KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 05.september 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1211 Haldusasi A.P kaebus Vigala Vallav

§233

avalikustab Vigala Vallavalitsus vabade põllumajandusmaade plaanid ning märkinud plaanidega tutvumise aja ja koha. 26.08.2004 avaldas vallavalitsus ajalehes „Nädaline“ vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse taotlejate nimekirjad ja nendega tutvumise aja ja koha. A.P ei ole esitanud ühtegi avaldust vabade maade kasutamiseks. Vastustaja ei välista, et kaebaja on lühiajaliselt kasvatanud loomi ja tegelenud põlluharimisega. Samas ei ole kaebaja taotlenud enda Vigala vallas registrisse kandmist kui põllumajandusega tegeleja. Kaebaja väited pikemaajalisemast ja süsteemsemast põllumajandusega tegelemisest on paljasõnalised. Vastustaja leiab, et kuna H.E oli kantud 07.04.2004 äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana, siis oli tal õigus esitada avaldus vabadele maadele. Vigala Vallavalitsusele esitas H.E Eesti Vabariigi passi ning vald käsitles teda Eesti Vabariigi kodanikuna. Alates 29.09.1994 on H.E kantud ka Vigala valla rahvastikuregistrisse. Rapla maavanem vaidleb samuti kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Kaebaja poolt väidetavalt 1994.a. esitatud avaldus on väljamõeldis, kuna tolleaegse MRS redaktsiooni järgi tohtis erastada maksimaalselt 20 ha. Kaebaja oli teadlik, et tema erastamisnõue on 14 ha ja seda ka kui vaba põllumajandusmaad välja ei pandud. Kuna kaebaja ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana, siis ei saanud ta vabu maid ka taotleda. Maatükki nr 73 taotlesid kaks isikut ja kuna isikud neile antud tähtajaks kokku ei leppinud, siis maavanem volikogu ettepanekul otsustas, kes saab. Rapla maavanema otsusega nr 700 kinnitati maa kasustusvalduse saajaks H.E. Maavanema esindaja möönab, et piiride kulgemise ettepaneku oleks kaebajale võinud varem teha. Kuid kaebaja õigusi ei ole rikutud. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja omandas 14.02.1994 Rapla maakonnas, Vigala vallas, K külas elamu ja sinna juurde kuuluvad kõrvalhooned (nimetusega „S“). Kaebaja väidetel esitas ta 07.03.1994 Vigala Vallavalitsusele avalduse 50 ha maa ja 7 ha metsa ostueesõigusega erastamiseks (tl 39). Sellel ajal kehtinud MRS §22 lg 2 sätestas, et ostueesõigusega saavad maad osta isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus maad osta hoonete omanikena. Kuni 20.04.1994 kehtinud Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määrusega nr 143 kinnitatud „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra“ p-d 1,2 ja 10 sätestasid, et maa eraomandi loomiseks ja taotlejaile maakasutamisõiguse andmiseks esitavad füüsilised isikud, kes soovivad osta maad, kus asuvad nende omanduses olevad hooned vastavalt MRS §-dele 7 ja 9, kohalikule omavalitsusele vormikohase avalduse. Sama määruse p 4 kohaselt avalduste vastuvõtja oli kohustatud avalduse ja sellele lisatud muud dokumendid registreerima ning andma allkirja vastu tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Kaebaja poolt kohtule esitatud 07.03.1994 avaldus ei vasta ülalnimetatud nõuetele. Avaldus ei ole vormikohane, sellel puudub märge, et see oleks Vigala Vallavalitsuses registreeritud ning tõendit sellise avalduse vastuvõtmise kohta kaebaja kohtule ei esitanud. Kaebaja väide, et avaldusel on vallavalitsuse ametniku allkiri, on paljasõnaline ja ei ole kontrollitav. Kuna Vigala Vallavalitsus eitas kaebajalt 07.03.1994 avalduse saamist, siis ei ole kaebaja selle esitamist vallavalitsusele ühegi tõendiga tõendanud. Kuna avaldus ei vasta ülalviidatud määruses sätestatud nõuetele ja kaebaja ei ole ka muul viisil tõendanud nimetatud avalduse esitamist vallavalitsusele, siis ei pea kohus ka vajalikuks hinnata selle avalduse sisu. Kohus peab selle sisu osas vajalikuks märkida vaid niipalju, et väljaspool linna piire asuva elamu omanikule anti õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses, alles alates 7.06.1996, mil jõustus 30.04.1996 vastuvõetud seadus, millega täiendati MRS-st §-ga

