3-08-1875/14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2008, Jõhvi 3-08-1875 M. K kaebus Viru Vanglat tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks
2. detsember 2008 M. K ning Viru Vangla esindajad Jaanika Kõrgmaa ja Kadi Laanemäe Resolutsioon 1.Jätta M. K kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 19.09.2008 esitas M. K Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-2) ja palus, et Viru Vangla tegevus elektriseadmete kasutamise eest tasu maha arvamisel tunnistataks õigusvastaseks ja kohustataks vanglat tagastama talle mahaarvatud summad. Kaebaja väitis, et tema vabanemisfondi arvelt on võetud mais, juunis, juulis ja augustis raha elektriseadmete eest, kuigi ta ei kasutanud neid terve kuu ulatuses, lisaks on arvestus arusaamatu ja vanglal üldse puudus õigus raha maha arvata. Seda seisukohta põhjendas ta väitega, et kasutab oma 1,5 liitrist keedunõu mitte rohkem kui pool tundi päevas ega kuulu vangistusseaduse § 31 lg. 2 ja 3 toime alla. Viru Vangla kirjalikus vastustes (tl. 22-24) vaieldi kaebusele vastu, paluti see rahuldamata jätta ja leiti, et kaebajal puudub kaebeõigus, kuna tema augusti kuu osas esitatud vaie on rahuldatud ja raha tagasi kantud, teiste kuude osas pole ta aga nõutavat kohtueelset menetlust läbinud. Siiski esitati sisulised vastuväited ka nende kuude kohta ning selgitati vangla sisekorraeeskirja § 59’, § 592 ja § 593 sätestatule tuginedes elektriseadmete kasutamise korda ja tasu arvestamise aluseid. Seejuures eitati raha võtmist vabastamisfondist ja märgiti, et kuna kaebaja isikuarvele ei ole raha laekunud, pole talle elektriseadme tasude kinnipidamisega reaalset kahju tekkinud. 24.10.2008 esitatud täienduses (tl. 32) väitis kaebaja, et vangla jätkab elektriseadmete eest tasu maha võtmist vabanemisfondist, kuigi teekann, mille eest seda võetakse on laos ja tema ise juba kolmandat kuud kartseris. 1 1 Kohtuistungil jäi M. K oma väidete ja nõuete juurde, kuid märkis, et kui on olemas elektriseadmete kasutamist reguleeriv õigusakt, on ta valmis jääma oma nõude juurde ainult selles osas, mil ta neid tegelikult ei kasutanud. Viru Vangla esindajad jäid samuti kirjalikult esitatu juurde, selgitasid kaebaja isikuarvetega seonduvat ja kinnitasid veelkord, et tema vabanemisfondist ei ole raha maha võetud, isiklik konto aga on miinuses. KOHTU PÕHJENDUSED M. K kirjalikest ja suulistes väidetest (tl. 1-2, 22-24 ja 42) nähtuvalt on tema kaebusel kolm põhjust. Esiteks arvab ta, et kehtivad õigusaktid üldse ei näegi ette talle kuuluva teekannu eest mingi tasu võtmist ning lisaks poleks seda tohtinud teha tema vabanemisforni arvelt ega aja eest mil ta oli kartseris ega saanud kannu kasutada. Vangistuse täideviimise korda ja korraldust reguleerib vangistusseadus. Elektriseadmete kasutamist käsitleb selle § 31, mille alates 01.06.2008 kehtiva redaktsiooni lõigetes kolm ja neli on kehtestatud, et kinnipeetaval tuleb kanda kulud lähtuvalt elektriseadme võimsusest, arvestusperioodi pikkuseks on üks kuu ning nende määra, arvestamise ja hüvitamise korra kehtestab justiitsminister määrusega. Seaduseandja ei ole seejuures küll otseselt ära nimetanud käesoleva kohtuvaidluse põhjustanud teekannu, kuid ilmselgelt pole kõigi olemasolevate elektriseadmete loetlemine seaduses võimalik ning tinglikult saab ka keedukannu käsitleda vaba aja veetmiseks vajaliku esemena. Täpsemalt on elektriseadmete kasutamise kulude temaatika käsitletud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr. 