-s sätestatud viivisemäärast. Ebamõistlikult suure viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja taotleb viivise vähendamist
alusel
-s sätestatud määrani (0,03% päevas) ja viivise väljamõistmist aja eest kuni kohtusse pöördumiseni. Hageja viivitas kohtusse pöördumisega üle poole aasta, tekitades sellega ulatusliku viivisenõude. Hageja on asunud seega oma õigusi kuritarvitama ning viivisenõude eesmärk on kahju tekitamine kostjale. Et hageja ei ole asunud võlasummat varem nõudma, näitab samuti, et hagejale ei ole nõude varasemast mittetäitmisest ja viivise mittetasumisest tekkinud kahju. Alates 17.02.2006 kuni novembri lõpuni 2007 ei nõudnud hageja kostjalt kordagi viivist, ehkki kostja oli mõnel korral viivituses ka 2006 arvete tasumisel. Hagis on märgitud varaseimaks võlas olevaks arveks arve nr 3149, mille tähtaeg oli 14.08.2007. Augustist kuni novembri lõpuni ei ole hageja aga viivisenõuet esitanud, luues sellega kostjale ettekujutuse, et viivist ei nõutagi. Arvestades kinnisvaraturul toimunud muutusi, on kostja majanduslik seisund viimase aasta jooksul oluliselt halvenenud. Kostja esitatud bilansist ja kasumiaruandest nähtub, et kostjal on käesoleva aasta esimese poolaastaga tekkinud suur kahjum. Kostjal puudub piisav hulk regulaarseid sissetulekuid. Kostja leiab, et kohtukulud tuleb jätta poolte endi kanda nii kompromissi korral kui asja lahendamisel hagimenetluses. Hagejal puudus vajadus pöörduda kohtusse, kuivõrd asjas puudub keerukas õigusvaidlus, milles kohus peaks võtma seisukoha. Kostja ei ole kunagi eitanud 2
Tegemist on tavapärase äririskiga, millest tulenevate tagajärgede eest vastutab kostja. Kostja esitatud bilansist on näha, et kostjal oli hagile vastamise ajal vabu rahalisi vahendeid ligi 300 000 krooni eest, milline summa katab mitmekordselt hageja nõude. Kostja väljatoodud kahjum 5,8 miljonit krooni on täielikult kaetud eelmiste perioodide kasumiga. Kostja omakapital on ligi 10 miljonit krooni ja jaotamata kasum 9 miljonit. Kinnistusraamatust nähtuvalt on kostjal hulgaliselt koormamata kinnisvara, mida on võimalik realiseerida. Lepingus fikseeritud viivise määr on kujunenud poolte vaba tahte alusel lepinguliste läbirääkimiste tulemusena. Ainuüksi asjaolu, et lepingus kokkulepitud viivisemäär on kõrgem kui seadusest tulenev viivis, ei muuda veel kokkulepitud viivisemäära ebamõistlikuks. Viivise määr 0,2% päevas võlgnetavalt summalt on täiesti tavapärane viivise suurus majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelistes lepingutes. Hageja on hagi esitades oma õigusi teostanud heas usus ja seaduses ettenähtud piirides. Hageja on enne hagi esitamist korduvalt pöördunud kostja poole palvega võlgnetav kohustus täita. Kostja lubas viimasele teatele esitatud vastuses põhinõude täita kolmes osas (31.01.2008, 29.02.2008 ja 31.03.2008). Kostja lubadust ei täitnud. Hageja pöördus kohtusse alles 2008 juunikuus, kui oli üheselt selge, et kostja ei kavatse oma kohustusi vabatahtlikult täita. Käesolevaks hetkeks ei ületa hageja viivisenõue kostja poolt tasumisele kuuluvat põhinõuet, mistõttu ei saa rääkida sellest, et hageja rikastuks kostja arvelt. Kostja seisukoht hageja vastusele (tl 44-47) Hageja väited selle kohta, et otsuses täitmise korra kindlaksmääramine on vastuolus poolte kokkuleppega ja seetõttu lubamatu, on asjakohatud, kuna poolte poolt lepinguga ettenähtud kohustuste täitmise aeg on möödunud ning lepingus ettenähtud tähtajaks kokkulepet enam täita võimalik ei ole. Ka lepingu kohaselt pidi kostja tasuma ostetud kütuse eest perioodiliste maksetena. Kohtuotsuse täitmise korra ettenägemine osamaksete sätestamise teel on antud juhul nii kostja kui ka hageja huvides, kuna kogu summa ühes osas tasumine ei ole kostja praegust majandusseisu arvestades võimalik. Kostja pakutud osamakse suurus on selline, mida kostja suudab tasuda muude hädavajalike kohustuste täitmise kõrvalt, selliselt, et kostja saab jätkata majandustegevust. Kostja majandusseis on veelgi halvenenud, hetkel regulaarsed sissetulekud vaevu katavad jooksvad hädavajalikud kulud, ehkki kostja on vähendanud tegevuskulusid maksimaalselt võimalikus ulatuses. Enamus kostja varasid on koormatud hüpoteekidega ning neid ei ole õnnestunud müüa ka selliselt, et saada vahendeid hüpoteekidega tagatud nõuete täitmiseks. Koormamata on üksnes keldriruumid Tartus R 101 ja X 2c elamutes, mida ei ole võimalik müüa, 3
