ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 28.november 2008.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-08-1342 Haldusasi L.P kaebus Justiitsministeeriumi xx.xx.xxx haldusakti nr.xx punkti 7 tühistamiseks ja vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks haldusakti tagasitäitmiseks Menetlusvorm kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja L.P, vastustaja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 3-08-1342 L.P (edaspidi kaebaja) esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus teha vastustajale kohustav ettekirjutus tema ümberpaigutamiseks Viru Vanglast Tartu Vanglasse või teise osakonda Viru Vanglas. Esitatud kaebusest ja vastusest puuduste kõrvaldamise määrusele nähtub, et L.P vaidlustab Justiitsministeeriumi xx.xx.xxxx haldusakti nr.xx punkti 7, mille alusel ta paigutati ümber Tartu Vanglast Viru Vanglasse eesmärgiga suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Kaebaja paigutati Viru Vangla julgeolekuosakonda, kus kehtivad tugevdatud režiiminõuded. Kaebust nähtuvalt juhul, kui kaebaja oleks paigutatud Viru Vangla tavalisse osakonda, siis poleks tal olnud mingit põhjust halduskohtusse pöördumiseks. Kaebaja väitel on ta karistusaja kandmise ajal käitunud valdavalt positiivselt, mistõttu tal oli põhjust loota, et teda ei paiguta eriosakonda. Eriosakonda paigutatakse negatiivselt meelestatud kinnipeetavad, kes omavad kehtivaid karistusi ning on sooritanud karistuse kandmise ajal uusi kuritegusid. Vastustaja Justiitsministeerium palub jätta L.P kaebus rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab vastustaja alljärgnevaga: vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. VangS § 19 lg 2 kohaselt kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnitab justiitsminister. Kinnipeetava ümberpaigutamist reguleerib justiitsministri 25.03.2008 määruse nr.9 “Täitmisplaan“ §
- Sama määruse §-st 11 tulenevalt võib põhjendatud juhul otsustada kinnipeetava ümberpaigutamise selleks täitmisplaanis sätestatud menetlust järgimata. Taolistel juhtudel vangla direktori taotlust ei kaasata menetlusse ning Justiitsministeerium võib ise langetada sellekohase otsuse täitmisplaani § 11 alusel. Käesoleval juhul on vaja rakendada eriregulatsiooni, kuna toimub ulatuslik kinnipeetavate liigutamine vanglate vahel seoses vanglate sulgemise/liitmisega, uue vangla avamisega Ida-Virumaal ning olemasolevate vanglate kinnipeetavate kontingendi muutmise ja vanglate spetsialiseerumisega. Tulenevalt eeltoodust oli kaebaja ümberpaigutatavate kinnipeetavate nimekirjas, sest Viru Vangla avati kinnipeetavatele 01.04.
- Vastustaja rõhutab, et õigusaktidega on antud üldine raamistik kinnipeetava paigutamise otsuse langetamiseks Justiitsministeeriumile ja õigusaktidest ei tulene kinnipeetavate subjektiivset õigust valida enda paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, lähtudes kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest. Vastustaja viitab Euroopa Kohtu otsusele Bastone v Italia, kus on samuti leitud, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa Vanglareeglistik“ näeb ette p-des 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega. Vastustaja märgib, et seega ei näe ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Samuti viitab vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lg-le 1, millest tulenevalt on isikul õigus pöörduda halduskohtusse, kui tema õigusi on rikutud ning leiab, et sisuliselt puudub kaebajal õigus vaidlustada Justiitsministeeriumi xx.xx.xxxxx otsuse nr.xx punkti 7, kuna see ei riku tema õigusi. Vaidlustatud otsuse põhjenduste osas on märgitud, et ümberpaigutamine toimus eesmärgiga kaebaja suunamiseks õiguskuulekale käitumisele. Antud juhul kaebaja vaidlustas toimingu, mis seisnes tema ümberpaigutamises Tartu Vanglast Viru Vanglasse, kuid põhjendas kaebust väidetega, mis seonduvad tema paigutamisega tugevdatud järelvalvega osakonda. Kaebaja peab tema paigutamist tugevdatud järelevalvega osakonda arusaamatuks ning sellega kaasnevat piirangut spordisaali külastamise keelu näol õigusvastaseks. Esitatud kaebuses kaebaja märgib, et ta on Justiitsministeeriumilt taotlenud ümberpaigutamist Tartu Vanglasse või Viru Vangla tavalise režiimiga osakonda, millest võib teha järelduse, et kaebaja peab 2
