3-08-452/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-452 Haldusasi A.G kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
2. jaanuari 2008 otsuse nr 04-08 peale. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. mail 2008 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja A.G; Esindaja: Aleksander Strelov Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet; Esindaja Margot Pellmas RESOLUTSIOON
4. Jätta A.G kaebus rahuldamata.
5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
7. märtsil 2008 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotleb A.G Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (edaspidi: KMA)
8. jaanuari 2008 otsuse nr 04-08 tühistamist. Nimetatud otsusega jättis KMA rahuldamata A.G vaide toimingu peale, mis seisnes A.G poolt esitatud erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmises. Sooviavalduse rahuldamata jätmisest teatas KMA A.G-le
9. novembri 2007 motiveeritud kirjaga nr 15.324/52795-
10. Kaebust, kohtuistungil kirjalikult esitatud kohtukõne teksti ning kohtuistungil kaebuse esitaja poolt suuliselt väljendatut silmas pidades, leiab kohus, et kaebust tuleb mõista 1 selliselt, et A.G taotleb KMA
11. novembri 2007 kirjas nr 15.3-24/52795-1 väljendatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist ning KMA kohustamist erandina siseriigis elamisloa taotluse esitamise sooviavalduse uueks läbivaatamiseks.
12. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et kuivõrd välismaalaste seadus (VMS) jõustus pärast Eesti Vabariigi Põhiseaduse jõustumist ning sellel puudub tagasiulatuv jõud, siis laienevad VMS sätted üksnes neile isikutele, kes on saabunud Eestisse pärast VMS jõustumist, mitte aga kaebuse esitaja suhtes, kes saabus Eestisse juba
13. aastal. Kaebuse esitaja märgib, et VMS sätted piiravad tema põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi, moonutades nende iseloomu. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et VMS teatud normid on vastuolus VMS preambulis sätestatud eesmärgiga luua välismaalastele turvatunne.
14. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tulenevalt
15. aastal Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest, mis puudutavad NSVL relvajõududes teeninud isikute staatust ja sotsiaalseid garantiisid, viibib ta Eestis seaduslikult. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et Vene Föderatsioon on väljendanud seisukohta, et kaebuse esitaja ei ole isikuks, kellele laieneks Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud tagasivõtuleping, kuna kaebuse esitajal ei puudu Eestis viibimiseks seaduslik alus. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et tema suhtes kuuluvad kohaldamisele Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta ning direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta.
16. Kaebuse esitaja väitel ei ole KMA arvestanud ka asjaoluga, et tal puudub võimalus Eestist välja sõita, kuna tal ei ole reisidokumenti ning Vene Föderatsiooni Suursaatkonnas keeldutakse talle reisidokumendi väljastamisest. Sellega seoses märgib kaebuse esitaja, et kohustust taotleda Eesti elamisluba Vene Föderatsioonis asuvas Eesti välisesinduses oleks tal võimalik üksnes õigusrikkumist toime pannes, sest tal puudub Venemaale minekuks vajalik dokument ning seetõttu on KMA otsus kaebuse esitaja hinnangul vastuolus HMS §63 lg 2 p 4, 5 ja lg
18. Kaebuse esitaja leiab, et KMA on tema sooviavalduse menetlemisel jätnud arvestamata asjaoluga, et kaebuse esitaja tervislik seisund ei võimalda tal lahkuda välismaale, taotlemaks elamisluba Eesti välisesindusest. Seejuures viitab kaebuse esitaja asjaolule, et ka väljasaatmiskeskusest vabastati ta tervisliku seisundi tõttu ning kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja täiendavalt, et tal III astme hüpertooniatõbi, mis tähendab reaalset ja pidevat infarktivõi insuldiohtu. Kaebuse esitaja rõhutab, et tema tervislik seisund vajab igapäevast jälgimist, kontrolli, perekonnaliikmete tähelepanu ning viivitamatu abi osutamist eluohtliku seisundi korral.
