2-05-19976/44
KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-19976 Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2008, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi V H´i hagi AS Eesti Põlevkivi vastu tervisekahjustusega tekitatud varalise kahju ja mittevaralise kahju ning viivise nõudes Kohtuistungi toimumise aeg 13. oktoober 2008 Menetlusosalised Hageja:
V H (IK xxx) Hageja esindaja:
Vandeadvokaat Oleg Gorškaljov Vandeadvokaat Irina Gromtsev Kostja:
AS Eesti Põlevkivi (RK 10032389) Liisa Oviir-Mokrik (volikirja alusel) Tõnu Raidma (volikirja alusel) RESOLUTSIOON V H´i hagi rahuldada osaliselt.
Välja mõista AS-ilt Eesti Põlevkivi V H´i kasuks töövigastusega tekitatud kahju hüvis ühekordse summana 242 495 (kakssada nelikümmend kaks tuhat nelisada üheksakümmend viis) krooni 80 senti ja alates 01. novembrist 2007 igakuiselt 3 992 (kolm tuhat üheksasada üheksakümmend kaks) krooni.
Välja mõista AS-ilt Eesti Põlevkivi V H´i kasuks töövigastusega tekitatud kahju hüvitise maksmisega viivitamise eest seisuga 30.oktoober 2008 kokku summas 78 985 (seitsekümmend kaheksa tuhat üheksasada kaheksakümmend viis) krooni 47 senti ja edaspidi VÕS § 113 lg1 sätestatud määras kuni kostja poolt oma kohustuse hageja ees täitmiseni.
Välja mõista AS-ilt Eesti Põlevkivi V H´i kasuks mittevaraline kahju summas 250 000 (kakssada viiskümmend tuhat) krooni.
Välja mõista AS-ilt Eesti Põlevkivi riigilõiv 26 000 (kakskümmend kuus tuhat) krooni riigituludesse. Anda kostjale riigilõivu tasumiseks (Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 221023778606 Hansapangas või arveldusarvele nr 10220034796011 AS-is SEB Pank viitenumbriga 2900078581) ja tasumise kohta kohtule maksekorralduse esitamiseks, 15 1 (20) päeva alates kohtuotsuse jõustumisest. Vastasel juhul lisanduvad riigilõivule täituri tasu ja täitemenetluse kulud.
Välja mõista AS-ilt Eesti Põlevkivi õigusabitasu 24 000 (kakskümmend neli tuhat) krooni riigituludesse. Anda kostjale riigilõivu tasumiseks (Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 221023778606 Hansapangas või arveldusarvele nr 10220034800017 AS-is SEB Pank viitenumbriga 2900049900) ja tasumise kohta kohtule maksekorralduse esitamiseks, 15 päeva alates kohtuotsuse jõustumisest. Vastasel juhul lisanduvad õigusabitasule täituri tasu ja täitemenetluse kulud.
Saata kohtuotsus pärast jõustumist Kohtute Raamatupidamiskeskusele Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest.
Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA ASJA KÄIK Hagiavaldus V H esitas 14. novembril 2005 Viru Maakohtule hagi Põlevkivi Kaevandamise AS-i (AS Eesti Põlevkivi õiguseellane) vastu tervisekahjustusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
Hagiavalduse kohaselt oli hageja kostjaga töösuhtes alates 05.01.1976.a. 07.02.2003.a toimus hagejaga tööõnnetus. 03.09.2003.a lõpetati hagejaga tööleping Töölepinguseaduse (TLS) § 86 p 4 alusel. Tööõnnetus loeti põhjustatuks kostja poolt tehnoloogilise protsessi rikkumise tõttu.
Tööinspektsioon tuvastas, et kostja rikkus Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 2 nõudeid.
Kostja keeldus vabatahtlikult kahju hüvitamast ja varjas tööõnnetust Tööinspektsiooni eest.
10.01.2005 tööandja poolt koostatud kokkuvõttes püüdis tööandja kogu vastutust tööõnnetuse tekkimise osas panna hagejale.
Tööõnnetuse tagajärjel jäi hageja 70 % ulatuses kutsealaselt töövõimetuks. Hageja palub kostjalt välja mõista tervisekahjustusega tekitatud kahju ühekordselt 179 626,15 krooni, alates 01.11.2005 igakuiselt 5788,75 krooni kuni korralise VEK kordusläbivaatuseni ning mittevaraline kahju summas 300 000 krooni.
Kostja vastus 02.01.2006 kirjalikus vastuses hagile kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hagi on õigusliku aluseta ja tõendamata. Kostja esitab hagile järgmised vastuväited:
Kostja palub jätta haginõuded rahuldamata.
Hageja 26.01.2006.a seisukoht kostja vastusele Hageja on seisukohal, et kostja vastus on paljasõnaline ning annab tunnistust sellest, et tööandja hoiab kõrvale vastutusest ega soovi oma süüd hagejaga juhtunud õnnetuses tunnistada. Hageja esitab järgmised seletused:
Hageja leiab, et kostja soovib süüd tema kaela veeretada ning ta palub kostja poolt esitatud akti ja seletuskirja tõendina mitte arvestada.
Kostja 13.02.2006.a vastus hageja seisukohale Kostja esitab hageja seisukohtadele järgmised vastuväited:
Töövõimetus ei teki mitte puude määramise hetkest, vaid töövõimetuseks nimetatakse ka 3 (20) töövõimetuslehel viibimist. Töötaja ei saa tulenevalt töövigastusest täita tööülesandeid töövigastuse hetkest alates.
Kostja valib töökeskkonnavolinike üldkoosolekul töökeskkonnanõukogu, mis uurib ja dokumenteerib tööõnnetuste ja kutsehaiguste asjaolusid. Akt tööõnnetuse süü määramise osas on koostatud 11.02.2003 kell 12.00 ning eraldi dokumendina ei kuulu registreerimisele ettevõtte dokumendiregistris. V H´i tööõnnetust puudutavaid dokumente hoitakse ühtse tervikuna, mis kuulub registreerimisele vastavalt ettevõttes kehtestatud asjaajamiskorrale.
Haginõude suurendamine. Hagiavalduse täiendus ja täpsustus.