1. Seega puudus 1994.a. ka võimalus taotleda maa erastamist kuni 50 ha ulatuses. 2.Alates 12.11.1996 jõustunud Korra p 7 kohaselt tuli isikul, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna, esitada maa ostueesõigusega erastamise avaldus kohalikule omavalitsusele hiljemalt 01.jaanuariks
2. Kaebaja esitas sellekohase avalduse Vigala Vallavalitsusele 29.08.1997 ja see on vallavalitsuses vastavalt Korra p 9, 29.08.1997 ka registreeritud. Kaebaja märgib selles avalduses taotletava maa suuruseks 4 ha. Kuna kaebaja kasutas eelnevalt valla nõusolekul 10 ha maad, siis on avaldusele lisaks 4 ha märgitud veel ka 10 ha (tl 30). Seega saab kehtivaks avalduseks lugeda 29.08.1997 esitatud avaldust. Kui isegi lähtuda eeldusest, et kaebaja esitas 07.03.1994 vallavalitsusele avalduse, siis tulenevalt Korra p 12, kui isik on esitanud sama ehitise juures maa ostueesõigusega erastamiseks mitu avaldust, lähtutakse maa suuruse ja piiride määramisel viimasest enne 1.jaanuari 1998.a. esitatud avaldusest. Kuna kaebaja esitas vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse 29.08.1997, siis tuleb vallavalitsusel ka sellest lähtuda maa suuruse ja piiride määramisel. Kaebaja poolt 17.02.2006 vallavalitsusele esitatud avaldusel, milles kaebaja soovib täiendavalt ostueesõigusega erastada 8 ha maad, ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust, sest kaebaja omas õigust avaldust esitada kuni 01.01.
3. 3.Kaebaja taotleb Vigala Vallavolikogu 22.02.2005 otsuse nr 2 ja 31.03.2005 otsuse nr 6 õigusvastaseks tunnistamist osas, milles tehti maavanemale ettepanek kinnitada vaba põllumajandusmaa (maatükk nr 73) kasutusvaldusesse saajate nimekirja kandmine eelistuse alusel. Kaebaja väidetel seisneb tema põhjendatud huvi nimetatud otsuste osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks selles, et ta soovib tulevikus esitada valla vastu kahju hüvitamise nõude. Kohus leiab, et kaebajal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud otsuste osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks. Vigala Vallavolikogu 22.02.2005 otsusega nr 2 kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekiri. Maatükki nr 73 kasutusvaldusesse saamiseks esitasid taotluse Freshfood OÜ ja äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja H.E. Vallavolikogu kinnitas nimekirja Freshfood OÜ. Vastupidiselt kaebaja väitele, ei ole vallavolikogu 31.03.2005 otsus nr 6 maatüki nr 73 osas vastuolus otsusega nr
4. Nähtuvalt otsusest nr 6, muudeti sellega otsuse nr 2 p 1 ja selle otsuse lisa. Samas maatüki nr 73 osas on jätkuvalt nimekirja kinnitatud Freshfood OÜ. Kuna H.E vaidlustas OÜ Freshfood nimekirja kinnitamise ja vaidlustuse käigus leidis tõendamist, et nii H.E kui ka OÜ Freshfood põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlikud ja nad omavahel kokkulepet ei saavutanud, siis tulenevalt MRS §233 lg 6 otsustas Rapla maavanem oma 17.10.2005 korraldusega nr 700 anda maatükk nr 73, suurusega 44 ha kasutusvaldusesse H.E-le. Sama korralduse p 3 tunnistati kehtetuks maavanema 18.04.2005 korraldus nr 310, millega anti maatükk nr 73 kasutusvaldusesse OÜ-le Freshfood. Kohus leiab, et kaebajal puudub igasugune puutumus ülalnimetatud haldusaktidega. Vigala Vallavalitsuse ja Vigala Vallavolikogu poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et 26.08.2004 avaldas Vigala Vallavalitsus ajalehes „Nädaline“ teate selle kohta,

§233

avalikustab vallavalitsus vabade põllumajandusmaade plaanid ning märkinud plaanidega tutvumise aja ja koha. 26.08.2004 avaldas Vigala Vallavalitsus ajalehes „Nädaline“ teate selle kohta,

§233

lg 4 avalikustatakse vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse taotlejate nimekirjad ja nendega tutvumise aja ja koha (tl 109,110). Kaebaja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta osales vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluses esitades äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjana taotluse maatüki nr 73 kasutusvaldusesse saamiseks või siis vaidlustades vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. Vastavalt MRS §233 lg 5 võib huvitatud isik esitada kümne päeva jooksul, arvates nimekirja avalikustamisest kaebuse vallavolikogule. Kaebaja väide, et kasutusvaldusesse anti maatükk nr 73, mille ostueesõigusega erastamist ta on soovinud juba 1994 aastast, on ainetu. Nagu juba kohus eelpool märkis, on arvestatavaks maa ostueesõigusega erastamise avalduseks kaebaja poolt 29.08.1997 esitatud avaldus. Vastustajate väidetel ei kattu 29.08.1997 avalduses soovitud 14 ha maad H.E-le kasutusvaldusesse antud maatükiga nr