§-le 42 (tüüptingimuste tühisus) ja Riigikohtu 14.06.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (tüüptingimustes kokku lepitud ebaproportsionaalselt suure viivise nõue). Hageja käsitleb oma vastuses nõutavat viivist tasuna selle eest, et hageja on viivituses põhivõla tasumisega, s.t loeb viivist intressiks raha kasutamise eest. Intressimäär 0,2% päevas moodustab aastaintressiks 72%, milline määr on võrreldes tavapäraste laenuintressi määradega (7-9%) ülemäära kõrge ning seetõttu vastuolus heade kommetega (Riigikohtu 10.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07). Kostja osutab hageja tegevuse vastuolulisusele viivise nõudmisel, kuna hageja ei ole kuni 27.11.2007 viivist nõudnud, seejärel esitas 27.11.2007 ja 10.12.2007 võlateatised koos viivisega. Pärast seda, 02.01.2008 saatis hageja kostjale saldoteatise, millel viiviseid märgitud ei ole, mistõttu asus kostja taas arusaamisele, et hageja viiviseid ei nõua. 24.01.2008 vastuses hageja esindaja Õigusbüroo Aspekt kirjale kostja vastas, et ei tunnista viivisenõuet. Pärast seda ja enne hagi esitamist (viie kuu jooksul) ei ole kostja kordagi viivise tasumist nõudnud. Hageja tunnistab oma kirjalikus vastuses, et ootas võlgnevuse tasumist vastavalt kostja 24.01.2008 kirjas toodud graafikule, mis tähendab sisuliselt, et hageja nõustus üksnes põhivõla tasumisega
) § 113 lg 8 ja § 162 alusel
lg 1 sätestatud määrani ning ühtlasi jätta viivis täielikult välja mõistmata 31.03.2008 eelneva aja eest.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Osutatud säte on dispositiivne, andes pooltele võimaluse nii viivise suuruses, selle arvestamise korras kui tähtajas kokku leppida teisiti.
lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule, s.o samadel alustel leppetrahvi vähendamisega.
lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuigi antud sätte sõnastuse kohaselt on võimalik eristada kahte etappi – eelnevalt peab kohus tuvastama leppetrahvi (antud juhul viivise) ebamõistliku suuruse ja alles seejärel on ta õigustatud kaaluma leppetrahvi vähendamist, tuleb antud sättes mitteammendava loeteluna esitatud ja muid leppetrahvi vähendamist põhjendavaid asjaolusid hinnata nende etappide omavahelise seotuse tõttu juba leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse üle otsustamisel. Kokkuvõtlikult on kostja taotlenud viivise vähendamist põhjendustega, et viivisemäär 0,2% on iseenesest oma suuruse tõttu vastuolus heade kommetega; tüüptingimus, milles on kokku lepitud ebaproportsionaalselt suur viivis, on tühine; hageja on hagi esitamisega viivitamisel asunud oma õigusi kuritarvitama; hagejal ei ole tekkinud kahju; kostja majanduslik seis on raske ja üha halvenev. Ühtlasi on hageja viivisenõude esitamisel olnud ebajärjekindel, luues kostjas ettekujutuse, et viivist ei nõutagi, mis annaks aluse lühendada viivise arvestamise perioodi. Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks käesolevas tsiviilasjas kirjeldatud asjaoludel ei ole põhjendatud alljärgnevatel põhjustel.
Seega ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (Riigikohtu 14.06.2005 otsus nr 3-2-166-05 p 14). Kohus nõustub hagejaga, et viivise määr 0,2% on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul tavapärane ning ei ole sellises suuruses kokkulepituna ebamõistlikult suur. Eeltoodust tulenevalt isegi juhul, kui tegemist on tüüptingimusega (millele hageja vastu vaidleb), ei saa seda ainult viivise määra suurust arvestades lugeda teist poolt ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu tühiseks (
selleks ei kohusta ega viita selle vajadusele1. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides pidas Riigikohus 14.06.2005 otsuses nr 3-2-1-66-05 (p 24) võimalikuks TsK-st tulenevate põhimõtete kehtimist ka leppetrahvi või viivise nõudmisel
järgi. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on eelpoolnimetatud otsuses (p-d 18, 19) asunud seisukohale, et kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg, mil viivisenõuet peab põhjendama võlausaldaja. Seega peab käesolevas asjas hagejal kahju puudumist või nõutava viivise ebaproportsionaalsust võrreldes tekkinud kahjuga tõendama kostja, kuna viivis moodustab vaid ligikaudu poole põhivõlast. Viivise sellise suuruse juures võrreldes põhivõlaga ei ole üldjuhul alust arvata, et viivisenõude eesmärgiks on lisaks raha maksmisega viivitamisest tekkiva kahju sissenõudmise lihtsustamisele tagada võlausaldaja mingi muu huvi (nt ettenähtud tasuna raha kasutamise eest). Kostja väitis, nagu näitaks hagi nõude tekkimise ajast hilisem esitamine seda, et hagejale ei ole nõude varasemast mittetäitmisest ja viivise mittetasumisest tekkinud kahju. Kohus peab sellist seisukohta ekslikuks ja reaalse majanduselu tingimustega mittekooskäivaks. Ilma täiendavate tõenditeta jääb selline väide paljasõnaliseks, kuna majandustegevusega tegeleva kasumit taotleva ettevõtte puhul ei saa tavaliselt eeldada, et talle ei teki teise poole (rahaliste) kohustuste täitmisega kahju. Seega ei saa lugeda kostja poolt tõendatuks, et nõutav viivis on võrreldes hagejal tekkinud kahjuga ülemäära suur. Kostja on viivise vähendamist taotledes osutanud enda üha halvenevale majanduslikule olukorrale. Seda kinnitavad AS T. bilanss ja kasumiaruanne seisuga 30.09.2008 (tl 49, 50).
