← Eesti

3-08-390/39

Obsah (4)§ 61§ 62§ 63§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 11.07.2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-390 Haldusasi R.R. kaebus Põhja-E

) § 84 p 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo. PEP direktori 06.12.2007 käskkirjaga nr 1-1/07/132 kehtestatu kasutusel mitteolevate ehitiste kontrolli ja kaardistamise kord. Käskkirja kohaselt tuli teostada kuni 31.12.2007 komandode päästemeeskondadel kella 22-24 ajal kontrollsõite oma piirkonna kasutusel mitteolevate hoonete juurde, kontrollida seal kõrvaliste isikute viibimist ja selgitada neile seal viibimise ohtlikkust ning lahkumise vajadust. 07.12.2007 tutvustas Lilleküla keskkomando pealik Leho Lõiv käskkirja komando II valverühma rühmapealikule ja meeskonna vanematele. Kuna käskkirja 07.12.2007 R.R. keeldus täitmast, teavitas L. Lõiv probleemist päästetöödeteenistuse juhi asetäitjat Raoul Raidnat, kes 11.12.2007 peale 17.00 omakorda selgitas antud käskkirjast tulenevaid kohustusi ja tegevuse eesmärki rühmapealik R.R.le, kes oli selles valvevahetuses meeskonna vanema ülesannetes ja meeskonna vanemale Ivo Remmelgale. R.R. keeldus korraldust täitmast ja meeskonnaga välja sõitmast, väites oma kirjalikus seletuses, et 06.12.2007 käskkiri on vastuolus teiste seadusandlike aktidega ning sellel korraldusel ei ole õiguslikku alust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Vaidlustatud käskkiri rikub kaebuse esitaja subjektiivset õigust mitte olla karistatud teo eest, mida ta ei ole toime pannud või mis ei ole käsitletav süüteona. Samuti rikub vaidlustatud käskkiri kaebuse esitaja kui teenistuja õigust mitte saada arvatava süüteo eest karistatud pärast distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. 07.12.2007 andis Leho Lõiv, kellele kaebuse esitaja tööalaselt allub, kaebuse esitajale korralduse, mida kaebuse esitaja osaliselt ei täitnud. Kaebuse esitaja keeldus selle korralduse täitmisest kohe, kui korraldus anti. Seega sai vastustaja väidetavast süüteost teada 07.12.

