(lk 109-111, sama 116-121). Ei ole nõus sellega, et hageja ei andnud J. K võimalust vara realiseerida ja andis tähtaja vaid 2 kuud, et ei võimaldanud lepingut jätkata, võlga likvideerida kohustusi üle kanda kolmandatele isikutele. Andmebaasi väljavõttest 25.09.2002-27.01.2003 nähtub, et hageja pidas korduvalt läbirääkimisi kostjaga ja kostja on palunud aega võla likvideerimiseks, mida aga ei suutnud täita. Hageja palus kostjalt hiljemalt 31.01.2002 kinnitust selle kohta, kas too on nõus kandma kohustused üle garandile või annab oma tööandja garantii, et viimane on nõus võla kustutama. Kostja ei vastanud ja seetõttu lõpetas hageja temaga lepingu (lk 109-111, sama 116-121). Ei ole nõus sellega, et hageja on kostjatele tekitanud kunstlikult kahju ja hageja ei vastuta selle eest, et vara tegelik turuväärtus ei vasta AS RK arvamusele. Tüüptingimuste p 5.13 ei ole tühine. Kostja enda käitumine, milleks oli kohustuste täitmata jätmine ja mille tõttu hageja lepingu üles ütles, on põhjustanud p-5.13 rakendamise kostja suhtes. Tõendid: võla ülekandmise leping 05.06.2002 (lk 6), liisinglepingu nr 981105L Lisa nr 6 (lk 8), maksegraafik (lk 9), liisinglepingu üldtingimused (lk13-20), hageja kiri J. K 11.03.2003 ettepanek võla tasumiseks koos hoiatusega leping lõpetada
-s sätestatut.
järgi kohustub liisinglepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub 5 aga maksma liisingeseme kasutamise eest tasu. Tarbijaga sõlmitud liisinglepingule kohalduvad ka vastavad krediidilepingu sätted ning
lg 1 järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ja lg 2 järgi peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks.
lg 1 järgi tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele.
järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Asjas ei olnud vaidlust selles, et kostja jättis liisinglepingust tulenevad maksekohustused vastavalt maksegraafikult mitme osamakse osas täitmata, mistõttu leiab kohus, et kostja rikkus seega oma lepingust ja
tulenevat makse tegemise kohustust, mis ei ole lubatud
Vaidlust ei ole selles, et kostjapoolse lepingurikkumise tõttu lõpetas hageja ennetähtaegselt so 27.03.2003 kostjaga lepingu. Kohtule esitatud hageja kliendiandmebaasi väljavõttest (lk 113114) ilmneb, et perioodil 25.09.2002-20.03.2003 on liisinguandaja ja J. K i vahel olnud läbirääkimised võimaliku võla tasumiseks, võla ja kohustuste ülekandmiseks kolmandale isikule aga ka liisingueseme võõrandamiseks J. K i enda poolt. Seega on liisinguandja andnud kostjale võimaluse ja tähtaegu võla tasumiseks, kompromisside leidmiseks, samuti on hageja andnud kostjale võimaluse veel 11.03.2003 kirjaga korraldada ise liisingueseme müük. Eeltoodu tõttu ei ole õiged kostja J. K väited sellest, et hageja ei ole andnud talle piisavalt aega, st et see oli vaid 2 kuud, temapoolsete kohustuse täitmiseks ning kompromisside leidmiseks. J. K ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks mingeid tõendeid. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja oli õigustatult kasutanud kostja suhtes
lg 1 p 4 ja § 416 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahendit, milleks on võlgnikupoolse lepingu rikkumise korral lepingu ülesütlemine.
lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vastavalt liisinglepingu üldtingimuste p-le 5.13 siis kui liisingfirma Lepingu IX osa punktide alusel lõpetab lepingu ennetähtaegselt (milles vaidlus puudus) ning võõrandab vara, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisingfirmale vara võõrandamisest tekkinud kahju (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (vara valduse ülevõtmine, vara müügikõbilikuks seadmine, vara hoid). J. K leidis, et märgitud tüüptingimus on tühine.
lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele ja lg 2 järgi eeldatakse ebamõistlikku kahjustamist, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet.