Hageja esindaja esitas 20.11.2007 hagi nõude täpsustuse ja täienduse ning mittevaralise kahju suurendamise nõude.
Hageja esitab oma nõude kaks alternatiivset alust:
Kostja ei kindlustanud töötaja kohaleviimist töökohale. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt pidi kostja kolme aasta jooksul 11.01.2000 määruse nr 13 jõustumisest alates, s.o hiljemalt 21.01.2003, viima normidega vastavusse reisijate vagonetid ja kindlustama need kaitseseadmetega, mis kindlustaksid ohutuse kaevanduse transpordi kasutajatele liikluse ajal.
Kostja ei kindlustanud vagonette seadmetega, mis hoiaksid ära reisijate kokkupõrke. Selliste seadmete puudumise tõttu rongi äkilisel kokkupõrkel vagonettide mahatulekul relssidelt, mis juhtus tehnoloogilise protsessi rikkumise tulemusel, kukkus hageja inertsi tulemusel vagoneti istmelt maha, lüües end vastu vagonetti metallseina ära. Selle tulemusena sai hageja rasked kehavigastused- selgroo kaelaosa seljaaju põrutuse, vapustuse ning 6-nda kaelalüli murdumise.
Õnnetusjuhtumi, mille tulemusena oli hageja tervisele tekitatud kahju ja saabunud tagajärje vahel on olemas põhjuslik seos, mis on kahju hüvitamise aluseks Kui kostja oleks relsiteed hoidnud nõuetekohaselt korras, siis ei oleks vagun relssidelt maha tulnud. Kui kostja oleks kindlustanud töötajaid vedanud vagonetid kaitsemehhanismidega, siis ei oleks saabunud tagajärgi, mis oleksid endaga kaasa toonud hageja tervisekahjustuse.
4 (20) Hageja pöördus kostja poole taotlusega hüvitada hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju. Kostja keeldus kahju hüvitamisest.
Hageja muudab kahju arvestamise metoodikat ja esitab ühekordse hüvitise täpse summa seisuga 01.11.2007. a.
Hageja keskmise töötasu suurus moodustas 165 448 : 12 = 13 787,35 krooni. Arstliku komisjoni otsusega on hagejale määratud kutsealane töövõimekaotus 70% kuni 31.08.2004, alates 01.09.2004 50 % ning 30.09.2005 kuni korralise meditsiinilise läbivaatuseni 01.08.2007 50%.
Hagejale on määratud vanaduspension alates 01.07.2003 – 2125 krooni, alates 01.04.2004 – 2387 krooni, alates 01.04.2005. – 2547 krooni, alates 01.07.2005 – 2837 krooni ja alates 01.04.2006 – 3243 krooni.
Hagejale oleks võinud olla määratud töövõimekaotuspension alljärgnevalt:
Igakuise hüvitise suurus moodustab:
Ühekordse hüvitise suurus moodustab:
Ühekordne hüvitis seisuga 01.11.2007 moodustab kokku 336 090,74 krooni.
Alates 01.11.2007 kuulub kostjalt igakuiselt väljamõistmisele 6 478 krooni Hageja leiab, ta on õigustatud VÕS § 113 lg1 alusel esitama viivise nõude kostja poolt hageja tervisele kahju hüvitamisega viivitamise eest. Seadusest tulenev viivise suurus moodustas 2003 a 5 (20) 0,021% päevas, 2004.a 0,023 % päevas, 2005.a 0,025% päevas, 2006 a 0,027% päevas ja 2007.a 0,029% päevas. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 04.09.2003.a.
Tervisele tekitatud kahju hüvitamise viivise arvestus:
Hageja nõuab viivist seisuga 01.11.2007 tervisele kahju tekitamise hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest summas 85 998 krooni ning edasi seadusega ettenähtud ulatuses kuni kohustuse täieliku täitmiseni.
Hageja suurendab mittevaralise kahju nõuet. Tööõnnetuse tulemusena tundis hageja tugevat valu.
Talle oli tehtud tõsine operatsioon. Siiamaani tunneb hageja valu õlavöödes, nõrkust kätes ja erinevate arstide vaatluse all. Peale tööõnnetust sai kannatada ka hageja hingeline seisund, mis väljendub moraalses masenduses füüsilisest alaväärusest ja kutsub esile pidevat negatiivset emotsionaalset väljapääsmatuse tunnet ja ebamugavust olmes. Ta oli sunnitud pöörduma psühhiaatri poole ning läbima ravikuuri. Esimesed minutid peale tööõnnetust ei saanud hageja liigutada ei käsi ega jalgu. Ta tundis õudustunnet, kuna kartis, et ta jääb kogu eluks halvatuks. See oli hageja jaoks täielik šokk. Peale tööõnnetust tunneb hageja olles väikeses kinnises ruumis paanilist hirmu. Iga sõit ühistranspordis või sõiduautos on hageja jaoks raske katsumus. Peale tööõnnetust on hageja tervis tõsiselt kannatada saanud. Ta ei saa kodus teostada lihtsamaid füüsilisi töid, näiteks pesta põrandat, kuna algab peapööritus.
Mittevaralise kahju nõude esitamisel tuleb lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest arvestada rikkumise raskust, rikkuja süüd, kahju tekitamise asjaolusid, poolte majanduslikku olukorda, kannatanud osa kahju tekkimises, kahju iseloomu ja ulatust ning rikkuja käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist. Hageja leiab, et arvesse tuleb võtta kostja käitumist ja suhtumist hagejasse pärast tööõnnetuse toimumist. Kostja varjas hagejaga toimunud tööõnnetust, uurides seda kui kerget, teatamata Tööinspektsioonile tööõnnetuse raskusastmest. Sel moel oli raskendatud tööõnnetuse uurimine Tööinspektsiooni poolt. Hageja, saades raskeima tervisekahju, oli tekitatud tekitaud kahju eest õiglase hüvitise ning kõrgeltkvalifitseeritud meditsiinilise abi asemel sunnitud käima mööda ametiasutusi, kirjutama virnade viisi pabereid, selleks, et temaga toimunud tööõnnetust oleks lõpuks uuritud kui rasket. Seda oli tehtud alles 2005.a. hageja lootis, et peale Tööinspektsioonist otsuse saamist maksab kostja lõpuks hagejale välja hüvitise tervise kahju tekitamise eest, kuid seda ei juhtunud. Seetõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse. Hageja leiab, et kostja selline käitumine alandab hageja inimväärikust, takistab tema normaalset elu, millest ta jäi tööõnnetuse tagajärjel ilma, kuid mida ta oleks võinud enam-vähem talutaval tasemel jätkata, kui kostja oleks hüvitanud kahju, mida oli tekitatud hageja tervisele tema süü tõttu. Seega on hageja elukvaliteet peale õnnetusjuhtumit langenud ja see omab püsivat iseloomu.