  1. Vastavalt Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 6 võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kaebuse esitajale oleks saanud kaebuse esitajale väidetava süüteo eest karistuse määrata kuni 06.01.2008 kaasa arvatud. Distsiplinaarkaristus on määratud 09.01.
  2. Seega on vastustaja rikkunud distsiplinaarkaristuse määramise korda ja määranud karistuse väidetavast süüteost teadasaamisest rohkem kui kuu aja möödumisel. Päästeseaduse (PäästS) § 16 alusel ei ole päästeteenistujal õigust siseneda ehitisse, kui seal ei ole toimunud sündmust, mis nõuab päästjate sekkumist. Päästjaid ei saa selle asemel, et olla päästekomandos valmis väljasõiduks sündmuskohale, kohustada patrullima ehitistes, kus ei ole päästjate operatiivset sekkumist eeldava sündmuse toimumisest teatatud. Avalikus õiguses kehtib legaliteedipõhimõte, ehk lubatud on see, mis on seaduses sätestatud. Avalik võim (vastustaja ega päästja) ei saa endale ise võtta suuremat pädevust, kui seaduses on sätestatud. Käskkiri ja kaebuse esitajale antud korraldus on seadusega vastuolus, neis sisaldub korraldus siseneda 22.00-24.00 võõrasse ehitisse ja kontrollida, kas seal viibivatel isikutel on õigus seal viibida. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 142 lg 2 sätestab, et füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on käskkirja ja kaebuse esitajale antud korralduse sisu vastuolus AÕS § 142 lg
  3. PEP põhimäärusest selgub, et Põhja-Eesti Päästekeskuse struktuuris eristuvad päästeosakonnad ning struktuuriüksused, mille eesmärgiks ja eeldatavalt ka pädevuseks on õigusrikkumiste menetlemine ning ennetustöö. Päästeosakondade ülesandeks ei ole õigusrikkumiste menetlemine ning ennetustöö vaid tegutsemine konkreetse ohuolukorra korral. Vastavalt vastustaja Interneti koduleheküljel on 2 päästealase ennetustöö eesmärk inimeste päästealase teadlikkuse tõstmine õnnetuste vältimiseks ja õnnetuste korral käitumiseks, ohutuma keskkonna kujundamine ning päästeala ohutusnõuete selgitamine erinevatele sihtrühmadele. Vastavalt PEP põhimääruse § 12 lg 3 järgi on ennetustöö Põhja-Eesti Päästekeskuse ennetustöö büroo ülesanne ja määruse § 12 lg 1 on päästeosakondade ülesandeks päästetööde juhtimine ja tegemine. Seega on käskkiri ja kaebuse esindajale 07.12.2007 antud korraldus vastuolus põhimääruse § 12 lg 1 ja
  4. Kui päästemeeskonnad saadetakse tulekahjusid ja kodutuid otsima ja võõrastel kinnistutel ja hoonetes patrullima, siis ei täida päästemeeskonnad PäästS-st ja Põhja-Eesti Päästekeskuse direktori 01.03.2006 käskkirja nr 1-1-3/06/1 lisa “Põhja-Eesti Päästekeskuse valveteenistuse töökorralduse juhend” p 1.2.
  5. ja p 3 ja p 5 ja p 9 sätestatud operatiivse valmisoleku kohustust. Käskkiri ja kaebuse esitajale 07.12.2007 antud korraldus on vastuolus päästeteenistuse põhiülesannetega ja kahjustab põhieesmärkide täitmist, muutes päästekomandode valmisolekutaset operatiivolukordadele reageerimiseks. Riigivaraseaduse (RiigiVS) § 7 lg 2 alusel peab riigivara valitseja ja volitatud asutus tema valitsemisel olevat riigivara ja tema valduses olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest. On täiesti ebamõistlik ja riigivara raiskamine minna kahe päästeautoga, millest kumbki maksab enam, kui 6 miljonit krooni ja millest kummalgi on vähemalt 4 liikmeline täisvarustuses päästemeeskond, tegema patrullsõitu. Päästjatel ei ole õigust nõuda isikutelt dokumente selle kohta, kas nad hoones viibida võivad. Päästjatel ei ole andmebaase, et isikute esitatud väiteid ehitises viibimise aluse kohta kontrollida ja puudub õigus isikuid tuvastada. Käskkirja ja kaebuse esitajale 07.12.2007 antud korralduse täitmine oli võimatu selle tõttu, et kasutuses mitteoleva ehitise definitsioon on ebaselge. Linnas on hulgaliselt halvasti hooldatud ehitisi, mille puhul ei ole aru saada, kas neid kasutatakse või mitte, selle selgitamiseks tuleb neisse siseneda. Võõrale kinnistule ja ehitisse päästja poolt operatiivse põhjuseta sisenemine on ebaseaduslik, sageli oleks see seotud tõkke kõrvaldamise vajadusega (sissemurdmine). Kriminaalõiguslikult võib Käskkirjas ja kaebuse esitajale 07.12.2007 antud korralduses, mille sisu on: “siseneda päästetehnikat ja päästemeeskondi kasutades mittekasutatavatesse ehitistesse ja võõrastele kinnistutele”, käsitada Karistusseadustiku (KarS) § 291 sätestatud võimuliialdusena või § 2911 “Riikliku järelevalve ebaseaduslik teostamine” koosseisu sisaldava teona. Päästjatele ei saa päästekeskuse direktori käskkirjaga anda pädevust öösiti ehitistesse siseneda ja ehitiste kasutajaid kontrollida, et mingit ettekujutatavat riiklikku järelevalvet teostada. Kui päästeautod ja meeskonnad on komandost ära ja patrullivad mahajäänud hoonetes, muutub valmisolek tegutseda reaalse õnnetuste puhul. Lisaks tekib päästjatel seoses tööga, milleks neil ei ole pädevust ega väljaõpet, risk panna toime õiguserikkumisi. On äärmiselt tõenäoline sattuda kodutute, narkomaanide või kurjategijatega konfliktidesse, kas päästjad võiks sellisel juhul kasutada enesekaitseks tuletõrjeks mõeldud tööriistu (kang, kirves, labidas) ja veejugasid. Käskkirjas antud korralduse andmine on vastuolus

§ 61lg 1, päästjatel puudub korralduse täitmiseks vastav pädevus ja võimed.

Võimete all tuleb antud sätte kontekstis mõista ka pädevust ning oskusi ja koolitust. Käskkiri ei vasta Avaliku teenistuse seaduse § 61 lg 1, viidatud säte reguleerib vara hävimise või riknemise kiiret ärahoidmist, seega eeldab norm, et eksisteerib otsene ning vahetu oht. Kehtivate õigusaktide järgi teatatakse otsesest ning vahetust ohust päästeosakonnale ja komandos on valmisolekus päästemeeskonnad ja sõidukid. Vastavalt

§ 62

lg 2 on korralduse seaduslikkuses kahtlev teenistuja kohustatud koheselt teatama korraldusest ja oma kahtlustest korralduse andjale ja tema kõrgemalseisvale ülemusele. Seda kaebuse esitaja tegi. Vastavalt

§ 62

lg 2 tuleb korralduse kirjalikul kordamisel korraldus täita, välja arvatud § 63 lg 1 loetletud juhtudel.

