KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september

) § 24 lg. 1 ja § 93 alusel. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejate väited on paljasõnalised ning tuginevad oletustele. Et hagejad testamendist ei teadnud, ei tähenda, et see oleks võltsitud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg. 3 alusel eeldatakse dokumendi ehtsust. M. S. soovi pärandada vara kostjale tõendavad ka tema varasemad kodused testamendid 3. aprillist 2004. a. ja 26. veebruarist 2005. a. Esimese astme kohtu otsus 19. veebruari 2008. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hagejate kanda.

§ 24lg.

1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, kirjutades selle algusest lõpuni oma käega ja märkides ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Omakäeliselt kirjutatud testamendile kirjutab testaator ise alla.

§ 93tulenevalt on testament tühine Ts

ÜS-s sätestatud alustel, samuti, kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad. TsÜS § 83 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. M. S. kodune testament kannab

1. augusti
2. a. kuupäeva ja selle koostajaks on märgitud M. S.. Hagejad on seisukohal, et M. S. ei saanud ise testamenti kirjutada, sest ütles nii hagejatele kui teistele isikutele, et ei ole testamenti teinud ega tee seda kellegi kasuks. Hagejate seisukohta kinnitavad tunnistajad S. K. ja S. S.. Vastupidisele seisukohale on jõudnud eksperdid kohtuasjas määratud käekirjaekspertiisis. Eksperdiarvamuse kohaselt on
3. augusti
4. a. kodune testament kirjutatud ja allkirjastatud M. S. poolt. Ekspertiisiaktile lisatud hindamisskaala kohaselt on eksperdi vastus antud kategoorilises jaatavas vormis, mille kohaselt ei ole reaalne, et kirjutajaks on keegi teine isik. Seega lükkab eksperdiarvamus hagejate väited kahtluseta ümber. Hagejate seisukohti ja tunnistajate ütlusi arvestades on küll tõenäoline, et M. S. eitas testamendi tegemise kavatsust nii hagejatele kui tunnistajatele, kuid see ei tõenda, et ta testamenti ei teinud. Testamendi tegemise eitamiseks võis M. S.l olla mitmeid erinevaid põhjusi. Samuti ei tõenda testamendi võltsitust tunnistajate ütlused muude M. S.ga seonduvate asjaolude kohta. Hagejad toetusid asjaolule, et testament on formuleeritud ebatäpselt – kirjas on ainult tänava nimetus; ei ole selge, mida mõistetakse maja ja sisustuse all; küsitavusi tekitab mõiste 3 „olin selge mõistuse juures” ja „keegi mind ei sundinud”. Seega toetuvad hagejad sisuliselt asjaolule, et testamendi korraldused on arusaamatud või mõttetud. Kohus sellega ei nõustu. Testamendis on selgelt väljendatud M. S. tahe pärandada kogu oma vara kostjale. Puuduvad tõendid selle kohta, et M. S.le kuuluks vara mõnes teises linnas XXXX XXX XX, samuti selle kohta, et testaatorit oleks testamendi tegemiseks sunnitud või ta ei olnud testamendi kirjutamise ajal selge mõistuse juures. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses paluvad R. S. ja A. R. maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. M. S. ei olnud apellantidele teadaolevalt ühtegi testamenti teinud ja oli kinnitanud apellantidele ja teistele lähedal seisvatele isikutele, et ei tee testamenti kellegi kasuks. Väheusutav on, et ta tegi korraldusi võõra isiku kasuks. Vaidlustatav testament ei ole kirjutatud ega allkirjastatud M. S. poolt või on teda selleks mõjutatud tegema, kasutades ära tema tervislikku seisundit ja alkoholisõltuvust. Apellandid, tunnistajad ja esindaja on võrrelnud väidetava allkirjastatud testamendiga mitmeid M. S. poolt allkirjastatud olulisi dokumente, millest järeldub, et ühelgi dokumendil ei ole identset allkirja. M. S. ei kirjutanud kunagi oma allkirja algustähega „M“. Allkiri oli alati korrektselt, ainult nimena „S.“ või „M. S.“ välja kirjutatud. Sellest tulenevalt saab väita, et testaator ei ole testamenti isiklikult allkirjastanud ja allkiri ei ole ehtne. Testaator on väidetavalt kirjutanud kolm kodust testamenti
5. aprillil
6. a.,
7. veebruaril
8. a. ja
9. augustil
10. a. Igal vormistatud testamendil on silmnähtav erinevus.

