KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lauri Madise ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2008. a, Tallinn Haldusasja

) § 114 lõike 1 ja Puhkuseseaduse §-i 25 alusel alates

1. maist
2. a teenistusest ning talle maksti kasutamata puhkuse eest 21 kalendripäeva ulatuses hüvitist. Ilmse ebatäpsuse tõttu käskkirjas muudeti Harju Maakohtu 3-07-1108 kohtudirektori
3. oktoobri
4. a käskkirjaga nr 10-3/447 kohtudirektori
5. mai
6. a käskkirja nr 10-3/193 punkti 1

§ 114lõike 1 ja § 132 lg 2 punkti 3 alusel järgnevalt: „1.

Vabastan teenistusest nooremreferent Mari-Liis Pihla alates 04.05.2007“. Mari-Liis Pihla esitas

1. mail
2. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja nr 10-3/193 tühistamist, tema tööle ennistamist ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu summas 7150 krooni väljamõistmist. Kaebaja väitel ei tulnud töölt vabastamise algatus mitte temalt endalt, vaid Harju Maakohtu esimehelt kohtunik Helve Särgavalt. Kaebaja ei ole kirjutanud vabatahtlikult töölt vabastamise avaldust ja on vallandatud temale teadmata põhjusel. Talle ei ole määratud distsiplinaarkaristust, teda ei ole karistatud ei haldus- ega kriminaalkorras. Kaebaja on seisukohal, et tema töölt vallandamisega on rikutud tema õigust tööle ja saamata jäänud puhkusele. Vaidlusalune käskkiri on ka oma sisult vale, kuna kaebaja on vabastatud kui kriminaalhooldusametnik, kuid kaebaja nimetatud ametis töötanud ei ole. Tartu mnt kohtumaja juht Sirje Õunpuu kutsus
3. mail
4. a kaebaja telefoni teel oma kabinetti. Kaebajal hakkas hirm ning ta teavitas sellest läbi arvuti suhtlusprogrammi kohtumaja juhi sekretäri Liidi Auksmanni. Kaebajale tuli esimesele korrusele järele kohtudirektor Rein Talvik, kes saatis ta teisele korrusele kohtumaja juhi kabinetti. Kohtumaja juhi kabinetis istus laua ääres kohtunik H. Särgava ja ukse kõrval seisis R. Talvik, kes ulatas talle kirjutusvahendi ja paberi. Kaebaja pidi taluma kohtunik H. Särgava ja kohtudirektori poolset alandavat kohtlemist. Kabinetis viibinud isikute surveavaldusel kirjutas kaebaja lahkumisavalduse. Kaebaja ei oleks avaldust vabatahtlikult kohtumaja juhi kabinetis kirjutanud, samuti ei oleks ta seda teinud enne korralisele puhkusele minekut (puhkused
5. aastal
6. juuni–
7. juuni;
8. juuli–
9. juuli ja
10. august–
11. august). Lähtudes varasemat praktikast, oleks kaebaja omaalgatuslikult lahkudes teisele nooremreferendile sellest rääkinud ja pooleliolevad tööülesanded üleandnud. Kordnik Enno Urile anti kohustus võtta aega, et kaebaja kiirelt kohtumajast lahkuks. Kaebaja vallandamise põhjus tuleneb
12. aastal Indrek Väriku poolt H. Särgavale esitatud kaebusest, millele H. Särgava ka vastas. Et raskesse majanduslikku olukorda sattudes oleks kaebajal võimalik tulevikus taotleda kahju hüvitamist, peab kohus tuvastama H. Särgava toimingute õigusvastasuse. Kaebaja ei ole ametnik avaliku teenistuse seaduse (

) § 6 lõike 1 mõistes, kuna teda ei ole nooremreferendi ametikohale nimetatud, Ta ei ole andnud kirjalikku ametivannet. Seega ei saa teda

§ 114lõike 1 alusel töölt vabastada.

