Obsah (8)

§ 6§ 11§ 36§ 38§ 54§ 58§ 56§ 40

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.2008. a Tallinn Haldusasja number 3-08-50 Haldusasi OÜ Algen (pankrotis) kaebus Põ

§ 6

kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel.

§ 11

lg 1 punkti 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik).

§ 36

lõike 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud selgitama menetlusosalistele (sh § 11 lg 1 punkti 3 mõttes ka kolmandale isikule) sama lõike punktides 1–4 sätestatud asjaolusid.

§ 38

sätete kohaselt on menetlusosalisel õigus esitada haldusmenetluses tõendeid, § 40 sätete kohaselt peab haldusorgan andma menetlusosalisele (sh kolmandale isikule) võimaluse esitada arvamus ja vastuväited enne haldusakti andmist.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 13. Põllumajandusministeerium on rikkunud

§ 6

sätestatud nõuet selgitada välja (seaduse mõttes ka arvestada) asjas olulise tähendusega asjaolud. Teatavasti on Otsuse 1 punktide 2–4 otsustuste aluseks 31.08.

1. a püügiõiguse võõrandamise leping. Otsuste tegemisel ei ole samas välja selgitanud ega arvestatud olulist asjaolu, et OÜ Algen on 28.08.
2. a esitanud OÜ Profit Pluss vastu Tartu Maakohtule hagi 31.08.
3. a ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.
4. a sõlmitud 31.08.
5. a ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu paranduse kehtetuks tunnistamise nõudes. Kaebuse esitaja hinnangul on hagis toodud asjaoludel kõnealuste tehingute kehtetus ilmne. Seega kestis (ja kestab) vaidlus püügiõiguse võõrandamise lepingu kehtivuse üle ka Otsuste vastuvõtmise ja nende tegemisele eelnenud haldusmenetluse ajal. Sellist asjaolu, iseäranis aga võimalust, et 31.08.
6. a püügiõiguse võõrandmise leping tunnistatakse kehtetuks, ei ole haldusorgan haldusemenetluses arvestanud.
7. Arvestades asjaolu, et Otsuse 1 punktis 3 on vähendatud OÜ Algeni ajaloolist püügivõimalust, pidi OÜ Algen olema sellise haldusakti andmisel menetlusosaliseks

§ 11lg 1 punkti 3 mõttes.

Kuivõrd OÜ-d Algen ei kaasatud haldusmenetlusse, on rikutud § 36, § 38 ja § 40 sätteid.