lg 1 nimetatud poolte majanduslikku olukorda arvestatakse alles pärast võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatuse hindamist ja teise lepingupoole õigustatud huvide kaalumist. Eelpool käsitlemist leidnud kaalutlustel leiab kohus, et kostja raske majanduslik olukord ei ole käesoleval juhul selliseks asjaoluks, mis kinnitaks tasumisele kuuluva viivise ebamõistlikku suurust ja õigustaks selle vähendamist. Kostja taotleb viivise arvestamise aja lühendamist, mõistes viivise välja alates 31.03.2008, s.o ajast, mil kostja lubas kirjas hageja esindajale (tl 36) tasuda viimase osa põhivõlast. Kostja osutab hageja ebajärjekindlusele viivisenõude esitamisel, mis on loonud kostjas ettekujutuse, et 1 P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2006. § 162, 4.2. 6
lg 1 esimese lause kohaselt arvestatakse viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, seega sõltumata tegelikust nõude esitamisest. Viivisenõude esitamiseks ei ole seaduses ette nähtud tähtaega või tingimusi (erinevalt nt leppetrahvi nõudest). Viivisenõude esitamine on piiratud vaid nõude aegumisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 144 järgi aegub kõrvalnõue koos põhinõudega, § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Antud asjas ei oleks seega aegumine poole taotlusel kohaldatav. Riigikohus märkis 06.12.2007 otsuses nr 3-2-1-10007, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest tuua kaasa selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Kohtumaterjalide põhjal on poolte vahel lepinguline suhe alates 17.02.2006, kostja seletuse järgi täitis ta oma kohustusi kuni august 2007 ja hagis märgitud esimese võlguoleva arve tasumise tähtajaks oli 14.08.2007. Kohtus on tuvastamist leidnud, et 2007 august kuni november ei ole hageja viivisenõuet (kirjalikult) esitanud, viivisenõue sisaldub esimest korda 27.11.2007 võlateatises (tl 23), kalendriaasta lõpu seisuga koostatud saldoteatises (tl 48) viivist ei ole arvestatud. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuvastatu põhjal ei saa pidada viivisenõude esitamist veidi üle kolme kuu hiljem õiguse teostamise võimaluse tekkimisest ülemäära pikaks. Samuti ei anna hageja käitumine viivise nõudmisel alust kostjal mõistlikult arvata, et hageja ei esitagi viivisenõuet. Põhivõlale viivise lisandumine maksetega hilinemise korral oli pooltevahelises lepingus kokku lepitud, seega tuli kostjal viivisenõude esitamisega arvestada, ning nende lepinguline suhe ei kestnud sedavõrd kaua, et oleks võimalik rääkida poolte vahel väljakujunenud praktikast viiviste mittenõudmise osas. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis 35 067,95 krooni ja veel sissenõutavaks mittemuutunud viivis 0,2% päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kohus peab mõistlikuks ja hea usuga kooskõlas olevaks piirata AS T. vastutust tulevikus väljamõistmisele kuuluva viivise osas lõppkokkuvõttes põhinõude suurusega. Kostja taotles kohtuotsuse täitmise korra ettenägemist kohtuotsuses selliselt, et kostja täidab kohtuotsuse osade kaupa igakuuliste 5000 krooni suuruste maksetena arvates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise korda kostja taotletud viisil, kuna ei ole tõendatud, et määratud suuruses võlgnevuse tasumine vastab reaalselt kostja maksevõimele, samuti vaidles hageja sellele vastu. Seetõttu tuleb jätta kostjalt välja mõistetava põhivõlgnevuse ja viivise tasumise viis ja kord lahendamiseks täitemenetluse raames, mis võimaldab enam arvestada nii sissenõudja huvisid kui ka kohustatud poole tegelikke maksevõimalusi. Kohtule on seadusega antud võimalus juba täitemenetluses oleva nõude sissenõudmise kontrolliks. Täitemenetluse seadustiku § 45 järgi võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku majanduslikku olukorda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi täielikult põhinõude osas, jätab hageja menetluskulud kostja kanda. Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.