Vastustaja Harju Maakohus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja nõustub kaebajaga selles osas, et Harju Maakohtu kohtudirektori

1. mai
2. a käskkirjas nr 10-3/193 on ekslikult kaebaja ametinimetuseks märgitud kriminaalhooldusametnik, kuid vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 58 ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele. Ülalnimetatud ebatäpsus on parandatud Harju Maakohtu kohtudirektori
3. oktoobri
4. a käskkirjaga nr 10-3/
5. Kaebaja on alates
6. novembrist
7. a Harju Maakohtu esimehe
8. novembri
9. a käskkirjaga nr I-4/6-33 ametisse nimetatud istungisekretärina. Alates
10. märtsist
11. a on kaebaja üle viidud sekretär-asjaajaja ametikohale ning
12. veebruarist
13. a on ametikoha nimetus muudetud nooremreferendiks. Seega on kaebaja ametnik

§ 6lõike 1 mõistes.

Ka on olemas kaebaja tööraamatus kanne viitega Harju Maakohtu haldusdirektori

1. veebruari
2. a käskkirjale nr 6-3/6, et tema ametinimetus on muudetud nooremreferendiks. Kaebaja teenistuslehelt nähtuvalt on kaebaja allkirjastanud ametivande
3. novembril
4. a. 2

§ 114

lõike 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel, mille ta on esitanud isikule või ametiasutusele, kellel on tema vabastamise õigus. Sama sätte lõike 3 alusel saab teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest ametnik loobuda üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul. Kaebuse esitaja ei ole avaldanud soovi loobuda oma avaldusest. Vastavalt

§ 114lõikele 4 vabastatakse ametnik avalduses märgitud päevast arvates.

Seega võis kaebaja teenistusest vabastada avalduses märgitud kuupäevast, ehk juba

1. maist
2. a. Tööandja otsustas kaebaja teenistusest vabastada avalduse esitamisele järgnevast päevast, ehk alates
3. maist
4. a, et kaebaja saaks viimasel tööpäeval lõpetada oma tööasjad ning need üle anda. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse (ERIK) andmetel suleti kaebaja konto ja juurdepääsud
5. mail
6. a kell 16.
7. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja oli teadlik, miks ta
8. mail
9. a kutsuti kohtumaja juhi kabinetti vestlusele. Juhul, kui kaebajale oli arusaamatu kabinetti kutsumise põhjus, oli tal võimalus seal välja selgitada, milles kokkusaamine seisnes. Ebausutav on olukord, kus isik temale selgusetu vestlusele kutsumise korral kirjutab lahkumisavalduse asjaolusid välja selgitamata. Kaebaja on täiskasvanud teovõimeline isik, kes saab adekvaatselt aru temaga toimuvast ning on võimeline õigesti hindama hetkesituatsiooni. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja käitus kabinetis rahulikult — ei olnud närvis, ei läinud endast välja, samuti ei küsinud midagi. Igasuguse konflikti suhtes kabinetis viibivate isikute vahel tõendid puuduvad. Kohus on tunnistajate ütlustega tuvastanud, et kaebaja oli teadlik, et talle anti valida kas kirjutada omakäeline lahkumisavaldus või alustatakse tema suhtes distsiplinaarmenetlus. Keegi kaebajat vägisi kinni ei hoidnud ning kaebajalt ei võetud võimalust kabinetist lahkuda. Kabinetis kaebaja täpsustavaid küsimusi ei esitanud, vaid kirjutas omakäelise lahkumisavalduse. Kaebaja väidab, et tema teenistusest vabastamise algatajaks oli H. Särgava, kelle toimingu õigusvastasust taotleb kaebaja tuvastada. Kohus ei ole käesolevas haldusasjas tuvastanud H. Särgava käitumises õigusvastasuse tunnuseid kaebaja vabastamisel teenistusest omal soovil ning sellest tulenevalt puudub kaebajal ka põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamiseks. Põhjendatud huvi olemasolu ei saa hinnata vaidlustatud toimingust eraldiseisvalt. HKMS § 7 lõike 1 teine lause sätestab, et kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Pelgalt isiku huvi tulevikus kahjunõude esitamiseks ei ole piisav argument lugeda see põhjendatud huviks. Kaebaja ei vabastatud teenistusest distsiplinaarkorras tööandja algatusel, vaid ametniku enda algatusel vastavalt

