← Eesti

3-06-1928/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 22. mai 2008, Tallinn Haldusasja

§-de 3 ja 5 kohaselt põhjendatud hüvitise maksmine kuni 1000 kr ulatuses ühe füüsilise isiku kohta kalendrikuus. Kaebaja ei ole piirmäära ületavatelt hüvitistelt erisoodustust deklareerinud kokku 44 672 kr ulatuses, millelt arvutatud tulumaks on kokku 14 588 kr. Sotsiaalmaks nimetatud erisoodustuselt ja sellelt arvutatud tulumaksu summalt on 19 556 kr. c) Sisendkäibemaks. – Töötajatele makstud hüvitised. – Kaebaja on töötajatele ja juhatuse liikmele isiklike sõiduautode kasutamise eest hüvitise maksmisel arvanud maha nende poolt esitatud arvetel ja tšekkidel märgitud käibemaksu. Kuna kütust soetasid oma sõiduvahendisse töötajad ja juhataja, mitte äriühing, on kaebaja arvanud sisendkäibemaksu maksustatavast käibest maha 14 913 kr võrra lubatust enam. OÜ Leeklill. – Kaebaja raamatupidamise dokumentide hulgas on OÜ Leeklill

  1. detsembri
  2. a arve Kaitseliidu Harju maleva staabihoones (Tallinn, Männiku tee 123) arhiivi elektrija ventilatsioonitööde kohta summas 23 331,35 kr, käibemaks 4199,64 kr, kokku 27 531 kr. Arve eest on tasutud sularahas. Kaebaja ei ole esitanud andmeid, kellele on arve eest sularaha tasutud. Kaebaja seaduslik esindaja ei osanud vastata küsimustele, kellega ta OÜ-st Leeklill suhtles, kus asub osaühingu kontor, mitu osaühingu töötajat arvel näidatud töid teostasid ja kas osaühing omas elektritööde teostamiseks vajalikku litsentsi või tegevusluba. OÜ Leeklill ei ole omanud elektritööde teostamiseks elektriohutusseaduse § 21 kohaselt vajalikku litsentsi. OÜ Leeklill ei asu oma juriidilisel aadressil ega ole kättesaadav arvetel ja äriregistris märgitud telefonidel. OÜ Leeklill ei ole kunagi omanud tööjõudu ega ole deklareerinud majandustegevust käibedeklaratsioonidel. Kaitseliidu Harju maleva ja OÜ Viiking Ehitusmeister
  3. detsembri
  4. a lepingus ei ole mainitud elektri- ja ventilatsioonitöid, mis väidetavalt telliti OÜ-lt Leeklill. Samas on ära märgitud alltöövõtja OÜ Vesi & Õhk teostatud kanalisatsioonija torustiketööd. Alltöövõtja OÜ Vesi & Õhk esindaja oleks kindlasti märganud elektri- ja ventilatsioonitöid, kui OÜ Leeklill oleks neid teostanud. Esindaja mäletab üksnes A. Auna viibimist objektil. Kaebaja hinnapakkumised kinnitavad, et
  5. korruse koridori ventilatsioonija elektritööd teostas kaebaja, sest neis on eraldi välja toodud materjali maksumus ja tööraha. Arve on OÜ Leeklill nimel esitanud tundmatu kolmas isik. Ei saa eeldada, et tundmatu isik on käibemaksukohustuslane. Seega puudub kaebajal käibemaksu mahaarvamise õigus. OÜ Leeklill arve ei vasta ka raamatupidamise seaduses ja KMS §-s 37 esitatud nõuetele. Arvel puudub kauba või teenuse nimetus või kirjeldus, maht, maksukohustuslase aadress ja tööde teostamise ja üleandmise aeg. Sellelt ei selgu, kas teostati üksnes ehitustöid või sisaldab summa ka materjalide maksumust. Raamatupidamises puudub dokument arve alusel väljamakse tegemise koh- 2

(14)3-06-1928 ta. Seega on kaebaja
  1. a detsembri käibedeklaratsioonis deklareerinud sisendkäibemaksu 4199,64 kr enam kui lubatud. OÜ Esador ja OÜ Tradefurn. – Kaebaja raamatupidamise dokumentide hulgas on OÜ Esador 19.10.2005 arve summas 10 169,49 kr, käibemaksuga 1830,51 kr, kokku 12 000 kr ning OÜ Tradefurn
  2. märtsi
  3. a arve summas 8135,59 kr, käibemaksuga 1464,41 kr, kokku 9600 kr, mõlemad järelkäru rentimise eest. Arved on tasutud sularahas, mille kohta on arvetel vastav märge. A. Auna seletuse kohaselt sai ta OÜ Esador käru enda kasutusse septembris Mäo bensiinijaamas. Arve väljastati käru tagastamisel samas kohas. A. Aun jättis vastamata küsimustele, kes nimeliselt andis talle üle käru ja arve, milline oli käru registreerimisnumber, kas kärud olid kindlustatud jne. Kaebajal puudub kirjalik rendileping. Maksuhalduri
  4. aprilli
  5. a korraldus OÜ-le Esador tagastati postiasutuse poolt adressaadi mitteleidmise tõttu. OÜ Esador ei ole kunagi omanud tööjõudu ega ole esitanud käibedeklaratsioone. Osaühingu arvel on märgitud ebaõige aadress, puudub käru registreerimisnumber, üleandmise ja vastuvõtmise kuupäevad, st kauba või teenuse maht. Arve ei vasta KMS §-le
  6. Mäos ei ole maksuhaldur tuvastanud OÜ Esador tegevuskohta. OÜ Esador nimel koostatud arve ei ole allkirjastatud J. Reinvelti poolt. Tegelikud teenuse pakkujad ja sularaha vastuvõtjad on tänaseni teadmata. Kaebaja väitel vedas ta käruga objektilt ära ehitusprahti, kuid ta ei ole esitanud tõendeid prügi üleandmise kohta. Kaebaja ei identifitseerinud raha saajat ega kontrollinud juriidilise isiku esindaja volitusi. Kaebaja ei olnud nõutaval määral hoolas. Seega on kaebaja deklareerinud sisendkäibemaksu 1830,51 kr võrra lubatust enam. A. Auna seletuse kohaselt tõi OÜ Tradefurn käru Harju maleva õuele ja viis selle sealt ka ära. A. Aun ei mäleta kontaktisiku nime. Osaühingu juhatuse ainuliige asub kinnipidamiskohas. A. Aun ei tundnud teda fotodelt ära. OÜ Tradefurn ei ole kindlustanud ühtegi järelkäru. Osaühingu arve on koostatud puudulikult ja ebaõigete andmetega.
