← Eesti

2-07-19761/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-19761 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09.12.2008, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Iko Nõmm, Ande Tänav Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend K-H. K. (endine V.) hagi I. V.i vastu seltsinguvara ja ühisvara jagamiseks Harju Maakohtu 13.06.2008 vaheotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K-H. K. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 13.11.2008, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja K-H. K. (ik XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Heidi Rajamäe (AB Arvisto & Partnerid, heidi.rajamae@aap.ee); Kostja I. V. (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Aile Vaiksaar (OÜ Somier, e-post: aile@residents.ee) RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 13.06.2008 otsus ja saata asi menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud ja hageja nõue 1. Pooled tutvusid 2003 kevadel ning juulikuus alustati kooselu kostja korteris Ä.. 2004 kevadel otsustas kostja müüa endale kuuluva korteri Ä.. 28.04.2004 sõlmis ta K. linnas XXXXXXXXX XX asuva kinnistu müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu. Kinnistu ostmiseks kasutas kostja oma korteri müügist saadud raha. Kostja sõlmis 28.06.2004 AS-ga Sampo Pank laenulepingu 1 600 000 krooni laenamiseks kinnistu ostuhinna osaliselt tasumiseks ja elamu ehitustööde finantseerimiseks ning 01.05.2005 laenulepingu muudatuse täiendavalt 280 000 krooni laenamiseks. 10.08.2004 sõlmis kostja OÜ-ga Loode Ehitus lepingu kinnistule majakarbi valmistamiseks, projekteerimistööde teostamiseks, vundamendi ehitamiseks, majakompleksi püstitamiseks ja ehitustööde teostamiseks. 05.08.2004 sõlmis kostja lepingu omanikujärelevalve teostamiseks kinnistu ehitusel. 12.07.2005 pooled abiellusid ja XX.XX.XXXX sündisid neil kolmikud (T., S. ja J.). 22.05.2007 esitas hageja kohtule hagi ühisvara jagamiseks. Hageja leiab, et 2004 kevadel alustasid pooled ühist tegutsemist perekonna majandusliku ja moraalse heaolu nimel seltsingulepingu alusel. 2004 juunis ostis kostja perele kinnistu, mille pooled valisid välja koos. Seltsinguleping oli suuline ja mille kohaselt otsustasid pooled asutada perekonna, elada elu lõpuni koos ning tegutseda perekonna huvides; võeti eluaseme laen perekonna huvides; ehitati maja kinnistule; hageja kohustus 2004 augustist alates teostama ühise kodu ehitamise üle järelevalvet ning sünnitama poolte ühised lapsed, olles nõus ka kunstliku viljastamise protsessiga; pooled osalesid perekonna sissetuleku saamises. Kinnistut parendati seltsingulepingu ja abielu kestel sellel asuva fassaadita maja, tara ja siseviimistlusega (mille teostas hageja võõrasisa), mis on poolte ühisomandis, nagu ka seltsingulepingu kestel võetud kohustus summas 1,8 miljonit AS Sampo Pank ees. Hageja otsis oma tuttavad välisfassaadi paigaldajad ning seisis hea selle eest, et vahepealsetest hinnatõusudest sõltumata sai fassaad püstitatud soodsa hinnaga. Poolte kokkuleppe kohase ühise tegutsemise lepingu alusel tekkis kostjale kuuluva asja väärtuse juurdekasv, mis on varaks, mis tuleb ühise tegutsemise lepingu lõppemisel jagada. Hageja ei osalenud ehituseks vajalike lubade taotlemisel ja kostja ei osalenud ehitusjärelevalve töös. Hageja ainuisikuliselt suhtles ehitusjärelevalvet teinud isikuga. Hageja võttis vastu korstna ehituse ja katlamaja, rohkem ei ole tal meeles. Hageja on panustanud seltsingusse krundi võsa raiumisega

(40h), koristustöödega peale katuse panekut
(5h), ehitusjärelevalve ja ehitajatega läbirääkimistega
(30h), siseviimistluse planeerimise ja järelevalvega
(10h). Kostja julgustas hagejat kostja varasse panustama. Abielu ajal ehitati majale ümber kivist välisvooderdus, maja tuulekastid, tara ümber maja koos kahe komplekti väravatega–kaks jalgväravat ja kaks autoväravat. Maja välisvooderdusest võis olla varem tehtud vaid maja esimene külg. Sellega tehti kostja lahusvarale abielu kestel oluline parendus. Hageja soovib jagada maja kui kinnistu väärtuse kasvu ning lugeda kinnistu parendused ühisvaraks. Hageja leiab, et kinnistu on ¼ osas abikaasade ühisvaraks. Ühisvara väärtus on seega ¼ kinnistu väärtusest 4,3 miljonit, summas 1 075 000 krooni. Hageja on kuni laste sünnini end ülal pidanud ja seltsingusse panustanud, saades kas töötasu, töötuskindlustushüvitist või haigusrahasid. Poolte abiellumine kinnitab tahet elada perekonnana ja seltsingu olemasolu. Seltsinguvara on kasu, mis tekkis kinnistu parendamisega. Pooltel oli ühine rahakott, kuna kostja maksis seoses kunstliku viljastamisega väga vähe arveid. Hageja laenas kostjale maatüki ostmiseks 40 000 krooni, tasus notaritasu arveid ja riigilõivu kinnistu registreerimiseks, kandis 22.06.2004 kostja arvele 6400 krooni ja 22.06.2004 arhitektile 8000 krooni siseplaneeringu tegemise eest. 24.11.2004 kandis kostja hagejale üle 50 000 krooni katusetööde eest tasumiseks, hageja tasus katusetööde eest 60 000 krooni, sarnaseid tehinguid oli teisigi. Vanaema kingitud 25 000 kroonist kandis hageja kostja arvele 10 000 krooni märkega „kaasavara“. Kokku on hageja tasunud 67 086,50 krooni, millest kostja maksis hagejale tagasi 47 087 krooni. Seltsing lõppes 2006 mais, mil poolte lapsed olid 9-kuused. Jagamisele kuuluva seltsinguvara väärtust tuleb arvestada