lg 1, 65 lg 4, 76 lg 1, 100, 101 lg 2, 208 lg 1 palub hageja kohtul kostjatelt välja mõista võlgnevuse summas 4652,04 krooni ja viivise summas 4 106,71 krooni. Kostjate vastused Kostjad oma 27.juunil 2007 kohtule esitatud kirjalikes vastustes hagi ei tunnista. Kostjad ei oma võlgnevust hageja ees. Kostjatel on makstud kõik arved nende poolt tarbitud soojusenergia eest. Elamus aadressil xxx, Jõhvi on võlgnikeks hoopis teised isikud, need on korteri nr xx omanik T A ja korteri nr xx omanik V I. Seda asjaolu tõendavad kostjad AS-i ISS Eesti poolt väljaantud õiendiga. Seepärast leiavad kostjad, et hagi peab olema esitatud T A ja V I´i vastu. Kostjad soovivad, et hageja asendaks kostjad. Juhul, kui hageja ei asenda kostjat, siis leiavad kostjad, et T A ja V I tuleb menetlusse kaasata kolmandate isikutena. Kostjatel on vastuväiteid ka hagiavalduses esitatud asjaoludele. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 01.07.2002 AS Kohtla-Järve Soojus ja AS Minu Vara Ida (praegune ärinimi AS ISS Eesti) soojuse ostu-müügilepingu nr 2864. Kostjad leiavad, et hageja ei ole tõendanud, et AS Minu Vara Ida on lepingu sõlmimisel tegutsenud korteriomanike nimel ja huvidel, st temal oli lepingu sõlmimiseks esindusõigus. Juhul kui AS-il Minu Vara Ida puudus esindusõigus lepingu sõlmimiseks, ei teki kostjatel hageja ees selle lepingu alusel kohustusi. 16.mail 2008 esitasid kostjad hagile täiendava vastuse. Hageja on esitanud korteriomanike üldkoosoleku protokolli 06.12.2002 ning leiab, et protokolli kohaselt on omanikud nimetanud AS Minu Vara Ida elamu xxx valitsejaks 5 aastaks. Samuti luges üldkoosolek kehtivaks korteriomaniku ja AS Minu Vara Ida vahelised teeninduslepingud, mis olid eelnevalt sõlmitud korteriomaniku ja AS Jõhvi Linnamajandus vahel. Protokollist ja kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et AS Minu Vara Ida oleks nõustunud üldkoosoleku protokolliga, sest puudub sellele järgnev tegevus ehk uue lepingu sõlmimine uue hooldajaga. Üldkoosoleku protokoll ei anna veel alust AS-il Minu Vara Ida arvata, et nendega sõlmiti hooldusleping korteriomanikega xxx viieks aastaks. Kuid nagu elumajale xxx AS Minu Vara Ida poolt esitatud soojusenergia arvetest nähtub, et korteriomanikud aktsepteerisid soojusenergia ostu-müügilepingut tulenevalt
Antud suulise lepingu alusel käis ostmine-müümine keskmiselt väljakujunenud hindadega ehk samamoodi, kui teiste hoonete puhul, kellel olid olemas lepingud soojusenergia ostmiseks ja hoone hooldamiseks AS-iga Minu Vara Ida. AS Minu Vara Ida tõendist teenustasu arvelduste kohta nähtub, et arve esitati igale korteriomanikule eraldi, seega suuline soojusenergia ostu-müügileping oli sõlmitud endistel tingimustel ja alustel, mis tulenesid endisest lepingust, st AS-iga Jõhvi Linnamajandus sõlmitud lepingust. Kuna üldkoosoleku protokollile pole järgnenud uue hoolduslepingu sõlmimist, siis ei tulene ka esindatuse loovutamist korteriomanike xxx poolt. Seega kõik lepingud, lepingu lisad ja lepingumuudatused ei ole Minu Vara Ida poolt sõlmitud korteriomanike xxx nimel. Kuna Minu Vara Ida esitas xxx korteriomanikele arved soojusenergia eest, soojusenergia oli tarnitud xxx, siis tekib korteriomanike vastu nõude esitamise õigus AS-il Minu Vara Ida, mitte AS –l Kohtla-Järve Soojus. Kostjad leiavad, et hageja nõuded nende vastu on alusetud, kuna poolte vahel puudub müügi- või hooldusleping, kus oleks kokku lepitud õiguste, kohustuste ja teenuse osas. 2
, kostjate seisukoht on, et kohustuse korrektselt täitnud korteriomanik ei pea vastutama teise korteriomaniku (nn võõra võla) eest. Võlgnike paljusus tekib, kui võlasuhte raames eksisteeriva kohustuse peab täitma rohkem kui üks isik ehk võlgnik.