  7. märtsi
  8. a arvel on aadressiks märgitud alates
  9. oktoobrist 2005 kehtima hakanud aadress, millel tegelikult elab invaliid, kes pole osaühingust midagi kuulnud. Arve ei ole tegelikult allkirjastatud sellel märgitud isiku – A. Voika – poolt. Arvel on tundmatu isik jäljendanud tema allkirja. Arvel puuduvad käru üleandmise ja vastuvõtmise kuupäevad, seega kauba või teenuse maht, samuti ei ole arvele märgitud maksukohustuslase aadressi. Kaebaja ei ole kõrvaldanud maksuhalduri kahtlusi, et tegelikud teenuse pakkujad ja sularaha vastuvõtjad on tänaseni tundmatud isikud. Seega on kaebaja deklareerinud sisendkäibemaksu 1464,41 kr võrra lubatust enam. OÜ Clensi. – Kaebaja raamatupidamise dokumentide hulgas on OÜ Clensi arved kaupade ja teenuste (vaheseinte ladumine, sisetööd, viimistlustööd, plaatimine, kipsplaadi ja elektrijuhtmestiku paigaldus jne) kohta 214 839,92 kr eest perioodil mai 2004 kuni märts
  10. Väidetavalt teostas OÜ Clensi kaebajale ehitustöid allhanke korras. Kaebaja majandusaasta aruandes on välja toodud alltöövõtu kulu 34 137 kr ulatuses. Majandusaasta aruande tõepärasust kinnitavad OÜ Clensi osaniku ja juhataja M. Nõlvaku ning Kaitseliidu Harju maleva pealiku U. Susi selgitused. OÜ Clensi pole majandusaasta aruandeid esitanud. OÜ Clensi ei ole omanud tööjõudu. Kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile dokumente, millest nähtuks lepinguliste töötajate ja juhataja hõivatus konkreetsete objektide ja töödega ja mis kõrvaldaksid maksuhalduri kahtluse, et kaebaja on tööd teostanud ise. M. Nõlvaku selgituste kohaselt tegi ta töid ise koos sõbra A. Vessmanniga. M. Nõlvakul ei ole ehitusalaseid teadmisi. Oma selgituste kohaselt ei oska M. Nõlvak müüri laduda. Ta ei mäleta, et ta on kaebajale väljastanud just vaidlusaluseid arveid. Oma seletuse kohaselt koostas ta arveid vastavalt A. Auna soovidele. A. Auna tunneb ta pikemat aega. Arvetelt ei selgu, kas materjalid olid OÜ Clensi või kaebaja omad ning kus töid teostati. M. Nõlvak ei mäleta, kus ta töid teostas ja materjale hankis. Osaühingule laekunud summad on perioodiliselt sularahas välja võetud. See annab küllaldase aluse järelduseks, et osaühingut kasutati varifirmana tegelike tehingute varjamiseks. OÜ Clensi ja kaebaja vahel on
  11. detsembril 2004 sõlmitud töövõtuleping Männiku tee 123 siseruumide väljaehituseks ja remondiks summas 200 000 (sh käibemaks). M. Nõlvak selgitas
  12. detsembri
  13. a arve kohta, et see oli koostatud Harju maleva objekti kohta. Seletuses 3
(14)3-06-1928 loetletud ruumid, teostatud tööd, kasutatud materjalid ja nende paigaldus ei vasta tõele. See kinnitab, et M. Nõlvak pole viibinud Harju maleva objektil seoses pikemajalise tööprotsessiga. OÜ Clensi arved ei vasta RPS §-le 7 ja KMS §-le 37. Puuduvad tehingu sisu ja arvnäitajad. OÜ Clensi ei ole esitanud kaebajale allhanke kohta hinnapakkumisi. Osaühingul puuduvad töövahendid, kuigi lepingu kohaselt pidid need tal olema. Tööde lõpetamisel pole koostatud akti, kuigi seda nõuavad EhS § 31 ja § 48. Maksuhaldur ei tuvastanud, et arvetel 20/01, 30/08, 02/09 ja 29/12 märgitud teenuseid (vaheseina ladumine, sisetööd, viimistlustööd, Männiku tee 123 siseruumide väljaehitus ja remont) oleks osutanud OÜ Clensi. Seega on kaebaja 2004. a mai deklaratsioonis deklareerinud sisendkäibemaksu lubatust enam 2160 kr ulatuses ning 2004. a augusti, septembri ja detsembri deklaratsioonides 33 696 kr ulatuses.
  1. d)Ettevõtlusega mitteseotud kulud. – Kaebajal puudus OÜ Clensi arvete alusel 232 900 kr ulatuses väljamaksete tegemiseks nõuetekohane algdokument. Tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kuluga, millelt tulumaks on 81 830 kr. Kaebajal puudus OÜ Leeklill arvete alusel 27 531 kr ulatuses väljamaksete tegemiseks nõuetekohane algdokument. Tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kuluga, millelt tulumaks on 8694 kr. Kaebajal puudus OÜ Esador arvete alusel 12 000 kr ulatuses väljamaksete tegemiseks nõuetekohane algdokument. Tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kuluga, millelt tulumaks on 3789 kr. Kaebajal puudus OÜ Tradefurn arvete alusel 9600 kr ulatuses väljamaksete tegemiseks nõuetekohane algdokument. Tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kuluga, millelt tulumaks on 3032 kr. Koos OÜ Mateko, AS Järva Tarim ja OÜ Rimeedia väljamaksetelt arvutatud tulumaksuga on kaebaja jätnud deklareerimata tulumaksu 105 418 kr ulatuses. 2. Viiking Ehitusmeister OÜ esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada maksuotsuse 189 753 kr ulatuses, s.t osas, mis käsitleb tehinguid OÜ-dega Clensi, Leeklill, Esador ja Tradefurn ning kütuse ostmisega seotud kulusid. Kaebuse põhjendused:
  2. a)Arusaamatu on, mille alusel maksuhaldur kümmet arvet aktsepteeris ja nelja mitte. M. Nõlvaku seletustega on tõendatud, et kõik tööd toimusid ja need teostas OÜ Clensi. M. Nõlvak eksis vaid ühes detailis, väites et põrandale pandi linoleum, kuigi tegelikult pandi parkett. M. Nõlvakul ei olnud teostatud tööde jaoks vaja erialaseid teadmisi. OÜ Clensi äriregistris loetletud tegevusalade hulka kuulus ehitus, kuid see pole maksustamise seisukohalt oluline. Registreerimise kontrollimine ei ole ühekordsete tehingute puhul tavapärane. Arved nr 30/08 ja 02/09 vastavad käibemaksuseaduses (KMS) sätestatud nõuetele. Kuna antud juhul on mõlemal juhul teenuse mahuks märgitud 1 tk, oli tegemist n-ö tükitööga ja pooled leppisid selliselt kokku ka hinnas. Maksuhaldur peaks lähtuma tehingute majanduslikust sisust ja välja selgitama, mis oli poolte tegelik tahe.