Hageja palub kostjalt mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista 500 000 krooni.
Kostja vastus hagi nõude suurendamise, hagiavalduse täienduse ja täpsustamise kohta.
23.01.2008 esitatud vastuses jääb kostja tööõnnetuse põhjuste ja süü osas oma hagiavaldusele ja hageja seisukohale esitatud vastuses esitatud seisukohtade juurde.
Kostja ei ole nõus hagejale tekitatud kahju suuruse arvestusega. Hageja keskmine töötasu 11 131,67 krooni, mitte 13 787,35 krooni.
6 (20) Arstliku komisjoniga on hageja töövõimetuskaotus määratud alljärgnevalt:
Hageja viivise arvestuses on võetud hüvitise aasta summa korrutatud kõikide aasta päevadega, hüvitist makstakse aga igakuiselt ja seetõttu on igakuise hüvitise viivitamise päevade arv aastate lõikes erinev. Seisuga 01.11.2007 oleks viivise summa 47 157,06 krooni.
Mittevaralise kahju suurus 500 000 krooni ei ole põhjendatud ja läheb vastuollu mõistlikkuse põhimõttega. Mittevaralise kahju olemasolu ja suuruse osas tuleb arveese võtta kõiki tööõnnetuse asjaolusid, poolte rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet, hageja enda osa kahju tekkimises ning lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Mittevaraline kahju on liiga suur ka võrreldes varem analoogsetes asjades kohtute poolt väljamõistetud moraalse kahju summadega.
Kohtuistungid Kohtuistungil 12.03.2008 arutati võimaliku kompromissi sõlmimist. Kohus määras teha uus päring töövigastuse protsendi väljaselgitamiseks.
Kohtuistungil 04.06.2008 palus hageja võimalust hagi muutmiseks, kuna rikutud on Vabariigi Valitsuse 11.01.2000.a määrusega nr 13 kinnitatud töövahendi kasutamise töötervishoiu ja – ohutuse nõudeid. Kostja esindaja T.Raidma oli nõus maksma mittevaralist kahju 100 000 krooni ja lisaks igakuiselt hüvitist umbes 5 000 krooni.
Kohtuistungil 13.10.2008 jäi hageja oma nõuete juurde. Hageja selgitas, et talle tekitatud kahju tekkis seoses veoga. Kostja on rikkunud Vabariigi Valitsuse 11.01.2000.a määruse nr 13 § 9 lg 1 ja 4 ning § 13 lg 1. Nende punktide rikkumiste tõttu tekkisid ka teised rikkumised. Nimetatud määrust varjati, hagejal olid olemas kõik tõendid selle kohta, et ta on haige. Varjati õnnetust, et vältida vastutust. On vaja tuvastada fakt, et toimus raudtee õnnetus. Töölistel puudub võimalus end vedude osas kindlustada ja hageja leiab, et see on kostja kohustus ja tahtlikult tekitatud olukord.
Hageja selgitas, et tema juhtumit ei uuritud 2 aastat, ta vallandati ebaseaduslikult, ei pakutud teist tööd. Kui õnnetus juhtus, ei kutsutud välja abi. Kuigi ta viidi ära kanderaamil, kvalifitseeriti tööõnnetus kergeks. Peale õnnetust oli hageja pool aastat haige. Hageja leidis et teda on kahjustatud tahtlikult.
Hageja ei olnud nõus kostja poolt pakutud kompromissiga, et kostja maksab ühekordse maksena 350 000 krooni ja pooled loobuvad teistest nõuetest. Hageja leidis, et 5 aasta kohta on see summa väike.
Hageja esindaja ei nõustunud kostja pakutud kompromissiga ja leidis, et hageja keskmise palga summa on kokku 671 000 krooni ja kui arvestada töövõimetuse protsenti, tuleb veel lisaks 400 000 krooni. Viivise arvestasime VÕS § 113 alusel.
Kostja esindaja tunnistas, et tööõnnetuse uurimine ei olnud kostja poolt läbi viidud heal tasemel, kuid ka hageja taotluses on mitmed ebakõlad. Keskmise palga arvestamisel ei ole järgitud keskmise palga arvestamise korda. Kostja esindaja arvates on hageja töövõime kaotuses suur osa ka üldhaigestumisel, mis ei ole kostja süü. Mittevaralise kahju suurus on ilmselgelt liiga suur.
Esindaja palus arvestada kostja poolse tahtmatusega ja tegi hagejale ettepaneku kompromissiks 350 000 krooni ühekordse maksena eeldusel, et pooled kinnitavad, et ei oma üksteise suhtes mingeid nõudeid. Igakuised maksed jääksid sel juhul ära.
7 (20) KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud hagiavaldusega, selle täienduse ja täpsustusega ja kostja vastustega, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendid, leiab, et, hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
Kohus tuvastas, et hageja töötas Põlevkivi Kaevandamise AS-i Estonia kaevanduses ( AS Eesti Põlevkivi õiguseellane) juures alates 05.01.1976 aastast (tl 115- 121) läbindajana Töösuhe on hagejaga lõpetatud 03.09.2003 tervise tõttu töölepingu seaduse § 86 p 4 alusel (tl 122).