§ 63

lõike 1 p 4 on sätestatud, et korraldust ei pea täitma, kui see nõuab kõrgemat kvalifikatsiooni või teistsugust erialast ettevalmistust kui see, mis on antud teenistujal. 11.12.2007 ei korranud vastustaja 07.12.2007 antud korraldust kirjalikult vaid üksnes selgitas käskkirja suuliselt. Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, mis täpselt on kaebuse 3 esitaja väidetav süütegu. Arvestades eelnevat ei olnud tal 07.12.2007 antud korralduse täitmise kohustust, sest teatas, et korraldus on ebaseaduslik ning korraldust kirjalikult ei korratud. Vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirjas mingil määral analüüsinud regulatsiooni selle kohta, kuidas vastustaja ise pidi käituma olukorras, kus kaebuse esitaja oli teatanud sellest, et peab tema korraldust ebaseaduslikuks. 06.12.2008 Käskkiri on õigusliku aluseta ja seega tühine. Käskkirja andja on enda pädevust ületanud, ka käskkirja preambulis sisaldub üksnes viide Põhja-Eesti Päästekeskuse põhimääruse § 8 p 15, milline ei ole sisuline volitusnorm vaid sätestab, et direktori poolt antava haldusakti vormiks on käskkiri. Käskkirja andmise sisulist pädevust käskkirjast ega muudest õigusaktidest ei selgu. R.R. keeldus patrullima minemisest kuid edastas korralduse enda alluvale, kes oli teise päästemeeskonna juht. Eelnimetatu läks patrulli. Seega on alusetu väide, et kaebuse esitaja ei täitnud temale antud korraldust, üks kahest kaebuse esitaja alluvuses olevast ekipaažist sõitis patrulli ning vaidlustatud käskkirjas see fakt ei kajastu. Käskkiri ei nõua, et patrullima peavad kõik komando päästemasinad ja meeskonnad. Seega võib väita, et kaebuse esitaja täitis temale antud ja käskkirjast tuleneva korralduse, saates patrullima ühe endale alluvatest päästemeeskondadest. 07.12.2007 kell 22.11 saabus Lilleküla komandosse teade tulekahjust. Kaebuse esitaja poolt komandosse jäetud päästemeeskond reageeris kutsele ja kell 22.23 toimus meeskonna poolt inimese päästmine aadressil Vabriku 26, Tallinn. Eeltoodu on tõendatud „Tulekustutus- päästemeeskondade ja kiirabibrigaadide sündmuskohale väljasõidu protokoll-arvestuskaardiga”. Kaebuse esitaja soovib sellega tõendada, et tagas ühte päästemeeskonda komandosse jättes operatiivvalmisoleku, mis on tema põhiline tööülesanne. Kaebaja leiab, et vastustaja on oma vastulauses võtnud omaks tähtaja rikkumise, tunnistades korralduse täitmisest keeldumisest teadasaamist 07.12.2007, mistõttu oli vastustajal distsiplinaarkaristuse määramiseks aega kuni 06.01.2008. Vastustaja ei esitanud ühtegi vastuväidet sellele, et rikutud on

§ 62

lg 2, jättes teenistuja poolt ebaseaduslikust korraldusest teatamise järel korralduse kirjalikult kordamata. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud ebakorrektselt, kuna kaebajat ei teavitatud, et tema suhtes toimub distsiplinaarmenetlus. Kaebajal puudus seega võimalus esitada menetluses vastuväiteid kaebaja käitumise kvalifitseerimisele ja määratava karistuse osas. Toimunud rikkumine oli oluline, kuna vastuväite esitamisel oleks vastustajale saanud teatavaks

§62lg 2 regulatsioon.

Kaebaja palub kohtul kaebus rahuldada ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtukulud summas 10 620 krooni, millele lisandub täiendavalt esindaja 12.06.2008 kohtuistungil osalemine

