Obsah (9)

§ 436§ 5§ 230§ 293§ 302§ 268§ 162§ 173§ 174

2-07-1984 KOHTUOTSUS EVABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 03. detsember 2008.a Tallinn Tsiviilasja number 2-07-1

§ 436

lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 8 lg 2 järgi leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid 11.06.2003 laenulepingu nr 1106003, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 2 387 000 krooni tagastamise tähtajaga 15.01.2004 ja laenuintressiga 12 % aastas (tl 8-10). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võlgneb hagejale 647 631 krooni ning kas pooled sõlmisid laenulepingu muutmise kokkuleppe (tl 16), millega määrati laenu tasumise lõpptähtajaks 31.07.2004 ja lepiti kokku, et alates 01.04.2004 intressi ei arvestata ning laenusumma tagastamise viivitamisel viivist ei arvestata. Hageja väidab, et nimetatud kokkuleppe on võltsing ning hageja juhatuse liige M T ei ole kostjaga vastavat kokkulepet sõlminud (tl 17). Kostja peab aga hageja väidet alusetuks. Lahendamaks küsimust, kas laenulepingu muutmise kokkulepe on allkirjastatud hageja juhatuse liikme M T `i poolt, saab kohus lähtuda kohtuekspertide arvamusest.

§ 293

lg 1 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Hageja poolt tellitud käekirjaekspertiisi (tl 111-115) kohaselt on 15.01.2004.a. hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu muutmise kokkulepe allkirjastatud M T `i poolt. Dokumendiekspertiisi (tl 166-168) kohaselt ei ole M T `i nimelt allkirja ja teksti dokumendile kandmise aega võimalik määrata, kuna selleks puudub teaduslikult põhjendatud meetod. Dokumendi täiendekspertiisi (tl 178180) kohaselt olid eksperdid arvamusel, et M T `i nimelt allkirja ja teksti dokumendile kandmise järjestuse määramine ei ole võimalik, kuna kattuvusaladel oli tunnuseid ebapiisavalt. Kohus asub seisukohale, et antud ekspertiisiaktidega saab lugeda tõendatuks, et 15.01.2004.a. hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu muutmise kokkulepe on allkirjastatud M T `i poolt.

§ 302

lg 1 kohaselt peab ekspert andma talle esitatud küsimustes õige ja põhjendatud arvamuse. Kohtul puudub alus kahelda ekspertide hinnangus. Kohus leiab, et allkirja andmist saab käsitleda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. 6 Hageja soovis tunnistajate P S `i ja M K (endine T ) ülekuulamist. Tunnistaja M K (endine T ) väitel ei ole laenulepingu muutmise kokkulepet sõlmitud. 2004.a. kevadel palus T S antud kokkuleppele alla kirjutada, kuid tunnistaja ei allkirjastanud seda. Lisaks väitis tunnistaja, et laenu ei ole tagasi makstud, raamatupidamises oli valarvestatud, mitte lähtuvalt laenulepingust. Oli lähtutud panga maksete selgitustest. Tunnistaja ei pööranud tähelepanu bilansile, et tal olid arvestamata jäänud tegelikult intressid. Tunnistaja P S ütluste kohaselt ei ole ta otseselt kokkulepet lugenud, kuid on teadlik sellest. Tunnistaja ei ole näinud, et T S oleks koostanud laenulepingu lisa. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tunnistajate P S ja M K (endine T ) ütlustega ei ole ümber lükatud ekspertiisiaktist tulenevad järeldused. Kohus nõustub kostja väitega, et