19. Samuti leiab kaebuse esitaja, et KMA on jätnud arvestamata asjaoluga, et kaebuse esitaja ja tema perekond elab Eestis alates
20. aastast ning kaebuse esitaja soovis taotleda elamisluba oma perekonnaga ühinemiseks Eestis. Märkides, et tema perekond ei ole nõus Eestist lahkuma, toob kaebuse esitaja välja, et elamisloa taotlemiseks välismaale minnes katkeksid tema perekondlikud suhted, kuivõrd sellele järgneks 10-aastane sissesõidukeeld.
21. Kaebuse esitaja sõnul on ta ka varem korduvalt elamisloa taotlusi Eestis esitanud ning KMA on need menetlusse võtnud.
22. Ka leiab kaebuse esitaja, et KMA otsus rikub tema õigust vallata, kasutada ja käsutada oma omandit, arvestades, et Eestis asub kaebuse esitaja kinnis- ja muu vara. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
23. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei pea A.G kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja märgib esiteks, et siseriigis elamisloa taotluse esitamise sooviavalduse rahuldamine on võimalik, kui isikul puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesindusest ning selliste mõjuvate põhjustena on käsitatavad isikust sõltumatud asjaolud, mida isik ette ei saanud näha. A.G ei ole vastustaja väitel selliseid põhjusi aga välja toonud. Muuhulgas viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu seisukohale haldusasjas 3-06-651, mille kohaselt on VMS § 111 lg 2 toodud siseriigis tähtajalise elamisloa taotlemise õigust omavate isikute ühisteks tunnusteks üldreeglina viibimine Eestis seaduslikul alusel ja/või suur tõenäosus, et tähtajalise elamisloa taotlus kuulub rahuldamisele.
24. Vastustaja selgitab, et A.G on Vene Föderatsiooni kodanik, kellele anti erandina Vabariigi Valitsuse 11.07.1996 korraldusega nr 654-k tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 11.07.2001 ning siseministri 19.07.2001 käskkirjaga nr 315 keelduti A.G-le tähtajalise elamisloa pikendamisest, kusjuures pikendamisest keeldumine on läbinud kohtuliku kontrolli, päädides Riigikohtu 18.03.2003 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-12-03, millega jäeti A.G kassatsioonkaebus rahuldamata. Samuti märgib vastustaja, et KMA 18.07.2003 ettekirjutusega kohustati A.G-d lahkuma Eesti Vabariigist hiljemalt 15.09.
25. Vastustaja leiab, et A.G ebaseaduslik viibimine ei saa olla käsitletav mõjuva põhjusena erandina Eestis elamisloa taotlemiseks, kuna seaduserikkumisega ei saa kaebaja tuletada endale mingeid õigusi, sh ka õigust esitada elamisloa taotlust siseriigis.
26. KMA on seisukohal, et A.G tervislik seisund võimaldab kaebajal reisida Vene Föderatsiooni ja taotleda Eesti Vabariigi välisesinduses tähtajalist elamisluba, kuna ei ole tõendatud, et A.G tervislik seisund ei võimalda transpordivahendite kasutamist, piiriületust ning Eesti välisesindusse pöördumist. KMA märgib samuti, et väljasaatmiskeskuse arsti arvamuse kohaselt oli A.G tervislik seisund rahuldav. Samuti leiab vastustaja, et arstiabi saamine on A.G-le tagatud ka tema kodakondsusjärgses riigis.
27. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu määrusele haldusasjas nr 3-07-
28. leiab vastustaja, et kaebuse esitaja väide, et välismaalaste seadus tema suhtes ei kohaldu, on põhjendamatu.