(3t). VASTUSTAJA VASTUVÄITED Kaebuse väide distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumisest on väär ega vasta tegelikkusele. Päästekeskuse 06.12.2007 käskkirjaga nr 1-1/07/132 tehti komandode pealikele ülesandeks planeerida kasutusel mitteolevate ehitiste kontrollimist ja kaardistamist kuni
  1. detsembrini
  2. R.R. jättis käskkirjast tuleneva korralduse täitmata kuni 31.12.2007, mistõttu on tegemist jätkuva distsiplinaarsüüteoga. Tööandjal on õigus otsustada, kas kohaldab töötaja süülise käitumise puhul distsiplinaarkaristust või mitte. Põhja-Eesti Päästekeskuses ei määrata distsiplinaarkaristusi kergekäeliselt, vaid esmalt püütakse süüteo toimepannud isikule selgitada tema väärkäitumist ning kui see mõistmist ja tulemusi ei anna, kohaldatakse seadusest tulenevaid mõjutusvahendeid. R.R.ga vesteldi ja selgitati korralduse täitmise kohustust veelkord 11.12.
  3. Kuna R.R. jätkuvalt – kuni 31.12.2007 - keeldus korraldust täitmast, otsustati tema distsiplinaarvastutusele võtmine. Seega ei ole 07.12.2007 mingi oluline ega määrav kuupäev distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvestamisel. R.R. 4 distsiplinaarkorras karistamata jätmine riivanuks teravalt oma teenistuskohustusi korrektselt täitvate päästeteenistujate õiglustunnet. Päästekeskuse 09.01.2008 käskkiri nr 3.1-2/4 Pp on välja antud TDS § 6 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul ja on kooskõlas sama seaduse § 11 toodud distsiplinaarkaristuse vormistamise nõuetega. Kasutusel mitteolevate ehitiste kontrollimine ja kaardistamine toimus Tallinna Linnavalitsuse ja Põhja Politseiprefektuuri teadmisel ning sageli ka linnaametnike ja politseinike osalemisel. Päästekeskuse ennetustegevuse tulemusena alustas Tallinna linn taoliste ohtlike ehitiste sundlammutamist. Päästemeeskondade tegevus kasutusel mitteolevate ehitiste kaardistamisel oli korrektne ega toonud kaasa ühtegi kaebust. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid päästekeskuse töötajate poolt kriminaalsete tegude toimepanemist või muul viisil vääritut käitumist või inimõiguste või kodupuutumatuse rikkumist ajavahemikul 05.12.2007 kuni 31.12.2007 tühjana seisvate hoonete kaardistamisel. Kaebuse esitaja taolised paljasõnalised ja räiged ning solvavad väited väljendavad üksnes R.R. pahatahtlikkust. Päästemeeskonnad sõitsid vastavalt võimalusele 05.-31.12.2007 kasutusel mitteolevaid ehitisi kaardistama oma väljasõidupiirkonnas. Väljasõite kaardistamiseks alustati juba alates
  4. detsembrist 2007 juhtkonnalt saadud suulise info alusel. Päästetööde tegemist kasutusel mitteolevate hoonete kaardistamine ei takistanud. Õnnetusjuhtumile reageerimata jätta pole võimalik, kuna päästemeeskond on kohustatud teavitama Häirekeskust igast oma väljasõidust komando territooriumilt. Päästemeeskondadel on Häirekeskusega pidev ühendus telefoni- ja raadioside teel (kaebusele lisatud Põhja-Eesti Päästekeskuse töökorralduse juhendi punkt 7). Päästeautol on kaasas kogu päästevarustus, mis on vajalik õnnetuse likvideerimiseks. Olenevalt sündmuskoha asukohast võis väljasõidupiirkonnas ehitiste kaardistamisel viibiv päästemeeskond kiiremini jõuda sündmuskohale kui komando territooriumilt väljasõitev päästemeeskond. Väide, nagu oleks kasutusel mitteolevate ehitiste kaardistamine kahjustanud päästekeskuse operatiivset valmisolekut, ei vasta tegelikkusele. Päästeteenistujate pädevus, oskused, võimed ja koolituse nii inimestega suhtlemiseks kui ka päästetööde tegemiseks omandatakse päästeasutusse teenistusse asumisel kohustuslikus algväljaõppes. Päästeteenistujatele lubatud madalamaks hariduseks on keskharidus, mis iseenesest eeldab oskust inimestega viisakalt suhelda ja arukalt käituda. R.R. on lõpetanud Sisekaitseakadeemia ja omab päästealast rakenduslikku kõrgharidust, millega kaasnevad vajalikud päästealased teadmised, pädevus, oskused ja võimed. Lilleküla keskkomando väljasõidupiirkonnas tühjana seisvate hoonete kaardistamine tulnuks kasuks isiklikult ka rühmapealik R.le oma piirkonna ohtude paremaks tundmaõppimiseks. Tallinna haldusterritooriumil kasutusel mitteolevate hoonete kontrollimisel ja kaardistamisel osales üle 240 päästeteenistuja (päästjad, operatiivautojuhid, meeskonnavanemad ja rühmapealikud), kellest üks – R.R. keeldus korraldust täitmast. Seega kaebuse esitaja väited nagu Põhja-Eesti Päästekeskuse päästeteenistujatel puuduksid ülesande täitmiseks pädevus, võimed, oskused ja koolitus on alusetud ja paljasõnalised. Põhja-Eesti Päästekeskuse põhimääruse § 6 punkt 8 sätestab päästekeskuse ühe ülesandena päästeala ennetustöö korraldamise ja tegemise. Põhimääruse § 12 lg 12 punkt 2 sätestab päästeosakondade ühe ülesandena päästekeskuse tegevuskavade ja eesmärkide elluviimist ning kontrollimist. Päästeasutuste üheks prioriteediks on inimeste turvatunde suurendamine ja tulekahjudes hukkunud inimeste arvu vähenemine. Inimeste turvalisust toodetakse riiklikul ja kohalikul tasandil ning selle strateegiliseks lähtekohaks on ohtude ennetamine. Ükski päästekeskuse töötaja ei saa end distantseerida asutusele pandud ülesannete täitmisest, vaid on kohustatud täitma ka korraldusi ja ülesandeid, mis otseselt ja igapäevaselt tema ametikohustuste hulka ei kuulu, kuid teenistuslikust vajadusest lähtuvalt on võimeline täitma.

