KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ivo Pilving ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht
- detsember
- a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1376 Haldusasi Rene Vainiku kaebus Justiitsministeeriumi
- mai
- a otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
- oktoobri
- a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Rene Vainiku apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- detsember
- a Menetlusosalised Kaebuse esitaja Rene Vainik Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Janek Ranniste RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu
- oktoobri
- a otsus muutmata ja Rene Vainiku apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, so
- detsembrist
- a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- septembri
- a määrusega vahistati Rene Vainik kahtlustatuna raske isikuvastase kuriteo toimepanemises. Kaitsepolitseiameti menetluses oleva kriminaalasja raames paigutati kinnipeetav R. Vainik
- septembril
- a Murru Vanglast ümber Tallinna Vanglasse. Põhja Ringkonnaprokuratuuri
- veebruari
- a ja
- märtsi
- a määrustega pikendati kahtlustatava R. Vainiku ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse
- juunini
- a kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel. Määrustes leiti, et kuna hetkel on R. Vainik kriminaalmenetluses kahtlustatava staatuses ning temale on Murru 3-07-1376 Vanglas karistuse kandmise ajal lisandunud uued kuriteoepisoodid, siis on prokuröril uurimissituatsiooni hinnates alus igakülgse, täieliku ning objektiivse kohtueelse menetluse tagamiseks asuda seisukohale, et vangistuses viibiv kahtlustatav võib Murru Vanglas oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Seoses sellega esinevad alused kahtlustatava ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse ning eraldamiseks teistest samas kriminaalasjas olevatest kahtlustatavatest. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja kohusetäitja
- mai
- a kirjaga nr 4-1-04/6128 vormistatud otsusega jäeti teiste hulgas R. Vainik justiitsministri
- novembri
- a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 19 lg 3 alusel julgeoleku kaalutlustel (kriminaalmenetluse huvides) edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse.
- R. Vainik esitas
- juulil
- a halduskohtule kaebuse, milles palus Justiitsministeeriumi otsuse teda puudutavas osas tühistada. Kaebaja põhjendused: 1) otsus on motiveerimata ja kontrollimatu. Otsusest ei nähtu selle tegemise aluseks olevad asjaolud, järeldused ja põhjendused. Need puudused ei võimalda anda hinnangut kaalutlusotsuse õiguspärasusele. Otsus on vastuoluline ja ebaselge; 2) kaebajale jääb arusaamatuks, millised on otsuse tegemise tinginud julgeolekukaalutlused ja milles seisneb kaebajapoolne julgeolekurisk. Arusaamatuks jäävad ka väidetavad kriminaalmenetluse huvid olukorras, kus otsuse koostamise ajaks oli kriminaalmenetlus sisuliselt lõpetatud ja toimus süüdistusakti koostamine, mis valmis
- juulil
- a. Väide vajadusest tagada, et kriminaalasjaga seotud ametnike ja kinnipeetavate mõjutamise võimalus oleks võimalikult väike, on kummaline, sest kriminaalmenetlus oli juba lõpetatud ja kellegi mõjutamine oleks olnud juba mõttetu ning ebaotstarbekas; 3) vastustaja on jätnud arvestamata asjaoluga, et Tallinna Vanglas ei ole võimalik kaebajale tagada VangS §-de 8 ja 55 täitmist. Kaebaja on sellest Justiitsministeeriumi teavitanud ja taotlenud enda ümberpaigutamist. Samuti on kaebaja teavitanud ministeeriumi asjaolust, et Tartu Vangla, kus oleks VangS sätete täitmine tagatud, ei ole kaebaja ümberpaigutamise vastu.