  3. b)Maksuhalduri põhjendused on üldsõnalised. Asjaolu, et maksuhaldur ei suutnud revisjoni käigus ühendust saada OÜ Leeklill esindajatega, ei saa olla põhjenduseks äriühingu poolt esitatud arvete õigsuses kahtlemises. Maksumaksjal puudub võimalus kontrollida, kas tehingu teine pool esitab käibedeklaratsioone ja milliseid andmeid deklaratsioonis kajastatakse. Maksumaksja saab üksnes kinnitada, et OÜ Leeklill on kaebajale teenust osutanud.
  4. c)Kaebaja on saanud reaalselt teenuseid OÜ-delt Tradefurn ja Esador. Maksumaksjal puudusid eriteadmised raamatupidamise korraldamisest ja ta eeldas, et arvel märgitu on piisav renditeenuse eest tasumiseks. Seisukoht, et käru ei võinud üle anda äriühingu juriidilisest aadressist erinevas kohas, on ebamõistlik.
  5. d)Tulumaksuseaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2002.

§-d 4 ja 5 on vastuolus põhiseadusega. Valitsus on kohustatud jälgima, et isikliku sõiduauto kasutamise eest kehtestatud hüvitise piirmäärad oleksid asjakohased ja vastavuses tegelike kuludega. 3. Tallinna Halduskohtu 28. mai 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: 4

(14)3-06-1928
  1. a)OÜ Clensi. – Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus tekib vaid juhul, kui kaup osteti või teenust saadi teiselt käibemaksukohustuslaselt ja käibemaksu tasumist tõendab müüjalt saadud arve, kus kajastuvad KMS § 37 lg-s 7 loetletud rekvisiidid ja mis vastab muudele samas paragrahvis toodud nõuetele. Arved ei vasta olulises osas nendele nõuetele, kuna puuduvad tehingu majanduslik sisu ja tehingu arvnäitajad. Tõendamata on teenuse ostmine OÜ-lt Clensi ja seega puudus kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. M. Nõlvaku selgitused on üldsõnalised ja loovad põhjendatud kahtluse, et ta ei ole vaidlusalusel objektil töid tegelikult teostanud. Vastustaja on maksuotsuse p 1.3 alapunktis 13 piisavalt põhjendanud, miks M. Nõlvaku poolt esitatud selgitused ei mõjunud usutavalt. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 95 lg-st 2 ei saa järeldada, et maksuhaldur peaks esitama põhjendused kõigi revisjoni käigus uuritud arvete kohta ja põhjendama, miks täiendavad maksud määramata jäävad. Kaasaaitamiskohustuse üheks osaks on raamatupidamise korraldamine viisil, mis võimaldab mõistliku aja jooksul saada ülevaate tehingute toimumisest ja muudest maksustamise seisukohalt tähtsust omavatest asjaoludest (MKS § 57 lg 3). Kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust täiel määral täitnud. Kaebaja ei pidanud oma raamatupidamist RPS §-des 4, 6 ja 7 ettenähtud korras. Ehitustegevust ei ole piisavalt dokumenteeritud, maksuhaldurile ei ole esitatud hinnapakkumisi, vaheakte või kaetud tööde akte, tööde üleandmisakte jne (EhS § 31). Arvestades asjaolu, et teenuste ostmine OÜ-lt Clensi ei ole tõendatud ja puuduvad nõuetele vastavad raamatupidamise algdokumendid, on õige maksuhalduri järeldus, et nimetatud kulud tuleb maksustada lähtuvalt tulumaksuseaduse (TuMS) §-st 51 tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulud.
  2. b)OÜ Leeklill. – Kaebaja ei ole hoolsuskohustust ega kaasaaitamiskohustust täiel määral täitnud. Ühekordne tehing ei ole võrreldav poest käibetarbes olevate kaupade ostmisega, sest tegemist oli elektritöödega. Vaidluse all oleva teenuse iseärasust arvestades on ettevõtja hoolsuskohustus tavapärase käibekauba ostmisest kõrgem. Elektriohutusseadusest tulenevalt on tegemist registreeringut ja erioskusi nõudva teenusega. Riigikohtu 2. juuni 2003. a otsuse nr 33-1-40-03 p-s 9 selgitati, et ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamisel tuleb arvestada ka kauba või teenuste iseärasusi ja sedalaadi kaupade või teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. Kaebaja ei täitnud raamatupidamise seaduses ettenähtud nõudeid. Väide, et maksukohustuslasel puudus võimalus kontrollida teise poole käibedeklaratsioonide esitamist, ei ole asjakohane. Sellise kohustuse täitmist maksuhaldur temalt ei eeldanud. TuMS § 51 kohaselt tuleb maksustada vastavad kulud tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulud.
  3. c)OÜ Tradefurn ja OÜ Esador. – Teenuste ostmine on tõendamata. Seega puudus kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Maksuotsuses on mõlema osaühingu arvega seonduvat piisavalt ja üksikasjalikult käsitletud. Tulenevalt äriseadustiku §-st 183, RPS §-dest 4 ja 7 ning MKS §-st 57 on juhatusel või juhatuse liikmel kohustus korraldada raamatupidamist õigusaktidega ettenähtud korras. Maksuhalduri seisukoht, et käru oli võimatu üle anda äriühingu juriidilisest aadressist erinevas kohas, ei mõjuta halduri seisukohta osaühingu maksustamise suhtes. Haldur on kogunud ka teisi tõendeid ja seetõttu on tegemist kontekstist eraldatud väitega, mis ei ole asjakohane.
