3-08-1772/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2008, Jõhvi 3-08-1772 L. P kaebus Viru Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks
2. detsember 2008 L. P ja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta L. P kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 09.09.2008 esitas L. P Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-3) paludes selles tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming, millega keelati tal kasutada vangla spordisaali- ja väljakuid ning teha ettekirjutus tema spordisaali- ja väljakutele lubamiseks. Ta väitis, et on korduvate avaldustega vastavat luba palunud, teised kinnipeetavad külastavad neid regulaarselt, kuid talle keeldutakse erinevaid põhjusi esitades. Oma nõudes toetus ta Viru Vangla kodukorra ja Euroopa vanglareeglistiku sätetele ning leidis, et vanglal oleks õigustus vaid siis, kui spordisaal ja spordiväljak puuduvad, sinna ei lubata ühtegi kinnipeetavat või on temal vangistusseaduse § 69 lg. 2 p. 3 alusel kehakultuuriga tegelemine ära keelatud. Viru Vangla kirjalikus vastustes (tl. 23-26) vaieldi kaebusele vastu, paluti see rahuldamata jätta ja märgiti, et kaebaja vabanes vanglast 06.10.2008, mistõttu puudub tal kaebuse rahuldamiseks vajalik põhjendatud huvi. Kaebuse kohta sisulisi vastuväiteid esitades kirjeldati kaebaja isiku ja karistuse kandmisega seonduvaid asjaolusid ning märgiti, et ta viibis kõrge ohtlikkusega isikute osakonnas, kus on sportimisvõimalus, kuid julgeolekukaalutlustel spordirajatiste kasutamist ei võimaldata. Seejuures kirjeldati osakonnas olevaid sportimise vahendeid, esitati oma seisukohad kaebuses viidatud õigusaktide kohta ja märgiti, et neist ei tulene kohustust võimaldada spordisaali- ja -väljaku kasutamist ega tagada kõigile kinnipeetavatele võrdsed tingimused. Kaebuse täienduses (t.l. 43-44) nõustus L. P, et vabanemise tõttu ei saa ta enam nõuda luba spordisaali kasutamiseks, kuid jäi tuvastamisnõude juurde, kirjeldas spordinurga tingimusi ja väitis, et need pole treenimiseks piisavad. Oma huvi põhjendas ta võimaliku mittevaralise kahju nõude ja sooviga välistada vangla samasugune käitumine tulevikus. 1 1 Kohtuistungil jäi L. P oma kaebuse juurde ja selgitas, et ruum kus osakonna E8 kinnipeetavad trenni teevad pole suur, see on mõeldud 30 inimese puhkeruumiks, poole tunniga muutub õhk seal vaevaliseks ja ventilatsioonist ei piisa ning trenažööride olemasolu pole võrdväärne spordirajatiste võimalustega. Seejuures ta möönis, et kaebuse rahuldamine ei võimalda tema õigusi taastada, kuid väitis, et vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamine pakuks talle rahuldust ja taastaks usu. Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa jäi samuti kirjalikult esitatud väidete ja taotluse juurde ja märkis lisaks, et vangla ventilatsioon on projekteeritud toimima 50 kinnipeetava puhul. KOHTU PÕHJENDUSED Vangistuse täideviimise korda ja korraldust reguleerib vangistusseadus. Kinnipeetava õigus tegeleda kehakultuuriga on sätestatud selle seaduse § 55 lg.
3. Seejuures on seaduseandja aga sätestanud üksnes seda, et kinnipeetavale tagatakse selline võimalus ega ole midagi täpsustanud. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Viru Vangla osakonnas E8, kus kaebaja kinnipidamisel viibis, on kehakultuuriga tegelemist võimaldavad seadmed olemas ja neid saavad kasutada kõik seal viibivad kinnipeetavad. Kuna üheski õigusaktis pole kehtestatud, et igale kinnipeetavale peab tingimata võimaldama ka spordisaali ja -väljaku kasutamist, ei ole kaebajal ka alust väita, et sellise võimaluse puudumise tõttu on tema vangistusseadusest § 55 lg. 1 tulenev õigus rikutud. Isegi juhul, kui lähtuda soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku p. 27.1 ja pidada õiguste rikkumiseks asjaolu, et L. P polnud Viru Vanglas viibides võimalik vähemalt üks tund päevas värskes õhus sportida, ei ole halduskohtul siiski piisavat alust kaebuse rahuldamiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 lubab esitada kaebust toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks vaid siis, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi, halduskohtul tuleb see kohtumenetlusekäigus tuvastada ning asjas tehtav kohtulahend peab tagama kaebaja rikutud õiguste taastamise. Kuna L. P käesoleval ajal enam Viru Vanglas ei viibi, ei saa kaebuse rahuldamine kuidagi anda talle õigust tegeleda kehakultuuriga Viru Vangla spordisaalis- ja väljakul. Tõsiselt võetav ei ole ka kaebaja poolt kohtuistungil esitatud soov tagada oma õigused tulevikuks (tl. 50). Kaebaja võib küll arvata, et tal tuleb peagi jälle vanglasse kinnipidamisele minna, kuid ta ei saa ette ennustada kinnipidamise konkreetset kohta ja seal talle kohaldatavaid tingimusi. Ainus arvestatav alus kaebaja huvile võiks tuleneda üksnes soovist ette valmistada mittevaralise kahju hüvitamise nõudega kaebust. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 9 lg.
4. Kehtestatu kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda ainult süüliselt vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise, väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. Viis esimesena nimetatud võimalust ei saa L. P juhtumi puhul kuidagi arvesse tulla. Kohtuistungil möönis kaebaja, et siseruumides sportimise tõttu tekkinud tervisekahjustusi pole tal fikseeritud (tl. 50). Seega ei saa ta toetuda ka tervise kahjustamisest tekkinud kahjule, vastava nõudega kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu ega saa seetõttu põhjendada tuvastamiskaebuse rahuldamiseks vajalikku huvi. Eeltoodust tulenevalt on L. P kaebus alusetu ning tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kuna kumbki menetlusosalistest menetluskulude taotlust ei esitanud (tl. 51), jäävad võimalikud kulud sama seadustiku § 93 lg 1 kohaselt nende enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 2 2