29. Seoses reisidokumendi puudumisega leiab vastustaja, et vastavalt Vene Föderatsiooni seadusandlusele dokumenteeritakse isikud välispassiga või tagasipöördumistunnistusega pärast isiku Vene Föderatsiooni kodakondsusesse kuulumise tuvastamist isikliku avalduse alusel, ent A.G on keeldunud Vene Föderatsiooni Suursaatkonnalt endale reisidokumenti taotlemast. Samuti toob vastustaja välja, et tema praktikas ei ole esinenud juhtumeid, kus Vene Föderatsiooni Suursaatkond oleks keeldunud Eestis ebaseaduslikult viibivale Vene Föderatsiooni kodanikule dokumendi väljastamisest tema isikliku ja vormikohase avalduse alusel.
30. Vastustaja leiab, et VMS § 111 lg 1 ja lg 2 kohaselt on välisesinduse kaudu elamisloa taotluse esitamise eesmärgiks vältida olukorda, kus välismaalane saabub riiki viisa alusel ja jääb ebaseaduslikult riiki sooviga siia elama asuda ning märgib, et olukord, kus välismaalane viibib elamisloa taotluse läbivaatamise ajal ebaseaduslikult riigis on õigusvastane ja keelatud. Ka märgib vastustaja, et asjaolu, et välismaalasel on varem olnud tähtajaline elamisluba, ei tähenda, et isiku järgmine taotlus ilmtingimata rahuldatakse. 3
31. Vastustaja leiab, et riive kaebaja perekonnaelule ei ole sedavõrd intensiivne, et õigustaks erandi tegemist VMS kehtestatud üldisest korrast. Seejuures märgib vastustaja ära selle, et A.G abikaasa L.G viibib alates 01.01.2005 Eestis seadusliku aluseta ning talle on tehtud ettekirjutus Eesist lahkumiseks. Vastustaja toob välja, et A.G ja tema perekonnaliikmete suhtes tehtud kohtuotsustes on korduvalt väljendatud seisukohta, et kodakondsusjärgsesse riiki elama asumine ei riku nende perekonnapõhiõigusi. Vastustaja leiab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole sisserännanutel üldist õigust perekonna ühendamiseks selle riigi territooriumil, kuhu nad on saabunud ning Eesti riik ei pea igal juhul aktsepteerima välismaalase elukohavalikut. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
32. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.G kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus mitte lubada A.G-l erandina siseriigis elamisluba taotleda, põhjendatud ning õige.
33. Esiteks tuleb märkida, et väär on kaebuse esitaja seisukoht, nagu ei laieneks talle välismaalaste seadus. Välismaalaste seaduse sätted kohalduvad kõigile Eestis viibivatele või Eestis viibida soovivatele välismaalastele, kusjuures välismaalasena tuleb käsitada kõiki isikuid, kes ei ole Eesti kodanikud. Põhjendatud ei ole ka kohtuistungil esitatud kaebuse esitaja seisukoht, nagu oleks Põhiseadus taganud kõigile isikutele võrdsed õigused, eristamata Eesti kodanikke ja välismaalasi. Põhiseadus eristab Eesti kodanikke ja välismaalasi (teiste riikide kodanikke ja kodakondsuseta isikuid) väga selgelt ning kaebuse esitajale ei tulene Põhiseadusest õigust Eestis viibida ega nõuda, et tema suhtes ei kohaldataks välismaalaste suhtes kehtivat regulatsiooni. Kaebuse esitaja ei ole mitte kunagi ega mitte ühestki õigusaktist tulenevalt olnud Eesti kodanik ning seega ei ole tal ka vähimatki alust tugineda Põhiseadusega Eesti kodanikele tagatud õigustele ja vabadustele.