lg 1 sätestab: kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Solidaarvastutuse tekkimine on seaduses sätestatud näiteks käenduse (
lg 1, 150), kohustuse ülemineku (
lg 8), ettevõtte ülemineku (
Solidaarkohustuse olemusest tuleneb, et võlausaldaja saab valida, millistelt solidaarvõlgnikelt ning millises ulatuses kohustuse täitmist nõuda. Võlausaldaja võib valikuvõimalust kasutades otsustada, kas esitada nõude ühe solidaarvõlgniku vastu ja nõuda temalt kogu kohustuse täitmist täies ulatuses. Kostja (nn võõra võla küsimus) ei pea ilmtingimata olema tegelik võlgnik (st korteriomanik, kes ei ole kohustust täitnud), kostja ja teiste korteriomanike omavahelisi suhteid reguleerib sisesuhe (st seda, kuidas jaguneb vastutus kohustuse täitmise eest üksikute solidaarvõlgnike vahel). Sisesuhte regulatsioon võimaldab solidaarvõlgnikul, kes on välises suhtes võlausaldaja nõude täitnud suuremas ulatuses kui temale sisesuhtes langev osa, esitada regressinõudeid teiste solidaarvõlgnike vastu (vt selle kohta
). Võlasuhe (solidaarkohustus) teenuse müüja ja korteriomanike omavahelistes suhetes saab eelduslikult tuleneda vastavast lepingust. Solidaarkohustusest tulenevateks vastuväideteks võivad olla vastuväited, et solidaarkohustust ei eksisteeri, et nõue on aegunud jms, ka vastuväited, mis kuuluvad solidaarvõlgnikule isiklikult (vt selle kohta
). Solidaarvõlgnike ja solidaarvastutusega seonduvat soojusenergia müügilepingute korral on analüüsitud Riigikohtu 30.11.2004. a kohtuotsuses 3-2-1-111-04 (Kalevi 16 kaasus, kättesaadav arvutivõrgus: http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222476865 ). Riigikohus märkis otsuse punktis 24 järgmist: Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka küsimust vastutusest soojuse müügi lepingu täitmise eest, kui müügilepingu sõlmivad korteriomanikud ühiselt või kui seda teeb nende nimel valitseja. Võrguettevõtja peab KKütS § 14 lg 4 järgi korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja pidama sellekohast arvestust, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võrguettevõtja peab KKütS § 15 lg 1 järgi tagama ka tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste kindlaksmääramise. Seega piirduvad võrguettevõtja kohustused vaid kogu tarbijapaigaldise kaudu edastatud soojuse arvestamisega. Kuidas soojus korterite vahel jaotub ja millistel põhimõtetel toimuvad arveldused, ei ole kaugkütteseaduses reguleeritud ning seega sõltub see võrguettevõtja ja korteriomanike (-valdajate) vahelistest ning korteriomanike (valdajate) omavahelistest kokkulepetest. Silmas tuleb pidada, et kuigi KOS § 13 lg 1 ja AÕS § 75 lg 1 järgi eeldatakse kaasomandi majandamiskulude katmist vastavalt mõtteliste osade suurusele, kehtib selline regulatsioon vaid kaasomanike endi vahelises suhtes. Soojuse müügilepingu alusel tuleb lepinguosaliste vastutust võrguettevõtja ees soojuse eest tasumisel hinnata esmajoones müügilepingu enese alusel ja lähtuda võlaõigusseaduse sätetest võlgnike ja võlausaldajate paljususe kohta. Põhiliseks probleemiks võib olla soojuse müügihinna tasumise kohustuse jagunemine tarbijate vahel, st küsimus kas korteriomanik (-valdaja) vastutab võrguettevõtja ees ka teiste tarbijate võlgnevuste eest. Võlaõigusseaduse § 65 lg 4 järgi eeldatakse, et isikud on solidaarvõlgnikud, kui nad kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt. Kui soojuse müügileping on sõlmitud põhimõttel, et iga korteriomanik (-valdaja) tasub soojuse eest üksnes 4
Kui lepingu järgi võrguettevõtja sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele ühiselt või valitseja vahendusel, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt. Riigikohus juhtis oma otsuses tähelepanu
lg 1, mille järgi ka solidaarvastutuse puhul vastutab lepingu rikkumise eest üksnes see solidaarvõlgnik, kes on lepingut rikkunud, st õiguskaitsevahendeid lisaks kohustuse täitmise nõudele saab rakendada esmajoones selle võlgniku vastu (vt Riigikohtu otsuse 3-2-1-111-04 punkt 25). Riigikohus on veel märkinud, et kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes. Sellised otsused on KÜS § 13 lg 4 järgi täitmiseks kohustuslikud kõigile korteriomanikele. Korteriühistu nõudeid võlgnikest korteriomanike vastu saab tagada mh hüpoteegiga vastavalt KÜS § 9 lg-le
lg 1 sätestatut, mille järgi solidaarvastutuse puhul vastutab lepingu rikkumise eest esmajoones lepingut rikkunud solidaarvõlgnik. Seega vastutavad soojuse müügilepingu rikkumise eest üksnes need solidaarvõlgnikud, kes lepingut rikkusid, s.o kes jätsid tarbitud soojusenergia eest hagejale lepingus kokkulepitud tähtajaks tasumata. Hagejal on võimalik esitada nõue võlgniku vastu alusetu rikastumise sätete (
52. peatükk) alusel. Hageja on sellist liiki nõudeid tavapäraselt kohtule esitanudki. Eeltoodust lähtudes jätab kohus hagi rahuldamata. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 sätete kohaselt. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.