§ 268

kohaselt on vajalik tõendama kohustatud poole vande all ülekuulamiseks teise poole nõusolekut. Antud juhul kostja nõusolek tunnistaja M K (endine T ) ülekuulamiseks puudus, mistõttu kohus ei arvesta M K (endine T ) poolt antavaid ütlusi. Lisaks leiab kohus, et tunnistajate ütlusi ei saa pidada erapooletuteks, kuna tunnistajad on hagejaga lähedalt seotud isikud ja võivad anda ütlusi tema kasuks. Nimetatut tõendab ka kohtule esitatud 13.05.2008.a. OÜ EV ja P S vahel sõlmitud osaühingu osa müügileping. Asjaolu, et laenulepingus kui ka laenulepingu muutmise kokkuleppes on kirjavead, ei tähenda, et kokkulepe on võltsitud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et M T oleks pidanud ise nii laenulepingu kui laenulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel juhtima kirjavigadele tähelepanu. Samuti hageja väited selle kohta, et M T allkirjastab lepingud alati ülespoole enda nime ja/või ametinimetust, ei vasta tõele, kuna kohtule esitatud Q G OÜ ja kostja vaheline 30.07.2004.a. sõlmitud lepingu (tl 34) on M T allkirjastanud oma nime kõrvale ja Q G OÜ ja kostja vaheline 30.07.2004.a. sõlmitud laenulepingu muutmise leping (tl 30-33) on M T allkirjastanud allapoole oma nime. Lisaks hageja väide, et M T on jätkuvalt AS-i T raamatupidamises laenulepingult intresse ja viiviseid arvestanud, ei ole tõendamist leidnud, kuna hageja 2003.a. majandusaasta aruandest (tl 26) nähtub, et väljastatud laenude summa on 2 387 000 krooni, 2004.a majandusaasta aruande kohaselt on aga laenude jääk 0 krooni. Kohus nõustub kostja väitega, et kui pooled ei oleks sõlminud laenulepingu muutmise kokkulepet ja kostjal oleks hagejale tõepoolest laenulepingujärgne põhivõlgnevus 338 825 krooni, siis oleks hageja bilansis seisuga 31.12.2004 real “väljaantud laenud” mitte 0 krooni, vaid 338 825 krooni. Kohus ei pea usutavaks hageja väidet, et hageja bilansis on real „väljaantud laenud“ märgitud ekslikult 0 krooni. Kohus, võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, leiab, et kuna ei ole tuvastatud, et kõnealune laenulepingu muutmise kokkulepe oleks võltsitud, tuleb asja lahendamisel lähtuda viidatud laenulepingu muutmise kokkuleppest ja teha kindlaks, kas

1. juuliks 2004.a. oli laenusumma tagastatud. Hageja on seisukohal, et kostja võlgnevus
2. jaanuar 2007.a. seisuga moodustab 647 631 krooni.
3. juulil 2006.a. on hageja esitanud kostjale pretensiooni, milles palus kostjal oma võlgnevus
4. juuli 2006.a. seisuga summas 581 458.- krooni tasuda (tl 12-13).
5. juulil 2006.a. kostja poolt hagejale esitatud vastuses on kostja pidanud hageja pretensiooni kostja vastu põhjendamatuks ja keeldunud seda täitmast (tl 15). Tasutud summade ja nende tasumise päevade osas pooltel vaidlus puudub. Pooled vaidlevad selle üle, kas tasutud summad kuuluvad arvestamisele laenu põhiosa, intressi või viivise katteks. Laenulepingu p 1.4 kohaselt kustutatakse makse tasumisel kostja poolt esimeses järjekorras viivisevõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale ning seejärel laenusumma. Laenulepingu muutmise kokkuleppe p 2 ja 3 kohaselt lepiti kokku, et alates
6. aprillist 2004.a. intressi ja laenusumma tagastamisega viivitamise eest viivist ei arvestata. Kostja leiab, et hagejal puudus alus nõuda viivist ja lugeda summasid tasutuks viivise katteks, kuna laenulepingu muutmise kokkuleppega määrati laenu tasumise lõpptähtajaks 31.07.2004, kostja tasus viimase osa laenu põhisummast 30.07.2004 ja seega ei viivitanud laenu tagastamisega. Kohus nõustub antud väitega. Kohus ei pea põhjendatuks hagejapoolset laenu põhisumma, intresside, viiviste ja laenujäägi arvestust (tl 11) ja loeb korrektseks 7 kostjapoolsed maksete selgitused viiviste, intresside ja põhiosa maksete arvestuse osas (tl 23-24, 2729). Kohus jätab tähelepanuta väited ja tõendid (tl 30-53), mis puudutavad AS-i E , Q G OÜ ja OÜ R K vahelisi tehinguid, kuna nimetatud väited ja tõendid ei ole asjakohased. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hagi ei kuulu rahuldamisele ning AS EE (endise nimega AS T) hagi OÜ R K (likvideerimisel) vastu 647 631 krooni nõudes tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus

§ 162

lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 173

lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Lukiina Vismann Kohtunik 8