seltsingulepingu lõpetamise aja seisuga. Kostja ütles seltsinglepingu üles mõjuva põhjuseta ja see oli hagejale ebamõistlikult kahjulik, sest ta kaotas elukoha, mille soetamisele ta oli panustanud ja ta oli sunnitud muretsema endale ja lastele uue elukoha. Kostja pakkus hagejale võimalust majas edasi elada, millega hageja ei saanud nõustuda. Pärast seltsingulepingu lõppu soovis kostja jagada hagejaga maja selliselt, et kogu maja jääks hagejale ja viis aastat maksaks laenu tagasimakseid kostja, pärast seda kuni laste täisealiseks saamiseni maksaksid pooled laenu tagasimakseid võrdsetes osades. Kostja tahtis vormistada pool maja hageja nimele vahetult enne laste sündi, kuid see ei olnud võimalik, kuna hageja oli raskes seisundis haiglas. Pooled ei jõudnud omandisuhte vormistamiseni seltsingu ajal, kuid kostja andis hagejale kogu aeg mõista, et pool majast kuulub hagejale. Pooled on sõlminud 19.04.2006 kirjaliku kokkuleppe kostja kohustuse kohta tasuda hagejale lahkuminemise korral pool ühise maja 2 väärtusest. Kokkulepe rahasumma tasumise kohta ei ole tühine ka siis kui asuda seisukohale, et kokkulepe kinnistu jagamise kohta on tühine notariaalse vormi puudumise tõttu. Kui seltsingut ei oleks loodud, oleks hageja panustanud oma ressursid endale eraldi eluaseme soetamiseks. Hageja ei oleks aidanud kostjale kuuluvat kinnistut parendada, ei oleks sünnitanud lapsi ja tal ei oleks olnud vajalik soetada endale eluaset, vaid ta oleks selle soetanud endale juba varem odavama hinnaga. Hageja ostis 07.08.2007 korteri, mille ta oleks saanud kolm aastat varem ca 13 700 kr/m2 võrra ehk 685 000 krooni odavamalt. Hageja tuleb panna hüvitise saamisega samasugusesse olukorda, kus ta oleks olnud, kui seltsinglepingut ei oleks üles öeldud – et hagejal oleks olemas eluase ilma selle eest üüritasu maksmata. Kostja tekitas hagejale kahju. Kuna nii seltsingulepingu järgne ühisomandis olev vara ning abikaasade vara on kostja lahusvaraks oleva kinnistu oluline osa, siis ei saa vara jagada teistmoodi kui selliselt, et ühele poolele mõistetakse välja rahaline hüvitis. Hageja moraalne ja füüsiline panus seltsingusse on rahaliselt hinnatav. Kuna mittevaralist kahju on võimalik hinnata rahaliselt, peab ka mitterahalist panust olema võimalik hinnata rahaliselt. Hageja hindab kinnistu väärtuseks 4,3 miljonit krooni ja maatüki väärtuseks 900 000 krooni, kustutamata võlgnevus AS Sampo Pank ees moodustab hagi esitamise ajal umbes 1,6 miljonit krooni. Seega on ühisvara väärtuseks 1,8 miljonit krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista poole seltsingu ühisomandist ja abikaasade ühisvarast, s.o 900 000 krooni. Ühisomandi väärtuse saamiseks tuleb kinnistu turuhinnast lahutada maatüki turuhind ning arvata maha ühise kohustuse järgi võlgnetav. Hageja kasutab Nordea Finance Estonia AS-le kuuluvat sõiduautot Honda FR-V liisinglepingu alusel ja liisingmakseid tasub hageja. Hageja ei nõustu sellega, et auto võiks minna jagamisele. Juhul kui kohus peaks leidma, et hageja nõuet 900 000 krooni väljamõistmiseks ei saa rahuldada seltsingu panuse ja kasumi osa ning ühisvara osa summa jagamisena, palub hageja sama summa mõista välja hagejale kui seltsinglasele seltsinglepingu põhjuseta ülesütlemisest tekkinud kahjuna. Kui kohus leiab, et seltsingulepingu sätted ei ole kohaldatavad, soovib hageja esitada nõude alusetu rikastumise alusel. Kostja seisukoht
  1. Kostja hagi ei tunnista ja on seisukohal, et hageja poolt esitatud andmed kooselu jooksul vastu võetud otsuste kohta ei vasta tõele ning ühisvara jagamise nõue on põhjendamata ja tõendamata. Pooled tutvusid 2003 kevadel, hageja asus kostja korterisse elama hageja tungival pealekäimisel. Hageja püüdis end igati kostja tegemiste ja eluga siduda, sh soovis hageja rasestuda. Selline kiirustamine tekitas kostjas soovi suhe lõpetada ja 2003 detsembris asus hageja elama taas oma senisesse elukohta. Samas jätkasid pooled suhtlemist. 2004 kevadel otsustas kostja talle kuulnud korteri müüa ja osta maatüki K.s, kuhu soovis hakata ehitama endale maja. Otsused ehitada maja ja osta maatükk tegi kostja ühel ajal. 2004 juulis pärast korteri müüki läks kostja elama oma vanemate korterisse. Kinnistu ostmiseks kasutas kostja oma korteri müügist saadud raha, lisaks võttis ta 28.06.2004 pangalaenu summas 1,6 miljonit. Hageja osa nende otsuste tegemisel ei olnud. 10.08.2004 sõlmis kostja ainuisikuliselt ehituse töövõtulepingu maja ehitamiseks, kostja teostas ainuisikuliselt maja ehituseks vajalike tööde tellimusi ja sai vajalikud ehitusload ja –projektid. 2004 augustis hageja vallandati töölt ja kostja pakkus välja, et hageja võiks elada koos kostjaga kostja vanemate juures. Kuni 2004 augusti lõpuni ei elanud pooled koos. Septembris alustas hageja uue töökoha otsinguid ta sai tööd 2005 kevadel. Enne tööleminekut võttis hageja osa suhtlemisest ehitajatega. 