Asjas on tõendamist leidnud, et 07.02.2003 sõitsid Estonia kaevanduse 16 jaoskonna allmaatöölised inimveorongis oma töökohadele. Esimese vaguni esimeses kupees istusid läbindajad V H, A.R ning lõhkemeister V,N. V H istus näoga liikumise suunas. Kamberploki 1110 sissesõidu pöörangul jooksis inimvagun rööbastelt maha ning tekkis järsk inimvaguni peatus. Inertsi tõttu põrkas V.H vastu inimvaguni otsaseina ja vajus istmete vahele seljaga vastu inimvaguni seina. (tl 13, 14-16, 32,87-91,97-111, 123-124, 179) Selle tagajärjel sai V H VI kaelalüli murru ja seljaaju põrutuse (tl 92, 125, 181, 182).
Arstliku ekspertiisi 11.08.2003 otsusega on hagejale määratud töövõime kaotuse protsendiks 70 ning püsiva töövõimetuse põhjuseks on töövigastus (tl 17- 18, 188-189) Arstliku ekspertiisi otsusega 31.08.2004 on hagejale määratud töövõime kaotuse protsendiks 50 ning püsiva töövõimetuse põhjuseks on töövigastus (tl 19- 20, 190-191).
Arstliku ekspertiisi otsusega 30.09.2005 on hagejale määratud töövõime kaotuse protsendiks 70 kogu püsiva töövõimetuse ulatusest, sellest 50 töövigastus ja 50 üldhaigestumine. (tl 21-22, 135 – 136, 192-193). Arstliku ekspertiisi otsusega 28.03.2006 on hagejale määratud töövõime kaotuse protsendiks 70 kogu püsiva töövõimetuse ulatuses, sellest 50 töövigastus ja 50 üldhaigestumine (tl 137- 139, 194195). Arstliku ekspertiisi otsusega 10.09.2007 on hagejale määratud töövõime kaotuse protsendiks 80 kogu püsiva töövõimetuse ulatuses, sellest 50 töövigastus, 20 kutsehaigus ja 50 üldhaigestumine (tl 196-198). Arstliku ekspertiisi otsusega 25.02.2008 on hagejale määratud töövõime kaotuse protsendiks 80 kogu püsiva töövõimetuse ulatuses, sellest 50 töövigastus ja 60 üldhaigestumine (tl 249-251).
Hagejale on määratud soodustingimustel vanaduspension alates 4.09.2003 – 2125 krooni, alates 01.04.2004 – 2387 krooni, alates 01.04.2005. – 2547 krooni, alates 01.07.2005 – 2837 krooni, alates 01.04.2006 – 3243 krooni, alates 01.04.2007 – 3638 krooni ning alates 01.07.2007 eluaegselt 3888 krooni (tl 7, 226,241).
Hageja on kohtule esitanud tervisekahjustusega tekitatud varalise ja mitte varalise kahju hüvitamise nõude. Kostja vaidleb hagile vastu põhjendustel, et tööõnnetuse tingis hageja enda tegevusetus.
Tulenevalt alates 01.01.2006.a kehtima hakanud TsMS §230 lg1 (vana TsMS §91 lg1) kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks (TsMS §231 lg1). Kohus peab vajalikuks märkida, et tööõnnetuse toimumisel VÕS §1050 alusel tööandja süüd eeldatakse. Vaidluse tekkimisel töötaja süü läbi tööõnnetuse toimumise üle lasub tõendamiskoormis tööandjal. Milliseid tsiviilkohtumenetluse seadustikuga lubatud tõenditeid selleks esitada, on tööandja enda otsustada. Kostja ei vastutaks hagejale tervisekahjustuste tekkimisega põhjustatud kahju eest üksnes siis, kui ta tõendaks VÕS §1045 lg2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu(de) esinemise.
Kostja poolt on 11.02.2003.a koostatud akt (tl 31, 180), mille kohaselt otsustas Põlevkivi Kaevandamise AS Estonia Kaevandus Töökeskkonnanõukogu määrata tööõnnetuse poolte süü 8 (20) protsent: Estonia Kaevandus – 0%, V.H– 100%, lisana 1 esitatud seletuskirja 1 lehe (tl 32).
Nimetatud seletuskirjast pole võimalik tuvastada selle koostajat, samuti esitatakse seal väiteid, et „V. H (seletuskirja algul nimi väljakirjutatud V H) vaguni äkilise pidurduse momendil oletavalt tukkus“, „võib oletada, et V. H. rikkus tööohutusjuhendiga nr 1 Kõikide kaevanduse töötajatele sätestatud nõuet, mis ei luba vagunis tukkuda või muutuda ümbritseva suhtes tähelepanematuks“ Tööõnnetuse ettevõttes uurimiskokkuvõtte (tl 97-98), mis on koostatud kostja poolt 10.01.2005.a, kohaselt on tööõnnetuse toimumise põhjuseks toodud „inimvaguni äkiline pidurduse momendil v:H tukkus ja põrkas inertsist peaga vastu inimvaguni otsaseina“. Samas ei ole kostja ei esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit, millel tema 11.02.2003.a aktis ning 10.10.2005 toodud järeldused põhinevad. Kaassõitjate A.R´i ja V.N seletustest (tl 101-102.104) ei ilmne midagi hageja magamisest või tukkumisest sõidu ajal. Muid tõendeid, mille alusel kostja tegi kindlaks hageja poolse väidetava tegevusetusse ja süü tööõnnetuses, kohtule esitatud ei ole. Seega ei ole asjas tõendamist leidnud, et hagejaga toimunud tööõnnetuse tingis hageja enda tegevuses, s.o. inimveorongis sõidu ajal tukkumine.
Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et kostja poolt esitatud 11.02.2003.a aktile (tl 31) on AS Estonia Kaevandus Töökeskkonnanõukogu liikmena alla kirjutanud E.V, kelle Töökeskkonnanõukogusse kuulumise kohta andmed puuduvad (tl 43-44).
Ida-Virumaa Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte (tl 87- 89, 211- 213) kohaselt on tööõnnetuse põhjuseks: 1. rööbasraudtee pöörangul esines defekte, mis põhjustasid veeremi rööbastelt väljasõidu; 2. inimrondi suur sõidukiirus, mida tõestab vaguni haakseadise purunemine rööbastelt väljasõidul. Sellega rikkus tööandja Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 4 lg 2 nõuet, mis sätestab, et tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööennetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.