§ 60

ja 61 kohustavad teenistujat täitma ametiasutuse juhi ühekordseid korraldusi, mis otseselt ei tulene tema ametijuhendist. Riigikohtu 08.05.2001 otsuse nr 3-3-1-27-01 kohaselt peab ametnik täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, aga ka teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, samuti ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse 5 korraldustest. R.R., keeldudes täitmast asutuse juhi käskkirja, päästetöödeteenistuse juhi asetäitja ja komando pealiku suulisi korraldusi, pani toime distsiplinaarsüüteo, mille eest talle määrati 09.01.2008 käskkirjaga nr 3.2-2/4 Pp distsiplinaarkaristuseks noomitus. Kaebuse esitaja väide, nagu oleks ebaõigesti käskkirjas viidatud avaliku teenistuse seaduse § 61 lg 1, on alusetu. Kasutusel mitteolevate hoonete kaardistamise vajaduse tingis traagiliste õnnetusjuhtumite ennetamise eesmärk. Päästekeskuse direktori 06.12.2007 käskkiri nr 11/07/132 on seaduslik ja põhjendatud. Ka R.R. ei pidanud vajalikuks eelmärgitud käskkirja vaidlustamist kohtus või päästekeskuste üle teenistuslikku järelevalvet teostavas Päästeametis. Lähtuvalt eeltoodust on R.R.le distsiplinaarkaristuse määramine päästekeskuse 09.01.2008 käskkirjaga nr 3.1-2/4 Pp seaduslik ja põhjendatud ning käskkirja tühistamiseks alust ei ole. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele järgnevatel kohtu motiividel: Põhja-Eesti Päästekeskuse 09.01.2008 käskkirjaga nr 3.1-2/4 Pp „Põhja-Eesti Päästekeskuse Lilleküla keskkomando rühmapealik R.R.le distsiplinaarkaristuse määramine“ karistati kaebuse esitajat distsiplinaarkorras noomitusega. Nimetatud käskkirja kohaselt Põhja-Eesti Päästekeskuse 06.12.2007 käskkirjaga nr 1-1/07/132 „Kasutusel mitteolevate ehitiste kontroll ja kaardistamine“ kohustati teostama kuni 31.12.2007 patrullimist eesmärgiga jälgida kasutusel mitteolevaid ehitisi. 07.12.2007 tutvustas Lilleküla keskkomando pealik Leho Lõiv eelnimetatud käskkirja komando II valverühma rühmapealikule ja meeskonna vanematele. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitakse, et kuna käskkirjast tulenevaid nõudeid ega ka komando pealiku korraldusi II valverühma teenistujate poolt ei täidetud, siis teavitas L. Lõiv probleemist päästetöödeteenistuse juhi asetäitjat Raoul Raidnat, kes 11.12.2007 peale kl 17.00 selgitas antud käskkirjast tulenevaid kohustusi ja tegevuse eesmärki rühmapealik R.R.le, kes oli selles valvevahetuses meeskonna vanema ülesannetes ja meeskonna vanemale Ivo Remmelgale. R.R. keeldus korraldusi täitmast ja meeskonnaga välja sõitmast, väites oma kirjalikus seletuses, et 06.12.2007 käskkiri nr 1-1/07/132 on vastuolus teiste seaduslike aktidega ning sellel korraldusel ei ole õiguslikku alust. R.R.le on süüks pandud, et ta keeldus päästekeskuse 06.12.2007 käskkirja nr 1-1/07/132 täitma, samuti komando pealiku Leho Lõivu suulisi korraldusi ning päästetöödeteenistuse juhi asetäitja Raoul Raidna 11.12.2007 antud suulist korraldust, millega pani toime distsiplinaarüleastumise. Käskkirjas viidatakse tõenditena R. Raidna 02.01.2008 esildisele; Lilleküla keskkomando pealiku 20.12.2007 esildisele; väljavõtetele teenistusraamatust; päästekeskuse 06.12.2007 käskkirjale nr 1-1/07/132; tabelitele Tallinna haldusterritooriumil asuvate komandode poolt kontrollitud kasutamata hoonetest; päästekeskuse sisekorraeeskirjale; päästekeskuse põhimäärusele ja R.R. ametijuhendile. Käskkirjast tulenevalt R.R. jättis täitmata nii ametiasutuse juhi käskkirja, päästetöödeteenistuse juhi asetäitja suulise korralduse kui ka vahetu ülemuse- komando pealiku L. Lõivu- korraldused, pannes sellega toime distsiplinaarüleastumise. Käskkirja kohaselt R.R. pani toime Avaliku 6 teenistuse seaduse (