- Tallinna Halduskohtu
- oktoobri
- a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist ühte või teise vanglasse. Kinnipeetava vanglasse paigutamise otsustamine on täitevvõimu pädevuses. Täitmisplaani § 5 lg 2 kohaselt otsustab eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava vanglasse paigutamise Justiitsministeerium. Paigutamise arvestamisel pole keelatud arvestada ka kinnipeetava eelistustega, kuid lõpliku otsuse tegemisel on otsustav täitevvõimu seisukoht, mis peab arvestama vajadusega tagada vanglate julgeolek ja korrakohane funktsioneerimine. Kinnipeetava õigusi võib tema paigutamine rikkuda siis, kui see toimub ettenähtud menetluskorda rikkudes või ilmselgelt meelevaldsetel kaalutlustel või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine kättemaksuks või tagakiusamiseks); 2) vaidlustamata asjaolude kohaselt oli eluaegse vangistusega karistatud R. Vainik pärast Keskvangla likvideerimist paigutatud karistust kandma Murru Vanglasse. Kohtute infosüsteemi salvestatud kohtulahenditest nähtub, et Harju Maakohtu
- septembri
- a määrusega kriminaalasjas nr 06730000233 vahistati R. Vainik kahtlustatuna Murru Vanglas 2
(6)3-07-1376 toimepandud raskes isikuvastases kuriteos. Harju Maakohtu
- jaanuari
- a määrusest nr 1-06-1134 nähtub, et „R. Vainikule on lisandunud uus kuriteo kahtlustus esimese astme kuriteos. Seega asub kohus seisukohale, et Murru vangistusreziimi tingimustes viibides võib Rene Vainik jätkata illegaalset sidepidamist vabaduses viibivate isikutega ning nende kaudu takistada tõe tuvastamist kriminaalasjas, mõjutades tunnistajaid, kõrvaldades seni fikseerimata tõendeid, seega jätkata kuritegude toimepanemist“. Kahtlustatavad kuriteod on kvalifitseeritud KarS § 123 „Ohtu asetamine“, § 184 lg 2 p 1 „Narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine“ ja § 331 „Kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine ja arsti ettekirjutuseta tarvitamine“ järgi. Samas kriminaalasjas on teistele isikutele esitatud kahtlustus selles, et „mõned Murru Vangla kinnipeetavad omavad mõjuvõimu nii kaaskinnipeetavate seas kui vanglaametnike suhtes, samuti kasutavad kinnipeetavad omavaheliseks suhtlemiseks ja suhtlemiseks vanglaametnikega mobiiltelefone, mis on viinud olukorrani, kus kinnipeetavate elu kinnipidamisasutuses mõjutavad kinnipeetavad ise, mis viitab Murru Vangla ametnike ja kinnipeetavate ebaseaduslikule käitumisele, millega võib olla tekitatud oluline kahju teiste isikute õigustele ja avalikele huvidele“. R. Vainiku väited, et kriminaalasi on tänaseks sisuliselt lõpetatud ja puudub oht tunnistajate ja kriminaalmenetluse mõjutamiseks, on alusetu ja vastuolus haldusasjas kogutud tõenditega. R. Vainik on endiselt kahtlustatav selliste kuritegude toimepanemises, mille tõttu on kohtud ja prokurör pidanud vajalikuks R. Vainiku isoleerimist teistest kinnipeetavatest ja Murru Vanglast. Puuduvad tõendid, et kahtlustus oleks ära langenud ja et kriminaalasi oleks lõpetatud; 3) seega oli R. Vainiku Murru Vanglasse paigutamata jätmine õigustatud. Ta on alates
- septembrist
- a karistust kandnud Tallinna Vanglas, olles ühtlasi vahistatu staatuses kuni
- veebruarini
- a. Seejärel oli R. Vainik kuni
- maini