  4. d)Sõiduautode kasutamine. – Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2002. a määrus nr 426 on antud seaduses sisalduva delegatsiooninormi alusel ja selle § 5 põhiseadusega vastuolus ei olnud. Kuigi piirmäära sellel perioodil ei muudetud, ei muuda see määrust põhiseadusega vastuolus olevaks. Fikseeritud määrad ei pruugi absoluutselt kõigil juhtudel vastata tegelikele kulude või tulude suurusele, kuid kõrvalekalded ei kaalu üles muid õigushüvesid (maksuerisuste võrdlemine, halduskulude kokkuhoid, õigusselgus, õiguskindlus). Vabariigi Valitsuse määruses nr 426 nähti sisuliselt ette kaks alternatiivset võimalust maksuvaba hüvitise väljamaksmiseks, mille vahel tööandja saab valida lähtuvalt isikliku auto ametisõitudeks kasutamise eeldatavatest kuludest. Kui isikliku auto ametisõitudeks kasutamise mõistlikud kulud olid eeldatavalt väiksemad kui 1000 krooni, nähti ette lihtsustatud kord, kus hüvitise maksmiseks ei ole vaja arvestust pidada ega kuludokumente esitada. Kui mõistlikud kulud olid sellest piirmäärast eeldatavalt suuremad, nähti ette kulude hüvitamine kuni 2000 kroonises piirmääras, kuid sel 5
(14)3-06-1928 juhul tuli täita täiendavaid tingimusi, ja pidada sõitude üle küllaltki täpset arvestust. Vastavate kulutustega seonduvat pidi tõendama eelkõige kaebuse esitaja. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Viiking Ehitusmeister OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjustel:
  1. a)OÜ Clensi. – Oluline on, kas OÜ Clensi osutas kaebaja arvel näidatud teenust. M. Nõlvak andis täpseid selgitusi tööde kohta Harju Maleva objektil ja kirjeldas, milliseid materjale kasutati. Ainsana eksis tööde teostaja faktis, et põrandale ei paigaldatud mitte linoleum, vaid laminaatparkett. Seega tõendavad lepingud, esitatud arved ja M. Nõlvaku ütlused tehingute tegelikku toimumist. M. Nõlvakul ehitusalaste teadmiste puudumine ei saa olla määrav. Tänapäevaste materjalidega oskab remonti teha iga pisutki harjutanud inimene. Siseviimistlus oli teostatud nii kvaliteetselt, et paikvaatlust läbi viinud revident ei suutnud tuvastada, et seinakatteks paigaldatud Seinex on üle värvitud. Kaebaja järgis täielikult raamatupidamise seadust. Kõik nõutavad algdokumendid on säilinud ning kohtule esitatud. Hinnapakkumisi, vaheakte või kaetud tööde akte, tööde üleandmise-vastuvõtmise akte jne ei saa kaebaja esitada. EhS §-s 31 kehtib üksnes juhul, kui tegemist on ehitamisega EhS § 2 lg 6 mõistes. Harju Maleva objektil teostatud tööd ei kvalifitseeru ehitustöödeks ehitusseaduse tähenduses. Seetõttu ei laienenud kaebajale kohustus nimetatud dokumente koostada ega säilitada. Seisukoht, justkui puuduksid algdokumendid, on põhjendamatu ja kontrollimata. Kaebaja esitas raamatupidamisdokumendid, mis tõendavad tehingute toimumist OÜ-ga Clensi. Arusaamatuks jääb, miks võeti osad OÜ Clensi arved pärast maksuhaldurile eriarvamuse esitamist arvesse ja mis eristab neid arveid ning seal märgitud kaupu või teenuseid nendest arvetest, mille alusel osaühing teenuseid väidetavalt ei osutanud.
  2. b)OÜ Leeklill. – Maksustamisel tuleks lähtuda tegelikult toimunud tehingutest, osutatud ja saadud teenustest. OÜ Leeklill registreeringu kontrollimata jätmine majandustegevuse registrist ei saa olla aluseks väitele, et kaebajale ei osutatud elektri- ega ventilatsioonitöid ja et seda ei teinud OÜ Leeklill. Kuna tegemist oli üksiku ja mitte väga mahuka tööga ning teenus osutati kvaliteetselt, ei pidanud kaebaja vajalikuks kontrollida, kas OÜ Leeklill omab kõiki vajalikke registreeringuid. Kaebajal puudub võimalus kontrollida teenuse osutaja töötajate arvu ja maksudeklaratsioonide esitamist. Harju maleva pealik U. Susi selgitas 15. augusti 2006. a vastuses, et ta ei ole teadlik, kas kaebaja kasutas elektri- ja ventilatsioonitööde teostamiseks alltöövõttu, kuid ei välista seda võimalust. Alltöövõtu kasutamist kinnitab U. Susi vastuse p 5, milles selgitakse, et objektil võis erinevatel aegadel töötada kolm kuni kümme töötajat. Asjaolu, et kaebaja ja Harju maleva vahel sõlmitud töövõtulepingus nr 141 ei mainita elektri- ja ventilatsioonitöid, ei saa lugeda tõendiks, mis kinnitaks, et kaebaja ei tellinud elektri- ja ventilatsioonitöid OÜ-lt Leeklill. Töövõtulepingu p-s 1 on kokku lepitud, et töövõtja kohustub teostama ühe arhiiviruumi ehituse koos siseviimistlusega. Kuna tegemist on arhiiviruumi väljaehitamisega, siis on täiesti loomulik, et seal teostatakse ka elektri- ja ventilatsioonitöid.
  3. c)OÜ Esador ja OÜ Tradefurn. – Arvetele on märgitud kõik raamatupidamise seaduses ja käibemaksuseaduses märgitud esmased kohustuslikud elemendid. Asjaolu, et apellandil ei ole raamatupidamisalaseid erialateadmisi ja puuduvad ka ulatuslikud kogemused raamatupidamisvaldkonnas, võis tingida, et arved ei ole vormistatud ülemäära detailselt ja täpselt. Apellant tegutses käru rendi teenust ostes heas usus ja ei saanud kontrollida, kas OÜ Tradefurn ja OÜ Esador esitavad korrektselt käibedeklaratsioone ja tasuvad käibemaksu. Nimetatud teenuse ostmist võib samastada tavapärase kauba ostmisega kauplusest, kus ostja samuti ei sõlmi kirjalikku müügilepingut ning isegi ei proovi kontrollida, kas kauplus esitab korrektselt käibedeklaratsioone või mitte. Kuna teenuse maht oli kaebaja jaoks väga väike ning tal puudus põhjendatud kahtlus, et OÜ Tradefurn ja OÜ Esador ei ole tegelikuks järelkäru rentijaks, puudus ka vajadus hakata sõlmima kirjalikku lepingut. 6
(14)3-06-1928 d) Sõiduautode kasutamine. – Ei ole põhjendatud, miks tuleb Vabariigi Valitsuse määruses nr 426 kehtestatud piirmäärasid lugeda põhjendatuks ka 4 aastat pärast määruse kehtestamist. Nimetatud määrad ja piirangud võisid määruse kehtestamise ajal olla kooskõlas põhiseadusega, kuid inflatsiooni ja pideva elukalliduse tõusu juures ei saa need olla proportsionaalsed 4 aastat pärast kehtestamist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. mai
  2. a otsuses nr 3-4-1-5-00 märgiti, et maksuvaba hüvitise maksmise üheks eesmärgiks on anda tööandjale õigus hüvitada töötajale mõistlikud kulud, mida töötaja kandis ametisõite tehes. Sellest tuleneb, et valitsus peab jälgima, et kehtestatud piirmäärad oleksid asjakohased ja vastavuses tegelike kuludega. Kord ei arvestatud pideva kütusehinna tõusuga. Sellega suurenesid ilmselgelt ka töötaja kulutused kütusele. Kuludokumentide olemasolul on ebamõistlik piirata kulutuste piirmäärasid kehtestatud ülemmääraga. Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise regulatsioonis tuleks üle minna sarnasele regulatsioonile, nagu on Vabariigi Valitsuse
  3. detsembri
  4. a määrusega nr 453 kehtestatud „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord“. Viidatud määruse § 5 p 1 kohaselt töölähetusega seotud sõidukulud hüvitatakse lähetatu poolt esitatud kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel.