1. Tulenevalt eeltoodust leiab OÜ Algen, et Põllumajandusministeeriumi haldusaktid ― Otsused 1 ja 2 on õigusvastased ning Otsus 1 kuulub täielikult ning Otsus 2 kuulub osaliselt tühistamisele.
2. Kaevatavad Otsused rikuvad OÜ Algen eeldatavat õigust sellega, et OÜ Algen hagi rahuldamisel Tartu Maakohtu poolt (31.08.
3. a ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu kehtetuks tunnistamisel) kuulub ajalooline püügiõigus jaotamisele OÜ Profit Pluss asemel OÜ-le Algen. Samuti annavad kaevatavad Otsused võimaluse OÜ-le Profit Pluss Algen asuda välja püüdma kalavarusid, mille püügiõigus kuulub 31.08.
4. a püügiõiguse võõrandamise lepingu kehtetuks tunnistamise järgselt OÜ-le Algen. Täiendavalt selgitab kaebaja, et kaevatavad haldusaktid rikuvad kaebaja ettevõtlusvabadust. Isegi kui
5. aasta püügivõimaluste suhtes käesolevas asjas tehtav kohtuotsus kaebaja õigusi kuidagi kaitsta ei saa, kuna OÜ Profit Pluss poolt faktiliselt teostatud püügi osas midagi võimalik muuta ei ole, võib vaidlustatud otsuste jõussejäämisel tekkida olukord, kus vastustaja keeldub arvestamast
6. aasta eest ajaloolist püügiõigust põhjendusega, et
7. aastal ei ole kaebaja püügiõigust vastavalt kalapüügiseaduse § 16 lõike 3 sätetele kalapüügiloale kantud ning
8. aasta ja järgmiste aastate ajaloolise püügiõiguse arvestamisel võtab vaidlusaluse ajaloolise püügiõiguse arvesse, kui
9. aasta seaduslikult OÜ-le Profit Pluss jaotatud püügiõiguse. Seega saavutaks kaebaja kaebuse rahuldamise korral selle, et vastustaja ei arvesta vaidlusalust ajaloolist püügiõigust
10. aastal OÜ Profit Pluss ajaloolise püügiõigusena kalapüügiseaduse mõttes. Taotleb välja mõista tasutud riigilõiv. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
11. Põllumajandusministeerium vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.
12. Tartu Maakohtu poolt 31.08.
13. a tsiviilasjas nr 2-07-31706 tehtud hagi tagamise määruse ärakirja sai vastustaja kätte juba 03.09.
14. a. Nimetatud määrusest nähtus üheselt, et OÜ Algen (pankrotis) on esitanud OÜ Profit Pluss vastu Tartu Maakohtule hagi 31.08.
15. a sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.
16. a sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu paranduse kehtetuks tunnistamise nõudes. Seega oli vastustaja otsuste nr 421 ja 508 tegemise ajal teadlik Tartu Maakohtus arutatavast tsiviilasjast. Võimalus, et 31.08.
17. a sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise leping tunnistatakse tsiviilasja nr 2-07-31706 lahendamisel kehtetuks, oli otsuste nr 421 ja 508 tegemise menetluses kahtlemata oluline asjaolu. Samas ei olnud see ainus olulise tähendusega asjaolu, millega tuli arvestada otsuste nr 421 ja 508 tegemisel.
18. Esiteks nähtub Tartu Maakohtu tehtud hagi tagamise määrusest selgelt, et OÜ Algen (pankrotis) esitatud hagi puhul on tegemist pankrotimenetluses esitatud tagasivõitmise hagiga. Pankrotiseaduse § 108 lõike 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Pankrotiseaduse § 109 lõikest 1 tulenevalt tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Pankrotiseaduse § 119 lõike 1 kohaselt on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks. Seega eristatakse pankrotivara mõiste koosseisus vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, varast, mis võidetakse tagasi pärast pankroti väljakuulutamist. Tagasivõitmine on võimalik sellise vara puhul, mis pankroti väljakuulutamise ajaks on võlgniku omandist välja läinud. Vara on pankrotivarasse tagasivõidetud alles siis, kui kui võlgniku kehtiva tehingu tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks kohus.
19. Teiseks pidi vastustaja otsuste nr 421 ja 508 tegemise menetluses arvestama asjaoluga, et jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.2005.a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu kehtivus. Tartu Maakohus tegi 26.02.
20. a otsuse kohtuasjas 2-05-17345 (OÜ Profit Pluss hagi OÜ Algen (pankrotis) vastu lepingu kehtivuse tuvastamiseks ja OÜ Kalameister hagi OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vastu tehingu tühisuse ja lepingu kehtivuse tuvastamiseks), millega rahuldati OÜ Profit Pluss hagi OÜ Algen (pankrotis) vastu, tuvastati OÜ Algen ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.
21. a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu kehtivus ning jäeti rahuldamata OÜ Kalameister hagi OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vastu. Nimetatud otsuse peale esitatud apellatsioonikaebuse jättis Tartu Ringkonnakohus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 26.02.
22. a otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonikaebust Riigikohus oma 24.10.
23. a tehtud määrusega menetlusse ei võtnud. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.
24. a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise leping on kehtiv ning selle lepingu objektiks olnud õigused on läinud üle OÜ-le Profit Pluss.
25. Kolmandaks tuli arvesse võtta OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.
26. a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu objekti (so ajalooline püügiõigus). Kalapüügiseaduse § 16 lõikest 3 tulenevalt on ajalooline püügiõigus isiku subjektiivne õigus nõuda kalapüügiloa andjalt taotletavaks aastaks ajaloolise püügivõimaluse määramist sellises ulatuses, mida võimaldab isiku eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teiste eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse. Iga subjektiivse õiguse loogiline eeldus on teise isiku õiguslik kohustus, mis tugineb omakorda objektiivsel õigusnormil. Isiku subjektiivsele õigusele vastab antud juhul seega riigi kohustus määrata isikule ajalooline püügivõimalus ulatuses, mis on vastavuses isikule kuuluva ajaloolise püügiõigusega.
27. Neljandaks pidi vastustaja arvestama ka põhiseaduse §-st 3 tuleneva haldusorgani seadusliku tegutsemise põhimõttega, mille kohaselt peab madalama õigusjõuga norm olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga normiga, st määrus seadusega ning individuaalakt määruse ja seadusega. Haldusakt, millega määratakse kindlaks konkreetse isiku konkreetse kalendriaasta ajalooline püügivõimalus, peab olema kooskõlas õiguskorras sisalduvate objektiivsete õigusnormidega, millest tuleneb isiku subjektiivne õigus, sealhulgas tuleb objektiivseid õigusnorme järgida ka konkreetse isiku ajalooliste püügivõimaluste ja nende suuruste määramisel.
28. Otsuste nr 421 ja 508 tegemisel kaalus vastustaja kõiki nimetatud olulise tähendusega asjaolusid ning tegi nende alusel järgmised järeldused. Tartu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-05-17345 on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.
29. a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu kehtivus. Sama kohtu tsiviilasjas nr 2-07-31706, kus arutatakse OÜ Algen (pankrotis) esitatud vara tagasivõitmise hagi, jõustunud kohtulahend veel puudub. Otsuste nr 421 ja 508 tegemise ajal kuulus OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel sõlmitud lepingu objektiks olnud ajalooline püügiõigus (samuti selle alusel 2006.a ja
30. a määratud püügivõimalus) seega OÜ-le Profit Pluss, sest võõrandamise tehingu kehtivus ja püügiõiguse üleminek oli tuvastatud ning kohus ei olnud seda tehingut ka tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistanud. Arvestades, et ajalooline püügiõigus kuulus OÜ-le Profit Pluss, omas ta ka subjektiivset õigust nõuda riigilt püügivõimaluse määramist kõnealuse ajaloolise püügiõiguse alusel ja sellele vastavas ulatuses. OÜ Profit Pluss subjektiivsele õigusele vastas omakorda riigi kohustus talle püügivõimalus määrata.
31. Kui vastustaja ei oleks otsusega nr 421 lugenud ajaloolise püügiõiguse (
32. a,
33. a ja
34. a püügivõimalused) omajaks OÜ Profit Pluss ega oleks määranud selle alusel
35. a püügivõimalust otsusega nr 508 OÜ-le Profit Pluss, oleks vastustaja tegevus olnud vastuolus objektiivsete õigusnormidega, millest tulenesid OÜ Profit Pluss subjektiivsed õigused. Vastustaja kui haldusorgan pidi arvestama haldusorgani seadusliku tegutsemise põhimõttega ning seetõttu määrati nii ajalooline püügiõigus kui selle alusel ka
36. a püügivõimalus OÜ-le Profit Pluss.
37. Vaidlus OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.
38. a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu objektiks olnud ajaloolise püügiõiguse kuuluvuse üle on kestnud alates
39. a. Selle aja jooksul on vastustaja teinud kaks otsust, millest ühega määrati OÜ-le Algen (pankrotis) kõnealuse ajaloolise püügiõiguse alusel püügivõimalus
40. aastaks ning teisega
41. aastaks. Otsusega nr 421 loeti OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.
42. a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu objektiks olnud ajaloolise püügiõiguse alusel määratud püügivõimaluste omajaks OÜ Algen asemel OÜ Profit Pluss. Selle otsuse tegemise menetluses vaatas vastustaja uuesti üle oma varasema seisukoha kõnealuse ajaloolise püügiõiguse kuuluvuse küsimuses ning kokkuvõttes hindaski uute tõendite valguses oma varasema seisukoha ümber. Sisuliselt oli tegemist menetluse uuendamisega.
43. Vastustaja märgib, et viis juba
44. a läbi täiendava menetluse, et kontrollida OÜ-le Algen (pankrotis)
45. a püügivõimaluse määramise õiguspärasust, arvestades seejuures iseäranis võimalusega, et OÜ Algen (pankrotis) ei pruugi enam olla kõnealuse ajaloolise püügiõiguse omaja. Selle käigus kogus vastustaja avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsuskohustust järgides uusi tõendeid ja andmeid lisaks varemsaadud tõenditele ja andmetele, et selgitada välja asjas olulise tähendusega asjaolud.
