Obsah (4)

§ 630§ 632§ 162§ 179

TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Avalikult teatavakstegemine 19. mai 2008 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajas Tsiviilasi Hagi ese nr 2-04-1243 Ilmar Kurm versus Eesti Vabariik Viljandi M

) §-st 434, tegi kohus otsustused. Otsustus hagis

1. Jätta rahuldamata Ilmar Kurmi hagi Eesti Vabariigi vastu Juhan Arusalu omandiõiguse tunnustamiseks Moksi 14 talumaadele. Muud otsustused
2. Seoses menetluskuludega ja otsuse edastamisega: 2.1 jaotada menetluskulud ning jätta need hageja kanda; 2.2 välja mõista Ilmar Kurmilt riigi kasuks menetluskuluna riigi õigusabi tasu 3 669 (kolm tuhat kuussada kuuskümmend üheksa) krooni 80 senti; 2.3 kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi ja sellega seotud kulutuste eest tasu 3 669.80 krooni arvestada riigi selleks otstarbeks määratud vahendite arvelt advokaat Margo Normannile. 2.4 saata kohtuotsuse jõusutmisel otsuse koopia Kohtute Raamatupidamiskeskusele ja advokatuurile. Selgitused otsusele edasikaebe korras ja tähtajas ning menetluskulude tasumises
3. Selgitada: 1 3.1 menetluskulu tuleb riigi kasuks tasuda Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034800017 SEB Pangas või kontole nr 221023778606 Hansapangas (tasumisel viitenumber 2800049874); kui peale otsuse jõustumist ei ole menetluskulu 15-ne päeva jooksul riigituludesse tasutud ja selle tasumisest maksedokumenti esitatud, toimub menetluskulude sissenõudmine täitemenetluses koos lisanduva täitemenetluse kulu arvestusega; 3.2

§ 630

kohaselt kohtumenetluse poolel või iseseisva nõudega kolmandal isikul on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega; 3.3