) §-s 84 p 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo ning arvestades tema seniseid teenistusnäitajaid määrati distsiplinaarkaristuseks noomituse. 19.12.2007 Lilleküla komando rühmapealik R.R. esitas kirjaliku seletuskirja päästetöödeteenistuse juhi asetäitja Raoul Raidna nimele. Seletuses märgitakse, et R.R. teenistusülesannete hulka ei kuulu patrullimine ning keelatud on anda korraldusi, millel ei ole õiguslikku alust ja mis on vastuolus teiste õigusaktidega. 20.12.2007 esitas Lilleküla keskkomando pealik Leho Lõiv Põhja-Eesti Päästekeskuse direktori Raik Saarti nimele esildise, milles on märgitud, et 07.12.2007 tutvustas Lilleküla keskkomando II valverühma rühmapealikule ja meeskonnavanemale Põhja-Eesti Päästekeskuse direktori 06.12.2007 käskkirja nr 1-1/07/132 ning kuna 07.12.2007 nimetatud käskkirjast tulenevaid korraldusi ei täidetud, siis 11.12.2007 selgitas PEPK päästetöödeteenistuse juhi asetäitja R. Raidna täiendavalt käskkirja sisu II valverühma rühmapelik R.R.le ning meeskonnavanematele T. Kääparinile ja Ivo Remmelgale. Rühmapealik R.R. keeldus käskkirjast tulenevaid korraldusi täitmast, põhjendades seda sellega, et Põhja-Eesti Päästekeskuse direktori 06.12.2007 käskkiri nr 1-1/07/132 on vastuolus teiste seadusandlike aktidega. Seoses eeltooduga paluti esildises kohaldada R.R. suhtes distsiplinaarkaristust. Esildisel on P. Janno 20.12.2007 resolutsioon „Palun juristi hinnangut, kui võimalik, siis kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitus“. 02.01.2008 päästetöödeteenistuse juhi asetäitja Raoul Raidna esitas Põhja-Eesti Päästekeskuse direktori Raik Saarti nimele esildise distsiplinaarkaristuse määramiseks. Esildises märgitakse, et 11.12.2007 toimunud selgituste andmisel osalesid komandopealik L. Lõiv, rühmapealik R.R. ning meeskonnavanemad T. Kääparin ja I. Remmelga. Esildise kohaselt selgitati käskkirja sisu, et see on täitmiseks ning selle mittetäitmine on allumatus ja võib lõppeda distsiplinaarkaristuse määramisega. R.R. keeldus käskkirjast tulenevaid korraldusi täitmast, põhjendades seda sellega, et see on vastuolus teiste seadusandlike aktidega ja ei ole nende ülesanne. Esildises palutakse allumatuse ja teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest määrata Lilleküla keskkomando rühmapealik R.R.le distsiplinaarkaristusena noomitus. Esildisele on lisatud L. Lõivu 20.12.2007 esildis, R.R. 19.12.2007 seletuskiri, Lilleküla keskkomando teenistusraamatu 07.12.2007 väljavõte, Lilleküla keskkomando teenistusraamatu 11.12.2007 väljavõte ja mahajäetud hoonete tabelid. Nagu nähtub edastatud materjalist selle hulgas puudub distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõte. Kohtule esitatud materjalist ei nähtu, kuidas kaebuse esitajat teavitati tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest, kes seda tegi ja millal, samuti ei nähtu, kes ja millal palus kaebajal esitada seletus algatatud distsiplinaarmenetlusega seonduvalt isiku õiguste ja huvide tagamiseks distsiplinaarmenetluses. Kaebuse esitaja kinnitas kohtus, et ta ei olnud teadlik tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest, teda sellest ei teavitatud ei suuliselt ega ka kirjalikult. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 4 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (lg 1). Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (lg 2). Vastavalt HMS §-le 6 haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Haldusmenetluses olulise tähtsusega on menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine (ärakuulamisõiguse ja -kohustuse 7 teostamine). Vastavalt HMS §-le 40 enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (lg 1). Enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (lg 2). Käesoleval juhul R.R.le seda võimalust ei antud, mistõttu ei olnud kaebajal võimalik esitada oma vastuväited tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse kohta. Distsiplinaarmenetluse algatamisest tuleb menetlusosalist kirjalikult teavitada ning anda temale võimalus esitada distsiplinaarmenetluse käigus omapoolsed selgitused (suulised või kirjalikud). Menetlusosalisel, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, on õigus teada, milles teda süüdistatakse ning millise distsiplinaarrikkumisega on tegemist, et isikul oleks võimalik enda õigusi ja huve distsiplinaarmenetluses kaitsta. Kohus siinkohal rõhutab, et distsiplinaarmenetluse algatamine ei tähenda isiku igal juhul karistamist ehk siis distsiplinaarmenetlus ei pea ilmtingimata lõppema isiku distsiplinaarkorras karistamisega. Distsiplinaarmenetlus reeglina lõpeb distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamisega, milles peab põhjalikult kajastuma menetluse käik ning ettepanek karistamise või karistamata jätmise kohta koos põhjendusega. Kohus käesolevas asjas nõudis kogu distsiplinaarmenetluse materjali esitamist, mis on teenistusvaidluste puhul tavapärane. Vastustaja esindaja kinnitas kohtule, et esitas kogu distsiplinaarmenetluse materjali, millest kohus ka lähtub. Kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjali hulgas ei ole distsiplinaarmenetluse algatamise haldusakti, millega menetlusosalist teavitatakse tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisest ning milles tehakse isikule ettepanek esitada omapoolsed selgitused distsiplinaarasja (distsiplinaarsüüteo) kohta, määrates selleks tähtaja. Samuti puudub distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, millest nähtuks distsiplinaarmenetluse käik ja menetluse käigus tuvastatud asjaolud ning kaalutlused distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel peab lähtuma uurimispõhimõttest ning menetluse käigus tuleb koguda asjakohaseid tõendeid (vajadusel võib võtta asjaomastelt isikutelt seletused), igal juhul tuleb kuulata ära menetlusosaline (võimaldada anda oma suuline või kirjalik seletus distsiplinaarsüüteo kohta ning tagada distsiplinaarasjasse puutuvate tõendite esitamise võimalus). Käesoleval juhul vastustaja enne kaebuse esitaja ärakuulamist jm eelnimetatud menetlustoimingute läbiviimist oli juba ette otsustanud, et teda tuleb distsiplinaarkorras karistada noomitusega (R. Raidna 02.01.2008 esildis distsiplinaarkaristuse määramiseks, adresseeritud päästekeskuse direktorile). Otsus distsiplinaarkorras karistamiseks võeti vastu ilma et menetlusosalisele oleks antud võimalus esitada oma seletus temale inkrimineeritava distsiplinaarsüüteo kohta enne lõplikku otsustamist. Hea haldustavaga on kooskõlas, kui haldussuhte osalisele distsiplinaarmenetluses antakse omapoolsete seisukohtade esitamiseks mõistlik tähtaeg tema õiguste kaitse efektiivse realiseerimise tagamise eesmärgil. Distsiplinaarmenetluse lõpus pädev isik otsustab, kas isikut karistada distsiplinaarkorras või mitte, mis tähendab, et tegemist on diskretsiooniga. Distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel teostab haldusorgani juht temale seadusega antud diskrtesiooni ehk kaalutlusõigust. Käesoleval juhul otsustajaks on päästekeskuse direktor, kes on pädev otsustama, kas isikut karistada distsiplinaarkorras või mitte ning seda teeb ta temale esitatud distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite põhjal, mida hindab kogumis ja vastastikuses seoses. Haldusakt, mille alusel isikut karistatakse distsiplinaarkorras, peab olema motiveeritud, üheselt arusaadav (eriti selle adressaadile) ning kontrollitav. HMS § 54 näeb ette, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Kohus siinkohal rõhutab, et 8 distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustus peab olema kajastatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, millest nähtuks, mida konkreetselt asutuse juht kaalus. Distsiplinaarvastutusele võtmise protseduur peab olema läbinähtav ja motiveeritud. Käesolevas asjas on vastuolulised seisukohad distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajahetke osas. Kaebuse esitaja väidab, et tema poolt keeldumine leidis aset 07.12.2007 ning ta ei täitnud korraldust patrullimise läbiviimiseks. Vastustaja väidab, et rikkumise ajaks on 11.12.2007, kui R. Raidna selgitas korraldust ja selle eesmärki R.R.le ja I. Remmelgale. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole märgitud konkreetset keeldumise kuupäeva, viidatud on vaid korralduste täitmisest keeldumisele. Kaebaja väitis, et temale jäi selgusetuks korralduse täitmisest keeldumise päev, millest hakkaks lugema distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaeg. Kaebaja pool on seisukohal, et kuna keeldumine leidis aset 07.12.2007, millal vastustaja sai teada väidetavast süüteost, siis sellest päevast hakkabki kulgema kõnealune tähtaeg, mis tähendab, et R.R.le määratud karistus on toimunud tähtaega rikkudes ehk siis selle möödumisel. Kaebaja pool leiab, et R.R.le oleks saanud karistuse määrata kuni 06.01.2008 (k.a), distsiplinaarkaristus aga on määratud 09.01.2008, seega seaduses ettenähtud 1-kuulise tähtaja rikkumisega. Vastustaja esindaja väitel distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaeg hakkas kulgema 11.12.2007 ning et tegu on jätkuva distsiplinaarsüüteoga (kuni 31.12.2007). Kaevatavas käskkirjas seevastu ei ole juttu jätkuvast distsiplinaarsüüteost (kuni 31.12.2007), selles ei ole välja toodud ühtegi kuupäeva, millal R.R. keeldus korralduste (käskkirja) täitmisest (patrullimisest vms, vaieldavas käskkirjas ei ole seda täpsustatud). Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 6 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata 6 kuu jooksul arvates distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast, kuid hiljemalt 1 kuu jooksul arvates päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Lilleküla keskkomando pealik Leho Lõiv sai rikkumisest (R.R. keeldumine 06.12.2007 korraldust täita) teada 07.12.2007. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega menetlusnormide rikkumised peavad olema nii olulised, et tingisid ebaõige otsuse vastuvõtmise. Avaliku teenistuse seaduse (