46. Muuhulgas korraldas vastustaja 22.02.
47. a menetlusosaliste ärakuulamise, kus osalesid nii OÜ Algen (pankrotis), OÜ Kalameister kui ka OÜ Profit Pluss esindajad. Seejuures saadeti OÜ-le Algen (pankrotis) samaaegselt kaks osalemise kutset, mõlemale juhatuse liikmele eraldi. Antud ärakuulamise käigus said kõik menetlusosalised võimaluse esitada oma seisukohad ja vastuväited, sealhulgas ka seisukoha kõnealuse ajaloolise püügiõiguse kuuluvuse kohta. Ärakuulamise protokollist nähtub, et seda võimalust kasutasid ka OÜ Algen (pankrotis) esindajad.
48. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja oli kaasatud menetlusse, mille käigus kujundas vastustaja oma seisukoha OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.
49. a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu objektiks olnud ajaloolise püügiõiguse omaja kohta. Haldusmenetluse seaduse § 44 lõike 4 kohaselt ei korrata uuendatud menetluses menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta. Seetõttu ei korraldanud vastustaja enne otsuse nr 421 tegemist uut menetlusosaliste ärakuulamist.
50. Samuti juhib vastustaja tähelepanu, et haldusmenetluse seaduse §-i 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega ei oleks kaebuse esitaja väited menetlusnõuete rikkumise kohta asjakohased ka siis, kui otsuse nr 421 tegemisel oleks menetlusnõudeid rikutud.
51. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule haldusakti tühistamise taotluse. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lõike 1 ja § 26 lg 1 punkti 1 kohaselt tühistab kohus haldusakti, kui see on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. Haldusmenetluse seaduse §-i 58 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata lähtudes haldusakti andmise ajal valitsenud õiguslikust ja faktilisest olukorrast (RKHK 3-3-1-33-02, punkt 11). Tartu Maakohtus menetletavas tsiviilasjas nr 2-07-31706 arutatakse kehtiva tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise küsimust, mitte enam tehingu kehtivuse tuvastamise küsimust. OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu kehtivus on juba tuvastatud Tartu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-05-17345 jõustunud kohtuotsusega. Tartu Maakohtus menetletava tsiviilasja nr 2-07-31706 võimalik lahend ei muuda otsuste nr 421 ja 508 tegemise ajal valitsenud õiguslikku ja faktilist olukorda. Vastustaja on seisukohal, et otsuste nr 421 ja 508 õiguspärasus ning sellest tulenevalt kaebuse esitaja õiguste väidetav rikkumine ei ole seotud Tartu Maakohtus menetletavas tsiviilasjas nr 2-07-31706 tehtava otsusega. Seetõttu ei pea vastustaja menetluse peatamist käesolevas haldusasjas vajalikuks ega põhjendatuks.
52. Vastustaja lisab täiendavates seisukohtades, et ettevõtlusvabadus ei ole absoluutse iseloomuga õigus, vaid lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. Põhiseaduse § 31 teise lause kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kalapüügiga kui ettevõtlusega tegelemise tingimused ja kord on peamiselt sätestatud kalapüügiseaduses. Kalapüügiseaduse § 13 lõige 3 sätestab, et õiguse kutseliseks kalapüügiks annab kalapüügiluba. Kalapüügiseaduse § 134 lõike 1 kohaselt antakse kutselise kalapüügi luba lubatud püügivõimaluste piires. Taotletava aasta lubatud püügivõimalused kehtestab kalapüügiseaduse § 134 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsus. Kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, tuleb kalapüügiseaduse § 16 lõikest 3 kohaselt jagada püügivõimalused eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel. Seejuures tuleb tagada iga taotleja eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teistesse eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (nn ajalooline püügiõigus). Nimetatud normid sätestavad mitu olulist ettevõtlusvabaduse piirangut, millega tuleb kutselise kalapüügiga tegelemise korral arvestada. Esiteks on kutseline kalapüük ettevõtlus, millega tegelemiseks on nõutav kalapüügiluba. Seejuures ei saa ükski ettevõtja eeldada, et kalapüügilubasid antakse alati piiramatult vastavalt esitatud taotlustele. Kalapüügilubasid on võimalik anda üksnes lubatud püügivõimaluste piires. Teiseks tuleb arvestada, kui lubatud püügivõimalused ei võimalda kõikide esitatud taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse taotletava aasta püügivõimalused nn ajaloolist püügiõigust omavate taotlejate vahel. Eeltoodud ettevõtlusvabaduse piirangud on sätestatud vahetult seadusega, mistõttu peab Põllumajandusministeerium kalapüügiloa andmise menetluse käigus nende piirangutega paratamatult arvestama. Otsuste nr 421 ja 508 tegemise ajaks oli jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel 31.08.
53. a sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise leping on kehtiv ning selle lepingu objektiks olnud õigused on läinud üle OÜ-le Profit Pluss. Seejuures tuleb märkida, et kõnealune ajalooline püügiõigus läks OÜ-le Profit Pluss üle päeval, kui võõrandamise leping esitati Keskkonnaministeeriumile (07.09.
54. a), hilisema kohtuotsusega üksnes tuvastati tehingu kehtivus ja õiguste üleminek. Arvestades, et kaebuse esitaja ei omanud otsuste nr 421 ja 508 tegemise ajal püügi võimaluse jagamise aluseks olevat ajaloolist püügiõigust, ei olnud kaebaja puhul täidetud kõik need tingimused, mida seadus nägi antud juhul ette kalapüügiga kui ettevõtlusega tegelemiseks. Kaevatud otsused on tehtud kooskõlas kalapüügiseaduses sätestatud ettevõtlusvabaduse piirangutega ega riku kaebuse esitaja subjektiivset õigust tegelda ettevõtlusega.
55. Kaebaja on seisukohal, et kaevatud otsuste kehtima jäämise korral võib tekkida olukord, kus vastustaja keeldub talle arvestamast ajaloolist püügiõigust
56. aasta eest põhjendusega, et püügivõimalust ei ole vastavalt kalapüügiseaduse § 16 lõikele 3 kantud kalapüügiloale. Kaevatud otsuste tühistamise korral saavutaks ta selle, et vastustaja ei arvesta vaidlusalust ajaloolist püügiõigust
57. a OÜ-le Profit Pluss kuuluva ajaloolise püügiõigusena kalapüügiseaduse mõttes. Vastustaja juhib tähelepanu, et kaevatud otsustega ei kujundata omandisuhteid. Ajaloolise püügiõiguse omaja kindlakstegemine on käsitatav haldusmenetluses tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamise, mitte omandisuhete kujundamisena. Ka Riigikohus on väljendanud seisukohta, et haldusmenetluses tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et vaidlusaluse ajaloolise püügiõiguse omaja on OÜ Profit Pluss, siis vastustaja ei saa seda omandisuhet ühepoolselt oma otsustega muuta. OÜ Profit Pluss jääb kõnealuse ajaloolise püügiõiguse tegelikuks omajaks ka siis, kui kaevatud otsused tühistatakse. Seni kuni OÜ Profit Pluss on tsiviilõigussuhetest tulenevalt vaidlusaluse ajaloolise püügiõiguse omaja, peab vastustaja lugema ajaloolise püügiõiguse omajaks OÜ Profit Pluss ning ka püügi võimaluse jagama talle. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et otsuste nr 421 ja 508 tühistamisega ei saavutaks kaebuse esitaja seda eesmärki, mille on välja toonud 01.10.
58. a kohtule edastatud seisukohtades.
59. Kokkuvõtteks leiab vastustaja, et otsused nr 421 ja 508 on õiguspärased ning need ei riku kaebuse esitaja õigusi, mistõttu palub vastustaja jätta OÜ Algen (pankrotis) kaebus rahuldamata. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD
60. OÜ Profit Pluss märgib, et Põllumajandusministri 04.12.
61. a otsus nr 421 ja 18.12.
62. a otsus nr 508 on igati seaduslikud ning kehtivad, mistõttu OÜ Algen (pankrotis) kaebuses esitatud põhjendustega ei saa nõustuda. Tartu Maakohtus käimasolevas tsiviilvaidluses nr 2-07-31706 puudub OÜ-l Algen (pankrotis) PankrS § 111 lõigete 1 ja 3 kohaselt alus tehingu tagasivõitmiseks.
63. Käesolevas asjas leiab kaebaja, et kaevatavad otsused rikuvad OÜ Algen eeldatavat õigust sellega, et OÜ Algen hagi rahuldamisel Tartu Maakohtu poolt kuulub ajalooline püügiõigus jaotamisele OÜ Profit Pluss asemel OÜ-le Algen. Nimetatud väitest saab järeldada, et juhul kui Tartu Maakohus rahuldab kaebaja hagi tsiviilasjas nr 2-07-31706, alles siis rikutakse eelpoolmainitud haldusaktide andmisega kaebaja subjektiivseid õigusi. Samas puudub garantii, et Tartu Maakohus rahuldab kaebaja tagasivõitmise hagi. Seega peab kaebaja võimalikuks, et tema õigused võivad rikutud saada tulevikus, mitte ei ole rikutud praegu. Arvestades, et nimetatud tsiviilvaidlus on alles pooleli ja ei ole alust eeldada, et tsiviilvaidluse sisuks olev leping on kehtetu, siis ei saa viidatud haldusaktid rikkuda kaebaja õigusi. Asjaolu, et kaebaja huvid saavad võib-olla tulevikus kahjustatud, ei ole piisav alus haldusaktide tühistamiseks. Isegi juhul, kui Tartu Maakohus rahuldab kaebaja hagi kolmanda isiku vastu, on võimalik, et kaebaja õigusi rikub haldusakti edasikehtimine, mitte algne kehtestamine. Lähtudes eeltoodust, ei saa kuidagi väita ega eeldada, et Põllumajandusministeeriumi otsused rikuvad käesoleval hetkel kaebaja subjektiivseid õigusi. Arvestades, et kaebaja õigusi haldusaktid ei riku, siis puudub alus haldusaktide tühistamiseks. Kuivõrd kaebaja õigused võivad saada rikutud tulevikus, jääb kaebajale alati võimalus taotleda tähtaja ennistamist ja siis esitada haldusaktide tühistamis- ning kohustamiskaebus, kui vastustaja jätab muutunud olukorra arvesse võtmata.
64. Kaebaja leiab, et Põllumajandusministeerium on rikkunud