Kostja leidis, et töökaitseinspektori otsused on põhjendamatud, kuna rööbaste ja pöörangute tehnilist kontrolli tehakse kord aastas maikuus ning mingeid märkusi tehnilise seisukorra kohta ei olnud enne ega pärast tööõnnetust. Samas ei ole kostja aga ühtegi nimetatud väiteid kinnitavat tõendit esitanud. Asjas esinevad tõendid, ei kinnita millegagi, et tööinspektsiooni otsus oleks arusaamatu ega vastaks tegelikkusele.
Hageja nõue põhineb nii delikti üldkoosseisul kui ka kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisel, sest hagiavalduse kohaselt tekitati tööandja tegevusega hagejale tervisekahjustus, mille tagajärjel tundis hageja tugevat füüsilist valu ja hingelisi kannatusi. Tuvastamist on leidnud, et ilma kostja juures toimunud tööõnnetuseta ei oleks hageja kannatada saanud. Seega on olemas otsene põhjuslik seos kostja territooriumil toimunud tööõnnetuse ja hagejale terviskahjustusi tekitamise vahel. VÕS §127 lg4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
Hagi õigusliku alusena on viidatud ka VÕS §1045, mis omakorda tähendab seda, et lisaks VÕS §127 lg4 sätestatud põhjuslikule seosele eeldab hageja, et kostja on käitunud õigusvastaselt. Kohus nõustub hageja eeldusega, sest VÕS §1045 lg1 p2 tulenevalt kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Et kostja suhtes esinevad sama paragrahvi 2 lõikes sätestatud õigusvastasust välistavad asjaolud, pole tuvastatud.
Tööandja kohustused on sätestatud Eesti Vabariigi töölepingu seadus (TLS) §49, mille punktide 4 ja 7 kohaselt tööandja on kohustatud kindlustama ohutud töötingimused ning täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) §4 lg2 alusel tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. TTOS §12 lg1 tulenevalt tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Asjas on tuvastatud, et tööõnnetus leidis aset tööandja territooriumil hageja töökohale sõidul rööbasteel esinevate defektide tõttu, mis põhjustasid rööbastelt väljasõidu. Seega ei täitnud kostja TLS §49 p4, p7, TTOS §4 lg2, §13 lg1 sätestatud tööandja kohustusi, tema poolt hageja ohutu töökohale sõidu tagamisel ei oleks olnud võimalik hagejale tervisekahjustusi tekitada.
9 (20) Kostja toimetab läbindajaid töökohale vagonettidel, millised on suurema ohu allikad VÕS § 1056 mõttes. VÕS § lg1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.
Inimveorongi võib käsitleda ka mootorsõidukina (VÕS § 1057). Mootorsõiduki mõiste on sätestatud Liiklusseaduses (mootorsõiduk on mootori jõul liikuv sõiduk).
Hageja leiab, et muuhulgas ka, et talle on kahju tekitatud veoga ning tal on nõudeõigus kostja vastu ka VÕS § 834 lg1 alusel. VÕS § 824 lg1 kohaselt reisiveolepinguga on kohustatud üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitut isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu).
Kuna kostja transportis (vedas) hagejat oma territooriumil töökohale, on see töölepingust tulenev kostja poolte kohustus. Ka ei saaks poolte vahelist suhet juba tulenevalt sellest, et hageja pole kostjale veotasu maksnud, kuidagi VÕS § 824 sätestatud reisijaveolepinguks lugeda. Seega pole hageja viited VÕS § 834 lg1 asjakohased.
Hageja soovib tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitisena saada kostjalt ühekordse summana 336 090 krooni ning alates 01.11.2007 igakuiselt 6478 krooni. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise hageja tervisele tekitatud kahju hüvitamisega viivitamise eest alates 04.09.2003.a.
Mittevaralise kahjuna taotleb hageja kostjalt 500 000 krooni väljamõistmist.
Varaline kahju VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
Poolte vahel on vaidlus selles milline oli hageja keskmine palk enne tööõnnetuse juhtumist.
Hageja leiab, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 10.06.1992.a määrusega nr 172 kinnitatud Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra p 12, mille kohaselt keskmise kuusisetuleku kindlaksmääramisel jäetakse kuud, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude tööltvabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanud soovil arvestusest välja ja asendatakse teise, neile vahetult eelnenud kuudega, on tema keskmine töötasu enne tööõnnetust 13 787,35 krooni. Kostja leiab, et keskmise palga arvestamisel ei ole järgitused selleks ettenähtud korda.
Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-53-06 leidnud, et ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest (s.o 1. juulist 2002. a) selle tõttu, et võlaõigusseadusega reguleeriti kõiki kahju hüvitamise juhtumeid, sh töötajatele tööülesannete täitmisel saadud kehavigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist, ning võlaõigusseaduses ega muus seaduses ei sätestatud, et seadusega võrselt, s.o erandeid sätestavana, jääb võlaõigusseaduse regulatsiooni kõrval kehtima ajutine kord. Kuni 1. jaanuarini 2006. a sätestas 26. juulist 1999. aastast kehtima hakanud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 6 iseenesest küll, et töötajal on õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale, kuid see säte kujutas endast delegatsiooninormi, mille alusel Vabariigi Valitsus oleks võinud kehtestada ajutise korra asemele muu korra.
Hüvitise arvestamise korda ei ole Vabariigi Valitsuse poolt välja töötatud. Seega saab kohus lähtuda VÕS § 127 lg 6, mille kohaselt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kohus saab arvestuse aluseks võtta hageja keskmise palga.