34. Kaebuse esitaja väide, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel
35. aastal sõlmitud välislepingutest tulenevalt oleks tal tegelikult seaduslik alus Eestis viibimiseks, on väär. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajal elamisluba ei ole ning varem on kaebuse esitajale elamisloa pikendamisest keeldumine läbinud kohtuliku kontrolli, mille tulemusena leidis Riigikohus juba
36. märtsi
37. aastal tehtud otsuses nr 3-3-1-2-03, et A.G elamisloa pikendamisest keeldumine oli põhjendatud. Samuti ei ole vaidlust selles, et A.G-le on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning seegi on kohtuliku kontrolli läbinud. Seega on kaebuse esitajal seadusliku viibimisaluse puudumine ning Eestist lahkumise kohustus leidnud kinnitust ka jõustunud kohtuotsustes ning kõik vastupidised väited on alusetud. Seejuures Vene Föderatsiooni ametivõimude seisukoht
38. aastal sõlmitud lepingute tõlgendamise ning kaebuse esitaja ja teiste temaga sarnases olukorras olevate endise NSVL relvajõududes teeninud isikute staatuse kohta, on asjassepuutumatu ega sa olla aluseks Eesti õiguse kohaldamisel.
39. Kaebuse esitaja viide Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta ei ole asjassepuutuv, kuivõrd viidatud direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi liikmesriigi territooriumil seaduslikult elavate kolmanda riigi kodanike suhtes. Kaebuse esitaja viibib aga Eestis ilma seadusliku aluseta. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja kirjalikus kohtukõnes väljendatud seisukohaga, et nimetatud direktiivi sätted laienevad talle direktiivi artikli 3 lõike 3 punktidest 4 a ja b tulenevalt. Viimatinimetatud sätted ei reguleeri sootuks direktiivi kohaldamist, vaid nendega antakse liikmesriikidele üksnes võimalus kohaldada teatud isikute suhtes direktiiviga võrreldes soodsamaid sätteid, kui need tulenevad ühenduse või liikmesriigi sõlmitud välislepingust. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitajale ei ole antud pikaajalise elaniku elamisluba ning seega ei ole teda alust ka pikaajalise elanikuna käsitada.
40. Järgnevalt tuleb märkida, et käesolev vaidlus puudutab erandina loa andmist elamisloa taotluse esitamiseks siseriigis, mitte aga elamisloa andmist või sellest keeldumist. Kaebuse esitaja näib need kaks menetlusetappi põhjendamatult samastavat. Otsustades välismaalaste seaduse (VMS) § 111 lg 2 p 6 alusel, kas anda isikule erandina luba esitada elamisloa taotlus Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, ei otsustata isikule viibimisaluse andmise üle. VMS 111 lõikes 1 sätestatud üldreegli kohaselt tuleb elamisloa taotlus esitada Eesti välisesindusele. Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida seda, et isikud saaksid elamisluba taotleda olukorras, kus nad on Eestisse kas ebaseaduslikult sisenenud või jäänud Eestisse ebaseaduslikult pärast viibimisaluse (näiteks elamisloa, viisa) kehtivuse lõppemist. Erandina võib elamisluba taotleda Kodakondsus- ja Migratsiooniametist eelviidatud paragrahvi
41. lõikes nimetatud juhtudel. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja väitnud, et tema puhul esineks mõni VMS § 111 lg 2 punktides 1-5 või 7-13 sätestatud alus elamisloa taotlemiseks siseriigis. Seega tuleb ainsana kõne alla VMS § 111 lg 2 punkt 6, mille kohaselt võib isik esitada elamisloa taotluse otse KMA-le juhul, kui KMA on selleks erandkorras loa andnud. Sama sätte kohaselt on sellise erandliku loa andmise eelduseks see, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et mõjuvate põhjustena saavad kõne alla tulla isiku tahtest sõltumatud objektiivsed takistused. See tähendab, et igasugused subjektiivset laadi põhjused, mille tõttu isik Eesti välisesindusse elamisloa taotlust esitama minna ei soovi, ei anna alust VMS § 111 lg 2 p 6 kohaldamiseks. Muuhulgas ei ole põhjust erandi tegemiseks põhjusel, et isik, kellel puudub taotluse esitamise ajal seaduslik alus Eestis viibimiseks, kardab, et lahkudes elamisloa taotluse esitamise eesmärgil Eestist oma kodakondsusriiki, kaotab ta elamisloa taotluse hilisema rahuldamata jätmise korral võimaluse Eestisse naasta.