1. Kaebaja vastupidiseid tõendeid kohtule ei esitanud. Kaebaja tuginedes MRS §22 lg 2 leiab veel, et kasutusvaldusesse anti maa, mille osas oli ta esitanud taotluse ostueesõigusega erastamiseks. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. MRS §22 lg 2 teise lause kohaselt tagastamise ja ostueesõigusega erastamise nõueteta põllumajandusmaa antakse kasutusvaldusesse vastavalt MRS §
2. 29.08.1997 esitatud ostueesõigusega erastamise avaldusest ei nähtu, et kaebaja sooviks oli erastada just see põllumajandusmaa ehk maatükk nr 73, mis 2005.a. anti kasutusvaldusesse H.E-le. 1997.a. kaebaja ei saanud ka sellekohast soovi avaldada, sest sellel ajal oli veel lahendamata omandireformi õigustatud subjektile maa tagastamise küsimus. S talu maade tagastamise küsimus lahendati lõplikult alles Vigala Vallavalitsuse 28.05.2003 korraldusega nr
3. Kuna kaebaja on taotlenud maa ostueesõigusega erastamist suuruses 14 ha ja H.E-le kasutusvaldusesse antud maatükk nr 73 ei kattu kaebaja poolt taotletava maaga, siis on alusetud kaebaja väited, et kasutusvaldusesse on antud maa, mille ostueesõigusega erastamist ta on soovinud. Paljasõnalised on kaebaja väited selle kohta, et Vigala Vallavalitsus on andnud talle lubadusi erastada ostueesõigusega 62 ha maad. Ükski kohtule esitatud tõend kaebaja sellekohaseid väiteid ei kinnita. Kuna H.E-le kasutusvaldusesse antud maatüki nr 73 piirid ei hõlma kaebaja poolt taotletavat maad suuruses 14 ha, siis puudus vallavalitsusel ka kohustus saata kaebajale maa kasutusvaldusesse andmise menetluses piiriettepanekut. Samuti ei tulene MRS-st, et kaebajale tuleb igal juhul ostueesõigusega erastada maad 50 ha. MRS §22 1 lg 2 annab alates 07.06.1996 väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikule õiguse ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses. Käesolevas asjas ja tuginedes kaebaja 29.08.1997 avaldusele, on vald pidanud võimalikuks erastada kaebajale 14 ha maad. Kaebaja väide, et 50 ha maad on tal vaja selleks, et tulevikus tegeleda põllumajandusliku tootmisega, ei ole tõsiselt võetav. Kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja põllumajandusliku tootmisega tegelemise aeg on piirdunud üksikute perioodidega aastatel 1994,1995, 1996 ja 1999 (tl 1829). Kaebaja arutlused maatüki nr 72 kasutusvaldusesse andmise osas jätab kohus tähelepanuta ja seda põhjusel, et kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktid ei kajasta maatükki nr
4. Samuti pole kaebaja vaidlustanud Vigala Vallavalitsuse tegevusetust osas, mis puudutab talle maatükiga nr 72 tehtud otsustuste väljastamata jätmist. 4.Kaebaja taotleb Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse „S“ talu maade erastamistoimingute läbiviimisel, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja väidetel ei ole Vigala Vallavalitsus kinni pidanud Korra p 19, mis näeb ette, et kõik maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud tuleb teostada 3 kuu jooksul peale avalduse esitamist. Kohus möönab, et nimetatud tähtaega on rikutud. Kuid samas on kohalikul omavalitsusel nimetatud tähtajast kinnipidamine võimatu juhul, kui ostueesõigusega erastatav maa puudutab omandireformi õigustatud subjekte. Vastustaja väidetel selgitati kaebajale korduvalt, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute läbiviimine viibib seetõttu, et õigustatud subjektide vahel toimuvad vaidlused ning pole selgunud, kes õigustatud subjektidest soovivad maa tagastamist ja kes kompenseerimist ning seetõttu pole võimalik määrata ostueesõigusega erastatava maa piire. Vastustaja väidete kohaselt muutis S talu maade õigustatud subjekt A.L 16.09.1992 oma esialgset avaldust soovides 12,6 ha tagastamist ja ülejäänud 29,03 ha kompenseerimist. Vigala Vallavalitsuse 20.07.1995 korraldusega nr 94 kompenseeriti A.L-ile 29,03 ha maad. A.L-i pärijale T.L-ile väljastati 21.05.2003 täiendav pärimisõiguse tunnistus ja T.L esitas seejärel avalduse S talu maade 12,6 ha kompenseerimiseks. Vigala Vallavalitsuse 28.05.2003 korraldusega nr 140 kompenseeriti T.L-ile 12,6 ha maad. Seega sai vallavalitsus maa erastamise eeltoimingutega alustada alles peale korralduse nr 140 tegemist. Kohus möönab, et piiride kulgemise ettepaneku tegemine alles 2007.a. kevadel, s.o. ca neli aastat hiljem peale kompenseerimise menetluse