Keskmise palga arvutamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 15.08.2001. a määrusega nr 275 kinnitatud keskmise palga arvutamise korrast; § 2 lg 1 kohaselt keskmine palk arvutatakse 10 (20) arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Keskmine kuupalk saadakse keskmise päevapalga korrutamisel selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga; § 3 lg 1 kohaselt keskmise päevapalga arvutamisel liidetakse § 2 lõikes 1 või 2 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku täistööajaga töötava töötaja tööajanormi järgse (edaspidi kalendaarse) tööpäevade arvuga, saades sel viisil ühe tööpäeva keskmise palga. Kui töötajale ei arvutatud palka kõigi keskmise palga arvutusperioodi tööpäevade eest töölt mõjuva põhjusega puudumise tõttu või kui töötaja oli ajutiselt vabastatud kohustusest teha tööd, vähendatakse arvutusperioodi tööpäevade arvu nende päevade võrra. Tööpäevade arvu ei vähendata töölt omavoliliselt puudutud või töölt kõrvaldatud päevade võrra, kui töölt kõrvaldamine oli seaduslik.
Hageja palga suurust tõendavad palgatõendid. 01.01.2005 teatise (tl 9) kohaselt on töötaja perioodil detsember 2001-jaanuar 2003 saanud töötasu kokku 133580 krooni ning keskmise palk kuus moodustab 11132 krooni. 23.09.2003.a teatise (tl 8) kohaselt on hagejale arvestatud palka augustis 2002 – 8461 krooni, septembris 2002 – 13713 krooni, oktoobris 2002- 14102 krooni, novembris 2002 – 12822 krooni, detsembris 2002 - 4720 krooni, jaanuaris 2003 – 14 424 krooni.
Määruse kohaselt arvestab kohus keskmist kuupalka alljärgnevalt: keskmine palk arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast, eelnevad kuud on 01.08.2002-31.01.2003 ning palga kogusummaks nimetatud perioodil on 68242 krooni. Ajavahemikus 01.08.2002-31.01.2003 oli kokku 128 tööpäeva.
Ajavahemikus 26.11.2002 kuni 16.12.2002 viivis hageja haiguslehel., s o 15 tööpäeva. Kostja keskmine päevapalk on 603,90 krooni, mis saadakse kuue kuu palk jagatakse ajavahemiku tööpäevadega e. 68242 / 113 (128 – 15) krooni. Tööpäevade arv kuues kuus kokku on 113 tööpäeva : 6 kuud = 18,83 (keskmine tööpäevade arv kuus), 18,83 x 603,90 = 11373,45 krooni.
Seega hageja ühe kuu keskmine palk moodustab 11373,45 krooni.
Vastavalt VÕS § 127 lg 1 kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
Kostja vastuväiteid selles, et hagejale oleks võinud olla määratud töövõimekaotuspension alljärgnevalt:
Igakuise hüvitise suurus moodustab:
11 (20) - 01.04.2005 kuni 30.06.2005 – 50 % 11373,45 = 5686,70 x 1,03 = 5857,30– 1 273,50 = 4583,80 krooni;
01.07.2005 kuni 28.02.2006 – 50% 11373,45 = 5686,70 x 1,03 = 5857,30 – 1 418,50 = 4438,80 krooni;
01.03.2006 kuni 31.03.2006 - 50% 11373,45 = 5686,70 x 1,041 = 5919,85 – 1 418,50 = 4501,35 krooni;
01.04.2006 kuni 28.02.2007 – 50% 11373,45 = 5686,70 x 1,041 = 5919,85 – 1 621,50 = 4298,35 krooni;
01.03.2007 kuni 31.03.2007 - 50% 11373,45 = 5686,70 x 1,044 = 5936,90 – 1 621,50 = 4315,40 krooni;
01.04.2007 kuni 30.06.2007 - 50 % 11373,45 = 5686,70 x 1,044= 5936,90 – 1819 = 4117,90 krooni; alates 01.07.2007 - 50 % 11373,45 = 5686,70 x 1,044= 5936,90 – 1944 = 3992,90 krooni.
Ühekordse hüvitise suurus moodustab:
Kokku moodustab ühekordne hüvitis 242 495,80 krooni.
Alates 01.11.2007 kuulub kostjal hüvitisena tasuda 3992,90 krooni. hagejale igakuiselt tasumisena tervisele tekitatud kahju Viivis Hageja leiab, et ta on õigustatud nõudma kostjalt viivist hageja tervisele tekitatud kahju hüvitamisega viivitamise eest kostja poolt alates 04.09.2003.a. 13.oktoobril esitas hageja arvestuse (tl 296), mille kohaselt viivised seisuga 30.09.2008 moodustavad 91 238, 84 krooni.
Kooskõlas VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 113 lg2 kohaselt kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekitamisest teada või pidi sellest teada saama.
Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid viivise nõudele esitanud, leides vaid, et hageja viivise arvestuses on hüvitise aasta summa korrutatud kõikide aasta päevadega, aga hüvitist makstakse igakuiselt ja seetõttu on igakuise hüvitise viivitamise päevade arv aasta lõikes erinev. Kohus nõustub kostja arvamusega ning leiab, et kuna tervisekahjutusega tekitatud kahjutasu hüvitis kuulus tasumisele igakuiselt, on hüvitise väljamaksmisega viivitatud päevad arv aasta lõikes erinev.
2003.a moodustas seadusest tulenev viivise suurus 0,021% päevas, 2004 0,023 % päevas, 2005 a0,025% päevas, 2006.a 0,027% päevas ning 2007.a 0,029 % päevas ja 2008 .a 0,030% päevas.