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ kaheteistkümnendas peatükis. Alates 01.06.2008 kehtestavad selle § 59’ lg. 1 ja 2 elektriseadmete kasutamise määrad vastavalt nende võimsusele ja arvule. Kasutamise aja järgi kulude arvestamist aga pole ette nähtud. Erinevatest aegadest pärinevad M. K isikuarve väljavõtted (tl. 4-5, 8, 26, 27, 34 ja 47) näitavad, et käesoleva aasta juunist arvates on talle kohaldatud 45 krooni suurust kuutasu. Kuna elektrikeedukannu võimsus on ilmselgelt enam kui 100W, on selline määr vastavuses eelnimetatud õigusaktiga. Maikuu tasu on päevadele (tl. 28) ümberarvutatult väiksem ja lähtub teistsugusest määrast, sest siis „Vangla sisekorraeeskiri“ veel konkreetseid tasumäärasid ei sisaldanud ning juba nimetatud § 59’ lg. 1 oli kehtestatud vaid see, et kinnipeetaval tuleb kanda isiklike asjade kasutamise kulud. Täpselt sama põhimõte oli kirjas ka vangistusseaduse § 31 lg. 3 varasemas redaktsioonis. Seega on sisaldub õigusaktides nii õigus võtta elektriseadmete kasutamise eest tasu kui ka selle arvestamise kord ja määrad. „Vangla sisekorraeeskirja“ § 593 lg. 2 kehtestatu kohaselt arvatakse kinnipeetava poolt isiklike elektriseadmete kasutamisest tekkinud kulu tema isikuarvelt maha arvestuskuule eelneva kuu
3. kuupäevaks. Sama eeskirja § 592 on kehtestatud, et kui kinnipeetav soovib vanglast ajutiselt eemal olles elektriseadme eest tasu mitte maksta, tuleb tal see vangla lattu hoiule anda, esitada taotlus tasu vähendamiseks ja tasuda 10 krooni arvestusega seotud lisakulude eest. M. K on tema enda väidetel (tl. 1-2, 22-24 ja 42) viibinud 02.06.2008 kuni 09.06.2008 Tartu Vanglas ja 29.07.2008 kuni 28.10.2008 kartseris, andnud teekannu kartseri lattu, kuid pole avaldust kirjutanud ega vastavat tasu maksnud. Viimatinimetatud väite tõesust kinnitavad ka eelnevalt juba loetletud isikuarve väljavõtted. Seega ei olnud Viru Vanglal mingit kohustust elektriseadme kasutamise tasu vähendamiseks ja asjaolu, et ta on seda kaebaja kahe vaide rahuldamise läbi teinud (tl. 3 ja 33), on õigusaktidest mittetulenev soodustus. Kinnipeetavate isikuarvega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse § 44 neljas lõikes. Sätestatust järeldub, et kinnipeetavaa isikuarvel on kaks eraldi osa – vabanemistoetusena hoiustatud osa ja vanglasiseseks kasutamiseks mõeldud osa. Eelnevalt juba loetletud isikuarve väljatrükid võivad olla küll veidi raskesti mõistetavad, kuid neist saab siiski aru, et M. K vabanemisfondi kogutud 2690 kroonist pole mingeid mahaarvamisi tehtud, tema vanglasiseseks kasutamiseks mõeldud osa aga on 183 krooniga miinuses. Täpselt niiviisi on asja kaebajale selgitatud ka tema keedukannu kasutamise loa kehtetuks tunnistamise kohta vormistatud otsustuses (tl. 46) ja talle 27.11.2008 väljastatud isikuarve väljatrükis (tl. 47). Eeldatavalt väheneb see võlg mõnevõrra, sest kohtuistungil märkis 2 2 vastustaja esindaja, et vastava vaide rahuldamise tõttu tehakse lähiajal sellest tulenev tagastus (tl. 44). Eeltoodu kohaselt ei vasta ükski M. K nõude alustest tegelikkusele, mistõttu on esitatud kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kumbki menetlusosalistest oma kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Seega jäävad võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3