42. Esiteks on kaebuse esitaja väitnud, et Venemaal asuvas Eesti välisesinduses elamisloa taotluse esitamine on tema puhul välistatud halva tervisliku seisundi tõttu. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse esitaja aga tõendanud, et tema tervislik seisund oleks sedavõrd halb, et ei võimalda tal Eestist oma kodakondsusriiki lahkuda. Iseenesest ei ole poolte vahel vaidlust selles, et A.G-l esineb terviseprobleeme ega ka selles, et tema tervislik seisund oli asjaoluks, mis tingis tema vabastamise KMA väljasaatmiskeskusest. See ei tähenda aga, et kaebuse esitaja tervislik seisund ei võimaldaks tal transpordivahendite kasutamist, piiri ületamist, või Vene Föderatsiooni territooriumil viibimist. Kaebuse esitaja väide, et tema tervislik seisund vajab pideval jälgimist, võib olla tõene, ent sellest ei saa teha järeldust, et kaebuse esitaja terviseseisundit oleks tingimata igapäevaselt vajalik jälgida Eestis või et seda ei saaks teha Venemaal. Mingisugust põhjust ei ole eeldada, et Venemaa territooriumil ei oleks võimalik Vene Föderatsiooni kodanikul saada vajalikku arstiabi. Tõsi võib olla ka see, et kaebuse esitaja tervisliku seisundi tõttu on raskendatud või ebasoovitav reisimine üksinda, ent see ei tähenda, et piiri ületamine oleks objektiivselt võimatu. Vajadusel korral on kaebuse esitajal võimalik reisida koos saatjaga, kelleks võib muuhulgas olla tema abikaasa, kellel vastustaja väitel samuti Eestis viibimiseks seaduslikku alust ei ole ning kes peaks samuti Eestist lahkuma. See, et kaebuse esitaja abikaasa Eestist lahkuda ei soovi, ei takista kaebuse esitajat endale mõnd teist saatjat leidmast. 5
43. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et KMA otsus erandi tegemisest keeldumise kohta rikub kaebuse esitaja omandiõigust, kuna kaebuse esitajal on Eestis kinnis- ja muu vara. Kaebuse esitaja õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ei ole piiramatu ning omandiõiguse teostamise soov ei võta kaebuse esitajalt kohustust täita teistest õigusnormidest tulenevaid kohustusi. Omandiõiguse teostamise soov ei saa mingil juhul olla objektiivseks takistuseks elamisloa taotlemiseks välisesinduses. Kuivõrd elamisloa taotlemiseks VMS 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi tegemisel ei otsustata elamisloa andmise või sellest keeldumise üle, siis tuleb asuda seisukohale, et erandi tegemise otsustamisel tuleb vaadelda üksnes esitatava elamisloa taotluse menetluse perioodi, mitte aga seda aega, mis järgneb esitatud taotluse kohta sisulise otsuse langetamisele. See tähendab, et isik ei saa VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi vajalikkust põhjendada sellega, et elamisloa taotluse rahuldamata jätmise (elamisloa andmisest keeldumise) korral ei oleks tal võimalik Eestisse naasta ning siin oma omandiõigust soovi kohaselt teostada. Isiku omandisuhted saaksid VMS § 111 lg 2 punktis 6 nimetatud mõjuvate põhjustena kõne alla tulla üksnes juhul, kui kaebuse esitaja omandiõigusi rikuks äärmiselt intensiivselt võimatus viibida enda vara juures kuni elamisloa kohta sisulisel otsuse tegemiseni – näiteks kui oleks põhjust eeldada, et taotluse esitamiseks välisriiki minemise ja elamisloa osas otsuse tegemise vahelisel ajal võiks isikule kuuluv vara tema äraoleku tõttu hävida ning seda ei oleks võimalik vältida muul mõistlikul moel, kui isiku enda kohalviibimisega. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid aga ei esine. Seega on põhjendamatu kaebuse esitaja väide, et tema suhtes oleks tulnud VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erand teha omandiõiguse kaitse eesmärgil.