§-s 6 sätestatud nõuet selgitada välja asjas olulise tähendusega asjaolusid. Kolmas isik nimetatuga ei nõustu. Vastustaja on 11.02.2008. a vastuses viidanud, et otsuste tegemisel oli ta teadlik Tartu Maakohtus käimas olevast vaidlusest, kuid samas leiab, et nimetatud asjaolu ei olnud ainus oluline asjaolu, millega tuli arvestada otsuste nr 421 ja 508 tegemisel. Vastustaja on õigesti leidnud, kuivõrd kaebaja on kolmanda isiku vastu esitanud Tartu Maakohtusse tagasivõitmise hagi, siis vara on tagasivõidetud alles siis, kui võlgniku kehtiva tehingu tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks kohus. Seega on tehing kehtiv niikaua, kuni kohus ei ole tehingut kehtetuks tunnistanud, mistõttu kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine saab tulla ainult jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas. Käesoleva hetkeni ei ole kohus ajaloolise kalapüügiõiguse müügilepingut kehtetuks tunnistanud; samas leiab, et tsiviilasjas nr 2-07-31706 vaidlusaluse tehingu tagasivõitmiseks puudub igasugune alus. Seega, nii käesoleval hetkel, kui ka haldusaktide andmise hetkel, kuulusid ajaloolise kalapüügi õigused kolmandale isikule, mistõttu omas kolmas isik subjektiivset õigust nõuda riigilt püügivõimaluse määramist kõnealuse ajaloolise püügiõiguse alusel ja sellele vastavas ulatuses. Kolmanda isiku subjektiivsele õigusele vastas omakorda riigi kohustus talle püügivõimalus määrata. Vastustaja sai haldusaktide väljaandmisel lähtuda kehtinud olukorrast ehk sellest, et püügiõiguste omanik on kolmas isik. Vastupidisel juhul oleks vastustaja tegevus olnud vastuolus objektiivsete õigusnormidega, millest tulenes kolmanda isiku õigus nõuda püügivõimaluste määramist. Vastustaja tegevus vaidlusaluste õigusaktide väljaandmisel ei ole olnud õigusvastane ja ta ei ole rikkunud