  5. Maksu- ja Tolliameti Lääne Maksu- ja Tollikeskuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus peatub esmalt maksu määramise üldistel alustel (I), seejärel kaebaja poolt väidetavalt OÜ-dega Clensi (II), Leeklill (III), Esador ja Tradefurn (IV) tehtud tehingutega seoses määratud maksudel ning sõiduautode kasutamise eest makstud hüvitistel (V). Lõpetuseks jaotab ringkonnakohus menetluskulud (VI). I. Käibe- ja tulumaksu määramise alused
  7. Maksuotsuses leitakse, et kaebaja ei ole tegelikult soetanud raamatupidamises kajastatud teenuseid OÜ-delt Clensi, Leeklill, Esador ja Tradefurn, mistõttu on kaebaja maksuhalduri arvates alusetult arvanud nimetatud tehingute eest tundmatutele isikutele tasutud sisendkäibemaksu maha oma käibemaksust. Samuti leiab maksuhaldur, et sisendkäibemaksu mahaarvamine oli alusetu raamatupidamisdokumentide mittenõuetekohase vormistamise tõttu. Kuna raamatupidamises kajastatud tehingute tegemine eelpoolnimetatud äriühingutega ei ole tõendatud, leidis makshaldur, et kulutused ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega ning kohustas kaebajat tasuma täiendavat tulumaksu. Kaebaja leiab, et tehingud on tegelikult toimunud ning raamatupidamisdokumendid on nõuetekohased.
  8. KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaselt võib maksukohustuslane tasumisele kuuluvast käibemaksusummast muuhulgas arvata maha maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaksu, s.o kauba või teenuse eest teisele maksukohustuslasele tasumisele kuuluva käibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks peab maksukohustuslasel olema kauba või teenuse soetamise kohta nõuetekohane arve, kuid lisaks sellele peab kaup või teenus olema soetatud ka tegelikult ning müüjaks peab olema arvel näidatud isik (Riigikohtu
  9. märtsi
  10. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-02, p 16). MKS § 83 lg 4 sätestab, et teeseldud tehingut ei võeta maksustamisel arvesse, ja et kui teeseldud tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ei ole alust, kui raamatupidamises kajastatud kaupa või teenust ei ole üldse 7
(14)3-06-1928 ostetud või kui ostja on koos müüjaga teinud näilise ostutehingu säärase tehingu varjamiseks, mis ei anna alust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks või mille puhul ei ole võimalik tuvastada mahaarvamise eeldusi. Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Olukorras, kus ostja tasub müüjale käibemaksu ega ole heas usus käitudes teadlik müüja käibemaksupettusest ega tehingu teeseldusest, ei ole maksuhalduril siiski õiguslikku alust sisendkäibemaksu mahaarvamist piirata. Kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, ei pea müüjale käibemaksu tasuv ostja kontrollima müüja esindaja volitusi ega seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt, eeldusel, et ostja on tegutsenud heas usus. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja, ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning sedalaadi kaupade ja teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. Kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi müügitehingu vormistamiseks või ostjale kohustuse kontrollida müüja esindaja isikusamasust ja ostja jätab sellised kohustused täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et tehing toimus ka tegelikult ja kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Kui käibemaksukohustuslane jätab isiku tuvastamise nõude või tehingu vormistamiseks kehtestatud nõuded täitmata ega suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, sest ta pole silmas pidanud nõutavat ja tavapärast hoolsust. Ka siis, kui teenuse eest tasutakse suures summas sularahas ja ei tuvastata raha saanud isikut, kusjuures väidetav müüja eitab oma osalemist tehingus, on tegemist ostja sellise hoolsusnõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua käibemaksu mahaarvamise õiguse kaotamise (Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-04, p 15;
  3. oktoobri
  4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-50-03;
  5. juuni
  6. a otsus haldusasjas nr 3-3-149-03, p 18;
  7. juuni
  8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-03, p 9;
  9. mai
  10. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-03, p 12;
  11. aprilli
  12. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-03, p 9). Kokkuvõtvalt puudub maksukohustuslasel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus muuhulgas siis, kui arve ei ole nõuetekohane või kui maksupettuse tõttu ei ole maksukohustuslane arvel näidatud müüjalt tegelikult kaupa või teenust ostnud ning maksukohustuslane teadis maksupettusest või tal oleks hoolsuskohustuse järgmise korral pidanud tekkima kahtlus, et müüja pani toime maksupettuse.
  13. TuMS § 51 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb residendist äriühingul maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab vastama raamatupidamise seaduse üldnõuetele ja võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksega on tegemist näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti. Tulumaksu saab määrata ainult tehtud väljamakselt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel. Samuti, kui selgub, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, tekib maksukohustuslasel tulumaksu maksmise kohustus, kui tal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tulumaksuarvestuses näidatud isik polnud tegelik müüja. Hoolsusnõuete täitmine seoses 8
(14)3-06-1928 müüja isiku tuvastamisega pole tulumaksu osas oluline (Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-34-06, p 14;
  3. oktoobri
  4. a otsus haldusasjas nr 3-31-48-04, p 14;
  5. oktoobri
  6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-50-03, p 11;
  7. juuni
  8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-03, p 13;
  9. juuni
  10. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-26-02, p 10). Kokkuvõtvalt tuleb kulu tulumaksuga maksustada muuhulgas siis, kui kuludokument ei vasta raamatupidamise seaduse nõuetele, kui väljamakset ei ole tegelikult toimunud, kui väljamakse on tehtud sularahas tundmatule füüsilisele isikule, kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti ning kui tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, kusjuures maksukohustuslasele olid teada andmed, mis viitavad müüja maksupettusele.
  11. KMS § 37 lg 7 kohaselt tuleb arvel märkida arve järjekorranumber ja väljastamise kuupäev, maksukohustuslase nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number, kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress, kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel, kauba või teenuse nimetus või kirjeldus, kauba kogus või teenuse maht, kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev ja/või sellest varasem kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast, kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus, kui see pole hinna sisse arvatud, maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa ning tasumisele kuuluv käibemaksusumma, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. RPS § 7 lg 1 kohaselt peavad raamatupidamise algdokumendil olema dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev, tehingu majanduslik sisu, tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa), tehingu osapoolte nimed, tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid, majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist ning vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber. II. OÜ Clensi
  12. Halduskohtu otsus on OÜ-t Clensi puudutavas osas tõepoolest üldsõnaline, nagu leiab kaebaja, kuid lõppjärelduses siiski õige. Seega ei vii motivatsiooni puudused ja TsMS § 442 lg 8 rikkumine halduskohtu otsuse tühistamisele OÜ Clensi tehinguid puudutavas osas.