§ 632

kohaselt on apellatsioonikaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.4 apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Hageja põhjendused 1.
2. Hageja nõue Ilmar Kurm on esitanud kohtusse hagi Eesti Vabariigi (Viljandi Maavalitsuse kaudu) vastu Juhan Arusalu omandiõiguse tunnustamiseks Paistu vallas Viljandimaal asuvale endisele Moksi 14 talumaadele Juhan Arusalu surmapäeval
3. mail
4. 1.
5. Hageja esitatud asjaolud ja tõendid Viljandimaal Paistu vallas asuva endise Moksi 14 talumaade (edaspidi talumaa) omanik Juhan Arusalu suri
6. mail
7. Kohal viibiva pärijana asus alates tema surma päevast talu valdama ja jätkas majandamist tema abikaasa Elsa Arusalu. Juhan Arusalul teisi pärijaid peale abikaasa ei olnud. Hageja ema Anna Kurm oli Elsa Arusalu õde. Nii Elsa Arusalu (enne abiellumist Silivälja), kui ka hageja ema Anna Kurm (enne abiellumist Silivälja), on surnud. Juhindudes maareformi seaduse § 5 lg-st 2 esitas hageja ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjonile avalduse hageja tunnistamiseks õigustatud subjektiks talumaa kompenseerimise nõudes. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjon
8. veebruari 2001 otsusega tuvastas Moksi 14 talumaa õigusvastase võõrandamise aegse omanikuna Juhan Arusalu, kuid ei tunnistanud hagejat õigustatud subjektiks. Nimetatud otsuses väidetakse, et hageja ei kuulu ORAS § 8 loetletud pärijate hulka. Nimetatud otsusega loeb komisjon talumaa õigusvastase võõrandamise ajaks
9. juulil 1940 Riigivolikogu poolt vastu võetud deklaratsiooniga maa kuulutamise kogu rahva omandiks. Pärnu Maakohtu menetluses on hageja avaldus juriidilise tähtsusega fakti tuvastamiseks selles, et talumaa endise omaniku Juhan Arusalu surma järel
10. mail 1944 asus seda valdama tema abikaasa Elsa Arusalu. Valdama asumise küsimuses jättis Pärnu Maakohus
11. veebruari 2003 otsusega hageja avalduse rahuldamata. Põhjenduseks tõi kohus asjaolu, et Juhan Arusalu ei olnud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud ja balti eraseaduse (BES) § 812 kohaselt loeti maa omandiõigus üleläinuks omanikule vastava kinnistuskande tegemisest kinnistusraamatusse. Hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamisel Tallinna Ringkonnakohus
12. mail 2003 otsusega. tühistas kaevatava Pärnu Maakohtu
13. veebruari 2003 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus oma otsuse põhjendustes juhib tähelepanu sellele, et on vajalik kõigepealt tuvastada maa kuuluvus Juhan Arusalule tema surma momendil. Omandiõiguse tuvastamine toimub selle õiguse tunnustamise teel hagimenetluses. Hageja on taotlenud Juhan Arusalu omandiõiguse tunnustamist talumaale suurusega 83,30 ha tema surma päeval
14. mail
15. Omandiõiguse tunnustamise taotlemisel on hageja lähtunud eelkõige järgnevast: 1) talu endine omanik Johan Piil suri
16. oktoobril 1929 ja tema oli kinnistusraamatusse kantud Moksi 14 talu omanikuna (kinnistu nr 87 pindalaga 83,30 ha); 2) Juhan Arusalu omandas talu pärimise teel, mis on tõendatud dokumendiga selles, et
17. mail 1931 andis Aidu Vallakohus temale tõendi Johan Piili pärandustombu hooldamise lõpetamise kohta Aidu Vallakohtu
18. veebruari 1931 määrusega ja et pärandustompu kuuluv varandus on talle kui Johan Piili testamendijärgsele pärijale ja volinikule üle antud; 3) peale pärandvara vastuvõtmist tasus Juhan Arusalu 2 osade kaupa nii pärandusmaksu kui ka teisi makseid, mis on tõendatud arhiividokumentide koopiatega. Nimetatud asjaoludest ja tõenditest järeldub, et Juhan Arusalul oli ainsana õigus taotleda enda nimel kinnistusraamatu kande tegemist. Kuna Juhan Arusalul tekkis omandiõigus talumaale pärimise teel ja vara anti temale üle kohtu poolt, siis tuleb tema omandiõigust tunnustada. Ebaõige on lugeda talumaa õigusvastase võõrandamise ajaks
19. juuli
20. Saksa okupatsiooni ajal toimus maade tagastamine endistele omanikele Eesti Omavalitsuse Põllutöödirektooriumis koostatud ühtluslepingu alusel, asundusameti poolt koostati üleandmise aktid maade tagastamise kohta. Nimetatud asjaolu on tõendatud Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise
21. veebruari 1943 määrusega. Maade üleandmise aktide alusel nähti ette omanikukirjade väljastamine, mille alusel pidi need maad uuesti kinnistusraamatutesse kantama. Ajalooarhiiv on väljastanud hagejale
22. juulil 2004 infokirja, milles antakse teada, et Eesti linnades seati kinnistusametid uuesti sisse 1941.a. septembris, kuid maal asunud talude kohta kinnistusraamatutesse sissekandeid ei tehtud. Seega puudus Juhan Arusalul võimalus sel perioodil (1941 kuni 1944) kinnistusraamatu kande tegemist taotleda. Testament ja vallakohtu määrus oli tal olemas, kuid asjaajamise korraldamatus võttis temalt selle võimaluse. Sõjaolukorda ja asjaajamise korraldamatust tuleb antud asjas käsitleda vääramatu jõuna, mis piiras tema õigusi. Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrus kohustas talude omanikke sõlmima uusmaasaajatega rendilepinguid maade kasutamiseks. Seda asjaolu tõendab hageja lepinguga, mille alusel Juhan Arusalu andis Johan Varese käsutusse 0l. mail 1942 13 ha maad, elamu, lauda ja aida. Sellest nähtub, et Juhan Arusalu toimis rendilepingu sõlmimisel omanikuna ja riigiorganid aktsepteerisid neid lepinguid. Ta sõlmis peale selle rendilepingud veel kahe uusmaasaajaga.
23. Kostja põhjendused 2.
24. Kostja seisukohad nõudes Kohtulikus menetluses on kostja vaidlustanud hageja nõude. 2.
25. Kostja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjon
26. veebruari 2001 otsusega tuvastas Paistu valla Moksi 14 talu õigusvastase võõrandamise aegse omanikuna Ilma Kurmi tädimehe Juhan Arusalu. Vaatamata korduvalt tehtud järelpärimistele ei tõendanud Riigiarhiivi ja Ajalooarhiivi väljastatud teatised Moksi 14 talu kuulumist omandiõiguse alusel Juhan Arusalule. Ajalooarhiivi
27. juuli 2000 arhiiviteatise nr 515/7.27.1 kohaselt on Moksi 14 talu kinnistusraamatu järgne omanik Johan Piil. Viljandi Maavalitsuse maaosakonna väljastatud teatis maksualuste maaüksuste nimekirjast seisuga 1939 kohaselt on Moksi 14 talu omanik Johan Piil.
28. a koostatud talundilehel on märgitud, et Juha Arusalu kasutab Moksi 14 talumaid muul alusel (tl 14), mitte aga ainuomandi alusel nagu märgiti kinnistusraamatu järgsete omanike puhul. Hageja ütluste kohaselt ei olnud Johan Piilil seadusjärgseid pärijaid ning ta tegi testamendi Juhan Arusalu kasuks, testamendi kohta ei ole notarite raamatutest andmeid leitud.
29. mail 1931 andis Aidu vallakohus Juhan Arusalule tõendi selle kohta, et Johan Piili pärandustombu hooldamine on lõpetatud vallakohtu
30. veebruari 1931 määrusega ja pärandustompu kuuluv varandus on Juhani Arusalule kui testamendijärgsele pärijale ja volinikule kätte antud. Omandireformi aluste seaduse mõttest tulenevalt loetakse maa õigusvastase võõrandamise ajaks
31. juuli 1940, mil kuulutati välja ülddeklaratsioon kogu maa kuulutamisest rahva omanduseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi kord) p 18 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara endiseks (õigusjärgseks) omanikuks isik, kellele kuulus vara selle võõrandamise ajal. Seda põhimõtet on toetanud ka kohtupraktika. Kostja on leidnud, et hageja väide, nagu oleks eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrus kohustanud talu omanikku sõlmima uusmaasaajaga talumaade kasutamiseks rendilepingut, on kohut eksitav. Teatavasti sõlmiti rendileping selleks, et vähendada maa eest valitsusele makstavat koormist, mille suurus oli sõltuvuses talupidaja kasutuses oleva maa suurusest. Maa rendilepingu võis sõlmida iga talupidaja, kes ise ei suutnud tasuda saksa usaldusvalitsusele makstavat koormist. Rendilepingu sõlmimine ei 3 olnud eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrusega kohustuslikuks tehtud. Hageja väide nagu oleks Juhan Arusalu