44. Asjaolu, et elamisloa taotlemisega Eesti välisesinduses kaasnevad kaebuse esitaja jaoks kulud, ei saa põhimõtteliselt olla mõjuvaks põhjuseks VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi tegemisel. Tuleb tähele panna, et kaebuse esitajal puudub seadusest tulenevalt õigus Eestis viibida ning õiguskuuleka käitumise korral peakski ta viibima oma kodakondsusriigis või mõnes muus riigis, kus viibimiseks tal seaduslik alus oleks. Sisuliselt on välisesindusest elamisloa taotlemisega kaasnevate täiendavate kulude põhjuseks kaebuse esitaja enda õigusvastane käitumine. Lisaks sellele on kaebuse esitaja väitnud, et tal on Eestis kinnis- ja muud vara. Ka sellise vara arvelt (vara müües, vara tagatisel laenu võttes vms) on kaebuse esitajal võimalik oma kodakondsusriiki reisimist finantseerida. Muuhulgas märkis vastustaja kohtuistungil, et kaebuse esitajal oleks võimalik taotleda raha ka Eesti Migratsioonifondist, ent sedagi ei näi kaebuse esitaja teinud olevat. Eeltoodu põhjal on ilmne, et Eesti välisesindusse minemisega (sealhulgas vajadusel koos kaebuse esitaja terviseseisundit kontrolliva saatjaga) seotud kulud ei ole objektiivseks takistuseks taotluse esitamisel Eesti välisesinduses. Samuti ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitaja poolt välja toodud asjaolu, et ta ei tunne Venemaal kedagi ning tal ei ole seal kusagil elada. Kaebuse esitaja ei ole seejuures vastu vaielnud vastustaja väitele, et ta on saanud Ameerika abiprogrammi raames StPeterburgis korteri.
45. Kaebuse esitaja väide, et siseriigis elamisloa taotluse esitamise mittevõimaldamine rikub tema perekonnapõhiõigusi, ei ole samuti põhjendatud. Kuivõrd käesoleval ajal ei ole kaebuse esitajal seaduslikku alust Eestis viibida, siis ei saa kohustus minna elamisloa taotluse esitamiseks välismaal asuvasse Eesti välisesindusse kuidagimoodi rikkuda tema õigust elada koos oma perekonnaga. Kohus rõhutab veelkord, et see, kas kaebuse esitaja perekondlikud ja muud sotsiaalsed sidemed on sellised, et kaebuse esitajale tuleks anda Eestis elamisluba, otsustatakse elamisloa taotluse sisulise läbivaatamise käigus, mitte aga VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi tegemisel. Asjaolu, et kaebuse esitajal ei ole taotluse esitamiseks Vene Föderatsiooni minemise ning esitatava taotluse osas otsuse tegemise vahelisel ajal võimalik 6 oma perekonnaga koos viibida, ei ole selline mõjuv põhjus, mis õigustaks erandi tegemist. Juhul kui kaebuse esitaja elamisloa taotlus aga rahuldamata jäetakse, siis on perekonnaelu elamise takistuseks elamisloa andmisest keeldumine, mitte aga see, et kaebuse esitajal ei võimaldatud elamisloa taotlust esitada siseriigis. Arusaadavalt soovib kaebuse esitaja elamisloa taotlust siseriigis esitada kartuses, et elamisloa taotlust ei rahuldata ning juhul kui ta saaks taotluse esitada Eestis, oleks tal praktiliselt võimalik Eestis ebaseaduslikult edasi viibida. See ei ole aga kindlasti mõjuvaks põhjuseks VMS § 111 lg 6 p 2 mõistes.