  13. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, et OÜ Clensi ei ole neljas vaidlusalus arves (20/1, 30/08, 02/09 ja 29/12, I kd tl 95, 99, 100, 106) kajastatud allhanketöid kaebajale teostanud (arvetel on kauba nimetuseks ja koguseks märgitud: „viimistlustööd 1 tk“, „Männiku tee 123 siseruumide väljaehitus ja remont (töövõtuleping nr 2) 1 komp“, „sisetööd 1 tk“, „vaheseintee ladumine fibost 200 m2“). OÜ Clensi juhataja M. Nõlvaku selgitused lõid tõsise kahtluse, et arvetes kajastatud tööd teostas kaebaja ise. M. Nõlvak ei mäletanud tööde teostamist Harju maleva objektil, vaid andis osade arvete puhul koguni seda välistavaid ütlusi, märkides töö tegemise kohaks „arvan, et mingis toas“, „vast mingi korter Tallinnas, arvan, et eraisikule“, „kaupluse või halli põranda plaatimine“ (
  14. mai 2006 selgitused, I kd, tl 244–245, p 5). Vähemalt
  15. detsembri
  16. a töövõtulepingust tulenevalt oli aga M. Nõlvakule teada, et Männiku teel asuv objekt kuulub Kaitseliidule (II kd, tl 28). 9
(14)3-06-1928 Arve nr 29/12 tasuti summas 200 000 kr
  1. detsembril
  2. Samal päeval on M. Nõlvak 199 500 kr pangakontorist sularahas välja võtnud (II kd, tl 17). Selline teguviis loob samuti põhjendatud kahtluse, et arve tasumist tegelikult ei toimunud, vaid ülekantud summa liikus sularahana tagasi kaebajaga seotud isikuteni.
  3. Käesoleval juhul on maksuhalduril kujunenud põhjendatud ja ümberlükkamata kahtlus just kaebaja, mitte OÜ Clensi maksupettuse suhtes. Ringkonnakohus peab usutavaks, et kaebaja ei hankinud üldse OÜ-d Clensi vaidlusalustes arvetes kajastatud ehitustöid. Seda kinnitab kaebaja
  4. a majandusaasta aruanne, milles OÜ Clensi allhanketöid ei mainita. Seega ei ole täiendavalt põhjust selgitada kaebaja ja OÜ Clensi vahelisi seoseid ja kaebaja poolt hoolsuskohustuse järgmist teenuste tegeliku osutaja väljaselgitamisel. Olukorras, kus kaebaja on teadlikult kandnud raha üle teisele äriühingule või teinud sularahas väljamakse, tuleb väljamakset maksustada ka tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.
  5. Vastuseks kaebaja poolt apellatsiooniastmes esitatud väidetele märgib ringkonnakohus veel järgmist.
  6. Eraldivõetuna ei pruugi M. Nõlvaku eksimus kabinettidesse paigaldatud põrandamaterjali osas tehingute tõendatuks lugemist välistada. Kuna aga tehingute toimumine on põhjendatud kahtluse all, ei saa ka seda fakti tähelepanuta jätta ning see kõneleb kaebaja väidete kahjuks. Liiatigi ei ole kaebaja lükanud ümber vastustaja seisukohta, et M. Nõlvak eksis ka koridori põrandamaterjali ja vannitoa remontimise osas (vrd apellatsioonkaebusele esitatud vastuse lk 2 ning kaebaja
  7. mai
  8. a avaldus). See, et M. Nõlvak ei eksinud muudes selgitustes Harju maleva objektil tehtud tööde kohta, ei kinnita maksuhalduri versiooni ebaõigsust. M. Nõlvaku selgitused remonttööde teostamise kohta ei olnud sedavõrd detailsed, et neid võinuks esitada vaid töid reaalselt teostanud inimene. Sellised selgitused võib esitada ka inimene, kes on pärast tööde teostamist vaidlusalused ruumid üle vaadanud. Eeltoodu käib ka küsimuse kohta, kas remonditud ruumidesse paigaldatud seinamaterjal värviti üle või mitte. Seetõttu tagastab ringkonnakohus seinamaterjali värvimise kohta kaebaja poolt täiendavalt esitatud tõendid (koopiad arvetest, fotod).
  9. Kaebaja leiab, et M. Nõlvaku ehitusalased teadmised ei saa asja otsustamisel olla määravaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei pruugi selgituse andja ehitusalased teadmised olla otsustamisel tõepoolest määravad, kuid nad on vastuolus kaebaja väidete ja raamatupidamise andmetega. Ühe vaidlusalustest arvetest – nr 20/01 (I kd, tl 189) – esitas OÜ Clensi kaebajale „fibost vaheseina ladumise“ eest. M. Nõlvaku
  10. novembri
  11. a seletuse kohaselt ei oska ta müüri laduda (II kd, tl 23 pöördel, p 17). Samal ajal ei kasutanud OÜ Clensi M. Nõlvaku kinnitusel muid ehitustöölisi, v.a A. Vessmann, kes käis vahel M. Nõlvakule abiks ja kellel samuti puudusid väljaõppinud ehitaja oskused (sealsamas, tl 22 pöördel, p 7). Kui lähtuda M. Nõlvaku ütlustest, ei saanud OÜ Clensi osutada kaebajale arvel nr 20/10 kajastatud teenust. Seega ei anna see kaebaja seisukoht alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Kaebaja väide, et M. Nõlvaku poolt teostatud tööde kvaliteet tõendab, et erialaste remonditeadmiste olemasolu ei ole määrav lõpptulemuse seisukohalt, on tautoloogiline. Küsimuses, kas M. Nõlvak teostas tegelikult töid, ongi pooled eri meelt. Väite eeldusi ei saa tuletada väitest endast. Ka kaebaja väide, et M. Nõlvak on käesoleval hetkel ehitus- ja remonditöid tegeva Parrek Baltic OÜ juhatuse liige, ei tõenda tema ehitusalaseid oskusi ei käesoleval ajal ega vaidlusaluste tehingute tegemise ajal. Ehitusfirma juhatuse liige ei pruugi omada ise ehitusalast kvalifikatsiooni. 10
(14)3-06-1928
  1. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tema raamatupidamine vastas raamatupidamise seaduse nõuetele. RPS § 7 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt tuleb raamatupidamise algdokumendis muuhulgas märkida ära tehingu majanduslik sisu ning kogus. OÜ Clensi arved nr 02/09, 29/12, 30/08 (I kd, tl 95, 99, 100) ei vasta nendele nõuetele. Viimistlus- või sisetööde koguseks märgitud „1 tk“ ei võimalda maksuhalduril ega kohtul hinnata OÜ Clensi poolt tegelikult tehtud tööde ulatust. Sama kehtib ruumide väljaehituse ja remondi koguse kohta tehtud märke „ 1 komp“ kohta. Arves on küll ka viide lepingule, kuid lepinguski ei ole tööde kirjeldus täpsem.