32. veebruaril 1943 määrusest tulenevalt oma kohustust täites sõlminud rendilepingud peale Johan Varese veel kahe uusmaasaajaga, on paljasõnaline ega ole ühegi dokumendiga tõendatud. Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse § 2 lg 2 kohaselt toimus omanduse tagasiandmine administratiivkorras ning jõustus omanikukirja kätteandmisega. Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse esimese teostamismääruse § 4 kohaselt märkis kinnistusasutus omanikukirja või selle tõestatud ärakirja esitamisel omanduse tagasiandmise kinnistusraamatulehe (hüpoteegiraamatulehe) sellesse lahtrisse, kus omanik on sisse kantud. Seega on hageja väide, et seetõttu, et 1941-1944 ei tehtud kinnistusraamatutesse talumaa kohta sissekandeid, ei saanudki Juhan Arusalu taotleda Moksi 14 talumaa enda nimele kinnistamist, juriidiline spekulatsioon. Antud juhul on põhiküsimus selles, et kas Juhan Arusalule anti pärast
33. juulit 1940 talumaa administratiivkorras omanikukirja kätteandmisega tagasi. Sissekanne kinnistusraamatusse tehti juba kätteantud omanikukirja alusel. Ainuüksi talumaa kasutamine pärast
34. juulit 1940 ei muutnud Juhan Arusalu veel selle maa omanikuks. Maa võõrandati ülddeklaratsiooniga, kuid selle tagasiandmine toimus valikuliselt. Eelistati talupidajaid, kelle lähikondlased olid saksa sõjaväes ning kelle riiginormid olid täidetud. Kuna aastatel 1941-1944 ei antud Juhan Arusalule maad tagasi, ei toimunud ka talumaa teistkordset võõrandamist 1944 sügisel ning talumaa õigusvastase võõrandamise ajaks on
35. juulil
36. Ka senises kohtupraktikas on asunud seisukohale, et kui kinnisomandi tekkimine hageja väidetud viisil eeldas kirjalikke tehinguid või õigustoiminguid, siis läbi vaadates omandiõigust maale, on see tõendav kirjalike tõenditega. Kinnisomandi tekkimine eeldab alati kirjalikke tehinguid või õigustoiminguid ning kostja on leidnud, et hageja ei ole esitanud mitte ühtegi kirjalikku tõendit Juhan Arusalu omandiõiguse kohta Moksi 14 talumaale.
37. Kohtu põhjendused 3.
38. Menetluse käik Asja toimunud eelmenetluse ja kohtuistungi järel pidas kohus võimalikuks asi sisuliselt lahendada.
39. märtsi 2006 kohtumäärusega on antud hagejale riigi õigusabi hüvitamiskohustusega. 3.
40. Lahendatav õiguslikud küsimused Kohtul tuleb anda hinnang Moksi 14 talumaa omandiõiguse kohta Juhan Arusalule. 3.
41. Tuvastatud asjaolud, järeldused ja õiguslik analüüs Kohus ei tuvastanud usaldusväärseid asjaolusid, millede põhjal saab teha järelduse Moksi 14 talumaa omandiõiguse kohta Juhan Arusalule. Hageja eo ole esitatud veenvaid tõendeid Moksi 14 omandiõigusest Juhan Arusalule.
42. juunil 1991 jõustunud omandireformi aluste seaduse § 16 lg 2 kehtestas, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra määrab kindlaks Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse
43. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord. Korra p 15 lg 2 kohaselt tehakse avalduste ja tõendite läbivaatamisel kindlaks ka vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Tõendid, mille alusel ÕVVTK kohalik komisjon teeb kindlaks maa kuuluvuse, on loetletud korra
44. punkti
45. lõikes. Arvestades Vabariigi Valitsuse
46. augusti
47. a määrusega nr 164 korras tehtud muudatusi, on nendeks tõenditeks
48. a ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud maksualuste maaüksuste nimekirjade, kinnistusraamatute sissekanded, ostu-müügilepingud, kohtuotsused, kinkelepingud ja pärandite vastuvõtudokumendid. Vabariigi Valitsuse
49. veebruari
50. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 19.2 kohaselt kuulub loetletud dokumentide alusel maa omaniku tuvastamine õigusvastase võõrandamise hetkel kohaliku komisjoni pädevusse. Kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada 4 kirjalike tõenditega, on korra p 22 kohaselt taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole. Vara võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemiseks võib taotleja pöörduda tsiviilkohtusse, kuna tegemist on väidetavalt varem eksisteerinud tsiviilõigussuhtest – omandisuhtest - tekkinud vaidlusega. Samuti pole isikul enne õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamist võimalik vaidlustada halduskohtus omandiõiguse kui tsiviilõiguse kuulumist. Vara võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemisega ei tunnista kohus isikut õigustatud subjektiks ega lahenda seega kohaliku komisjoni pädevusse antud asja. Õigustatud subjektiks tunnistamisel tõendamisele kuuluvate asjaolude tuvastamist kohtus enne õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamist näeb ette ka korra