§ 24

kohaselt võib isik oma surma puhuks teha korraldusi omakäelise koduse testamendiga. Selleks peab kodune testament olema korrektselt kirjutatud omakäeliselt ja allkirjastatud testaatori poolt. Kui üks kahest nõudest ei ole täidetud, on testament

§ 93ja Ts

ÜS § 83 lg. 1 kohaselt tühine. Testament peab olema kirjutatud oma käega ja väga täpselt. Märgitud peab olema testamendi tegemise kuupäev, testaatori nimi, sünniaeg/isikukood, selle isiku andmed, kellele vara pärandatakse ja märgitud peab olema, milline vara pärandatakse ja kas kogu vara pärandatakse. Võimalikult täpselt tuleb kasutada juriidilisi nimetusi. Väidetavalt omakäeliselt kirjutatud testamendis ei ole vajalikke nõudeid täpselt järgitud. Testamendis puudub vara täpne asukoht, märkimata on vara saaja aadress. Kahtlust tekitab testamendis kirjutatud lause „testamendi kirjutamise juures olin selge mõistuse juures“ ja „keegi mind selleks ei sundinud“. Apellandid leiavad, et koduse testamendi asjaolud on ebaselged. Testamendi sisus puudub täpsus, millest saab järeldada, et testamenti ei ole kirjutanud testaator või on see tema poolt osaliselt kirjutatud või on teda mõjutatud seda kirjutama. Testaatori allkiri ei ole ehtne. Kui testaator oleks soovinud pärandada oma vara vastustajale, oleks tal olnud võimalus kirjutada testament tunnistajate juuresolekul. Kohtuliku ekspertiisi tulemustega apellandid ei nõustu, on alust arvata, et ekspertiis on läbi viidud pealiskaudselt. Maakohus ei ole hinnanud tunnistajate ütlusi objektiivselt. Tähelepanuta on jäetud apellantide taotlus lükata kohtuistung edasi, et kuulata üle kohtusse ilmumata jäänud olulisi ütlusi andvad tunnistajad. Objektiivsetel asjaoludel jäi ilmumata E. O., kes on kinnitanud, et testaatori allkiri testamendil ei ole ehtne, aga samuti, et testaatori suhe vastustajaga oli pealiskaudne ning et testaatoril oli alkoholisõltuvus ning ta tarvitas pidevalt rahusteid. Üle kuulamata jäi ka K. S., kes on kinnitanud, et mõeldamatu on, et testaator kirjutas testamendi võõrale isikule ja veel kellele; ta ei lubanud seda kellelegi teha ja väitis sugulastele, et „kui pärite, siis pärite“. Kohus lähtus vaid ekspertiisi tulemustest, mis apellantide seisukohast lähtudes ei ole põhjendatud. 4 Apellandid taotlesid kohtusse ilmunud ja kohtu koridoris viibinud vastustaja osavõttu kohtuistungist, et teda vahetult küsitleda, kohus apellantide taotlust ei rahuldanud. Apellantidel on alust arvata, et esindaja selgitused ei tugine tõestele asjaoludele. Vastustaja esindajal U. J.il ei olnud õigust olla kohtus esindajaks tulenevalt TsMS § 218 lõikest 1. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellantide väited, et M. S.t on mõjutatud testamenti tegema, tuleb jätta tähelepanuta, kuna hagiavalduses sellele asjaolule tuginetud ei ole. Hagejad tuginesid hagiavalduses üksnes sellele, et testamenti ei ole kirjutanud ega allkirjastanud M. S.. Samal põhjusel tuleb jätta tähelepanuta väide, et testamenti ei ole formuleeritud selgelt või et testaatorit on mõjutatud testamenti tegema, kasutades ära tema terviseseisundit ja alkoholisõltuvust. Puuduvad alused testamendi tühiseks tunnistamiseks

§ 93alusel.