lõpetamist, on ebamõistlikult pikk aeg. Samas ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et kaebaja oleks ise vastavate kirjalike avaldustega pöördunud valla poole ja tundnud huvi, mis põhjusel viibib erastamise eeltoimingute tegemine. Kaebaja väited, et ta korduvalt käis vallavalitsuses ja tundis huvi maa erastamise vastu, on paljasõnalised. Kaebaja esimene sellekohane kirjalik pöördumine vallavalitsuse poole on aset leidnud alles 20.02.2007, s.o. peale kaebuse esitamist kohtule (tl 92). Arvestades asjaolu, et erastamise eeltoimingutega on käesoleval ajal alustatud, s.o. kaebajale on esitatud piiride kulgemise ettepanek ja kaebaja ei põhjendanud, milles seisneb tema põhjendatud huvi Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks, puudub kohtul vajadus anda põhjalikumat õiguslikku hinnangut Vigala Vallavalitsuse tegevusele (tegevusetusele) kaebajale maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamisel. Kaebaja omab õigust vaidlustada iseseisvalt nii piiride kulgemise ettepanekut kui ka tulevikus tehtavat otsustust maa ostueesõigusega erastamise kohta. Eeltoodut arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. 5.HKMS §92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Vastavalt HKMS §93 lg 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Vigala Vallavalitsus ja Vigala Vallavolikogu taotlevad kaebajalt õigusabikulu hüvitamist summas 23 688,50 krooni. Nimetatud summa on Vigala Vallavalitsus tasunud ABle Ruus, Koch&Vabamets 04.05.
5. HKMS §93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele (määrus asjas nr 3-3-1-11-01). Välise õigusabiteenuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, kas õigusliku vaidluse sisu on selline, et see väljub asutuse enda tegevusvaldkonna raamest või on tavalisest keerukam, mistõttu asutus ei suudaks enda esindamisega toime tulla isegi siis, kui seal töötab küllaldaselt juriste. Käesolev vaidlus keskendus peamiselt sellele, kas kaebajale maa ostueesõigusega erastamisel tuleb lähtuda kaebaja poolt väidetavalt 1994.a. esitatud avaldusest või mitte ja kas seda avaldust tuli arvestada maatüki nr 73 kasutusvaldusesse andmise menetluses. Kohus leiab, et käesolevat asja ei saa pidada keerukaks, samuti ei ole esitatud tõendite maht, millega vallavalitsus pidi kohtumenetluse käigus tutvuma, mahukas. Arvestades asjaolu, et maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamine on kohaliku omavalitsuse igapäevane tegevus, leiab kohus, et käesolevas asjas puudus vajadus välise õigusabiteenuse tellimiseks. Et asi ei olnud keerukas, kinnitab sisuliselt ka 6 lehel koostatud vastus kaebusele. Eeltoodut arvestades tuleb jätta rahuldamata Vigala Vallavalitsuse ja Vigala Vallavolikogu taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks kaebajalt. Marion Vakker Kohtunik Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht
6. detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-1211 Haldusasi Anne Pedastiku kaebus Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse ja Vigala Vallavolikogu
7. veebruari
8. a otsuse nr 2 ja
9. märtsi
10. a otsuse nr 6 osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning Rapla maavanema
11. oktoobri
12. a korralduse nr 700 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
13. septembri
14. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Anne Pedastiku apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
15. november 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Anne Pedastik Vastustaja – Vigala Vallavalitsus, Vigala Vallavolikogu ja Rapla maavanem RESOLUTSIOON
16. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
17. septembri
18. a otsus Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse ja Rapla maavanema
19. oktoobri
20. a korralduse nr 700 õigusvastaseks tunnistamise taotluste osas. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
21. Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada Vigala Vallavalitsuse tegevusetus Anne Pedastiku maa ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamisel ja Rapla maavanema
22. oktoobri
23. a korraldus nr 700 õigusvastaseks.
24. Mõista Anne Pedastiku kasuks Vigala Vallavalitsuselt välja menetluskulu 66,60 krooni ja Rapla Maavalitsuselt 66,60 krooni. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving