← Eesti

2-03-627/53

2-03-627 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Iko Nõmm, Reet Allikvere Otsuse tegemise aeg ja koht 10.10.2008, Tallinn Tsiviilasj

§ 14

lg 2 ega ka

§ 19lg 2 p 4 alusel.

Nimetatud sätete puhul on eelduseks vaidlusaluse vara väärtuse oluline suurenemine. Kohus usub, et kui pooled kavatsesid algselt sellesse korterisse elama asuda, siis mingil moel seda korterit kohendati, millele viitavad ka tunnistaja E. V. (otsuses ekslikult R.i) ütlused. Kohtu arvates ei tõsta sanitaarremont vaidlusaluse vara väärtust oluliselt. Seega puudub alus lugeda nimetatud kinnistut abikaasade ühisvaraks või kalduda selle arvel kõrvale abikaasade osade võrdusest ühisvaras. Kohus, tuginedes AÕS § 118 lg 1, luges kinnistu XXXXXXXX XX XX abikaasade ühisomandiks, kuna omand kinnisasjale tekkis abielu ajal, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa. Vaidlust ei ole selles, et kostja omandas vaidlusaluse elamu vundamendi enne abielu ja see oli tema lahusvara. Kostja kanti 15.04.1999 avalduse alusel kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 14.09.1999, s.t abielu ajal.

§ 14lg 1 kohaselt on abielu ajal omandatud vara abikaasade ühisvara.

Seega on antud kinnistu abikaasade ühisvaraks. Kostja omandas 1989 kahekorruselise elamu vundamendi (II kd tlk 177). Tunnistaja E. V. (otsuses ekslikult R.i) ütluste kohaselt oli poolte abielludes olemas vaid sokkelkorrus, samuti nägi tunnistaja kostja ja tema sõprade poolt maja ehitamist. Ehitusel osales ka kostja isa H. J.. Tunnistaja ütluste kohaselt valmis maja 1995 ja pooled kolisid sinna, olgugi et siseviimistlus ei olnud valmis. Nad elasid algul ühes toas. Tunnistaja H.J. ütluste kohaselt valmis maja juba 1994, s.t ajaks mil pooled abiellusid. Tunnistaja ütluste kohaselt olid seinad püsti, katus peal ja uksed-aknad ees. Samas sai tunnistaja ütluste kohaselt maja elamiskõlbulikuks 1996, kui pooled sinna kolisid, kuna siis oli paigaldatud ka keskküte. Tunnistajate ütlused elamu seisukorra osas ajal, mil pooled abiellusid ning millal ja kui palju maja abielu ajal ehitati, on vasturääkivad. Kohtu arvates on vastuolu põhjendatav osaliselt asjaoluga, et sellest on möödunud enam kui 12 aastat ja poolte kinnitusel algas kooselu juba 2 aastat enne abielu. Seega on võimalik, et tunnistajate teadmised ehituse käigust võivad pärineda ajast, mil poolte abielu polnud veel registreeritud. Mõlema tunnistaja ütluste kohaselt hakkasid tööd majas edenema siis, kui pooled müüsid A. mõisa ja saadud rahast said osa töid tellida ehitajatelt. Mõis müüdi 2000 ja selle müügist saadud raha laekus samal aastal. Poolte väidete, tunnistajate ütluste ja kinnisvara hindamisakti kohaselt oli elamu välja ehitatud osaliselt. Siseviimistlus on lõpetamata, välja ehitatud on osad toad, köök, saun, katlamaja. Tõendeid hinnates leidis kohus, et poolte osad antud kinnistu osas tuleb lugeda võrdseks. Alusetud on kostja väited, et ainult tema on antud vara 3

(7)osas on teinud kulutusi. Esitatud väidetes ja tunnistajate ütlustes on üheselt selge, et maja on parendatud oluliselt poolte kooselu ajal. Siseviimistluse olemasolu majas enne abielu ei ole keegi väitnud, kuid lahuselu alguseks oli see mitmetes tubades ja abiruumides tehtud. Kohus arvestas, et pooled elasid selles majas koos lastega vähemalt viis aastat. Seega pidi maja olema sellises korras, mis võimaldas seda teha sel määral pika aja jooksul. A. mõis võõrandati peale seda, kui kostja kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna, peale mida hakkasid tunnistajate ütluste kohaselt toimuma olulised muutused. Antud tunnistajate ütlused kummutavad ka kostja esindaja vastuolulised selgitused A. mõisa müügist saadud raha osas. Asja harilik väärtus TsÜS § 65 kohaselt on selle asja kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja poolt esitatud Oberhaus Kinnisvara hindamisakti (II kd tl 28) kohaselt oli XXXXXXXX XX XX kinnistu hind 14.12.2004 seisuga 440 000 krooni. Milverston Invest hinnangul on kinnistu väärtuseks 09.03.2006 seisuga 600 000 kuni 700 000 krooni. Kostja ei ole omapoolseid väiteid kinnistu hinna osas millegagi tõendanud. Kohus, arvestades, et viimase aasta jooksul on kinnisvara hinnad oluliselt tõusnud ka Harjumaal, luges antud kinnistu hinnaks 600 000 krooni. Kuigi Milverston Invest hinnang on tehtud vaid välise vaatluse põhjal, ei ole see märkimisväärselt vastuolus üle aastataguse hinnanguga arvestades üldist hindade tõusu. Kuna kostja omandas XXXXXXXX XX XX vundamendi enne abielu ja on seda ehitanud senini ning kasutab elamut ka praegusel ajal oma elukohana, tuleb jätta kõnesolev kinnistu kostjale. Kohus arvestas ka asjaolu, et kuna kostja sissetulek on suurem ja tal tuleb maksta hagejale enamsaadud ühisvara arvelt hüvitist, siis tõenäoliselt suudab kostja hüvitist maksta ilma antud kinnistut võõrandamata. ARK-i õiendi kohaselt on sõiduauto BMW registrist kustutatud 2002. Kuna poolte kooselu lõppes 2003 ja abikaasade ühisvara jagamine toimub