) §-s 61 on sätestatud teenistusülesannete hulka mittekuuluvate ülesannete täitmine, mille lõike 1 kohaselt teenistuja on ajutiselt kohustatud täitma ametiasutuse juhi antud ülesandeid, mis ei kuulu tema teenistusülesannete hulka, kui niisuguste ülesannete täitmine on samas ametiasutuses vajalik loodusõnnetuse tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks või õnnetusjuhtumi, vara hävimise või riknemise kiireks ärahoidmiseks, välja arvatud, kui ülesande täitmine on teenistujale tervise tõttu vastunäidustatud või ilmselt ei vasta tema võimetele.

§ 62

lg 2 kehtestab, et korralduse seaduslikkuses kahtlemisel on teenistuja kohustatud koheselt teatama korraldusest ja oma kahtlustest korralduse andjale ja tema kõrgemalseisvale ülemusele. Korralduse kirjalikul kordamisel tuleb korraldus täita, välja arvatud käesoleva seaduse § 63 1. lõikes loetletud juhtudel. Käesolevas asjas ei ole kaebuse esitajale peale korralduse täitmisest keeldumist 07.12.2007 korraldust kirjalikult korratud, nagu näeb ette

§ 62lg 2.

Kui seda oleks tehtud, poleks tähtaja küsimust tõusetunud. Vastustaja oma kirjalikus seletuses ja vastustaja esindaja kohtuistungil väitsid, et tegemist on jätkuva distsiplinaarsüüteoga, kuna R.R. jätkuvalt kuni 31.12.2007 keeldus korraldust täitmast, seega leitakse, et 07.12.2007 ei ole oluline ega määrav kuupäev distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvestamisel. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas seevastu distsiplinaasüüteo jätkuvusest juttu ei ole. 20.12.2007 esildises on juttu 07.12.2007 keeldumisest ja 11.12.2007 toimunud 9 selgitavast vestlusest, 02.01.2007 esildises aga on juttu vaid 11.12.2007 toimunud selgituste andmisest, jättes mainimata 07.12.2007 keeldumist, mis on toodud 20.12.2007 esildises. Seevastu distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on viide 07.12.2007 keeldumisele olemas. Kõigis kolmes menetlusdokumendis on juttu 11.12.2007 toimunud vestlusest, mis järgnes 07.12.2007 keeldumisele ning oli sellest ajendatud. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et korralduse täitmise keeldumise kuupäevaks on 07.12.2007, lisades, et peale seda oleks pidanud vastustaja poolt järgnema kaebajale kirjaliku korralduse andmine, nagu näeb ette

§ 62lg 2.