§ 6. 37.

Kaebaja leiab, kuivõrd kaebajale ei antud otsuse nr 421 menetlemisel võimalust esitada omapoolset arvamust, siis on rikutud

§ 36, § 38 ja § 40.

Vastustaja on vastuses kohtule märkinud, et vastustaja korraldas 22.02.2006. a menetlusosaliste ärakuulamise, kus osalesid nii kaebaja kui ka kolmanda isiku esindajad. Seega ei saa väita, et kaebajal puudus võimalus esitada omapoolset arvamust. Isegi juhul, kui kaebajat ei oleks ära kuulatud, siis

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

1. Kaebuse esitaja viitab, et vaidlustatud otsuste jõusse jäämisel võib tekkida olukord, kus kohus küll tunnistab tsiviilasjas pankrotihalduri hagi alusel kehtetuks püügiõiguse võõrandamise kolmandale isikule, kuid vastustaja keeldub kaebajale arvestamast
2. aasta eest ajaloolist püügiõigust põhjendusega, et
3. aastal ei ole kaebaja püügiõigust vastavalt kalapüügiseaduse § 16 lõike 3 sätetele loale kantud. Kaebaja oma kaebuse nõudeid ei muutnud, kuid oli märkinud EÕK taotluse esitamisel põhjenduse kohaldada EÕK abinõu, et keelata tulnuks kaebajale kuulunud püügiõiguste jaotamine teistele isikutele, kuid nimetatud taotlusest võib järeldada, et teiseks isikuks saab lugeda ka OÜ Profit Pluss. Kolmas isik leidis taotluse lahendamisel, et kaebaja taotletud õiguskaitsevahend ei tohiks muuta OÜ Profit Pluss kuuluvate õiguste realiseerimist tervikuna võimatuks, sest käesoleval hetkel kuuluvad püügiõigused kolmandale isikule. Asjaolu, et kaebaja peab võimalikuks, et äkki vastustaja keeldub 2008.a. eest kalapüügiõigust arvestamast, ei ole piisav põhjus keelata Põllumajandusministeeriumil jaotada kaebajale kuulunud õigusi. OÜ Profit Pluss huve ei tohi piirata, sellega rikutakse kolmanda isiku õigusi, kuivõrd kolmanda isiku omandiõigus ajaloolisele püügiõigusele on tuvastatud.
4. Kokkuvõtvalt märgib kolmas isik, et nõustub vastustajaga ja leiab, et vastustaja poolt väljaantud haldusaktid on igati õiguspärased, sest Tartu Maakohtus menetletavas tsiviilasjas nr 2-07-31706 arutatakse kehtiva tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise küsimust, mitte enam tehingu kehtivuse tuvastamise küsimust. Puudub igasugune alus keelata Põllumajandusministeeriumil jaotada kaebajale kuulunud ajalooline püügivõimalus teistele isikutele kuni Tartu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-07-31706 tehtava lahendi jõustumist. Käesoleval hetkel Tartu Maakohtu võimalik lahend tagasivõitmise kohta ei muuda otsuste nr 421 ja 508 tegemise ajal valitsenud õiguslikku ja faktilist olukorda. Ajaloolise püügiõiguse võõrandamisleping on igati kehtiv ning vastustaja poolt välja antud haldusaktid ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Kui halduskohus rahuldab kaebaja esitatud kaebuse, siis ta annab juba ette hinnangu Tartu Maakohtus pooleliolevale vaidlusele, mida aga halduskohus teha ei saa. KOHTU SEISUKOHAD
5. Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti, toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Kaebaja ei ole üheselt määratlenud, missugust subjektiivset õigust haldusaktid rikuvad, kuid kaebusest võib aru saada, et ta peab silmas sekkumist ettevõtlusvabadusse PS § 31 sätestatud kaitse mõttes. Kaebaja väidetel soovib ta püüda kala ajaloolise püügiõiguse alusel Tartu Maakonnas Peipsi-ja Lämmijärvel, samasugune soov on OÜ-l Profit Pluss ja kuivõrd kaebaja asemel sai selle õiguse OÜ Profit Pluss, siis leiab kaebaja, et ettevõtjate ettevõtlushuvid on konfliktis. Kaebaja jäi tühistamisnõude juurde (tlk 147). Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset ja selle taotluse jättis kohus rahuldamata; määruskaebust ei esitatud. 2) Kaebuse materjalist nähtub, et OÜ Algen pankrotihalduriks määrati E.Ahas (tlk 24) 18.10.06.a. Tartu Maakohtu määrusega. 27.05.08.a. jäi kaebaja oma nõude juurde ja täpsustas, et ta oli juba septembris 2007 informeerinud vastustajat Tartu Maakohtus menetletavast hagist ja koos sellega esitas ärakirja määrusest 31.08.07.a. (tlk 57), millest nähtus, et Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja menetluses on OÜ Algen hagi OÜ Profit Plus vastu ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja selle paranduse kehtetuks tunnistamise nõudes. Kohus oli rahuldanud hagi tagamise taotluse. 15.11.07.a. esitas E.Ahas kaebaja nimel taotluse kaluri kalapüügiloa saamiseks vaidlusaluse ajaloolise püügiõiguse alusel. Asja arutamisel jäi kaebaja seisukohale, et vastustaja oleks pidanud välja selgitama hagis nr 2-0731706 tehtud määruse mõju vaidlusaluse ajaloolise püügiõiguse jaotusele. Jättes selle tegemata ja ignoreerides kaebaja poolt talle esitatud dokumente ja teavet poolelioleva kohtuvaidluse kohta, on ta rikkunud