(4)3-08-1342 õigusvastaseks tema paigutamist tugevdatud režiimiga osakonda. Eeltoodust vastustaja järeldab, et kaebaja väited ümberpaigutamise otsuse vaidlustamise kohta on asjakohatud. Ühtlasi on L.P kaebuse kohta antud arvamuses märgitud, et kuna kaebaja väitel elab ta Pärnu maakonnas, siis peaks ta karistust kandma Tartu Vanglas, kuid lisaks piirkondlikkuse põhimõttele paigutatakse Tartu Vanglasse narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäiretega kinnipeetavad. Lähtudes narkosõltuvuses kinnipeetavate taasühiskonnastamise vajadusest paigutatakse narkosõltlastest kinnipeetavad Tartu Vanglasse eelisjärjekorras. Nimetatud põhjusel paigutati osa kinnipeetavaid, kes oleksid võinud piirkondlikkuse põhimõttest tulenevalt kanda karistust Tartu Vanglas ümber teistesse vanglatesse. Eelkõige puudutab see Viru Vanglat, kus oli piisavalt täitmata kohti. KOHTU PÕHJENDUSED HKMS § 7 lg 1 esimese lause kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega ei anna HKMS § 7 lg 1 esimene lause õigust pöörduda halduskohtusse avalikes huvides, vaid nimetatud säte annab õiguse taotleda kohtulikku kaitset oma subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Riigikohtu 29.01.2001 otsuses nr.3-3-1-64/00 on asutud seisukohale, et kui kohus leiab, et vaidlustatud akt või toiming ei riku kaebuse esitaja õigusi, siis jätab kohus pärast asja kohtuistungil läbivaatamist oma otsusega kaebuse rahuldamata ega anna hinnangut õigusakti või toimingu õiguspärasusele. Hinnang akti või toimingu õiguspärasusele jääb andmata põhjusel, et HKMS § 7 lg 1 esimene lause ei anna õigust pöörduda halduskohtusse avalikes huvides. Antud kaasuse puhul vaidlustab kaebaja tema ümberpaigutamist Tartu Vanglast Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda, millega kaebaja väitel kaasnevad piirangud spordisaali külastamise näol. VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnitab justiitsminister. Kinnipeetava ümberpaigutamist reguleerib reeglina justiitsministri 25.03.2008 määrus nr.9 „Täitmisplaan“, mis on kehtestatud VangS § 5 lg 3 , § 19 lg 2, § 20 lg 3 ja § 21 lg 2 alusel. Tulenevalt „Täitmisplaani“ §-st 11 (ümberpaigutamise otsustamine erandjuhul) võib põhjendatud juhul otsustada kinnipeetava ümberpaigutamise selles korras ettenähtud menetlust järgimata ning Justiitsministeerium võib langetada ise otsuse, tuginedes justiitsministri 25.03.2008 määrusele nr.9 „Täitmisplaan“. Vastustaja põhjendab eriregulatsiooni rakendamist käesoleva kaasuse puhul ulatuslike kinnipeetavate liigutamisega vanglate vahel, mis on põhjustatud vanglate sulgemise/liitmise, uue vangla avamisega ning olemasolevate vanglate kinnipeetavate kontingendi muutmise ja vanglate spetsialiseerumisega. Vastustaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Bastone v Italia, milles on asutud seisukohale, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa Vanglareeglistik“ näeb ette p-des 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega. Eeltoodust tuleneb, et ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Samuti leiab kaebaja, et ta peaks Pärnu maakonna elanikuna karistust kandma Tartu Vanglas. Vastustaja selgituste kohaselt lisaks piirkondlikkuse põhimõttele paigutatakse Tartu Vanglasse narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäirega kinnipeetavad. Lähtudes narkosõltuvuses kinnipeetavate 3
(4)3-08-1342 taasühiskonnastamise vajadusest paigutatakse narkosõltlastest kinnipeetavad eelisjärjekorras Tartu Vanglasse. Nimetatud põhjusel paigutati osa kinnipeetavaid, kes oleksid võinud piirkondlikkuse põhimõttest tulenevalt kanda karistust Tartu Vanglas, ümber teistesse vanglatesse ning eelkõige Viru Vanglasse, kus oli piisavalt täitmata kohti. Kehtivatest õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetaval oleks subjektiivne õigus kanda karistust konkreetses vanglas (vangla osakonnas või kambris). Kinnipeetava ümberpaigutamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, lähtudes nii kinnipeetava kui vanglasüsteemi vajadustest. Ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt (Euroopa vanglareeglistik) p-des 17.2 ja 17.3 sätestab, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega. Samale järeldusele on jõutud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioonis. Kaebaja väitel on ta karistusaja kandmise ajal käitunud valdavalt positiivselt, mistõttu tal oli põhjust loota, et teda ei paigutata eriosakonda, kuhu reeglina paigutatakse negatiivselt meelestatud kinnipeetavad, kes omavad kehtivaid karistusi ning on sooritanud karistusaja vältel uusi kuritegusid. Nagu juba eelpool märgitud, võib kooskõlas VangS § 19 lg-ga 1 kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Vangistusseadusest ei tulene, et kinnipeetav võib ise otsustada, millises vanglas ta karistust kannab. Seega ei saa L.P ümberpaigutamine Tartu Vanglast Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda rikkuda tema õigusi, sest vangistusseadus sellist õigust kinnipeetavale ette ei näe. Seega iseenesest kinnipeetava ümberpaigutamine ühest kinnisest vanglast teise ei saa rikkuda kaebaja õigusi, kui ümberpaigutamisega ei kaasne kinnipeetavale seadusega tagatud õiguste rikkumist. L.P ei ole antud juhul põhjendanud, et tema ümberpaigutamise käigus Tartu Vanglast Viru Vangla tugevdatud järelevalve osakonda oleks eiratud kaebajale seadusega tagatud õigusi. Kaebuse rahuldamata jätmisel tugineb kohus HKMS § 26 lg 1 p-le 6. Mare Krull Kohtunik Kohtuotsus jõustus edasikaebamata 30.12.2008 Mare Krull Kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE 4
(4)