lg 3 p 5 järgi lepingus, mille pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ülalmärgitud tüüptingimuste p 5.13 kohaselt on liisinguvõtjal kohustus lepingu ülesütlemise tõttu hüvitada liisinguandjale tekkinud kahjud ja kulud, mis võivad olla vara tagastamisega 6 seonduvad lisakulud, jäämaksumuse ja võõrandamisest saadu vahe. Märgitud sättes ei ole piiranguid, mis võtaksid võimaluse tarbijal, so antud juhul liisinguvõtjal e. J. K il tõendada, et liisinguandjal ei ole tekkinud kahju ega kulusid pärast seda, kui leping lõpetati ennetähtaegselt. Seega vastab p-s 5.14 sätestatu ka
Lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamine võlausaldajale on kooskõlas
lg 3,4 ja § 115 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist lepingu rikkumise tõttu, mis ei välista võlgnikul tõendada, et kahju tekkimine ei ole leidnud aset, kahju on väiksem, võlgnik ei vastuta kahju tekitamise eest või ei ole tekkinud kahjul seost vastava kohustuse rikkumisega. Nende põhimõtete rakendamine ei ole märgitud tüüptingimuses välistatud, mistõttu leiab kohus, et märgitud tüüptingimus ei ole tühine
Järgnevalt vaatleb kohus, kas hagejal on üldse kahju tekkinud ja selle eest vastutab kostja J. K . Vaidlust ei olnud selles, et vara jääkmaksumus oli liisinglepingu järgi liisinglepingust tulenevalt 1985783,46 krooni liisingulepingu lõpetamise ajal - märtsis 2003.a. Nimetud jääkväärtuse saamise vastu oli suunatud hageja huvi, milles vaidlust pooltele ei ole. Hageja realiseeris vara 06.10.2004 hinnaga 1591500 krooni, mistõttu leiab ta, et tal on tekkinud müügikahju 394283,46 krooni. Hageja esitatud BRC K 28.06.2004 arvamuse kohaselt oli elamu, garaaži ja sauna turuväärtus xxx, Tallinn kinnisasjana 2000000 krooni ja vallasasjadena vastavalt 1550000 krooni, asja väärtust alandav asjaolu oli see, et krunt vajas kinnistamist, objekt ei olnud heas asukohas. Hageja tunnistaja K. T ütluste kohaselt uuris ta kohapeal vaadeldavat objekti, leidis, et see vajab kaasajastamist, objektil oli tehtud sanitaarremont, mis oli aga vananenud. Arvamuse ja ütluste kohaselt sõltub objekti hindamine elamispinnast ja abipindade väärtus sõltub nende pindade seisundist. Seega on ekspert tuvastanud vallasasja väärtuse eelkõige ehitise pindalast. Kohtu poolt määratud ekspertiisi aktist nr 1185/2007 ja 1185-1/2007 nähtub, et lepingu lõpetamise ajal 2003.a märtsis, oli märgitud xxx asuva elamu ja selle juurdekuuluvate abihoonete turuväärtus 2650000 krooni. Ekspert on arvamuse andmisel kasutanud varemesitatud ekspertide tehtud fotosid ja tehnilisi andmeid, sh teisi arhiividokumente. Ekspert on arvamuse kujundamisel arvestanud elamu ja muude hoonete juurdekuuluva krundi pindala suurust, arvestanud turuvääruse hindamisel elamu ehitamise aega, samuti seda, millest ehitis on tehtud, samuti kõrvalhoonete, sj majandamishoone selle lahendust ja ka krundipealseid tehnorajatisi. Ekspert on arvestanud krundi planeeringut, asukohta, samuti ehitiste viimistlust, põhitarindite seisukorda, arhitektuurset planeeringut ja võrrelnud seda Nõmmel, Pääskülas, Hiiul, Lillekülas asuvate vastavate eramute ja nende hindadega, arvestades nii elamu juurde kuuluva krundi suurust kui ka elamu ehitusaastat. Ekspert on oma arvamuses uurinud ka Nõmmel hoonestamata elamu keskmise tehinguväärtuse muutusi aastatel 2001-2005 ning vaidlusaluse objekti turuväärtuse hindamisel on ta vaadelnud 2003.a märgitud piirkonnas toiminud tehinguväärtusi. Arvamusest nähtub, et vaidlusaluse elamu ja hoonete all ja juurdekuuluva krundi suurus on 1429m2, mis on keskmise suurusega krunt. Eksperdi arvamuse kohaselt on vaidlusaluse