  2. Vaidlus EhS § 31 rikkumise üle ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv. Maksustamisega mitteseotud valdkonna seaduse järgmine võiks tähtsust omada maksukohustuslase hoolsuskohustuse täitmise selgitamisel. Hoolsuskohustuse rikkumist ei pea aga tuvastama alati sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamisel. Kui maksukohustuslane osales teadlikult maksupettuses, s.t oli teadlik, et arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult tehtud, ei takista hoolsuskohustuse järgmine maksu määramist. Kuna käesoleval juhul leidis ringkonnakohus, et kaebaja oli teadlik OÜ Clensi arvetel kajastatud tehingute mittetoimumisest (otsuse p 14), ei oma EhS § 31 järgimine tähtsust. Eelnevast tulenevalt ei ole asjassepuutuvad ka EhS §-ga 31 seonduvad, vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid (hinnapakkumine, töövõtuleping nr 1/12,
  3. novembri
  4. a ja
  5. detsembri
  6. a aktid). Tõendid tuleb seega tagastada TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel.
  7. Kaebaja leiab, et halduskohtu otsusest ei selgu, milliseid tõendeid tuleks veel esitada tehingu toimumise tõendamiseks. Ringkonnakohus ei pea seda etteheidet asjakohaseks. Kohtu viide sellele, et menetlusosalise väide ei ole piisavalt tõendatud, ei tähenda tingimata, et menetlusosalisel peab olema väite kohta veel tõendeid. Käesoleval juhul nähtub halduskohtu otsusest, et halduskohus ei pidanud tehingute kohta täiendavate tõendite kogumist võimalikuks, ent olemasolev tõendite kogum ei olnud kaebaja väidetest lähtumiseks piisav.
  8. Kaebaja heidab maksuotsusele ette, et sellest ei nähtu, miks maksuhaldur arvestas osade OÜ Clensi tehingutega, kuid ei aktsepteerinud teisi. Maksuotsuses leitakse, et OÜ Clensi
  9. a arvetel nr 20/1, 30/08, 02/09 ja 29/12 märgitud teenuseid ei ole kaebaja tegelikult ostnud ning arved ei vasta nõuetele. Maksuotsusega ei määratud samas maksu OÜ Clensi
  10. a arvetel nr 10/05, 21/06, 28/06, 09/07, 12/07, 21/07, 28/09, 30/10, 27/12 ning
  11. a arvetel 22/03 ja 24/03 märgitud tehingute eest. Maksustamata tehingud ei ole käesoleva haldusasja esemeks ning maksuotsuses kajastamata tehingute ebaõige maksustamata jätmine ei ole iseenesest kaebuse rahuldamise aluseks. Maksuhaldur on käesoleval juhul selgitanud, et ta kahtleb kõigis OÜ Clensi ja kaebaja vahel väidetavalt tehtud tehingute tegelikus toimumises, kuid ta ei pidanud tõenduslikel ja õiguslikel kaalutlustel maksuotsuse tegemist osade tehingute suhtes perspektiivikaks. Ringkonnakohus peab sellist selgitust küllaldaseks. III. OÜ Leeklill
  12. Kaebaja raamatupidamise andmete kohaselt on OÜ Leeklill teostanud kaebajale elektri- ja ventilatsioonitöid kokku 27 531 kr eest (II kd, tl 29). Summa on tasutud sularahas. Kellele täpselt on sularaha üle antud, raamatupidamisest ei nähtu. 11
(14)3-06-1928
  1. Maksuhaldur on piisavalt põhjendanud ja tõendanud, miks OÜ Leeklill ei saanud olla kaebaja tegelik tehingupartner. OÜ-l Leeklill puudus elektritööde tegemiseks vajalik registreering ja tööjõud. Ta ei ole deklareerinud majandustegevust käibedeklaratsioonidel.
  2. Usutav on ka see, et OÜ Leeklill arvel kajastatud tööd teostas kaebaja tegelikult ise. Seda versiooni kinnitab Kaitseliidu Harju maleva ja kaebaja
  3. detsembri
  4. a töövõtuleping, kus on märgitud alltöövõtja OÜ Õhk & Vesi teostatud torustikutööd, kuid ei ole märgitud OÜ Leeklill poolt väidetavalt samal ajal teostatud elektri- ja ventilatsioonitöid. Samuti ei mäletanud OÜ Vesi & Õhk esindaja, et objektil oleks
  5. a detsembris töötanud veel keegi peale tema firma tööliste ja A. Auna. Isegi, kui tundmatud isikud oleks OÜ Leeklill varjus kaebajale allhanke korras teenust osutanud, ei saaks osaühingut pidada heauskseks ostjaks. Sellisel juhul ei ole ta üles näidanud remonditööde peatöövõtu puhul vajalikku mõistlikku hoolsust. Kaebaja esindaja ei teadnud maksumenetluses, kellega ta OÜ-st Leeklill suhtles ega osanud muuhulgas nimetada osaühingu esindajate telefoninumbreid. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri seisukohta, et mõistlik peatöövõtja selgitab välja alltöövõtja esindajad ja säilitab nende kontaktandmed, arvestades võimaliku vajadusega esitada tagantjärele ilmnenud puuduste korral pretensioone.
  6. Ringkonnakohus nõustub ka maksuhalduri seisukohaga, et OÜ Leeklill
  7. detsembri
  8. a arve ei vasta vorminõuetele. Teenuse kirjeldus ja kogus „arhiivi elektri ja ventilatsiooni tööd, objekt: Männiku tee 123, Tallinn, 1 tk“ ei võimalda tegelikult hinnata osutatud teenuse mahtu (vrd eespool otsuse p 18).
  9. Kuna kaebaja poolt OÜ Leeklill arvel kajastatud teenuste soetamine ei ole tõendatud, kuulub arve alusel tundmatule isikule tehtud sularaha väljamakse tulumaksuga maksustamisele kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.