Tunnistajate ütlustega ei saa ümber lükata eksperdiarvamust, mille kohaselt testamendi kirjutajaks on M.S. U. J. võib olla esindajaks kohtus kooskõlas TsMS § 218 lg. 1 punktiga

1. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus on piisavalt motiveeritud, kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Hagi alusena on apellandid tuginenud üksnes väitele, et vaidlusalust testamenti ei ole kirjutanud testaator, seega, et testament on võltsitud. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning tõendite alusel tehtud järeldustega ega pea võimalikuks eksperdiarvamust ning tunnistajate ütlusi teisiti hinnata, kui neid hindas maakohus. Apellatsioonkaebus ei sisalda väiteid, mis võiksid tekitada kahtlust ekspertide asjatundlikkuses või nende sõltumatuses. Asjaolust, et käekirjaekspertiis ei kinnitanud apellantide arvamust, nagu ei oleks testaator vaidlusalust testamenti kirjutanud, eksperdiarvamuse kahtluse alla seadmiseks ei piisa. Et eksperdiarvamus ei ole ebaselge, vasturääkiv ega puudulik, siis ei ole TsMS § 304 lõikes 1 sätestatud aluseid kordusekspertiisi määramiseks ja apellatsioonkaebuse vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.
2. jaanuari
3. a. kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja poolel on olnud võimalus ilmunud tunnistajaid esimesena küsitleda, tunnistajatele on nende protokollitud ütlused ette loetud ning nad on kirjapandu õigsust kinnitanud, kummalgi poolel ei ole aga tunnistajate ülekuulamise osas mingeid märkusi olnud (tl. 143 pöördel ja 146). Ka hiljem ei ole hageja poolel protokolli kohta tunnistajate ülekuulamist puudutavas osas mingeid märkusi olnud (tl. 149). TsMS § 55 lause 1 kohaselt saab kohtuistungi või muu menetlustoimingu vorminõuete järgimist tõendada üksnes protokolliga. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks hageja poolele esimese astme kohtus antud adekvaatset võimalust tunnistajaid küsitleda, on paljasõnaline ja vastuolus kohtuistungi protokolliga, seega ei ole see põhjendatud ning taotlus tunnistajate korduvaks ülekuulamiseks tuleb juba ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Pealegi ei ole apellandid kaebuses märkinud, milliste asjaolude osas oleks tunnistajate täiendav ülekuulamine vajalik. Seegi on aluseks taotluse rahuldamata jätmisele. Ülejäänud apellatsioonkaebuse taotlused lahendas kolleegium ringkonnakohtu istungil. Et testamenti vaidlustasid hagejad üksnes selle võltsitusele tuginedes, siis ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited, nagu oleks testaatorit mõjutatud testamenti tegema või kasutatud ära tema alkoholi- või muud sõltuvust. Need väited on iseenesest vastuolus ka väitega, millele hagejad hagi rajasid, sest kui testamenti ei oleks koostatud, siis ei saaks rääkida kellegi või millegi mõjul testamendi koostamisest. Nii on apellatsioonkaebus iseenesest vastuoluline. 5 Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, mis puudutab vastustaja esindaja õigust olla lepinguliseks esindajaks kohtumenetluses, sest U. J. vastab TsMS § 218 lg. 1 p. 21 nõuetele (tl. 34). Apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele sisaldub vastus juba maakohtu otsuse põhjenduses. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 162 lõikele 1, §-s 171 sätestatu mõttele ja § 165 lõikele 1 jätta võrdsetes osades hagejate kanda. Margo Klaar Gaida Kivinurm Malle Seppik