46. Mis puudutab kaebuse esitaja viidet Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta, siis nimetatud direktiiv ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna see puudutab olukordi, kus perekonda soovivad ühendada Euroopa Liidu liikmesriigis seaduslikul alusel viibiv kolmanda riigi kodanik ning tema välismaal elav (või erandina juba Euroopa Liidu liikmesriiki saabunud) perekonnaliige. Seega eeldab direktiivi kohaldamine ennekõike seda, et vähemalt üks ühendatava perekonna liikmetest viibib Euroopa Liidu liikmesriigis seaduslikul alusel. Käesoleval juhul ei nähtu aga, et kaebuse esitaja või mõni tema perekonnaliikmetest nimetatud direktiivi artikli 4 mõistes viibiks Eestis seaduslikul alusel. Lisaks sellele ei tulene direktiivist mitte kuidagi, et liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel ei võiks nõuda vastava taotluse esitamist välisriigis asuvas liikmesriigi välisesinduses või et tingimata peaks andma võimaluse esitada taotlus siseriigis.
47. Kaebuse esitaja väide, et tal puudub võimalus minna Vene Föderatsioonis asuvasse Eesti välisesindusse seetõttu, et tal puudub vajalik reisidokument ning Vene Föderatsiooni Suursaatkond keeldub talle dokumendi väljastamisest, ei ole tõsiseltvõetav. Vastustaja tõi välja, et kaebuse esitajale on korduvalt tehtud ettepanek esitada saatkonnale vastav taotlus dokumendi saamiseks, ent kaebuse esitaja ei ole nõustunud seda täitma ja saatkonnale esitama. Kaebuse esitaja sellele vastustaja väitele vastu vaielnud ei ole. Samuti ei ole kaebuse esitaja esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tema kodakondsusriigi diplomaatiline esindus tema dokumenteerimisest keeldub. Ei ole ka usutav, et Vene Föderatsiooni ametivõimudel oleks Vene Föderatsiooni siseriiklikust õigusest tulenev takistus A.G-le reisidokumendi andmiseks või tema lubamiseks Vene Föderatsiooni. Kaebuse esitaja on kohtule esitanud koopia Vene Föderatsiooni Suursaatkonna stendil olevast teatest, mille kohaselt on dokumendi taotlemiseks väidetavalt vaja esitada kehtiv dokument koos elamisloaga. Kohtule ei ole teada, millistel asjaoludel või milliste olukordade reguleerimiseks selline teade saatkonna stendile on pandud, ent kindlasti ei ole stendile paigutatud teadet põhjust käsitada õigusallikana, millest saaks vääramatult järeldada, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond A.G dokumenteerimisest keeldub. Kui Vene ametivõimud reisidokumendi andmisest aga õigusvastaselt keelduvad, on A.G-l võimalik seda vaidlustada Vene õigusaktides sätestatud korras. Seega tuleb asuda seisukohale, et Venemaale sisenemiseks vajaliku dokumendi puudumine on tingitud A.G enda tegevusetusest, ega ole seega vaadeldav objektiivse takistusena
48. Kaebuse esitaja väitele, et varem on KMA lubanud kaebuse esitajal esitada taotlusi otse KMA-le, vaidles vastustaja kohtuistungil vastu. Kaebuse esitaja seda väidet kuidagi tõendanud ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja taotlenud elamisloa pikendamist
49. aastal, mil taotlus jäeti rahuldamata, ent selle taotluse esitamise ajal oli kaebuse esitaja õiguslik olukord arusaadavalt teistsugune, kuivõrd toona esitas ta elamisloa pikendamise taotluse ajal, mil tal oli kehtiv tähtajaline elamisluba. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, kaugeltki mitte tõendanud, et KMA oleks tema esitatud elamisloa taotlusi ka hiljem menetluse võtnud. Teisalt tuleb aga märkida, et isegi kui leiaks tõendamist, et KMA on varem kaebuse esitajale VMS § 7 111 lg 2 p 6 alusel erandina elamisloa taotlemist siseriigis võimaldanud, siis ei tähenda see, et samamoodi peaks toimima ka käesoleval juhul ja edaspidi. Erandi tegemise põhjendatust tuleb KMA-l hinnata igakordselt.
50. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on tehtud otsus kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kada. Kristjan Siigur kohtunik 8