§ 114lõikele 1.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Mari-Liis Pihla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, samuti mõista vastustajalt välja riigiõigusabi tasu 9 912 krooni. 3

§ 114lõike 1 alusel tagasiulatuvalt käskkirjaga vabastada.

Vastupidisel juhul tuleks vahepealsete kuude eest maksta töötasu. Kaebajale jääb arusaamatuks, et kui

1. mai
2. a käskkirja aluseks on apellandi poolt kirjutatud avaldus, siis mis on
3. oktoobri
4. a käskkirja aluseks. Kaebaja esindaja on eksinud taotletud teenistusest sunnitud puudutud aja eest töötasu summas. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, lastes selle välja arvestada HKMS § 26 lõike 3 alusel vastustajal. Vastustaja palub Mari-Liis Pihla apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata. Apellandi poolt esitatud taotlust enda
5. mai
6. a avalduse tagastamiseks ei saa käsitleda lahkumissoovist taganemisena, kuivõrd see on esitatud
7. oktoobril
8. a, mis on peaaegu 6 kuud peale lahkumisavalduse esitamist. Apellant on palunud end töölt vabastada alates
9. maist
10. a.

§ 114

lõikest 3 tulenev võimalus on mõeldav ainult juhtudel, kus ametnikule kohaldatakse 30-päevast etteteatamistähtaega, mille kestel isik võib ümber mõelda, mitte pool aastat hiljem vastavasisulisest avaldusest loobumiseks. Kuna apellant on oma avalduses palunud end vabastada avalduse koostamisele järgmisel päeval, on kohus lähtuvalt

114 lõikest 4 leidnud õigesti, et viimaseks tööpäevaks pidi olema avalduse kirjutamise kuupäev. Nimetatud kuupäeva eest on apellandile makstud ka töötasu. Apellandi väide, nagu tema puhul oleks rakendatud sundtoomist, ei vasta tõele. Mari-Liis Pihla vabastamist käsitlev 3. mai 2007. a käskkiri on koostatud

§ 114

lõike 1 ja § 132 lg 2 punkti 3 alusel, kuid selles on ekslikult märgitud apellandi ametinimetuseks kriminaalhooldusametnik. See viga parandat1

1. oktoobri
2. a käskkirjaga. Seega on halduskohus oma otsuses selgelt viidanud põhjustele, miks on apellant teenistusest vabastatud. Apellandi töötasu summas ei ole eksitud. 4

§ 114

lõikest 3 tulenev loobumisvõimaluse puhul on seaduseandja pidanud silmas juhtumeid, kus sama paragrahvi lõigetest 2 ja 21 tulenevalt kohaldatakse ametnikule etteteatamisperioodi. Tulenevalt õigusrahu printsiibist peale töölt vabastamise tähtaja saabumist

§ 114lõikest 4 tulenevat õigust enam kasutada ei saa.

Materjalidest tulenevalt ei ole kaebaja avaldanud soovi õigeaegselt oma avaldusest loobuda. Ringkonnakohus nõustub kaebaja väitega, et ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kuna teenistusest vabastamise avalduses on ainsa konkreetse kuupäevana märgitud avalduse koostamise kuupäev, siis võis kaebaja teenistusest vabastada juba

1. maist
2. a. Apellandi avalduses oli sündmuseks märgitud „alates homsest“ ehk avalduse kirjutamisele järgnenud päevast. Seega tuleb järeldada, et apellant palus ennast töölt vabastada alates
3. maist
4. a. Vastavalt

§ 114

lõike 4 sõnastusele „vabastatakse märgitud kuupäevast alates“ tuleb apellandi viimaseks tööpäevaks lugeda