01.04.2005 võttis kostja täiendava laenu 280 000 krooni ehituse elamiskõlbulikuks viimistlemiseks. Laenu tagatiseks seati hüpoteek kostja vanemate korterile. Ka selle kohustuse võtmisel puudus hageja abi ja hageja vanemate toetus. Pooled kolisid majja aprillis 2005, selleks ajaks ootas hageja poolte ühiseid lapsi ja kooselu hagejaga oli kostja jaoks loomulik. Laste kunstlik viljastamine septembris-oktoobris 2004 oli poolte ühine tahe ja soov, kuid kostjale olid sel ajal teadmata hageja 3 tegelikud soovid ja tagamaad. Pooled abiellusid, sest kostja ootas väga laste sündi ja soovis edaspidi ühiste laste nimel tegutseda ühise perena. Enne abielu ei tegutsenud pooled seltsingulepingu alusel, kuna: pooled ei otsustanud koos laenu võtta; arusaamatu on hageja panus väidetavasse seltsingusse; otsus osta kinnistu ja ehitada just selline maja oli kostja ainuisikulised otsused, mis olid kujunenud juba enne kooselu hagejaga; hageja osalemine ehitamisega seotud suhtlemises oli vabatahtlik ja selleks puudus vajadus; hageja ei ole võtnud osa kinnistuga seoses tekkinud kohustuste kandmisest; laste sünnitamine on vabatahtlik; hageja ei osalenud pere sissetuleku saamises. Seltsinguleping peab olema kirjalikult sõlmitud, hagejaga mingit kokkulepet seltsinguks ei olnud. Seltsingulepingu olemasoluks on vajalik mõlema poole nõusolek. Kui seltsinguleping oleks olnud suunatud kinnistu parendamisele, oleks see leping pidanud olema notariaalselt kinnitatud. Laste saamise aeg ja viis ei oma väidetava seltsingulepingu seisukohast tähtsust. Panus laste sünnitamiseks ei saa olla seltsinguvara jagamise aluseks, soov saada lapsi saab mõistlikult lähtuda üksnes soovist saada lapsi. Kostja ei näinud ette ega pidanudki nägema ette hageja soovi saada laste eest „tasu“, maja võid muid materiaalseid väärtusi. Hagejalt raha laenamine ja hagejaga sõbralikes suhetes olemine ning hageja abistamine ei tähenda hagejaga seltsinglepingu sõlmimist. Kostja on hagejale kogu laenatud raha tagastanud. 04.05.2004 laenas hageja kostjale küll 20 000 krooni kostja maatüki eest käsiraha maksmiseks, kuid kostja tagastas selle laenu hagejale 11.07.
  2. Hageja väited hageja pere panusest maja ehitamisse ning hageja investeeringute kohta on meelevaldsed. Tõendatud ei ole, et perioodil 01.05.2004 kuni 12.07.2005 hageja kontolt välja võetud sularaha oleks kasutatud seoses ehitusega, ehitajaga toimusid sel perioodil arveldused vaid pangaülekannetega. Raha, mida hageja maksis sularahas või ülekannetega seoses ehitusega, oli hagejale andnud kostja. Perioodil 04.05.2004 kuni 09.06.2005 kandis kostja hagejale üle 265 087 krooni, millest on hageja kostja arvates tasunud seoses ehitusega 233 259.60 krooni. Kostja ei eita, et abielulise kooselu ajal võib hageja olla teinud mingeid makseid seoses kinnistu parendustega, kuid hageja ei ole neid kulutusi kostjale nimetanud. Perioodil 01.11.2004 kuni 12.07.2005 kandis kostja hagejale üle 212 000 krooni Sampo Panga kaudu ja 17 500 krooni SEB Panga kaudu, mida hageja pidi kasutama maksete tegemiseks seoses ehitusega. 15 300 krooni sellest rahast on hageja kostjale tagasi maksnud. Kostjal on kahtlus, et hageja ei ole seda raha kasutanud eesmärgipäraselt ja on seda hoopis omastanud. Hagejal ei ole olnud võimalik kulutada seoses kinnistuga rohkem kui 50 000 krooni. Abielu sõlmimise ajaks oli maja juba elamiskõlblik ja pooled olid sinna ka sisse kolinud. Hageja nimetatud töödest suurim ehk maja välisvooderdus lõpetati samuti enne abielu. Maja tuulekastide (materjal oli olemas enne abielu), tara, jalgvärava või autoväravate valmimist abielu ajal ei saa nimetada kinnistu oluliseks parenduseks. Suurema osa neist parendustest tegi kostja pärast abielusuhete lõppemist. Hageja võib olla kasutanud oma vahendeid tara materjalide ostmiseks, kuid see väide on tõendamata. Tara ehitasid füüsiliselt valmis kostja ja tema isa, lõplikult valmis aed pärast hageja lahkumist majast ja seda kostja vahenditest. Kostja ei ole öelnud seltsingut üles, abielu purunemise täpset põhjust ei ole võimalik nimetada. Abielusuhte purunemine ei saa kuuluda rahalisele hüvitamisele seltsingulepingu sätete alusel. Kostja ei saa vastutada selle eest, kuidas hageja majandab või otsuseid teeb. Kostja ei ole soovinud kirjutada enne laste sündi poolt majast hageja nimele. 2006 sügisel pakkus kostja hagejale välja erinevaid võimalusi laste eest hoolitsemiseks, kuid kirjad ei tõenda seltsinglepingu olemasolu. Pakkumised seoses kinnistuga tegi kostja hagejale pärast abielu ja laste sündi ja need olid tehtud üksnes kostja soovist hagejat aidata. Kostja pakkus hagejale võimalust ka majas elada ja pärast kostja lahkumist majast 2006 mais jäi sinna hageja. Hageja lahkus majast 14.04.
  3. Maist 2006 kuni 14.04.2007 tasus pangalaenu tagasimakseid ja peaaegu täies ulatuses kommunaalmakseid kostja. Mõeldes lastele pakkus kostja hagejale võimalust jääda teatud tingimustel majja elama. 4 Kostja ei ole pakkunud hagejale majas elamise võimalust eraelu õigusi riivavatel tingimustel. Hageja ise andis kostjale üürilepingu põhja ja on ka varem analoogse lepingu sõlminud. Kostja vaidlustab 19.04.2006 lepingu võltsituse tõttu, kuna kostja ei ole sellele alla kirjutanud. Kuni hagi esitamiseni ei ole hageja kunagi nõudnud midagi seltsingulepingu alusel. Seisuga 27.09.2007 on kostja võlgnevus AS Sampo Pank ees 1 754 484,55 krooni, lisaks tasub kostja intresse. Kinnistu müümisel lisanduksid pangaga sõlmitud lepingust tulenevad lisakulud. Kinnistul puudub haljastus ja osad tööd maja juures on lõpetamata, hageja märgitud kinnistu väärtus on kostjale arusaamatu. Pooled on soetanud abielu ajal ühisvarana sõiduauto Honda FR-V. Samuti on hagejal ühisvarana soetatud köögimööbel ja fotoaparaat. Kostja on seisukohal, et hagejale jäänud ühisvara osa on kordades suurem tema võimalikust panusest.