12 (20) Viivise arvestus oleks seega järgmine:
30.09.2003 tasumisele kuulunud 5826,50 kroonist:
Kokku 2804,98 krooni 31.10 2003 tasumisele kuulunud 6473,90 kroonist:
Kokku 3076,11 krooni 30.11.2003 tasumisele kuulunud 6473,90 kroonist:
Kokku 3035,31 krooni 31.12.2003 tasumisele kuulunud 6473,90 kroonist:
Kokku 2993,15 krooni 31.01.2004 tasumisele kuulunud 6473,90 kroonist:
Kokku 2946,96 krooni 29.02.2004 tasumisele kuulunud 6473,90 kroonist:
Kokku 2903,75 krooni 31.03.2004 tasumisele kuulunud 6577,40 kroonist:
Kokku 2900,48 krooni 30.04.2004 tasumisele kuulunud 6394 kroonist:
13 (20)
Kokku 2776,93 krooni 31.05.2004 tasumisele kuulunud 6394 kroonist:
Kokku 2731,36 krooni 30.06.2004 tasumisele kuulunud 6394 kroonist:
Kokku 2687,26 krooni 31.07.2004 tasumisele kuulunud 6394 kroonist:
Kokku 2641,69 krooni 31.08.2004 tasumisele kuulunud 6394 kroonist:
Kokku 2596,12 krooni 30.09.2004 tasumisele kuulunud 4567,15 kroonist:
Kokku 1818,83 krooni 31.10.2004 tasumisele kuulunud 4567,15 kroonist:
Kokku 1786,28 krooni 30.11.2004 tasumisele kuulunud 4567,15 kroonist:
Kokku 1754,78 krooni 14 (20) 31.12.2004 tasumisele kuulunud 4567,15 kroonist:
Kokku 1722,23 krooni 31.01.2005 tasumisele kuulunud 4567,15 kroonist:
Kokku 1686,89 krooni 28.02.2005 tasumisele kuulunud 4567,15 kroonist:
Kokku 1654,97 krooni 31.03.2005 tasumisele kuulunud 4663,80 kroonist:
Kokku 1655,25 krooni 30.04.2005 tasumisele kuulunud 4583,80 kroonist:
Kokku 1592,73 krooni 31.05.2005 tasumisele kuulunud 4583,80 kroonist:
Kokku 1557,39 krooni 30.06.2005 tasumisele kuulunud 4583,80 kroonist:
Kokku 1523,19 krooni 31.07.2005 tasumisele kuulunud 4438,80 kroonist:
Kokku 1443,10 krooni 31.08.2005 tasumisele kuulunud 4438,80 kroonist:
Kokku 1408,69 krooni 30.09.2005 tasumisele kuulunud 4438,80 kroonist:
15 (20)
Kokku 1375,39 krooni 31.10.2005 tasumisele kuulunud 4438,80 kroonist:
Kokku 1340,98 krooni 30.11.2005 tasumisele kuulunud 4438,80 kroonist:
Kokku 1307,68 krooni 31.12.2005 tasumisele kuulunud 4438,80 kroonist:
Kokku 1273,27 krooni 31.01.2006 tasumisele kuulunud 4438,80 kroonist:
Kokku 1236,07 krooni 28.02.2006 tasumisele kuulunud 4438,80 kroonist:
Kokku 1202,47 krooni 31.03.2006 tasumisele kuulunud 4501,35 kroonist:
Kokku 1177,15 krooni 30.04.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 1093,91 krooni 31.05.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 1057,95 krooni 30.06.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 1023,15 krooni 31.07.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
16 (20)
Kokku 987,19 krooni 31.08.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 951,23 krooni 30.09.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 916,43 krooni 31.10.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 880,47 krooni 30.11.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 845,67 krooni 31.12.2006 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 809,71 krooni 31.01.2007 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 770,96 krooni 28.02.2007 tasumisele kuulunud 4298,35 kroonist:
Kokku 735,96 krooni 31.03.2007 tasumisele kuulunud 4315,40 kroonist:
Kokku 697,21 krooni 30.04.2007 tasumisele kuulunud 4117,90 kroonist:
Kokku 631,31 krooni 31.05.2007 tasumisele kuulunud 4117,90 kroonist:
Kokku 594,42 krooni 30.06.2007 tasumisele kuulunud 4117,90 kroonist:
Kokku 558,72 krooni 31.07.2007 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
Kokku 506,18 krooni 31.08.2007 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
17 (20)
Kokku 470,32 krooni 30.09.2007 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
Kokku 435,52 krooni 31.10.2007 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
Kokku 399,56 krooni 30.11.2007 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
Kokku 364,76 krooni 31.12.2007 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
31.01.2008 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
29.02.2008 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
31.03.2008 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
30.04.2008 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
31.05.2008 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
30.06.2008 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
31.07.2008 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
31.08.2008 tasumisele kuulunud 3992,90 kroonist:
Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 selgitanud, et viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Samuti on Riigikohus oma otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 leidnud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud kui seadusjärgses suuruses, muudel juhtudel aga peab viivisenõude vähendamise aluseid tõendama võlgnik.
Võrreldes igakuiselt tasumisele kuuluvaid hüvitise summasid neilt arvestatud viivise summadega, saab öelda, et igakuiselt tasumisele kuulunud hüvitiselt arvestatud viivised ületa hüvitise suurust ning tulenevalt Riigikohtu viidatud otsusest peab viivisenõude vähendamise aluseid tõendama võlgnik. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et esineksid viivisenõude vähendamise alused, sh , et viivis on ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge või kostjale üleliia koormav.
Kokku kuulub kostjal hagejale tervisekahjutusega seotud hüvitise maksmisega viivitamise eest väljamõistmisele viivis seisuga 01.11.2007 78 985,47 krooni (2804,98+ 3076,11 +3035,31+ 2993,15 +2946,96+2903,75+2900,48+2776,93 + 2728,36 + 2687,26 +2641,69 +2596,12+1818,83+1786,28 + 1754,78 +1722,23 +1686,89 +1654,97 +1655,25 +1592,73+1557,39+1523,19 + 1443,10 +1408,69 +1375,39+1340,98 +1307,68 + 1273,27 18 (20) +1236,07 +1202,47 +1177,15 +1093,91 +1057,95+1023,15 + 987,19 + 951,23 + 916,43 + 880,47 + 845,67 + 809,71 + 770,96 + 735,96 + 697,21 + 631,31 + 594,42 + 558,72 + 506,18 + 470,32 +435,52 +399,56 + 364,76 + 328,80 +291,60 + 256,80 +219,60 +183,60 + 146,40 + 110,40 +73,20 +36) Mittevaraline kahju Hageja palub välja mõista mittevaraline kahju summas 500 000 krooni, mis on tekkinud kehavigastuste tekitamise tagajärjel saadud füüsilise valu ja läbiviidud operatsiooni tulemusel ning hageja elukvaliteedi langusest. Samuti leiab hageja, et arvesse tuleb võtta kostja käitumist ja suhtumist hagejasse pärast tööõnnetuse toimumist, sh seda, et kostja varjas hagejaga toimunud tööõnnetust, uurides seda kui kerget ning jättis Tööinspektsioonile tööõnnetuse raskusastmest teatamata.