1. mai
2. a. Harju Maakohtu kohtudirektori
3. mai
4. a käskkirja nr 10-3/193 alusel vabastati apellant töölt alates
5. maist
6. a ja ERIK andmetel suleti apellandi konto ja juurdepääsud
7. mai
8. a. tööpäeva lõpus. Sellest tulenevalt on vastustaja menetlenud apellandi taotlust õiguspäraselt. Apellant on leidnud, et tema töölt vabastamine ei toimunud

§ 114lõike 1 alusel töötaja soovil, mida tõendab ka 29.

veebruaril 2008. a Sirje Õunpuu poolt antud tunnistus. Nimetatud seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Sirje Õunpuu selgituste kohaselt olid nad tõesti jõudnud seisukohale, et apellant on usalduse kaotanud ning peaks seetõttu töölt lahkuma. Samas on S. Õunpuu korduvalt tunnistuses rõhutanud, et apellandile anti võimalus valida, kas ta kirjutab ise avalduse lahkumiseks või algatatakse tema suhtes distsiplinaarmenetlus. Nimetatud menetluse eelduseks on kahtlus, et menetlusalune isik võib olla toime pannud mõne

§-st 84 tuleneva süüteo. Kui menetlusest nähtub, et isik on süütu, taastub tema suhtes usaldus. Distsiplinaarsüüteo tuvastamisel aga ei järgne isikule kohest teenistusest vabastamist, vaid karistus valitakse tulenevalt süüteo tõsidusest

§-st 85 lähtudes. Käesolevas asjas ei ole apellandi suhtes alustatud distsiplinaarmenetlust ega määratud distsiplinaarkaristust. Seega ei ole olulised S. Õunpuu ega H. Särgava motiivid, miks nad oleksid soovinud alustada distsiplinaarmenetlust. Käesolevas asjas on oluline üksnes asjaolu, kas apellant esitas teenistusest vabastamise avalduse oma vabal tahtel või sunniti teda selleks, st avaldati temale survet avalduse kirjutamiseks. Väited apellandi sundtoomise kohta kohtumaja juhi kabinetti ei ole tõendamist leidnud. Samuti ei ole apellant põhistanud, milles seisnes temale avalduse kirjutamiseks sunni avaldamine. Tunnistajate selgitustest nähtuvalt kabinetis viibivate isikute vahel mingit konflikti ei olnud, samuti ei olnud kaebaja kabinetis viibides närviline. Materjalidest nähtuvalt tegi apellant oma kaalutlusotsustuse siseveendumusele tuginedes, soovides vältida distsiplinaarmenetlust. Ta otsustas ametist lahkuda omal soovil, kirjutades selleks omakäelise avalduse. 5

§ 132

. Nimetatud sätte lg 2 punkti 3 alusel peab teenistusest vabastamise käskkiri sisaldama ka ametikoha nimetust, millelt ametnik vabastatakse.

1. mai
2. a käskkirjas nr 10-3/193 oli ametinimetuseks märgitud ekslikult kriminaalhooldusametnik. Samas oli nii kaebajale kui ka vastustajale arusaadav nimetatud käskkirja mõte ning eelnimetatud rikkumine ei mõjuta käskkirja sisu. Seega tulenevalt haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 59 mõttest on käskkiri olenemata vormiveast kehtiv. Ilmse ebatäpsuse parandamine haldusaktis on sätestatud HMS §-is
3. Nimetatud sätte alusel parandab haldusorgan seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Nimetatud sättest tulenevalt on haldusaktis ebatäpsuse parandamine vormivaba, seega ei ole Harju Maakohtu kohtudirektor, parandades varasema käskkirja
4. oktoobri
5. a käskkirjaga nr 10-3/447, käskkirja parandamiskorda rikkunud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ka menetluskulud tulenevalt HKMS § 92 lõikest 1 kaebaja enda kanda. Silvia Truman Lauri Madise Viive Ligi 6