- a Tallinna Vanglasse paigutatud prokuröri määruste alusel kriminaalmenetluse huvides. Justiitsministeerium otsustas vaidlustatud otsusega jätta R. Vainik karistust kandma Tallinna Vanglasse, so sisuliselt paigutada ta Murru Vanglast ümber Tallinna Vanglasse. See otsus on vastu võetud õiguslikul alusel, menetluskorda ei ole rikutud, otsus pole meelevaldne ega riku kaebaja õigusi; 4) VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik julgeoleku kaalutlustel. Kohtuotsuses eelnevalt tuvastatud asjaoludel on R. Vainiku Murru Vanglast äraviimine kooskõlas vangla julgeoleku tagamise eesmärgiga. Vangla julgeoleku tagamise vajadus kattub käesoleval juhul kriminaalmenetluse huvidega, so tagada tunnistajate mittemõjutamine ja välistada uute kuritegude toimepanemine; 5) VSE § 19 lg 3 kohaselt võib põhjendatud juhul jätta ümberpaigutamisel järgimata ümberpaigutamise korra üldised nõuded. Seega pole ümberpaigutamiseks alati vajalik vangla direktori taotlust ja koguda VSE-s ettenähtud dokumente. Käesoleval juhul ei olnud asjaoludest tulenevalt põhjendatud läbida kõiki formaalsusi. Seega ei ole menetlusreegleid rikutud; 6) R. Vainiku väide, et erinevalt Tartu Vanglast ei ole Tallinna Vanglas tagatud eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavale VangS §-des 8 ja 55 sätestatud õigused, on asjakohatu ega anna talle subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist Tartu Vanglasse. Kui olmetingimused ei vasta nõuetele ja rikuvad kinnipeetava õigusi, tuleb ettenähtud korras esitada kaebus vastava vangla peale. Tartu Vanglasse ümberpaigutamata jätmine on Justiitsministeeriumi pädevuses olev kaalutlusotsus, mis võtab arvesse vanglate julgeoleku tagamise vajaduse (so kinnipeetavate üksteisest eraldihoidmise vastavalt asjaoludele) ning tagab ja lihtsustab kriminaalmenetluse läbiviimist (Tallinna Vanglas viibivat kahtlustatavat kinnipeetavat on ökonoomsem Harju Maakohtusse kriminaalasja arutamisele konvoeerida kui Tartu Vanglas viibivat kahtlustatavat ning see vähendab ka julgeolekuriske); 3
(6)3-07-1376 7) alusetud on kaebaja etteheited otsuse motiveerimatuse ja ebaselguse kohta. Otsus on arusaadav ja selge ning selles on lühidalt ära toodud otsuse tegemise kaalutlused. Kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist teatud vanglasse, ei pea vastav motivatsioon olema mahukas ega detailne. Piisab, kui otsuses esitatud kaalutluste alusel on võimalik kontrollida, kas otsus tugines seaduslikule alusele ega ole meelevaldne. Käesoleval juhul ei viita miski otsuse ja selle tegemise aluseks olnud kaalutluste ja järelduste õigusvastasusele. Tuvastatud on, et ümberpaigutamise aluseks on olulised julgeoleku ja kriminaalmenetluse kaalutlused. Asjaolu, et kaebajale oleks meelepärane teistsugune valik, ei anna alust otsuse tühistamiseks. Otsus on kooskõlas kehtiva õigusega, samuti Euroopa Ministrite Komitee soovitusega Rec
(2006)2 kinnitatud „Euroopa Vanglareeglistiku“ punktidega 17.2 ja 17.3, mille kohaselt tuleb kinnipeetava suunamisel arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega, ning vajadust tagada asjakohased reziimid kõikidele vangidele; vangide soovidega tuleb arvestada võimalusel. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud võimalust arvestada R. Vainiku soovidega, sest tema isiklikud eelistused ei ole kaalukamad avalikest huvidest välistada oht vangla julgeolekule ja tagada kriminaalmenetluse nõuetekohane läbiviimine.
- Tallinna Ringkonnakohtu
- jaanuari
- a määrusega tagastati Rene Vainiku apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel. Riigikohtu
- septembri
- a määrusega nr 3-3-1-34-08 rahuldati R. Vainiku määruskaebus, ringkonnakohtu määrus tühistati ning asi saadeti ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- Rene Vainiku apellatsioonkaebuses paluti Tallinna Halduskohtu
- oktoobri
- a otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus pidas alusetuks ja haldusasjas kogutud tõenditega vastuolus olevaks kaebaja väiteid, et kriminaalasi on tänaseks sisuliselt lõpetatud ja puudub oht tunnistajate ja kriminaalmenetluse mõjutamiseks. Kaebaja väljendus selgelt, et lõpule on jõudnud kriminaalasja menetlemine, mitte kriminaalasi. Kuna toimik oli juba prokuratuuris, siis kriminaalasja menetlemise takistamine ja mõjutamine on välistatud. Sama kehtib tunnistajate kohta. Kohus pole märkinud, millistest asjas kogutud tõenditest käib jutt. Kohus jättis tähelepanuta, et kriminaalasja menetlemine oli sisuliselt lõpule jõudnud ning seega on alusetu rääkida kriminaalmenetluse huvidest; 2) vastustaja otsuse kohaselt paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse julgeoleku kaalutlustel (kriminaalmenetluse huvides). Kohus ei andnud hinnangut, kas esinesid mingid huvid ja milles need seisnesid. Kaebajale jääb arusaamatuks, millised julgeolekukaalutlused tingisid tema ümberpaigutamise. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja isiklikud eelistused kaalukamad avalikest huvidest välistada oht vangla julgeolekule, kuid millistest avalikest huvidest on jutt ja milles seisneb oht vangla julgeolekule, pole selge; 3) nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et VangS §-des 8 ja 55 sätestatud kaebaja õiguste rikkumine on asjakohatu ega anna alust taotleda ümberpaigutamist Tartu Vanglasse. Kaebaja on Tallinna Vanglas toimuvast õiguste rikkumisest Justiitsministeeriumi teavitanud ja viimane oleks pidanud sellele nõuetekohaselt reageerima.
- Vastustaja vastuväited: 4
(6)3-07-1376 1) apellatsioonkaebus tugineb argumentidele, mille suhtes halduskohus on otsuses juba esitanud seaduslikud ja põhjendatud seisukohad. Apellatsioonkaebusest ei nähtu materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, tõendite ebaõiget hindamist või kohtumenetluse normide rikkumist; 2) vastustaja jääb menetluses juba esitatud seisukohtade juurde. Asjaolusid, millest tulenevalt oleks vastustaja otsus õigusvastane, ei esine. Kui Tallinna Vangla teeb takistusi isikule tema õiguste ja vabaduste realiseerimisel või ei taga tema julgeolekut, tuleb esitada vastav kaebus Tallinna Vangla konkreetsete toimingute või haldusaktide peale. Viited kaebaja õiguste rikkumisele Tallinna Vanglas on asjakohatud.
- Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil jäi kaebaja oma apellatsioonkaebuse juurde selles toodud põhjendustel. Vastustaja esindaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellandi väited ei anna halduskohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebust lahendav kohtukoosseis jagab ka Tallinna Ringkonnakohtu
- jaanuari
- a määruses sisalduvaid seisukohti. Asja sisulisel läbivaatamisel ei ilmnenud asjaolusid, mille tõttu tuleks need seisukohad ümber hinnata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Kaebaja on seisukohal, et kriminaalasja menetlemine oli sisuliselt lõpule jõudnud (toimik oli juba prokuratuuris), mistõttu on alusetu rääkida kriminaalmenetluse huvidest, sest kriminaalasja menetlemise takistamine ja mõjutamine on välistatud. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Lõpule võis sisuliselt olla jõudnud kriminaalasja kohtueelne menetlus (KrMS
- ptk