  4. 21.04.2008 tegi maakohus pooltele ettepaneku teha asjas vaheotsus nõude põhjendatuse kohta, millega pooled nõustusid. Maakohtu otsus ja põhjendused
  5. Kohus tegi vaheotsuse, millega tuvastas pooltevahelise õigussuhte olemuse. Hageja on esitanud ekspertiisitaotluse arvatava seltsingu- ja ühisvara väärtuse kindlaksmääramiseks. Kohus leidis, et ekspertiisi määramine ja sellega seotud menetlusabi taotluse lahendamine ei ole otstarbekas enne tuvastamist, kas pooltel on jagamisele kuuluvat seltsingu- ja/või ühisvara. Kohus leidis, et käesolevas asjas ei nähtu esile toodud ja tõendatud asjaoludest, et pooltevahelistel varalistel suhetel oleks seltsingulepingule omane iseloom. Poolte faktilisest käitumisest abielule eelnenud perioodil ei nähtu ühine tahe seltsingulepingu sõlmimiseks kinnistu väärtuse tõstmise eesmärgil, ühise vara tekitamiseks. Pooltel oli tahe ühes eluruumis koos perekonnana elada, mida kinnitab ka abiellumine ning laste eostamine. Pooled on möönnud, et hageja küsis kinnistul ehitustegevuse alguses kostjalt, kas ka hageja võib kinnistul olla ning kostja vastas sellele jaatavalt. Mitte iga omaniku poolt lubatav tegevus võõral kinnisasjal ei saa tuua kaasa seltsinglepingut eesmärgil, et kinnisvara väärtus muutuks seltsinguvaraks. Käesolevas asjas tuvastatud pooltevahelise kokkuleppe sisuks oli perekonnana koos elamine ning kokkulepe ei hõlmanud kinnisvara väärtuse tõstmise ehk seltsinguvara tekitamise eesmärki. Tunnistaja L. M. ütlused ei ole usutavad, kuna ta on hageja lähisugulane. Ükski teine tõend asjas tema selliseid ütlusi ei kinnita ja ei viita poolte tahtele olla abielule eelnenud ajal varaliselt lepinguliselt seotud. Tõendamata on väide, et pooled valisid majaehitamiseks krundi välja ühiselt. Hageja ei ole lükanud ümber kostja väiteid, et kostja otsustas müüa talle kuulunud korteri ja osta selle asemele maatükk, mida asuda hoonestama, ainuisikuliselt. Tunnistaja T. V.i ütlused kinnitavad kostja vastavaid väiteid. Arvestades pooltevaheliste arvelduste mahtu on ilmne, et hageja tegi kinnistuga seotud kulusid valdavalt kostja antud rahalistest vahenditest või siis maksis kostja hageja kulu hagejale hiljem tagasi. Kohus leidis, et nii hageja kui kostja käitumisest nähtub, et kinnistuga seotud varaliste kohustuste täitmise eest kolmandate isikute ees vastutas üksnes kostja. Hageja küll kandis teatud kinnistuga seotud kulusid, kuid kostja hüvitas neist olulise osa jooksvalt ette- või tagasimaksetega. Nii müügisumma tasumise kohustus kui pangalaenu tagastamise kohustus kuulusid üksnes kostjale. Pooltevahelised varalised suhted jäid tavapärase igapäevase perekonna majandamise tasemele ning sellisest korraldusest ei nähtu tahe toimida seltsingulepingu pooltena. Ka hageja tööpanus kokku 85 tundi (võsa raiumiseks, suhtlemiseks ehitajatega, sh oma kasuisaga, koristamine) ei ole seltsingu tuvastamiseks piisav. Kohus asus seisukohale, et abielule eelnenud suhetele abiellumise järgnemine ei tähenda automaatselt, et abielule eelnenud varalisi suhteid tuleks pidada seltsingulepingulisteks suheteks. 5 Samuti ei oma asjas tähtsust kunstliku viljastamisega seotud asjaolusid kinnitavad tõendid ega oluline poolte käitumine majast väljakolimisel. Poolte kooselulise suhte alguse täpne määratlemine ei oma asjas tähtsust, kuivõrd kohus on eelpool tuvastanud, et pooltel puudus ühine tahe ulatuslikuks ja pikaajalisemaks tegutsemiseks ühise vara tekitamiseks. Seega ei hinnanud kohus ka tunnistajate R. A., L. J. ja E. M. ütlusi poolte elukorralduse kohta perioodil november 2003 kuni veebruar
  6. Kuna abiellumisega määratletakse abikaasade varalised suhted alates abiellumisest, ei saa ka abiellumise faktist tuletada abikaasadeks saanud isikute varalisi suhteid enne abielu. Seltsingulepingu puudumist pooltevahelistes varalistes suhetes kinnitab ka asjaolu, et hageja ei ole enne hagiavalduse esitamist kordagi nõudnud kostjalt seltsinguvara jagamist. Pärast abielusuhete lõppemist on pooled püüdnud küll oma varalisi suhteid reguleerida, kuid ei lepinguprojektide ettevalmistamise käigus ega muust omavahelisest suhtlusest ei nähtu, et pooled oleksid käitunud seltsinguvara jagades. Vastupidi, 2006 sügisel toimunud kirjavahetusest on näha, et pooled käsitlesid kinnistut ka pärast abieluliste suhete lõppemist üksnes kostja lahusvarana. 