Riigikohus oma otsusega 26.05.2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05 selgitas, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele.
Mittevaralise kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada.
PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks.
Mittevaralise kahju arvestamisel tuleb arvesse võtta valu ja kannatuste tekitamist. Valu on närvide ja aju poolt vahetult tajutud mõnele kehaosale põhjustatud kahjustus või vigastus, kannatus tähendab vaeva, mida ei tunnetata otseselt mingi kehalise seisundina. Valu hõlmab mistahes valu, mida põhjustab meditsiiniline protseduur või kirurgiline operatsioon, mis osutub vajalikuks süüalusel poolt tekitatud vigastuste tõttu. Kannatuste mõiste hõlmab hirmu vigastuste tekitamise ajal hirmureaktsiooni, hirmu tulevase invaliidsuse ees, seoses tervisega, vaimse tervisega, vaimse tervisega või võimega elatist teenida.
Kehavigastuste puhul tekkinud mittevaraline kahju hõlmab heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastustega seotud füüsilist ja hingelist valu.
Mittevaralise kahju suuruse arvutamisel tuleb vaadelda üldise moraalse kahju eest määratud suuremate hüvitiste kontekstis, mille puhul on arvesse võetud ka elumugavustest ilmajäämine.
Hüvitise hindamisel hetkehinnangu langetamisel tuleb arvesse võtta ka raha muutuvat väärtust.
Riigikohus on oma 3- 2-1-1-01 lahendis leidnud: „Kui isikule kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus määratakse õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras, siis moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole kehavigastusest tingitud isiku elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt mõõdetav rahas. Põhiseaduse §-st 25 tulenevalt on aga isikul õigus nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamisele. Kolleegium ei pea õigeks mittevaralise kahju suuruse määramisel lähtuda seadusega mõnede töötajate kategooriatele invaliidistumisel ettenähtud ühekordse toetuse maksmise põhimõtetest. Nimetatud toetuse maksmine ei vabasta töövõi teenistuskohustuste täitmisel töötaja invaliidistumise põhjustanud kolmandat isikut mittevaralise kahju hüvitamise kohustusest. Kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Selleks, et tagada kahjude võrreldavus, peaks kohus, kui ta TsÜS § 172 lg 3 alusel leiab, et kehavigastusega on tekitatud mittevaralist 19 (20) kahju, otsuses märkima kahju suuruse ning selle aluseks olevad asjaolud ja kohaldatud põhimõtted.“ VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2004 a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõisteti kannatanule, kelle töövõimekaotus VEK otsuse kohaselt oli 80%, moraalse kahju hüvitisena 250 000 krooni.
Kahju tekitamise asjaoluna arvestab kohus, et tööõnnetus toimus töökohas, kus oleks tööandja pidanud tagama kõik ohutuseks, sh ohutuks töökoha sõiduks, vajalikud tingimused. Inimvaguni rööbastelt väljasõidu tulemusena toimus tööõnnetus, mille tagajärjel sai hageja VI kaelalüli murru ja seljaaju põrutuse, mis põhjustas terviserikke, valu ja kannatusi ning mille tagajärjel viibis hageja haiglaravil (tl 125,126,139-143, 181) ning talle oli teostatud operatsioon (tl 24, 128,129,144. 183-184). Töövigastusest tingituna oli hagejale alates 01.08.2003 määratud töövõime kaotuse protsendiks 70% ning alates 31.08.2005.a 50%.
Samuti on hageja peale tööõnnetust korduvalt pöördunud psühhiaatrilise abi saamiseks psühhiaatri poole (tl 277-283) Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, arvesse võttes tööõnnetuse toimumise asjaolusid, ning ka seda, et tööandja uuris tööõnnetust ühekülgselt ning jättis tööõnnetusest õigeaegselt tööinspektsioonile teatamata, vigastuste iseloomu, raha muutuvat väärtust ning asjaolu, et hageja on töövigastusest tingituna siiani kogu püsiva töövõimetuse kaotuse protsendist 50% ulatuses töövõimetu, leiab, et hagejale tuleb mõista hüvitis summas 250 000 krooni.
Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS §434, §436, §438, §442, §452, §453 lg1, lg2, §631, §632 sätete kohaselt.
Menetluskulud TsMSRakS §3 kohaselt enne sama seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetlusekulude jaotamisel ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Alates 01.01.2006.a kehtima hakanud TsMS § 123 alusel tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi esitamise aeg. Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS §47 lg1 p1 lg2 hagilt tuli tasuda riigilõivu lähtudes hagihinnast.
Hageja esialgseks nõudeks olid varalise kahju ühekordselt 179 626,50 krooni, igakuise hüvitise alates 91.11.2005 5788,75 krooni ja mittevaralise kahju 300 000 krooni nõue. Hageja pole hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasunud 20.11.2007.a hagi suurendamise avalduses olid hageja nõueteks varalise kahju summas 336 090,74 krooni ja mittevaralise kahju 500 000 krooni nõue.
Viru Maakohtu 21.12.2007.a kohtumäärusega vabastati hageja täielikult menetluskulude kandmisest. Seega vastavalt kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 64 lg1 kuulub kostjalt väljamõistmisele 26 000 krooni riigilõiv riigituludesse.
Ida-Viru Maakohtu 01.12.2004.a määrusega oli hagejale määratud esindajaks advokaat riigi arvel.
Hagejat esindas kohtumenetluses Ida-Viru Advokaadibüroo vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev, kellele on õigusabikuludena välja makstud kokku 26266,80 krooni.
Vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg2 kui isik, kelle kasuks tehti otsus, on õigusabi eest tasumisest vabastatud, nõuab kohus nimetatud tasu teiselt poolelt sisse riigituludesse.
Lähtuvalt enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg1 p 1 leiab kohus põhjendatud olevat õigusabitasu summas 24 000 krooni kostjalt riigituludesse väljamõistmise.
Helgi Vinni Kohtunik 20 (20)