asja hinda negatiivselt mõjutavaks asjaoluks see, et abihooned on eraldi ja et seisuga 2003. vajas hoonete ja elamu siseviimistlus uuendamist; samas väärtust tõstvateks mõjuriteks olid oluline nõudlus märgitud piirkonnas hoonestamata ning hoonestatud kruntide vastu, kaasaegne rekonstrueeritus, hea juurdepääse autotranspordiga, keskmine asukoht Nõmme linnaosas. Ekspert on turuväärtuse hindamisel arvestatud maha ka maa erastamiskulud 50000 krooni. Eeltoodu tulemusel leidis ekspert, et vaidlusaluse elamu ja kõrvalhoonete turuväärtus oli 2003.a. märtsis vastavalt 2650000 krooni. Kohtul puudub alus kahelda riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangus, sest ekspertiisiaktist nähtub uurimismeetod, uuritava objekti kirjeldus. Hinnates hageja poolt kohtule esitatud BRC K akti, tunnistaja K. T ütlusi ja kohtu määratud ekspertiisiakti, leiab kohus, et hetkel kui leping poolte vahel lõppes, oli liisingueseme turuväärtus 2650000 krooni ja ületas liisingueseme jääkväärtust, mille saamise vastu oli hagejal õigustatud huvi. Teisisõnu oli asja turuväärtus kõrgem kui kokkulepitud jääkväärtus ja hageja sai sisuliselt tagasi kallima asja kui kokkulepitud jääkväärtus tegelikult oli. Hageja müüs vara ära alles 2004.a oktoobris ja seda 1591500 krooni eest alla lepingus kokkulepitud jääkväärtuse ja ka 2003.a märtsis olnud turuväärtuse. 7
lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Seega peavad lepingupooled arvestama üksteise huvidega oma õiguste realiseerimisel ning kohustuste täitmisel. TsÜS § 138 lg 2 tulenevalt ei ole lubatud õiguste teostamine seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte vastane on ilmselgelt kohtu arvates liisingeseme võõrandamine tunduvalt alla lepingus kokkulepitud jääkväärtuse ja liisinglepingu lõpetamise ajal olnud turuväärtuse, mille tulemusel tekkiva vahe soovib võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Hageja rajaneb oma sellise nõude tingimuste p 5.13 tulenevale õigusele saada J. K hüvist selle eest, et müügist saadu ei katnud hageja kulusid seoses vara võõrandamisega, asja jääkväärtust ja kostja debitoorset võlga. Kohtu arvetes alla jääkväärtuse ja lepingu lõpetamisel olnud turuhinnast allpool hinnaga (ca 1 milj kr osavalt) asja müümisel ei ole hageja võlausaldajana tegelikult arvestanud võlgniku huvidega ehk sellega, et võlgniku huvi saab olla suunatud sellele, et liisingeseme müügihinnast kaetakse ära kõik võlad. Käesolevas asjas on tegemist ehitisega, mille turuväärtus 2003 – 2004.a. üldteadaolevalt ei langenud ning kohus leiab, et müües liisingueseme oluliselt alla turuhinna ja ka kokkulepitud jääkväärtuse ja soovides saada märgitud vahet kostjalt, on hageja oma õiguste realseerimisel käitunud vastuolus TsÜS § -s 138 lg 2 ja
§-s 6 sätestatuga ning tekitanud endale ise kahju. Kuivõrd hageja on tekitanud endale kahju ise, ei saa selle kahju eest tingimuste p 5.13 järgi vastutada J. K . Eeltoodu tõttu jääb hagi J. K i vastu rahuldamata. Kuivõrd nõue põhivõlgniku vastu jääb rahuldamata, jäävad nõuded garandi OÜ NKE ja käendajate D ja KK vastu samuti rahuldamata ja kohus ei pea analüüsima neid lepinguid ega andma hinnangut sellele, kuidas hageja on käitunud käendajate ja garandi suhtes. Kohtukulud TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud selle kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, jäävad kõik hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostjate menetluskulud, KK poolt osaliselt tasutud ekspertiisikulud hageja kanda ning samuti J K riigi õigusabikulud samuti hageja kanda. Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.