19.04.2006 kirjalikust kokkuleppest ei nähtu, et pooled oleksid käsitlenud end seltsingusuhtes olevana. Kuna kohus ei tuvastanud pooltevahelist seltsingusuhet, puudub asjas võimalus määrata kindlaks seltsinguvara jaotust poolte vahel. Alusetu on ka seltsingulepingu mõjuva põhjuseta ülesütlemisest tekkinud kahjunõue kostja vastu. Kohus leidis, et väited abielusuhete ajal fassaadikatte lõpetamise kohta ei ole tõendatud. Tunnistajate T. J., R. T. ja T. V.i ütlustega loeb kohus tõendatuks fassaadi valmimise enne abielu sõlmimist. Kinnistul ei tehtud abielu ajal töid, mis oleksid kinnistu väärtust oluliselt tõstnud. Kinnistu väärtuse kasv sai toimuda üksnes kinnisvaraturul toimunud üldise hinnatõusu tõttu, millel puudub seos abikaasade töö ja panustega. Pooltel puudub kinnistust tulenev ühisvara, pooled ei ole nõudnud muu vara jagamist ühisvarana. Hagejal puudub seega ühisvara jagamise nõudeõigus. Kuna kostja on möönnud, et hageja on teinud mingis ulatuses kostja varaga seoses kulutusi oma vahendite arvelt, puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja on rikastunud hageja poolt tehtud panuste kaudu. Kuna hagejal ei olnud kinnistu parendamise ajal selliste soorituste tegemiseks ei lepingust ega seadusest tulenevat alust ja tema faktiliselt käitumisest nähtub ka, et ta oli sellest teadlik, ei ole käesolevas asjas võimalik kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Kuna hageja tegi kostja kinnistuga seotud sooritused kostja kinnistu kasuks ja kostja on hageja sooritused heaks kiitnud ja vastu võtnud, asus kohus seisukohale, et hageja tegutses soorituste tegemisel, sh kulutuste kandmisel, ajades võõrast asja. Seega on pooltevaheline võlasuhe kinnistule tehtud parenduste osas iseloomustatav kui käsundita asjaajamisest tulenev suhe. Apellatsioonkaebus
  7. Hageja palub kohtuotsus tühistada ja teha asjas uus vaheotsus nõude põhjendatuse kohta ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Juhul, kui kohus ei rahulda nõuet, palub hageja vastu võtta uued tõendid. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud olulisi menetlusõigusnorme, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jätnud olulisel määral hindamata tõendid ja järeldused põhjendamata. Kohus ei ole menetluses järginud arutelu põhimõtet. Hageja ei ole saanud esitada tõendeid ja rikutud on õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata. Kohus on jätnud tõendina arvestamata 19.04.2006 sõlmitud lepingu, mille arvestamist tõendina, kui vaheotsuse tegemise tingimust hageja esindaja taotles 05.05.2008 kohtuistungil. Hageja esitas 19.04.2006 lepingu kui dokumentaalse tõendi kohtule 28.04.2008 seisukohaga. 19.04.2006 lepingu kohaselt pidi kostja maksma hagejale lahkumineku korral pool ühise maja väärtusest, millest on maha arvatud pool maja ehitamiseks kulunud pangalaenu jääki või vormistab pool kinnistut ja pangalaenu hageja nimele. 19.04.2006 kokkuleppes on pooled sõnaselgelt väljendanud, kinnistul asuv maja on poolte ühine. Lepingu sisu viitab ühisele tegevusele ühiste eesmärkide nimel ning kuna tegemist oli ka 6 materiaalsete eesmärkidega, on poolte suulisel seltsingulepingul majanduslik sisu. Poolte poolt maja ühiseks nimetamisel ja 19.04.2006 lepingu sõlmimisel oli põhjus, nimelt poolte varasemad kokkulepped selle kohta, et maja näol luuakse ühine väärtus. Kokkuleppel on suur tähtsus hagi eseme põhjendatuse suhtes otsuse (vaheotsuse) tegemisel kuivõrd kostja on tunnustanud selles hagis nõutava võlgnevuse olemasolu. Vaheotsuse tegemise initsiatiiv tuli kohtult 21.04.2008 kirjaga. Hageja nõustus vaheotsuse tegemisega üksnes tingimusel, et tõendina arvestatakse 19.04.2006 lepingut. 19.04.2006 kokkuleppe kohta aga oli kostja taotlenud allkirja ehtsuse ekspertiisi tegemist. Apellant oli nõus allkirja ehtsuse ekspertiisi taotlusega ning esitas kohtule hulgaliselt dokumente, millel oli kostja originaalallkirjad. Apellant on seisukohal, et kuna kostja oli nõus vaheotsuse tegemisega, siis oli ta nõus ka sellega, et 19.04.2006 lepingut tõendina arvestatakse. Kokkuleppe näol on tegemist võlatunnistusega, milles kostja on tunnistanud võlgnevuse olemasolu VÕS § 30 lg 1 mõttes ning mis keerab ümber ka tõendamiskohustuse selliselt, et mitte hageja ei pea tõendama võlgnevuse olemasolu vaid kostja on kohustatud tõendama, et võlgnevust ei ole. Hageja poolt 28.04.2008 avalduses esitatud faktiline asjaolu, et poolte vahel on sõlmitud leping, milles kostja võlgnevust tunnustab, on seega hagi aluseks. Kohus on jätnud analüüsimata hagi aluseks oleva asjaolu, et hagi esemes taotletu võlgneb kostja hagejale 19.04.2006 lepingu alusel ning kohaldamata sellega seonduvalt materiaalõigusnorme. Kohus ei ole andnud hinnangut 19.04.2006 lepingule - millise lepinguga on tegu, millistele tunnustele see vastab ja millist õigusnormi sellele kohaldada. Hageja leiab, et ainuüksi võlatunnistuse järgi on hagi põhjendatud ja hageja nõue ei saa tuleneda