  10. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus seoses OÜ Leeklill tehinguga järgmist. Ringkonnakohus ei pea eelneva valguses määravaks küsimust, kas mõistlik hoolsuse määr oleks kaebajalt eeldanud OÜ Leeklill registreeringu kontrollimist majandustegevuse registris. Isegi kui nõustuda, et registreeringu kontrollimiseks puudus vajadus, ei tõenda see tehingu tegelikku toimumist kaebaja ja OÜ Leeklill vahel. Malevapealik U. Susi selgitus ei välista teenuste tellimist OÜ-lt Leeklill, kuid ei kinnita seda samuti. Maksuhaldur ei ole väitnud, et arhiiviruumis ei ole üldse elektri- ja ventilatsioonitöid teostatud. Maksuhalduri versiooni kohaselt teostas kaebaja need tööd ise. Kaebaja ja Kaitseliidu Harju maleva vaheline leping, kus vaidlusalused tööd on ära nimetatud, ei tõenda, et tööd teostati allhanke korras. IV. OÜ Tradefurn ja OÜ Esador
  11. OÜ-dega Tradefurn ja Esador väidetavalt tehtud järelkäru rendi tehingute puhul nõustub ringkonnakohus maksuotsuse ja halduskohtu seisukohaga, et teenuste osutamine eelpoolnimetatud müüjate poolt on välistatud. Osaühingud ei ole esitanud käibedeklaratsioone ja nad ei ole kindlustanud väidetavalt renditud järelkärusid. OÜ Esador juhatuse liikme J. Reinvelti allkiri on arvel tundmatu isiku poolt jäljendatud (vrd II, tl 45, 53). OÜ Tradefurn juhatuse ainuliige 12
(14)3-06-1928 A. Voika, kes väidetavalt kaebajale käru välja rentis, asus tehingute tegemise ajal kinnipidamiskohas. A. Voika eitab tehingut, tema allkiri arvel on võltsitud. Neid maksuhalduri hinnanguid ei ole kaebaja ümber lükanud. Seega tegi kaebaja arvete alusel sularaha väljamakseid tundmatutele füüsilistele isikutele.
  1. Kaebajal puudus ringkonnakohtu hinnangul võimalus eeldada, et OÜ-d Tradefurn ja Esador on haagiste tegelikud rendileandjad. Tulevalt liiklusseaduse (LS) § 17 lg-st 3 pidi kaebaja haagise registreeritud omanikult või kasutajalt saama volikirja haagiste kasutamiseks. Kuna LS § 17 lg 3 kohaselt ei ole piisav igasuguse isiku poolt väljastatud volikiri, pidi kaebaja kontrollima, kes talle tegelikult haagised üle andis ning kas volikirja väljastajal oli õigus tegutseda registreeritud omaniku või kasutaja nimel. Samuti pidi kaebaja liikluskindlustuse seaduse § 4 lg 1 kohaselt veenduma, et haagiste suhtes kehtib liikluskindlustuse leping. Kaebaja kinnitab, et ta sai haagiste rendileandmisel haagiste registreerimistunnistused, volikirjad ja kindlustuspoliisid. Ühe haagise puhul mäletab kaebaja ja teise puhul ei välista, et selle omanikuks oli füüsiline isik. Sellest tulenevalt olid kaebaja käsutuses olid andmed, mis viitasid sellele, et OÜ-d Tradefurn ja Esador ei pruugi olla tegelikud müüjad ning et haagiste tegelikud omanikud võivad osaühinguid kasutada variühingutena. Seega on maksuotsus põhjendatud nii käibe- kui ka tulumaksu määramise osas. Lisaks eelnevale peab ringkonnakohus sõiduki, sh haagise rentimisel lepingueseme väärtust arvestades tavapäraks kirjaliku lepingu sõlmimist. See on muuhulgas mõistlik, vältimaks rendileandja alusetuid pretensioone rentniku vastu seoses renditähtaja ületamise või sõiduki seisukorraga.
  2. OÜ-de Clensi ja Leeklill arved on puudulikud. Arvetel puudub haagiste rendilevõtmise ajavahemik. Ainuüksi kogus „1 tk“ ei näita renditehingu tegelikku mahtu. V. Sõiduautode kasutamise hüvitised
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et Vabariigi Valitsuse
  4. detsembri 2002.

§ 4

ei ole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv ning sama määruse § 5 oli kooskõlas põhiseadusega. Seega on kaebus isiklike sõiduautode kasutamise eest makstud hüvitiste maksustamise osas põhjendamatu. Vastuseks apellatsioonkaebuse põhjendustele märgib ringkonnakohus selles küsimuses järgmist.

  1. Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud põhjendamata, miks tuleb
  2. detsembri
  3. a määruses kehtestatud piirmäärasid lugeda põhjendatuks ka neli aastat peale määruse kehtestamist ilma maksuarvestust pidamata.
  4. Kaebaja etteheide määrusele on põhjendamatu. Määruse §-s 5 ettenähtud piirmäär ei saa juba ainuüksi seetõttu kaebaja ettevõtlusvabadust rikkuda, et määruse §-ga 4 oli maksukohustuslasele antud võimalus juhinduda kõrgemast piirmäärast tingimusel, et maksukohustuslane peab arvestust sõidukite tegeliku kasutuse kohta. PS §-st 29 ega ühestki teisest põhiseaduse sättest ei tulene ettevõtjale õigust nõuda kindla summaga paušaalse maksuvabastuse kehtestamist. Määruse §-s 4 sätestatud määr ei saa aga kaebaja õigusi rikkuda. Isegi, kui see määr peaks põhiseadusest tulenevalt olema kõrgem kui 2000 kr, ei saaks kaebaja sellele tugineda, sest käesoleval juhul on täitmata selle sätte kohaldamise eeldused. Kaebaja ei ole pidanud sõidukite kasutamise arvestust. Halduskohtumenetluses esitatud kuludokumendid (II kd, tl 81–95) ei 13

(14)3-06-1928 kajasta valitsuse
  1. detsembri
  2. a määruse §-s 3 loetletud andmeid. Ainuüksi viidatud kuludokumentide alusel ei ole võimalik kontrollida, kas sõidukeid kasutati töösõitudeks.
  3. Vaidlus selle üle, kas neli aastat pärast määruse kehtestamist on selles sätestatud piirmäärad veel adekvaatsed, ei ole asjassepuutuv. Maksuhalduri poolt kontrollitud perioodi (
  4. aprill 2004 kuni
  5. märts 2006) lõpuks ei olnud möödunud nelja aastat
  6. detsembrist
  7. Määruse §-s 5 sätestatud määra kehtestamisel oli valitsusel väga ulatuslik kaalutlusõigus. Ringkonnakohtu hinnangul ei muutunud majanduslik olukord Eestis
  8. detsembris 2002 kuni
  9. märtsini 2006 nii kardinaalselt, et sellest oleks tekkinud valitsuse kohustus maksuvabastuse määra tõstmiseks. Märkida tuleb, et valitsus on oma
  10. juuli
  11. a määrusega nr 164 tunnistanud
  12. detsembri
  13. a määruse kehtetuks ja kehtestanud vaidlusalused piirmäärad jätkuvalt endises summas. Seega on valitsus hinnanud 2004–
  14. aastal kehtinud piirmäärad adekvaatseks. VI. Menetluskulud
  15. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 92 lg 1). Kuna vastustaja ei ole menetluskulusid kandnud, ei mõista ringkonnakohus neid vastustaja kasuks välja. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Silvia Truman 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.