Tsiviilasi nr 2-05-16394 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Iko Nõmm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 10.12.2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-16394 Tsiviilasi R. M. hagi A. M. vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 29.02.2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. M. apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: R. M. (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXXXXX XX-XXX XXXXXXX) lepinguline esindaja Andres Lusmägi; Kostja: A. M. (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX) lepinguline esindaja Tiina Mare Hiob RESOLUTSIOON 1 Harju Maakohtu 29.02.2008 otsuse lõppjäreldus jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses olevaid põhjendusi.
- Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi A. M. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hageja nõue ja põhjendused Hageja oli kostjaga abielus 12.06.2001-16.12.
- Ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus on 8883,20 krooni ja võlg 13 000 krooni. Seega on jagamisele kuuluva ühisvara suurus 21 883,20 krooni. Ühisvara koosseisu kuuluvad korterisse ostetud majapidamisesemed, mis pärast abielu lõppemist jäid kostjale. 04.06.2002 ostis hageja järelmaksuga elektripliidi ja kandis sellega seonduvalt kulutusi 5660,20 krooni ning 28.09.2002 ostis hageja mobiiltelefoni Nokia 3410 järelmaksuga ja kandis sellega seonduvalt kulutusi 3223 krooni. Lisaks võttis hageja lapsega seotud hädavajalike kulutuste finantseerimiseks Hansapangast laenu 13 000 krooni, mille tagasimaksmine jäi pärast abielu lõppemist tervenisti hageja kanda. Ühisvara tuleb jagada pooleks. Poole ühisvara väärtus on 10 941,60 krooni. Kuna ühisvara jagamisel osutus kostjale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvarast, tuleb temalt mõista hageja kasuks välja rahaline hüvitus. Kostjal lasub kohustus hagejale hüvitada 10 941,60 krooni, milline summa sisaldab endas poolt kostjale jäänud majapidamisesemete väärtusest ja poolt hageja kanda jäänud võlakohustusest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Nimetatud elektripliidi soetas kostja AS-ist Hansapank võetud väikelaenu eest ja tänase seisuga ei ole elektripliit enam kasutuskõlbulik ning kostja valduses nimetatud eset ei ole. Hageja märgitud elektripliidi soetamismaksumus ei saa olla vara jagamisel selle hindamise aluseks. Tulenevalt PkS § 18 lg 2 märgitud põhimõttest tuleb vara jagamisel vara hinnata selle jagamise aja seisuga. Hageja peab märkima hagis asja õiglase ja seadusega kooskõlas oleva hinna, seda ei ole hageja teinud. Kostja märgib tänaseks amortiseerunud ja kasutuskõlbmatu elektripliidi hinnaks vastavalt kasutatud majapidamistarvete poodides müüdava analoogilise kauba võrdlemise baasil 10 krooni. Mobiiltelefoni sai kostja kingituseks. Mobiiltelefon Nokia 3410 läks katki ja seda tänaseks ei eksisteeri. Kinge on saaja lahusvara PkS § 15 tähenduses ning ühisvara hulka ei kuulu. Samuti on 5 aastat vana mobiiltelefoni väärtus jagamise aja seisuga olematu. Kostja nimetab asja hinnaks 10 krooni. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega abielu ajal võetud väikelaenukohustusest kui ühisvarast. Hageja enda hinnangul võttis hageja väikelaenu summas 13 000 krooni hageja lapsega võetud hädavajalike kulutuste finantseerimiseks. Hageja võis võtta väikelaenu, ent poolte abielusuhted olid 2003.a lõppenud ning mida hageja võetud väikelaenu eest tegelikult ostis või kus saadud raha kulutas, kostja ei tea. Poolte suhted olid selleks ajaks juba lõppenud ja võetud väikelaenu näol oli tegemist hageja lahuskohustusega, mis tuleb hagejal endal pangale tagastada. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis A. M.lt R. M. kasuks välja 2500 krooni ja jättis menetluskulud riigi kanda. Pooled sõlmisid abielu 12.06.2001 ja lahutasid 16.12.2003 (tl 5-6). Kostja väidete kohaselt kestsid abielulised suhted kuus kuud, hageja hinnangul kuni 08.08.
- Tõendeid oma väidete kinnitamiseks pooled ei esitanud. Seega lähtub kohus, et abielulised suhted kestsid kuni 16.12.
