – 25, 62, 74). Hagi õigeksvõtuga ei saa olla tegemist, kui kostja on palunud jätta hagi rahuldamata. Hagi rahuldamisega ei ole kostja nõustunud üheski avalduses. Samas on A. A. nii esimese astme kohtu menetluses kui apellatsiooni-menetluses võtnud omaks, et täielikult tema ema omandis olnud ehitise renoveerimisele tegid pooled kulutusi ühiselt, märkides, et need kulutused moodustavad poolte ühisvara. Arvestades eespoolkirjeldatut ja seda, et abielu jooksul tehtud kulutused (ärakulutatu) ei saa iseenesest olla ühisvara, leiab kolleegium, et silmas on peetud kulutuste tegemisest tulenevat nõudeõigust. Sama tuleneb A. A.i poolt apellatsioonikohtu istungil antud selgitusest, mille kohaselt on ta hüvitust pakkudes soovinud lahendada kogu maja renoveerimisega seotud probleemide puntra, sealhulgas tema ema vastu võimalikult esitatavad nõuded, ja vältida järgnevaid vaidlusi. Nende kulutuste osas on pooled tõepoolest vaielnud vaid suuruse üle ja nende hüvitamiseks pakkus vastustaja apellandile veel apellatsioonikohtu istungil kompromissi, nõustudes maksma 166.666 krooni, kuid apellandi pool sellega ei nõustunud. Hagi tagamise tühistamise osas on maakohtu otsuses ebatäpsus, mis apellatsioonimenetluses tuleb parandada. Nii on hagi tagamise abinõu kohaldatud Tallinna Linnakohtu
  88. augusti
  89. a. määruse alusel, mitte Tallinna Ringkonnakohtu määruse alusel, nagu maakohus on ekslikult märkinud. Apellatsioonimenetluses esitas A. A. taotluse apellatsiooniastme õigusabikulu väljamõistmiseks vastaspoolelt summas 16.958, 95 krooni. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS RakS) §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Et vastavalt apellatsioonkaebusele vaidluse all olnud nõue jääb rahuldamata, tuleb apellandil kuni
  90. detsembrini
  91. a. kehtinud TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 ning § 61 lg. 1 p. 1 alusel hüvitada vastustajale tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest vajalikud ja põhjendatud kulud, mis ei või ületada viit protsenti hagi rahuldamata jäetud osast. Vastustaja õigusabikulu suurust ei ole apellant vaidlustanud. Arvestades asja mahtu ja kestust ning esindaja toimingute sisu ja mahtu, leiab kolleegium, et taotletavat summat saab pidada vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks. Arvestades apellatsioonimenetluses vaidluse all olnu väärtust (933.333 krooni), ei ületa taotletud summa ka TsMS § 61 lg. 1 punktis 1 märgitud piirmäära. Seega tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista menetluskulu 16.958, 95 krooni. 7 Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.