käsundita asjaajamisest. Kohtuotsus on arusaamatu ja vastuoluline. Kohtu järelduse kohaselt ei nähtu poolte faktilisest käitumisest abielule eelnenud perioodil ühine tahe seltsingulepingu sõlmimiseks kinnistu väärtuse tõstmise eesmärgil, ühise vara tekitamiseks. Kohtu järeldus on tingitud ekslikust eeldusest, et ei saa sõlmida kokkulepet, kus poolte ühised eesmärgid ja ka panused on nii varalised kui mittevaralised. Kohtu selline eeldus ei ole kooskõlas materiaalõigusega. VÕS § 581 lg-s 1 on otsesõnu sätestatud, et seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine. Kohtupraktikas on teada, et seltsinguleping ühise kodu eesmärgil on tuvastatav, kui kooselu on kestnud pikka aega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-133-05). Sama peaks olema tuvastatav, kui kulutused tehakse kohe alguses pikaajalise kasutamise eesmärgiga olenemata sellest, et leping kestab lühiajaliselt. Menetluses on tõendatud, et kooselu alguses oli pooltel kokkulepe pikemaajaliseks kooseluks. Asjaolu, et kooselu osutus lühikeseks, ei tähenda, et kokkulepe oleks olnud lühikest aega koos elada. Poolte eesmärk oli muuhulgas ühise eluaseme loomine ja selle kasutamise võimaldamine pooltele; selle korrashoiu tagamine kooselu jooksul. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Hageja on kohtuistungil 05.05.2008 selgitanud, et ta ei oleks olnud nõus lapsi saama, kui tal oleks puudunud kokkulepe materiaalse heaolu tagatuses. Hageja on seisukohal, et mõistlik inimene ei oleks olnud nõus teistsuguse kokkuleppega. Hageja ei ole väitnud, et seltsingulepinguga lepiti kokku selles, et hageja sünnitab lapsed poole kinnistu vastu vaid pigem vastupidi - seltsingu põhiline eesmärk oli elada koos perekonnana, toetades üksteist nii materiaalselt kui moraalselt. Kostja ei tahtnud sellest aru saada ja seda näitab seisukoht, et apellant nõuab hagis raha laste sünnitamise eest. Asjaolu, et poolte ühine tahe oli suunatud ka kinnistu parendamisele, on tõendatud mitmete hageja poolt esitatud tõenditega (19.04.2006 kokkulepe, poolte kirjavahetus ehitajatega, L. M. ütlused jne). Ka näiteks tunnistaja E. K. sai aru, et maja ehitati pooltele kui perekonnale. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 toodud põhjendatuse nõudele. Kohtuotsuses sisaldub järeldus, et pooled on möönnud, et hageja küsis krundil ehitustegevuse alguses kostjalt, kas ka hageja võib kinnistul olla ning kostja vastas sellele jaatavalt. Hageja ei ole üheski toimikus sisalduvas tahteavalduses sellist asja möönnud. Kohtu hinnang ei vasta arusaamisele inimsuhetest ja poolte ühise tahte selgitamisel ei ole rakendanud VÕS § 29 lg 4 ja §
  8. Kohus leidis, et vaidlust pole selles, et hageja soovis suhelda kinnistul maja ehitanud ehitajatega ja 7 kostja võimaldas hagejal sellist käitumist. Eeltoodud kohtu järeldus, kus kohus leiab, et poolte kokkulepe nähtub selle kohta, et hagejal oli õigus osaleda ehitustööde korraldamises vahendajana, on vastuolus kohtotsuses toodud järeldusega, et hageja tegutses kinnistul käsundita. Käsundita asjaajamine eeldab volituse puudumist. Hagejal oli kostja volitus ja kohus on ka kinnitanud, et hagejal oli õigus osaleda ehitustööde korraldamises. Eeltoodu alusel on kohtuotsus vastuoluline ning ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 toodud põhjendatuse nõudele. Kohus on leidnud, et pooltel oli kokkulepe, et kinnistut kasutatakse poolte ühise koduna. Kohus on sellele järeldusele tulles hinnanud tõendeid valikuliselt, mis on vastuolus TsMS § 232 lg-ga
  9. Hageja leiab, et asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates tuleb järeldada, et poolte vahel oli kokkulepe ka selle kohta, et kinnistu parendust käsitatakse ühiselt loodud väärtusena, mis kuulus hüvitamisele lahkumineku korral. Poolte käitumine abielule eelnenud ja sellele järgnenud ajal näitab, et poolte vahelisel lepingul oli majanduslik sisu. Kuigi kostja maksis tagasi pangalaenu, ei ole vaidlust selles, et kostja tarbis hageja poolt ostetud toitu. Hageja on tahtnud laste eostamise viisi välja toomisega tõendada, et lapsed olid pikalt ette planeeritud ja planeeriti saada veel lapsi. Need asjaolud ja poolte käitumine pärast lepingu sõlmimist omavad tähtsust VÕS § 29 lg 5 p 3 järgselt poolte ühise tahte väljaselgitamisel. Kohus on jätnud hindamata menetluses välja toodud asjaolu, et pooltel oli kavatsus veel lapsi saada ning hageja poolt selle väite tõendamiseks esitatud tõendid. Hageja poolt esitatud tõendiga, ajakirja Arter 10.12.2005 ilmunud artikliga, on tõendatud, et pooled soovisid veel lapsi saada. Embrüote külmutamise lepingu lõpetas kostja alles 29.05.
