lg 1 järgi kontrollib kohus üksnes kaebaja õiguste rikkumist, mitte vastustaja tegevuse objektiivset õiguspärasust laiemalt. Kuna kaebajal ega teistel subjektidel ei olnud üleüldse õigust saada maad lahustükina, pole oluline, kui suur või väärtuslik oli kellelegi ebaseaduslikult tagastatud lahustükk, sest kõikidele õigustatud subjektidele on lahustükid tagastatud õigusvastaselt. Seega on vallavalitsus rikkunud kaebaja subjektiivset õigust saada endine ühiskarjamaa koos mere taganemise arvelt juurdetekkinud maaga tagasi kaasomandiosana ning kohtul tuleb tuvastada, kas ja millises ulatuses tuleb rikutud õigused taastada kahju hüvitamise teel; 2) hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Pooled olid menetluse lõpuks ühel meelel, et endise 15,75 ha suuruse karjamaa arvelt tagastati õigustatud subjektidele kokku 30,07 ha maad, kuna endine ühiskarjamaa on mere taganemise tõttu suurenenud. Seega oleks haldusorgani õiguspärase tegevuse tulemusel tagastatud õigustatud subjektide kaasomandisse koos õigusvastaselt võõrandatud maaüksusega ka sellele mere taganemise tulemusel lisandunud maa. Tooma talu maade tagastamise õigustatud subjektidele tekitatud kahjuks saaks lugeda leitud väärtuse 1/9 suuruse osa ning Tooma talu õigustatud subjektidele tagastatud 2,38 ha suuruse lahustüki väärtuse vahe. Vastavalt Tooma talu õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkuleppele oleks kaebajale tekitatud kahjuks 2/5 osa sellest väärtuste vahest. Riigikohtu otsuses õigeks peetud metoodikat arvestades tuleb lugeda kaebaja varalise kahju suuruseks 26 823 krooni. Kaebaja piirdub 23 000 krooni suuruse nõudega, mille väljamõistmine on põhjendatud. Kaebajale ei ole muude õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine etteheidetav. Kõigi maa tagastamise korralduste vaidlustamine ja tagasitäitmise nõudmine ei oleks olnud mõistlik. Kahjulike tagajärgede risk tuleb kanda vallavalitsusel, kes võis endise ühiskarjamaa lahustükkidena tagastamist pidada otstarbekaks, kuid toimis siiski selgelt seadusevastaselt, vähendades muuhulgas kaebajale tagastamisele kuuluma pidanud maad teiste õigustatud subjektide arvelt; 3) mittevaralise kahju nõude aluseks on väärikuse alandamine. Kaebaja heidab sellega seoses vallavalitsusele ette endise ühiskarjamaa suhtes õigustatud subjektide ebavõrdset kohtlemist. Mittevaralise kahju nõue esitati kohtule 16. mail 2008. a. Kahjunõude tähtaeg ei saanud hakata kulgema Riigikohtu otsusest teadasaamisest. Asjaolud, millega kahjunõuet põhjendatakse – ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste õigustatud subjektidega endise ühiskarjamaa tagastamisel nii lahustüki suuruse, väärtuse, tagastamise viisi kui asukoha osas – ja kahju tekitanud isik olid kaebajale teada ning kahjunõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema rohkem kui kolm aastat enne 16. maid 2008. a. Mittevaralise kahju nõue on esitatud tähtaja rikkumisega ning vaatamata kohtu ettepanekule ei ole tähtaja ennistamist taotletud. Selle nõude osas tuleb menetlus
lg 1 reguleerib kaebajate halduskohtusse pöördumist, mitte aga asja läbivaatamist kohtu poolt. Asja läbivaatamist puudutab
, mille lõike 6 kohaselt kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Seega kohustab
, erinevalt kohtu poolt väidetust, ka mõningat vastustaja tegevust laiemalt kontrollima. Halduskohtu otsus on võrdse kohtlemise ja muude õiguse üldtunnustatud põhimõtetele hinnangu andmisel ebapiisav ja ebaõige. See, et mittevaralise kahju taotlus tunnistati aegunuks, ei tähenda, et halduskohus ei peaks vastavalt
lõikele 6 kontrollima võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist; 2) otsuses ebavõrdsust puudutades on kohus leidnud selle olevat vähetähtsa ning on võtnud hoiaku diskrimineerimise eitamisele. Inimesel on põhiõigus olla seaduste ees kõigiga võrdne ning selle õiguse eiramine puudutab sügavalt nii kaebaja sisemist väärikust kui ka tema huvisid Eesti Vabariigi arengu kaudu. Kohus leidis, et kuna kaebajal ega teistel subjektidel ei olnud üleüldse õigust saada maad lahustükkidena, pole oluline, kui suur või väärtuslik oli kellegi ebaseaduslikult tagastatud lahustükk, sest kõikidele subjektidele on lahustükid tagastatud õigusvastaselt. Kohtu seisukoht, nagu ei saaks kahe isiku „võrdselt seadusevastase“ kohtlemise puhul diskrimineerimist olla, on ebaõige. Seadusevastane kohtlemine ei väldi diskrimineerimist. Antud juhul oli seadusevastasus väravaks, mis võimaldas diskrimineerimist ühiskarjamaade tagastamisel. See, kes pidi saama seaduslikult rohkem ja paremat maad, sai ebaseaduslikult vähem ja halvemat, see, kes pidi saama seaduslikult vähem, sai ebaseaduslikult rohkem ja paremat maad. Väide, et õigustatud subjektidel ei olnud üleüldse õigust saada maad lahustükkidena, on poolik tõde. Maa lahustükkidena saamiseks oli vajalik kõigi õigustatud subjektide kokkulepe, mille vallavalitsus blokeeris. Ka ei ole kaebaja väitnud, et diskrimineerimine seisnes üksnes selles, et ebaseaduslikult tagastatud maasiilud ei ole pinnalt või kvaliteedilt võrdsed. Kui vallavalitsus oleks toiminud õiguspäraselt, ei oleks diskrimineerimist toimunud. Kõik õigustatud subjektid oleksid saanud maa tagasi üheaegselt. Kõigil oleks olnud võrdne sõnaõigus arutamisel, kuidas maad tagasi võtta – kas kaasomandisse või siiludena. 5. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vallavalitsus kohtles kõiki rannakarjamaast osa saamisel võrdselt. 6. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitatud avalduses rõhutas kaebaja, et võrdsuseks ei saa pidada rannakarjamaa õigusvastasel tagastamisviisil avanenud võimalusi tagastada maa eri meetoditel (kaardimaterjali alusel/mõõdistamisega); eri aegadel (osale kuni 3-aastase viivitusega); osale nende soovide kohaselt, teistele vallaametnike poolt määratud tükkidena; osale nõudeõigusest väiksemana, teistele nõudeõigusest suuremana. 5
lg 3 sätestab, et kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Halduskohtu otsus on selle sättega kooskõlas. Otsus vastab ka TsMS §-s 442 sätestatud sisunõuetele. Apellatsioonkaebuses osutatud puuduste all kohtuotsus ei kannata. 9. Kaebuse esitaja taotles halduskohtult haldusakti ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist vastavalt
lg 3 punktile 1 ning kohus rahuldas selle taotluse vastavalt
Kaebuse esitaja taotles avalik-õiguslikus suhtes tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt
Kohus rahuldas ka varalise kahju hüvitamise taotluse vastavalt
Mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas lõpetas kohus
Seega lahendas kohus kõik kaebaja nõuded. Kaebaja on formuleerinud kaebuse täpsustustes ka järgmise sõnastusega taotluse: tunnistada Emmaste Vallavalitsuse toimingud, mis puudutavad ebavõrdsust Jausa küla ühiskarjamaa tagastamisel, põhiseadusevastaseks (tl 92 ja 148), ning apellatsioonkaebuse täpsustustes on ta taotlenud kohtuotsuse resolutsioonis diskrimineeriva suhtumise konstateerimist. Tegemist ei ole taotlusega
Ebavõrdne kohtlemine ei ole toiming, so halduse tegevus või tegevusetus (
lg 2), mille õigusvastasust saaks kohus kohtuotsuse resolutsioonis konstateerida. Õigus võrdsele kohtlemisele on isiku subjektiivne õigus. Seaduse ees võrdsete meelevaldselt ebavõrdne kohtlemine on õiguste rikkumise viis ning muuhulgas sellisele subjektiivse õiguse rikkumisele võib tugineda halduskohtule esitatav kaebus. 10. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja väiteid ühiskarjamaa suhtes õigustatud subjektide ebavõrdsest kohtlemisest tähelepanuta, vaid on käsitlenud neid määral, millest sõltub kaebuse nõuete lahendamine. Kohus ei pea otsuse põhjendavas osas tuvastama asjaolusid, millel pole nõuete lahendamise seisukohast määravat tähtsust. Kohus rahuldas kaebaja tuvastamistaotluse ja varalise kahju hüvitamise taotluse, tõdedes, et kaasomandisse tagastamise asemel maa lahustükkidena tagastamine selliselt, et mõne õigustatud subjekti vara suurenes rohkem kui õiguspärase tagastamise korral ning muuhulgas kaebajale tagastamisele kuuluma pidanud maa vähenes, on selgelt seadusevastane (otsuse põhjendava osa p-d 4 ja 5). Tuvastades, et õigustatud subjektidele maa jagamise kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja andmata jätmine ning subjektide kokkuleppeta maa kaasomandisse tagastamise asemel selle lahustükkidena tagastamine oli õigusvastane, ei pidanud kohus asuma üksikasjalikult kirjeldama maa lahustükkidena tagastamise asjaolusid, so kellele, millal 6
lg 1 on asjakohane norm, mis sätestab kohtusse pöördumise ja kaebuse rahuldamise eelduseks oleva kaebeõiguse. Isiku subjektiivsete õiguste rikkumisest sõltumatuks halduse tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks ei saa isik halduskohtusse reeglina pöörduda. Apellatsioonkaebuses osutatud
lg 6 ei ole asjakohane norm, kuna see reguleerib kohtu kontrollikohustust haldusorgani diskretsiooni puhul. Diskretsioon (kaalutlusõigus) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1). Käesolevas asjas ei ole tegemist haldusorgani diskretsiooniga. Kuna tegutsemisviis oli õigusnormiga kindlaks määratud (kokkuleppe puudumise korral tuli maa tagastada kaasomandisse), ei saanud haldusorgan otsustuse tegemist kaaluda ega erinevate otsustuste vahel valida. Lauri Madise Ivo Pilving Ruth Virkus 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.