lg 1 järgi nimetatud küsimuse lahendamiseks kohaldada võlaõigusseaduse lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätteid, arvestades töökoodeksis sätestatud töötaja varalise vastutuse erisustega.
§ -de 101 lg 1 p 3 ja 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud.
järgi on kohustuse rikkumiseks ka võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Töölepingu seaduse § 48 lg 1 p 3 järgi on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks 2 kolmandate isikute vara. Seega lasus kostjal kohustus hoida sõidukit ning hoiduda tegudest, mis võiksid kahjustada tööandja vara. Kui töötaja rikkus töölepingust või töölepingu seadusest tulenevat kohustust, mille eesmärgiks oli vastava kahju ärahoidmine, tuleb selgitada, kas töötaja vastutab tekkinud kahju eest.
lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Seega peab kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel esinema põhjuslik seos ja töötaja peab hüvitama vaid sellise kahju, mis tekkis töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tulemusena. Kui kostja vastutab töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu hagejale tekkinud kahju eest, tuleb selgitada kostja vastutuse ulatus. Kuna tegemist on töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega, tuleb kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada töökoodeksis töötaja materiaalse vastutuse kohta sätestatuga. Töökohustuste täitmisel tekitatud kahju eest vastutavad töötajad TööK § 126 järgi reeglina süüliselt tekitatud otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga (ametipalga). TööK § 127 sätestab juhtumid, mil töötaja vastutust on võrreldes TööK §-ga 126 veelgi piiratud ning TööK § 128 sätestab juhud, mil töötaja vastutab kahju eest täies ulatuses. Antud juhul polnud J.S. sõlmitud ei individuaalset ega kollektiivset täieliku materiaalse vastutuse lepingut ning ei esinenud ka muid normis välja toodud aluseid, seega pole võimalik ka täielikku varalist vastutust kohaldada. Kostja seisukohti toetab ka kostja vastuses ära märgitud Riigikohtu lahend 3-2-1-149-05. Seetõttu saab J.S. tekitatud kahju eest vastutada ainult oma keskmise kuupalga ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja keskmiseks töötasuks on 14 280 krooni. Hageja vastuväited pole asjakohased, kuna kostja eelnev karistatus ei oma tähtsust, arvestades, et antud juhul kostja käitumises kuriteo tunnuseid ei esinenud. Järelikult pole täidetud ka TööK § 128 lg 1 p 3 alused ning täielikku varalist vastutust selle põhjal kohaldada ei saa. Ülaltoodut arvestades leiab kohus, et D. OÜ hagi J.S. vastu tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja on pakkunud korduvalt asjas välja kompromissi sellesarnases ulatuses, nagu on hagi rahuldati, seega leiab, kohus, et kohtukulud antud asjas tuleb jätta hageja kanda. Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.