Kaebuse esitajat iseloomustatakse tööalaselt ainult positiivselt, oma igapäevaseid tööülesandeid täidab ta korrektselt ja kohusetundlikult, selles osas ei ole pretensioone olnud, mida kinnitasid kohtus vande all üle kuulatud tunnistajad.

§-s 84 on sätestatud distsiplinaarsüüteod, milleks punkt 1 järgi on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine (sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine). Vaidlusaluses käskkirjas on märgitud, et R.R. pani toime

§-s 84 p. 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo, mille toimepanemise eest kuulub distsiplinaarkorras karistamisele. Samas ei ole lahti kirjutatud, millist alust on silmas peetud, üksnes viitest sättele ei piisa, seda on vaja ka selgitada. Siinkohal vajab äramärkimist, et küsimus ei ole mitte igapäevaste teenistusülesannete täitmises või täitmata jätmises, vaid teenistusülesannete hulka mittekäivate (täiendavate) ülesannete täitmises (

§ 61), sellest aspektist ei ole vaieldavat käskkirja põhjendatud.

Vaidlustaud käskkirjast ei nähtu, millal kaebaja pidi korraldust täitma, st patrullimas käima (mis kuupäevadel) ning konkreetselt mitu korda jättis ta korralduse täitmata. Vaieldava käskkirjast võib aru saada, et arvesse keeldumisena on võetud vaid 11.12.2007 toimunud n-ö vestlus, mis aga ei haaku vastustaja poolt kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega ja vastustaja esindaja suuliste seletustega, mille kohaselt oli tegemist nn jätkuva distsiplinaarsüüteoga. Kohtu poolt vajab äramärkimist, et 07.12.2007 kell 22.11 saabus Lilleküla komandosse teade tulekahjust. R.R. poolt komandosse jäetud päästemeeskond reageeris kiirelt kutsele ja kell 22.23 toimus päästemeeskonna poolt inimese päästmine aadressil Vabriku 26, Tallinn. Kaebuse esitaja soovib sellega tõendada, et tagas ühte päästemeeskonda komandosse jättes operatiivvalmisoleku, mis on tema põhiline tööülesanne. Kohtu hinnangul on see oluline asjaolu, mida vastustaja pidi arvesse võtma kaalutlusõiguse teostamise käigus. Päästeteenistusülesannete täitmisel on määravaks päästetegevuse operatiivsus, mis nõuab päästeteenistujatelt kiiret reageerimist ja valmisolekut õnnetuskohale võimalikult vähese ajakuluga jõudmiseks, kuna sellest sõltub päästetöö efektiivsus (primaarne on inimelu päästmine). Fakt on see, et R.R. 07.12.2007 oma otseseid päästeteenistusülesandeid täites päästis inimelu. Iga distsiplinaarmenetlus on individuaalne ning kaalumisele kuuluvad kõik konkreetset isikut puudutavad asjaolud. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja suhtes on vastustaja poolt rikutud hea halduse tava põhimõtet ning kohtu poolt tuvastatud menetlusnormide rikkumised on niivõrd olulised, et võisid viia ebaõige otsustuseni. Käesolevas asjas on ebaselgeks jäänud ka distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaeg, kaebaja väitel on sündmuse kuupäevaks 07.12.2007, vastustaja seevastu väidab, et distsiplinaarsüütegu toimus 11.12.2007, oli jätkuv ning lõppes 31.12.2007. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ja kohtule esitatud distsiplinaarmaterjalist see üheselt ei selgu ning ka tunnistajate ütluste alusel ei ole seda võimalik üheselt kindlaks teha. 10 Kohus ülalöeldut kokku võttes leiab, et käesolevas haldusasjas tuvastatud olulised menetlusnormide rikkumised, sh distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaeg, on piisavaks aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja on esitanud menetluskulude hüvitamise taotluse koos tõenditega, millest nähtub, et kaebuse esitaja poolt on kantud menetluskulud summas 10 620 krooni. Lisaks taotleb kaebaja esindaja 12.06.2008 kohtuistungil osalemise eest tasu 3 tunni eest, summat märkimata, mille kohta on tehtud omakäeline märge 28.04.2008 kohtukulude nimekirja lehele. Kohus leiab, et see kohtukulunimekirjale oma käega tehtud märge iseenesest ei tõenda kaebuse esitaja poolt kohtukulude kandmist selles osas, seda enam, et ka vastav summa on jäetud märkimata ning kohtule esitatud menetluskulude tõenditest ei nähtu nimetatud kulu kandmine kaebuse esitaja poolt. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud ning hüvitamisele kuuluvad kantud menetluskulud. Kohus leiab, et tõendatud on kaebuse esitaja poolt menetluskulude kandmine summas 10 620 krooni, mille kohus vastustajalt ka välja mõistab. Elle Kask Kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.