§ 6

nõudeid, mille kohaselt oli vastustaja kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Kaebaja väiteks jäi, et vastustaja ei saanud teha põhjendatud otsuseid

§ 56mõttes ja täidetud ei ole haldusakti motiveerimise nõuet (RK 17.10.07.a.

otsuse p 9 3-3-1-39-07.a.) Sama otsuse p 13 viimase lause kohaselt tähendab motiveerimata jätmine üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ja on tühistamise aluseks. Hagi rahuldamise korral taiviilasjas on vaidlusaluse ajaloolise püügiõiguse võõrandamine OÜ-le Profit Pluss TsÜS § 90 lg 1 kohaselt kehtetu algusest peale ning siis ei ole Profit Plussil kunagi olnud vaidlusalust ajaloolist püügiõigust ega ka selle alusel kala püüdmisele õiguslikku alust. 3) Kohtuasja arutamisel tuvastas kohus, et põhimõttelist vaidlust ei jäänud küsimuses, kuidas saab isik õiguse tegeleda ettevõtlusega, so kalapüügiga. Selle ettevõtlusega tegelemise tingimused sätestab kalapüügiseadus. Kalapüügiseaduse § 13 lg 3 kohaselt annab õiguse kutseliseks kalapüügiks kalapüügiluba. Kalapüügiseaduse § 13. 4 lg 1 kohaselt antakse kutselise kalapüügiluba lubatud püügivõimaluste piires ja taotletava aasta püügivõimalused kehtestab Kalapüügiseaduse § 13.4 lg 3 alusel Vabariigi Valitsus. Juhul, kui veeala püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, siis tuleb Kalapüügiseaduse § 16 lg 3 kohaselt jagada püügivõimalused eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel. Seejuures tagatakse iga taotleja eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teistesse eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ettevõtlusvabadus ei ole juba tulenevalt seaduse tingimustest piiranguteta ja kuivõrd need piirangud tulenevad seadusest, tuleb ettevõtluse alustamisel nendega ka arvestada. Kuivõrd kutseline kalapüük eeldab kalapüügiloa olemasolu, siis nähtub, et ettevõtja ei saa alati eeldada, et kalapüügiluba antakse piiramatult iga taotluse saabumisel. Kalapüügilubasid väljastatakse lubatud püügivõimaluste piires. Kui lubatud püügivõimalused ei võimalda kõiki esitatud taotlusi rahuldada täies ulatuses, jagatakse taotletava aasta püügivõimalused nn ajaloolist püügiõigust omavate taotlejate vahel. 4) Vaidlustatud otsuse nr 421 ja 508 tegemise ajaks oli vastustajale esitatud Tartu Maakohtu 26.02.07.a. otsus nr 2-05-17345, millega rahuldati OÜ Profit Pluss hagi OÜ Algen vastu lepingu kehtivuse tuvastamiseks. Seega oli vastustajale teada, et OÜ Profit Pluss ja OÜ Algen (pankrotis) vahel 31.08.05.a. sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise leping on kehtiv ning selle lepingu objektiks olnud õigused olid üle läinud OÜ-le Profit Pluss. Kõnealuse ajaloolise püügiõiguse üleminekust teavitati Keskkonnaministeeriumit 07.09.05 ja hilisem kohtuotsus kinnitas tehingu kehtivust ja õiguste üleminekut. Ka nendes andmetes ei ole lahkhelisid. Kaebaja leiab jätkuvalt, et otsuse nr 421 motivatsioon ei märgi ära, miks ei pidanud ajaloolise püügiõiguse jaotuse otsuse tegemisel arvestama tsiviilasjaga nr 2-07-31706, sh hagi tagamise määrusega. OÜ Algen esindaja leiab, et rikuti

§ 6

nõudeid.

§ 6

/Uurimispõhimõte/ sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Käesoleva asja arutamisel leidis kinnitust, et vastustaja omas kaebaja viidatud asjaoludes ülevaadet, otsuste tegemise ajaks olid esitatud vajalikud tõendid. Kaebuse esitajal ei ole ka käesolevalt esitada teistsuguseid tõendeid. Vastavalt on vastustajal kätte saadud materjal, mille esitas kaebaja ja mis olid otsuste tegemisel alusmaterjalidena arvesse võetud. Kaebaja viitas, et

§ 11

lg 1 p 3 mõttes oli ta menetlusosaline, kuid teda ei kaasatud haldusmenetlusse, kuigi hakati vähendama OÜ Algen ajaloolist püügivõimalust. Kohus nõustub, et

§ 11

lg 1 p 3 kohaselt on menetlusosalisteks haldusmenetluses isikud, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming puudutab. Samal ajal ei nähtu kaebaja selgitustest, missugused kohustused jättis haldusorgan täitmata

§ 36mõttes.

Kaebaja ei vaidle vastu, et ta esitas ise kõik tema käsutuses olevad tõendid (

§ 38), samas nähtub, et vastustaja ka kontrollis olemasolevad tõendid.

Vastustajale ei ole teada andmeid, mida ta ei oleks arvesse võtnud ja mida ta oleks pidanud paluma veel esitada menetlusosalistel, sh kaebajal. Samas ei väida ka kaebaja, et ta oleks soovinud veel midagi esitada. Kuivõrd ei jäänud ülesse probleemi, et mõni kaebaja dokument jäi esitamata või arvestamata, ei saa ka väita, et uurimiskohustus on täitmata. Vastustaja hindas olukorda haldusakti andmise ajal valitsenud olukorrast lähtudes ja tõi esile olulised asjaolud, mis tingisid otsuste väljaandmise. Seejuures märgib kohus, et Haldusmenetluse seadus võimaldab muuhulgas ära jätta toiminguid, kui menetlusosalised on varem samas asjas ära kuulatud või kui otsus tuleb teha kiireloomulisena. Vastavalt

§ 40lg 2 kohaselt haldusorgan annab võimaluse vastuväidete või arvamuse esitamiseks.