51. punkti
52. lõige. Kui vaidlustatud küsimuses on tehtud kohtuotsus, siis osundatud sätte kohaselt kohtuotsusega tuvastatu osas kaebusi halduskorras sisuliselt läbi ei vaadata. Lahendades küsimust, kes oli vara omanik selle õigusvastase võõrandamise hetkel, juhindub kohus omandireformi aluste seadusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest ning seadustest, mis kehtisid väidetava omandiõiguse tekkimise ajal. Vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamine eeldab kohtuotsuses selliste juriidiliste faktide kindlakstegemist, mis võimaldavad isikut omanikuks pidada. Kui kinnisomandi tekkimine hageja väidetud viisil eeldas kirjalikke tehinguid või õigustoiminguid, siis korra p 22 alusel asja kohtus läbi vaadates omandiõigust maale tõendada vaid kirjalike tõenditega. Nendeks ei pea aga olema ainult
53. punkti 2 lõikes loetletud tõendid. Kehtiva asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 3 kohaselt tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel. Hagist tuleneva lahendatava õigusliku küsimuse ajal kehtinud BES § 812 kohaselt loeti maa omandiõigus üleläinuks omanikule vastava kinnistusraamatu kande tegemisest kinnistusraamatusse. Moksi 14 kinnistu kohta tehtud omaniku kannet Juhan Arusalu kohta kohus ei tuvastanud. Kohus ei tuvastanud ka usaldusväärseid asjaolusid, milledest lähtuvalt saaks teha järelduse Juhan Arusalu omandiõigusest kinnistule. Hageja esitatu viitab üksnes sellele, et Juhan Arusalu majandas talumaad aga tuvastamist ei leidnud asjaolu, et see oleks tulenenud omandiõigusest talule. Nii on märgitud 1939 talundilehele, et Juhan Arusalu talundi maapidamine tulenes muul alusel, mitte aga ainuomandi alusel. Kohtu hinnangul hageja viidatu asjaoludest maksete tasumise kohta ei saa teha järeldust omandiõiguse kohta Juhan Arusalule. Kohus ei tuvastanud kogumis selliseid juriidilisi fakte, mis võimaldaksid Juhan Arusalu Moksi 14 talumaa omanikuks pidada. Kohtu hinnangul ei saa järeldada Juhan Arusalu omandiõigust maale asjaolust, et Juhan Arusalu sõlmis rendilepingu osa maa rendile andmiseks. Asjakohane on kostja seisukoht selles, et ainuüksi maa kasutamisest Juhan Arusalu poolt ei saa teha järeldust maa omandiõigusest temale. 3.
54. Menetluskulude jaotus
55. jaanuarist 2006 kehtib uus

. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 (menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine) kohaselt enne uue

seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud

-s sätestatut. Seega menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustused tulevad teha kohtuotsuses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

1. märtsi 2006 kohtumäärusega on antud hagejale riigi õigusabi hüvitamiskohustusega. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p-le 4 on riigi õigusabiks isiku esindamine kohtus. Justiitsministri
2. jaanuari 2005 määrusega nr 2 Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord on kehtestatud määratud kaitsja tasumäärad kohtulikus menetluses olenevalt menetluse liigist ja kuriteo raskusastmest. Tulenevalt asja keerukusest ja tegelikult kohtumenetluses on põhjendatud advokaadi kulutatud aeg ja kulutused hagejale õigusteenuse osutamises hinnaga 3 669.80 krooni, mis tuleb kaitsjale tasuda. Kuna riigi õigusabi on antud hagejale hüvitamiskohustusega, tuleb menetluskuluna osutatud riigi õigusabi 3 669.80 krooni välja mõista hagejalt riigi kasuks. 5 Riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata Justiitsministeeriumile või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutusele (

§ 179lg 4).

Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul (

§ 179lg 5).

Toomas Lillsaar Kohtunik 6