- Kohtu hinnangul kuuluvad ühisvara hulka elektripliit (4990 krooni soetatud 04.06.2002), mobiiltelefon (3223 krooni soetatud 28.09.2002) ja krediitkaart (laenulimiidiga 13 000 krooni) . Perekonnaseaduse § 14 lg1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Perekonnaseaduse § 18 lg1 kohaselt abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Sama paragrahvi
- lõike kohaselt: „Kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise 2
(4)aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.“ Riigikohtu lahendi 3-2-1-13-07 21.03.2007 kohaselt tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kohus on seisukohal, et hageja on kaotanud omandi abieluliste suhete lõppemise seisuga, so 16.12.2003. Hageja on esitanud mobiiltelefonide kohta hinna väljavõtted ja elektripliidi hinna kohta kataloogi Quelle väljavõtte. Kohus on seisukohal, et esitatud väljavõtted ei tõenda täpselt nimetatud seadmete hinda omandi kaotamise seisuga. Arvestades asjade soetamise aega elektripliidil 04.06.2002 ja mobiiltelefonil Nokia 3410 28.09.2002 ja abieluliste suhete lõppemise aega 16.12.2003 (omandi kaotamise aega) ning seadmete kulumist, on põhjendatud välja mõista kostjalt hageja kasuks 2500 krooni, 1900 krooni elektripliidi eest ja 600 krooni mobiiltelefoni eest. Kostja seisukoht, et mobiiltelefoni on talle kinkinud hageja, on paljasõnaline. Tõendamist ei leidnud EGO krediitkaardi laenujääk abieluliste suhete lõppemise seisuga. Selle kohta hageja tõendit ei esitanud. Krediitkaardi saamine iseenesest ei tekita kohustusi, s.t limiit iseenesest ei ole kohustus, mida jagada. Tähtsust ei oma, et 21.10.2005 seisuga on laenujääk 8902,62 krooni. Pooled on vabastatud õigusabi eest tasumisest. Muud kohtukulud jätta poolte enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused A. M. palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja esitas kohtule valeandmeid. Esemeid, mida hageja väitis kohtule tema poolt ostetuks, kostja näinud ei ole. Mobiiltelefoni ostis kostja, selle kohta on arve olemas. Abielu ajal erastas hageja oma õe korteri XXXXX külas. Kostja soovib saada oma osa abielu ajal erastatud korterist. Hageja lõhkus kostja auto, mille parandamiseks kulutas kostja 3500 krooni. Hageja kostjale seda summat ei hüvitanud. Korterist kadusid kullatud kellad väärtusega 5600 krooni. Kellad oli kostja esimese abikaasa kingitus. Elukallidus on oluliselt tõusnud, kuid hageja maksab kostjale elatist lapse ülalpidamiseks üksnes 1500 krooni. Korteriga seotud arvete tasumiseks võeti pangast kaks korda laenu. Kostjal puudub raha, et hagejale väljamõistetud summa maksta. Vastus apellatsioonkaebusele R. M. ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuid otsuse põhjendavat osa tuleb muuta. Hageja esitas nõude abikaasade ühisvara jagamiseks ning kohus rahuldas nõude osaliselt. Maakohus on hagi osalisel rahuldamisel tuginenud PKS § 14 lg-le 1, mille kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, ning luges ühisvaraks elektripliidi summas 5660,20 krooni ja mobiiltelefoni summas 3223 krooni. Samuti luges kohus ühisvaraks krediitkaardi, millise seisukohaga kolleegium ei nõustu. Krediitkaart on panga omand ning võimaldab selle valdajal kasutada panga poolt antud limiidi 3
(4)ulatuses rahalisi vahendeid, kuid kasutatud raha kuulub tagastamisele. Krediitkaardi arvamine ühisvara hulka ei mõjuta aga kohtu lõppjäreldust. Küll aga tuleb arvestada ühisvara jagamisel abikaasade rahaliste kohustustega. Käesolevas vaidluses antud asjaolu tõendamist ei leidnud. PKS § 18 lg 1 kohaselt võib abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Seega oli hageja õigustatud esitama nõude kostja vastu. Kolleegium leiab, et maakohus asus ekslikule seisukohale, et poolte abielulised suhted kestsid kuni 16.
- 2003, seda ei väitnud kumbki pool. Kostja väidetel faktilised abielulised suhted kestsid kuus kuud, hageja väidetel kestsid kuni 08.08.
- Seega pidid abielulised suhted lõppema vähemalt hageja poolt väidetud ajal, so 08.08.
- Teistsuguse järelduse tegemiseks tõendid puuduvad. Kuivõrd kohtu poolt tuvastatud abikaasade ühisvara soetati enne abieluliste suhete lõppemist, siis kohtu ekslik seisukoht abieluliste suhete lõppemise osas ei mõjuta otsuse lõppjäreldust. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks 2500 krooni. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga hagi osalisel rahuldamisel. Hageja põhistas hagis, et ta võttis osa majapidamiskulude kandmisest ning ka soetas pere jaoks vajalikke esemeid ning esitas dokumentaalsed tõendid abielu kestel ostetud ühisvara kohta. Apellandi väide on ekslik, et kostja on jätnud tõendamata elektripliidi ja mobiiltelefoni omandamise. Toimikus olevatest dokumentaalsetest tõenditest ilmneb, et elektripliit on ostetud hageja poolt 04.06.2002 (t.lk. 10) ja mobiiltelefon 28.
- 2002 (t.lk. 23), seega abielu kestel. Hageja poolt esitatud vastuväited on jäänud paljasõnaliseks. Maakohtu poolt välja mõistetud summa on igati mõistlik ja õiglane. Apellatsioonkaebuses apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, kuid kaebus rajaneb emotsioonidel, mitte õiguslikul argumentatsioonil. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu sellele, et 19.06.2007 kohtuistungil oli ta nõus hüvitama 1500 krooni. Seega väide sellest, et vastustaja ei ole üldse midagi ostnud, on vastuolus apellandi enda käitumisega maakohtus. TsMS § 633 lg 3 p 1 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida, millist õigusnormi on esimese astme kohus otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb maakohtu otsuse ebaõigsus materiaalõiguse normi kohaldamisel või asjaolude tuvastamisel. Ka ei nähtu kaebusest, et kohus oleks menetlusõiguse norme rikkunud. Seega on apellatsioonkaebus sisuliselt seaduse nõuete kohaselt põhjendamata ning ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulude jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulu jätta apellandi kanda. Mare Merimaa Iko Nõmm Malle Seppik 4
(4)