  10. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja poolt kohtule esitatud 22.11.2004 volikirja, millega kostja volitas hagejat enda nimel Loode Ehitus OÜ-ga ja Manupro OÜ-ga läbi rääkima ja vajadusel dokumente, sh lepinguid allkirjastama. Hageja leiab, et allkirjastamata tõendi näol sai olla tegemist tõendiga, kui mitte dokumentaalse tõendi, siis vähemalt asitõendiga, kuivõrd ka tahteavalduse/tehingu projekt võib näidata poolte tahet. Kuivõrd kohus võttis tõendi vastu, oleks pidanud ta sellele andma hinnangu. Hageja esitas ehitusjärelevalvega tegelenud isiku M. S. kinnituse, mille kohus on jätnud tõendile hindamata. Nimetatud tõendiga on üheselt tõendatud, et kostja talus hageja esindust ning kostjapoolse volitust tuleb seega eeldada. Apellant ei nõustu kohtu hinnanguga selles, et L. M. ütlused on ebausaldusväärsed põhjusel, et nad on lähisugulased. Hageja on arvamusel, et tunnistaja poolt räägitut toetavad mitmed asjas esitatud tõendid - 19.04.2006 kokkulepe, kostja ja hageja vaheline kirjavahetus, milles räägitakse kinnistu jagamise vormistamisest jne. Kostja venna T.V.i ütlused ei saa olla tõesed, sest ta avaldas kostjalt kuuldut. Tunnistajana ütlusi andnud H.-M. V. on kostja ema ning seega kostja lähisugulane. Tunnistaja H.-M. V. on andnud ütlusi, mis tõendavad, et maja ehitamise üheks eesmärgiks oli perekonna majutamine. Hageja on seisukohal, et tunnistus, milles antakse teadvalt ütlusi asjaolude kohta, millest isegi aru ei saada, ei saa olla usaldusväärne. Hageja sünnitas lapsed tasuta ja see oli tema panus seltsingusse. Kohus võttis 19.08.2006 kirja tõendina vastu, kuid jättis selle kohtuotsuses arvestamata. Kohus ei ole oma sellist seisukohta mitte millegagi põhjendanud. Kohus on hinnanud hageja tädi L. M. hageja lähisugulaseks ja põhistanud sellega L. M. tunnistuse ebausaldusväärsust. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks kostja ema ja venna, kes on kostjale samuti lähisugulased, ütlused on usaldusväärsed Hageja kasuisa E. K. on oma kõikides ütlustes selgelt öelnud, et maja ehitati perele ning igasugune materjalide ja töötasu arveldamine käis läbi hageja. Ka R. T. ja T. J. on kinnitanud, et suhtlesid ehitusel vaid hagejaga. Kostja esindaja on väljendanud, et 19.04.2006 leping ei lähe kokku hageja 13.03.2007 e-kirjaga, milles soovib vaid 8,5% majast. Selles, et pooled käsitasid kinnistut kostja lahusvarana, ei ole vastuolu sellega, et hagejal on nõue seltsinguvara jagamiseks. Hoone on kinnistu oluliseks osaks ja pole mingit põhjust pidada seda seltsinguvaraks. Seltsingu varaks on kostja vara väärtuse tõus. Kostja väitel on 19.04.2006 lepingule järgnenud läbirääkimised samuti lepingud. Hageja kostjaga ei nõustu. Kirjavahetuse eesmärk on näidata, et pooled tegutsesid 19.04.2006 lepingu täitmise 8 vormistamisel. Kohus on leidnud, et abiellumise fakt ei tõenda seltsingulepingut, kuid hageja on seisukohal, et see näitab poolte tahet pikaajaliseks koostegutsemiseks. Kohus ei ole võtnud seisukohta, kas poolte abiellumine lõpetas seltsingulepingu või mitte. Abielu ajal majale tehtud parendused võivad olla aluseks kinnistu osaliselt ühisvaraks tunnistamisele, kuid võivad olla tehtud ka seltsingulepingu raames. Hageja on menetluse käigus jõudnud seisukohale, et tegemist saab olla seltsingu panustega, kuivõrd pooled jätkasid tegutsemist seltsingulepingu järgi. Asjas on leidnud tõendamist, et fassaadi ladumine lõppes olulises osas peale poolte abiellumist, kuid seltsingu ajal. Kohtu seisukoht, et see on sedavõrd ebaoluline parendus, mille tõttu ei saa rakendada PkS § 14 lg 2, on põhjendamatu, kuivõrd hageja oli selleks ajaks loobunud tuginemast õiguslikule positsioonile, et tegu oli abikaasade ühisvaraga perekonnaseaduse mõttes. Kohtu seisukoht, et 10 kuud kestnud abielusuhte ajal (12.07.2005 - 12.05.2008) pole kinnistul parendusi tehtud, ei vasta tõele. Kohus pole õigesti leidnud, et hageja tehtud parendused kostja kinnistul peale abieluliste suhete lõppu ei kuulu hüvitamisele võlaõigusseadusest tuleneva alusetu rikastumise normide alusel. Hageja on teinud kõik kulutused kogu tara ning väravate materjalide ostmiseks peale seltsingu ja abieluliste suhete lõppemist. Kuna selleks ajaks oli nii seltsinguleping kui ka abielulised suhted lõppenud, on kostja kohustatud selle hüvitama just alusetu rikastumise sätete alusel. Käsundita asjaajamise sätestuse kohaldamine on välistatud, kuivõrd hageja tegutses kostja volitusel. Hagi alternatiivse alusena on esitatud kahjunõude põhistus. Kohus leidis, et kuna ei ole tuvastatud pooltevahelist seltsingusuhet, puudub asjas võimalus määrata kindlaks seltsinguvara jaotust poolte vahel. Seega on kohtu arvamusel alusetu ka seltsingu mõjuva põhjuseta ülesütlemisest tekkinud kahjunõue kostja vastu. Kui hageja on hagis nõudnud kahju hüvitamist, siis tuleb kohtul tuvastada, kas kostja on hageja poolt nimetatud tegevusega hagejale kahju tekitanud. Kahju tekitamist saab kindlaks teha ka muudel alustel, oluline on tuvastada kahju tekkimine. Kahju võib tekkida ka lepingust, mille antud juhul kohus tuvastas (kohus tuvastas, et pooltel oli kokkulepe koos elada ja lapsi kasvatada). Väär on kohtu oletus, et kahju nõudmiseks peab olema hageja panustanud varaliselt. Kohus on leidnud, et asjas pole oluline poolte käitumine majast väljakolimisel. Hageja leiab, kahjunõude lahendamisel omab tähtsust asjaolu, kes ja mis asjaoludel (kas põhjendatult või mitte) seltsingulepingu lõpetas. Vastasel juhul ei saa kohus hinnata, kas asjas kuulub kohaldamisele VÕS § 597 lg
  11. Apellatsioonkaebuse vastus
  12. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu täies ulatuses ja palub jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
  13. Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti oluliselt menetlusõiguse norme, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Maakohtu viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse ja jättis täitmata TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud ülesanded. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja
  14. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. 22.05.2007 esitas hageja hagi seltsinguvara ja ühisvara jagamiseks. Hageja taotleb seltsinglaste ühisomandisse kuuluva vara ja abikaasade ühisvara jagamist viisil, et kostjalt mõistetakse välja kostjale kuuluvale kinnistule ühiselt tehtud parenduste arvelt pool seltsingu ühisomandi ja abikaasade ühisvara maksumusest, s.o kokku 900 000 krooni. 9 07.11.2007 esitas hageja kompromissettepaneku, mille kohaselt kostja tasuks hagejale 550 000 krooni (t.lk 209). Kostja keeldus kompromissist ja kogu menetluse kestel hageja nõudeid tunnistanud ei ole. 21.04.2008 tegi kohus pooltele ettepaneku teha asjas vaheotsus nõude põhjendatuse tuvastamiseks, et vältida võimalikke täiendavaid kulutusi riigilõivule ja ekspertiisi läbiviimisele ning palus pooltel esitada seisukoht vaheotsuse tegemise võimalikkuse kohta hiljemalt 28.04.