- jagu), mis aga ei tähenda kriminaalasja menetluse lõpulejõudmist ega välista kriminaalasja menetluse mõjutamist. Kriminaalasja menetlus ei ole lõpule jõudnud tänini. Ringkonnakohtule ja pooltele teadaolevalt käib asjas jätkuvalt kohtulik arutamine. Kriminaalasja kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (KrMS § 15 lg 1). Riigikohus on leidnud, et kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (otsus nr 3-1-1-11306 p 14). Kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütluste avaldamine kohtuistungil on võimalik vaid KrMS §-s 291 sätestatud juhtudel. Riigikohus on leidnud (eelviidatud otsuse p 16), et iseseisev tõenduslik tähendus on tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel siis, kui need on avaldatud KrMS §-s 291 sätestatud tingimustel; iseseisev tõenduslik tähendus tähendab seda, et kohus võib otsuses otseselt tugineda neile kohtueelses menetluses antud ütlustele. Eeltoodust on Riigikohus järeldanud, et kohtu jaoks on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused (otsus nr 3-1-1-89-06 punktid 11 ja 12). 5
(6)3-07-1376 Seega ei kõrvalda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste fikseerimine kriminaaltoimikus ja selle toimiku kohtueelse menetluse lõppemisel prokuratuurile edastamine tunnistaja mõjutamise kaudu kriminaalasja menetluse mõjutamise ohtu. Halduskohtu mittenõustumine kaebaja seisukohaga ohu puudumisest kriminaalmenetluse mõjutamiseks tugineb kohtuotsuses viidatud määrustele ja asjaolule, et kriminaalasja ei ole lõpetatud. Seega ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et kohus on jätnud oma järelduste aluseks olevad tõendid märkimata.
- Kaebajale on väidetavalt jätkuvalt arusaamatu, millised avalikud huvid ja julgeolekukaalutlused tingisid tema Murru Vanglast ümberpaigutamise. Apellatsioonkaebuse etteheide, nagu oleks halduskohus jätnud hindamata, kas esinesid mingid huvid kaebaja ümberpaigutamiseks ja milles need seisnesid, on põhjendamatu. VangS § 19 lõikes 1 sätestatud kinnipeetava ümberpaigutamise aluseks on muuhulgas julgeolekukaalutlused. Kriminaalmenetluse tagamine iseenesest viidatud sättes toodud aluste hulka ei kuulu. Samas on halduskohus õigesti leidnud, et kriminaalmenetluse huvid võivad kokku langeda VangS § 19 lõikes 1 nimetatud julgeolekukaalutlustega ning et käesoleval juhul kattub vangla julgeoleku tagamise vajadus kriminaalmenetluse huvidega, so tagada tunnistajate mittemõjutamine ja välistada uute kuritegude toimepanemine. Kriminaalmenetluse huvid kattuvad julgeolekukaalutlustega, kui vanglas toimepandud kuriteos kahtlustatav kinnipeetav paigutatakse sellest vanglast ümber eesmärgiga välistada tema poolt kriminaalasja menetlemise mõjutamine tegudega, mis võivad olla ohtlikud vangla või selles viibivate isikute julgeolekule. Julgeolek on kaalukas avalik huvi.
- Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja väited talle Tallinna Vanglas VangS §-des 8 ja 55 sätestatud õiguste tagamata jätmisest käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. Väidetav õiguste tagamata jätmine Tallinna Vanglas ei anna alust asuda seisukohale, et kinnipeetava sellesse vanglasse paigutamine on õigusvastane. Kaebajal on õigus nõuda mistahes vanglalt, kus ta viibib, tema õiguste rikkumisest hoidumist ning kõigile vanglatele laieneb kohustus tagada seaduses sätestatud vangistuse täideviimise nõuete täitmine kinnipeetavate suhtes. Halduskohus on õigesti osutanud, et kui vangla olmetingimused ei vasta nõuetele ja rikuvad kinnipeetava õigusi, on tal võimalus ettenähtud korras vangla toimingud vaidlustada. Kaebaja väited, et ta on Tallinna Vanglas toimuvast õiguste rikkumisest Justiitsministeeriumi teavitanud ja taotlenud enda ümberpaigutamist Tartu Vanglasse, ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel tähtsust, sest ringkonnakohtu istungil antud kaebaja selgitustest nähtuvalt on need pöördumised toimunud pärast
- mai
- a otsuse tegemist. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Ruth Virkus 6
(6)