Antud juhul ei ole vaidlust selles, et pankrotihaldur esitas teabe, mis kinnitas, et kohtule esitati OÜ Algen (pankrotis) vara tagasivõitmise hagi, samas esitati ka avaldus kaluri kalapüügiloa saamiseks. Samas oli ka kolmas isik esitanud avalduse kaluri kalapüügiloa saamiseks 2008 aastaks, kalurite nimekirja ja Põllumajandusministeeriumi 12.12.07.a. otsuse nr 480, millega määrati kindlaks, kas on tegemist isikutega, kellele võib anda kalapüügiloa. Kontrollitud olid ka andmed, et Tartu Maakohtu otsus ja Tartu Ringkonnakohtu otsus, millega tehti kindlaks, et OÜ Profit Pluss ja OÜ Algen vahel sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise leping on kehtiv, seejuures 24.10.07.a. ei võtnud Riigikohus määrusega menetlusse kassatsioonkaebust. Seega nähtub, et kaebaja esitas seisukoha ja tõendid, mida uuriti. Kohus nõustub antud juhul vastustaja ja kolmanda isiku selgitustega, et seisukohtade/taotluste esitamine oli võimaldatud, neid ei pea esitama ilmtingimata suulises vormis istungi või arutelu läbiviimisega, kuivõrd haldusmenetlus viiakse läbi ilma lisakulutusi põhjustamata ja võimalikult efektiivselt. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et menetlusosaliste poolt esitatust oleks kaldutud kõrvale. Antud juhul ei saa

§ 40

lg 3 p 2 märgitud lisaandmete kogumise või saamise võimaluseks pidada seda, et tulevikus tehakse tsiviilasjas kohtuotsus. Faktiline olustik oli tuvastatud vastustajal õigesti. Vaidlus OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel on kestnud arvates 2005.a. Vastustaja on teinud selle aja kestel ka kaks otsust. Kogu menetluse kestel on menetlusosaliste positsioonid esitatud, pankrotihaldur on ka põhimõtteliselt kursis seisukohtadega, mis olid OÜ Algen ja OÜ Profit Pluss esindajad avaldanud varasemas menetluses. Kaebaja on seejuures mõistnud vaidlustatud haldusaktide sisu. Kuivõrd kaebaja küll oli märkinud kaebuses, et menetluses oli puudujääke, samas nende läbiarutamisel kohtuistungil neid sisuliselt ülesse ei jäänud, siis ei tuvastanud kohus, et oleks tegemist menetluse puudustega, mis tooks kaasa otsuste tühistamise. Seejuures

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus antud juhul leiab, et asja otsustamist ei oleks mõjutanud pelgalt soov arutada veelkord asja suuliselt, kuivõrd vastustaja oli kogunud piisavalt tõendeid ja arvamusi, oli teadlik poolte soovidest ning selle tõttu ei teinud otsust piiratud teabe tingimustes, mis toonuks kaasa ebaõige otsuse. Kohus peab otsust materiaalselt õiguspäraseks. Haldusorgan pidi siinkohal tegutsema kiireloomuliselt ja ära hoidma viivitusest tulenevad kahjud, kuivõrd oli ette näha, et kohtuotsus, mida kaebaja ootab, saab muuta õigussuhteid otsuse tegemise hetkest. Selle tõttu ongi vastustaja kaebajale selgitanud, et otsuses nr 421 sisaldus õiguslik viide ja faktiline alus otsuse tegemise aja seisuga, kuivõrd asjaolud olid sellel hetkel menetlusosaliste poolt mõistetud ühtemoodi, faktilised asjaolud tuvastati ilma veata. Pankrotihaldur märgib seejuures ka ise, et tehingu kehtetuks tunnistamist nõutakse tagasivõitmise korras ja ta leidis, et Tsiviilseadustiku üldosas seaduse § 90 lg 1 kohaselt on tehing kehtetu algusest peale ning kui see kohtus ka tuvastatakse, siis selgub, et vaidlusalune püügiõigus ei ole kunagi kuulunud OÜ-le Profit Pluss. Järeldub, et kaebaja mõistab, et kaebaja taotluse lahendamise ajaks oli muutunud olukord võrreldes eelneva aastaga sellevõrra, et vastustajal ei olnud õigust ignoreerida temale esitatud jõustunud kohtuotsust. Kohus ka ei näe võimalust, kuidas vastustaja oleks saanud jätta arvestamata OÜ Profit Pluss õigusi kaitsvat tõendit. Kuna kaebaja jäi lõpuks selle juurde, et õiguste rikkumiseks tuleb lugeda

§ 6

nõude mittejärgimist, so et vastustaja ei selgitanud välja asjas olulise tähendusega asjaolusid, kohus aga leidis, et vastustaja sai arvestada nii kaebaja tõenditega ja taotlusega, kolmanda isiku tõenditega ja seisukohaga, siis kohus leiab, et kaebuse asjaolud ja esitatud tõendid ei viita

§ 6rikkumisele.

5) Kuivõrd otsuste tegemise ajaks oli tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, et OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel sõlmitud ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise leping 31.08.05.a. on kehtiv ja lepingu objekt oli läinud üle OÜ-le Profit Pluss, siis saab väita, et püügivõimaluste jagamise aluseks olevat ajaloolist püügiõigust ei olnud kaebuse esitajal, seega olid täitmata tingimused, mida seadus näeb ette kalapüügiga, so kaebaja poolt nimetatud ettevõtlusega, tegelemiseks ja nende piirangutega tuli arvestada. Kohus nõustub vastustaja esitatud seisukohaga, et enne vaidlusaluste otsuste langetamist oli teada, et OÜ Algen (pankrotis) oli esitanud Tartu Maakohtule hagi tsiviilasjas nr 2-07- 31706, selles asjas oli tehtud hagi tagamise määrus ja selle sai vastustaja kätte 03.09.07.a. Nimetatud määrusest nähtus üheselt, et OÜ Algen (pankrotis) on esitanud OÜ Profit Pluss vastu Tartu Maakohtule hagi 31.08.