  15. 28.04.2008 esitas hageja kirjaliku vastuse, milles ta nõustus vaheotsuse tegemisega tingimusel, et kohus võtab vastu tema poolt esitatud uue tõendi ja tunnistab seoses sellega hageja nõude põhjendatust. Hageja poolt esitatud uus tõend oli poolte vahel 19.04.2006 sõlmitud kokkuleppe selle kohta, et kostja kohustub lahkumineku korral maksma hagejale pool maja väärtusest, millest on maha arvatud pool maja ehitamiseks kulunud pangalaenu jääki (t.lk 30-33). Hageja leiab, et kokkuleppe näol on tegemist võlgnevuse tunnistamisega, kus kostja on tunnistanud kohustuse olemasolu VÕS § 30 lg 1 mõttes. 28.04.2008 teatas kostja, et ta vaidlustab nimetatud tõendi ja kohtu poolt selle vastuvõtmise korral dokumendi ehtsuse. Kostja kinnitas, et ta ei ole seda allkirjastanud (II kd lk 38, 73). Lisaks märgib kostja, et seni ei ole aasta jooksul kestnud menetluses hageja tuginenud sellele tõendile ja tegemist on uue asjaoluga. 05.05.2008 esitas hageja esindaja kirjaliku selgituse, mille kohaselt ei saanud ta varem esitatud tõendile tugineda, kuna hageja leidis selle dokumendi juhuslikult ja ta ei mäletanud ka selle sisu, sest pärast laste sündi oli probleeme mäluga (t.lk 41-42). Kuna kostja tugines dokumendi võltsitusele, esitas hageja dokumentide võrdluseks kohtule materjale 10 lehel (t.lk 43-52) ja ei vaidlustanud ekspertiisi läbiviimise vajalikkust. 05.05.2008 toimunud kohtuistungil määras kohus võtta poolte esitatud tõendid (lisatud on poolte kirjavahetus) toimiku juurde. Edasisel menetluse jätkamisel rikkus kohus oluliselt menetlusnorme, mis võis viia ebaõige otsustuseni asjas. Hagiavalduses (I kd lk-d 1-6), ega selle täienduses (I kd lk-d 204-209) ei ole hageja tuginenud seltsinguvara ja abikaasade ühisvara jagamisel 19.04.2006 kirjalikule kokkuleppele. Hageja väitel tõendab kirjalik võlatunnistus suulise seltsingulepingu olemasolu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus oleks pidanud hindama esitatud kokkulepet, s.t tuvastama, kas tegemist on hagi aluse täiendamisega või uuel alusel nõude esitamisega. Hageja põhjendusel ei ole temal seoses võlakirjaga enam tõendamiskoormist, vaid see lasub kostjal. Kohus leiab, et asja edasise menetlemise lihtsustamiseks tuleb nõuda hagejalt hagiavalduse kokkuvõtliku tervikteksti esitamist. TsMS § 376 lg 6 kohtule sellise võimaluse annab ja arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ja et hageja on esitanud kas uue nõude või täiendanud asjaolusid aasta pärast menetluse algust, tuleb seda pidada asja kiirema ja õiglasema lahendamise huvides vajalikuks. Hageja peab oma nõuded esitama kooskõlas TsMS §-ga
  16. Kuna hageja nõuded tulenevad: 1) seltsingulepingust 2) abikaasade ühisvara jagamisest (I kd lk-d 1-6, 204-209) 3) 19.04.2006 sõlmitud kokkuleppest (II kd lk 30-33), tuleb hagejal iga nõude alust selgitada ning välja tuua hagi alus, s.t faktilised asjaolud. Juhul, kui hageja käsitleb nõudeid alternatiivsetena, tuleb seda hagiavalduses märkida. Käesolevaks ajaks esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole hageja hagi hinda oma iga nõude puhul määratlenud, mis omakorda on raskendanud kostjal vastuväidete esitamist. Hageja nõuete konkretiseerimine on vajalik ka põhjendusel, et hageja on taotlenud 10 seltsinguvara ja ühisvara maksumuse tuvastamiseks ekspertiisi läbiviimist. Hagejal on alternatiivsete nõuete esitamine lubatud ja kas ühe nõude rahuldamine välistab ülejäänud nõuete rahuldamise, on kohtu otsustada. Menetluse kestel on hageja väitnud, et tal võib olla ka kahju tekitamisest ja alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid, samas ei ole asjaolusid ja nõuet TsMS § 363 vormis piisavalt selgelt esitatud. Kuigi TsMS § 376 lg 1 kohaselt on hagejal kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus õigus muuta hagi alust või eset, esitades selle kohta avalduse, on sellega raskendatud kohtul TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmine lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Pärast kohtu poolt nõutud hagiavalduse esitamist tuleb lahendada TsMS § 392 lg 1 p 2 kohaselt poolte taotlused. Kostja taotles kirjalikul kokkuleppel kostja allkirja ehtsuse tuvastamiseks ekspertiisi tegemist. Võttes esitatud tõendi vastu, pidi maakohus lahendama ka vastaspoole vastuväite ja sellest tulenevalt ekspertiisi määramise taotluse. Maakohus seda ei teinud. Kohus on otsuse lk 10 p-s 5 märkinud, et kirjalikust kokkuleppest ei nähtu, et pooled oleksid käsitlenud end seltsingusuhtes olevana. Kostja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et esitatud dokument ei tõenda seltsingu olemasolu. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et enne võlatunnistuse ehtsuse tuvastamist ei ole võimalik otsuses tõendit hinnata ja asjas seadusliku lahendini jõuda. Kokkuleppega seonduv vajab kohtu poolt selgitamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus peab edasises menetluses tegema kõik endast sõltuva, et asi lahendada kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, sest see on kohtu hinnangul mõistlik ja võimalik. Kohus võib TsMS § 4 lg 4 kohaselt selleks muuhulgas esitada pooltele kompromissilepingu projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse. Vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, kuid ei pruugi alati olla otstarbekas ega viia asja kiirema lahendamiseni. Tühistades kohtuotsuse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu, ei vasta ringkonnakohus asja sisu käsitlevatele kaebuse väidetele ega pea võimalikuks teha uut otsust. Ringkonnakohus rahuldab seega apellatsioonkaebuse osaliselt. U.Loonurm I.Nõmm A.Tänav 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.