1. a sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu ja 14.09.
2. a sõlmitud ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepingu paranduse kehtetuks tunnistamise nõudes. Seega oli vastustaja otsuste nr 421 ja 508 tegemise ajal teadlik Tartu Maakohtus arutatavast tsiviilasjast. Seejuures nähtus, et tegemist on pankrotimenetluses esitatud tagasivõitmise hagiga. Vara on pankrotivarasse võidetud tagasi alles siis, kui võlgniku kehtiva tehingu tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks kohus, haldusorgani otsusega seda teha ei saa. Pankrotiseaduse § 108 lg 2, 109 lg 1, § 119 lg 1 õiguste kasutamine ei sõltu vastustaja tegevusest. Vaieldamatult ei saanud antud juhul ignoreerida fakti, et otsuste nr 421 ja 508 tegemise menetluses tuli arvestada asjaoluga, et jõustunud kohtuotsusega oli tuvastatud OÜ Algen (pankrotis) ja OÜ Profit Pluss vahel sõlmitud 31.08.05.a. ajaloolise kalapüügiõiguse võõrandamise lepingu kehtivus. Kuivõrd OÜ Profit Pluss ajalooline püügiõigus tähendab kolmanda isiku subjektiivset õigust nõuda kalapüügiloa andjalt taotletavaks aastaks ajaloolise püügivõimaluse määramist ulatuses, mida võimaldab isiku eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teiste eelmiste kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse, siis vastustajal oli õiguslik kohustus määrata isikule ajalooline püügivõimalus ja selle ulatus. Haldusorgan pidi järgima seaduslikkuse põhimõtet ega saanud põhjendamatult eelistada kaebuse esitajat. Kaevatud otsustega ei kujundatud omandisuhteid, neid ei saa ühepoolselt muuta vastustaja otsustega. Seni, kuni OÜ Profit Pluss on tsiviilõigussuhtest tulenevalt vaidlusaluse ajaloolise püügiõiguse omaja, peab vastustaja jagama püügivõimaluse kolmandale isikule. 6) Kaebaja muud väited ei anna samuti alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja avaldas seisukohta, et vaidlusaluste otsuste kehtima jäämise korral võib tekkida olukord, milles vastustaja keeldub kaebajale arvestamast ajaloolist püügiõigust 2008.a. põhjendusega, et püügivõimalust ei ole vastavalt Kalapüügiseaduse § 16 lg 3 kantud kalapüügiloale. Kaebaja leiab, et kaevatud otsuste tühistamisel saavutaks ta selle, et vastustaja ei arvestaks ajaloolist püügiõigust 2008.a. OÜ-le Profit Pluss kuuluva ajaloolise püügiõigusena kalapüügiseaduse mõttes. Kolmas isik ja vastustaja selle seisukohaga ei nõustunud ja jäid seisukohale, et kaevatud otsustega ei kujundata omandisuhteid. Kohus jääb seisukohale, et vaidlusaluse ajaloolise püügiõiguse omaja on OÜ Profit Pluss, vastustaja oma otsusega seda asjaolu muuta ei saanud. Kui tulevikus tehtavast kohtuotsusest õiguslik olukord muutub, siis on vastustajal pädevus kaaluda asjaolusid ning talitada vastavuses seadusega; käesoleva kaebuse raames ei saa teha vastustajale ettekirjutust. Kohus nõustub kolmanda isiku selgitusega, et juhul, kui kaebuse esitaja leiab, et tulevikus võib hakata rikkuma tema õigusi haldusaktide edasikehtimine ja muutunud olukorras ei oleks see õiguspärane, siis see ei ole piisav alus rahuldada käesolev kaebus väidetult, et juba rikutakse kaebuse esitaja õigusi. HKMS § 7 1 lause kohaselt tähendab see olukorda, mil ei rikuta kaebaja õigusi vaidlusaluste otsustega, kuna tänasel päeval ei ole veel rikkumist ning halduskohus ei saa otsustada neid küsimusi, mida saab lahendada tsiviilasja lahendav kohus. Kaebuse esitaja seisukoht, et otsuste tühistamisel jääb alles kalaressurss, kuna otsuste tühistamisel püütakse kala vähem, ei ole asjakohane. Kalaressursi sellist säästmise kohustust või võimalust seadusest ei tulene ning vastustaja peab jaotama vältimatult püügivõimalused neile, kellel selleks on õigus. Vastavaid kohustusi sätestavad õiguslikud regulatsioonid on vastustaja esile toonud õigesti, so kohtuotsuses p-is 31, kohus nõustub märgituga ega korda neid. Kuivõrd väljaantud loaga saab püüda kala kalapüügiloal märgitud tähtajal, so Kalapüügiseadusest § 13.4 lg 1 tulenevalt, siis jälgitakse muudatusi, sh ka ajaloolise püügiõiguste muutusi, mis tagab, et aasta püügivõimalused ei jääks kasutamata. Eeltoodut arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.
3. OÜ Profit Pluss esitas nõude välja mõista õigusabitasu 25 222, 50 EEK. OÜ Profit Pluss on tasunud maksekorraldusega nr 3228 märgitud õigusabikulu 16.06.08.a. HKMS § 92 lg 7 kohaselt kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu, mis tuleb jätta kaebaja kanda. OÜ Profit Pluss esindajana advokaat A.Kasak on varem esindanud OÜ-d Profit Pluss püügiõiguse kuuluvuse aruteludel (näiteks tlk 69 olev PM protokoll nr 2 22.02.06), mis kinnitab kohtule, et esindaja on kogu kaebust puudutava taustinformatsiooniga ja õigusnormidega tuttav varasemast, seega eraldi mahukat tööd taustainformatsiooni ja õigusnormidega tutvumiseks ei olnud vaja teha. Kolmas isik esitas käesolevas asjas lühiseisukoha 15.02.08.a. (tlk 77). 29.04.08.a. kolmas isik ja esindaja kohtus istungil ei viibinud; 21.05.08.a. kohtuistungil esindaja viibis kohal, istung kestis 2,3 h. 05.06.08 esitas kolmas isik seisukohad kaebuse suhtes; 17.06.08 esitati seisukoht EÕK taotluses; 17.06.08.a. toimunud istungil viibis A.Kasak, istung kestis 2 h; 15.07.08 esitas kolmas isik lühiseisukoha ja kohtukulude nõude. Kokku on kolmas isik märkinud töö aruandes töötundide arvuks 14,25 h. Kohus peab mõistlikuks ja vajalikuks kuluks antud asjas välja mõista OÜ-lt Algen (pankrotis) 15 200.00 EEK (viisteist tuhat kakssada krooni). Karin Kalmiste Kohtunik