§ 18

lg 2 kohaselt abieluliste suhete lõppemise seisuga, omaks antud sõiduki olemasolu tähtsust, kui oleks tõendatud, et see sõiduk eksisteerib. Kuna seda tõendatud pole, tuleb see abikaasade ühisvara loetelust välja jätta. Kohus kohaldas abikaasade ühisvaraks oleva vallasvara väärtuse kindlaksmääramisel poolte pakutud hindade aritmeetilist keskmist, kuna kumbki pool ei põhjendanud oma pakutud hindade õigsust võrreldes teise poole omaga. Sellest tulenevalt määras kohus sõiduauto UAZ väärtuseks 7000 krooni ja sõiduauto Opel Ascona väärtuseks 15 250 krooni. Sõidukite jaotamise osas nõustus kohus kostjaga, et osa sõidukeid peab jääma hagejale. Kohus jättis sõiduauto UAZ hagejale, kuna see on registreeritud hageja nimele ega põhjusta pooltele lisakulutusi omaniku ümbervormistamisel tasuda tuleva riigilõivu 600 krooni näol. Samuti jättis kohus hagejale sõiduauto Opel Ascona.

§ 19

lg 3 kohaselt määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena, ning lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvitise. Poolte ühisvara väärtus kokku on 702 677 krooni, millest kummagi poole osa on 351 338,50 krooni. Seega tuleb kostjal

§ 19lg 4 alusel hagejale hüvitada 308 986,50 krooni (660 325-351 338,50).

Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega tunnistati kinnistu XXXXX X 12/52 mõtteline osa kostja lahusvaraks, loeti kinnistu XXXXXXXX XX XX väärtuseks 600 000 krooni, jäeti hagejale sõidukid UAZ ja Opel Ascona, ei arvatud ühisvara hulka sõidukit BMW ning määrati kindlaks hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suurus. Kaebuse kohaselt ei saanud kohtule kohtuistungi toimumise ajal olla teada Riigikohtu lahend nr 3-21-164-06, millest kohus otsuse tegemisel lähtus, mistõttu on kaevatav otsus kinnistu XXXXX X 4

(7)jagamise osas üllatuslik. Kumbki pool ei saanud antud asjas tugineda viidatud lahendile, samuti ei käsitlenud kumbki pool EES § 211 kohaldamise eeldusi antud asjas. Kohtuotsuse resolutsioonis puudub kohtu seisukoht kinnistu XXXXX X osas. Antud asjas ei ole võimalik rakendada viidatud Riigikohtu lahendis kujundatud seisukohta, kuivõrd selles on käsitletud korteriomandiga seotud ühis- ja lahusvara küsimust, aga antud asjas on tegemist mõttelise osaga kinnisasjast. Kuna pooled olid pikka aega abielus ja kasutasid korterit XXXXX X-X ühise elukohana, oli hagejal põhjendatud ootus, et tegemist on poolte ühisvaraga, sest poolte tahe ja käitumine nii korteri erastamisel, korteriomandi moodustamisel, korteri parandamisel ja kasutamisel oli suunatud korteri kui poolte ühisvara kasutamisele ja omandamisele. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata E. V. (otsuses ekslikult E. R.i) ütlustega osas, et poolte kooselu ajal tehti kinnistul XXXXX X poolte kasutuses olevas korteris remonti. Kohus ei analüüsinud õigesti tõendeid kinnistu XXXXXXXX XX XX väärtuse osas. Kohus ei ole põhjendanud, millistel kaalutlustel pidas ta kinnistu väärtuseks 600 000 krooni. Juhul kui hageja kaotab kõikide tema hinnangul ühisvarasse kuuluvate eluruumide omandi, on õige määrata kindlaks kaotatava omandi väärtus hagejale hüvitise maksmise aluseks oleva kohtuotsuse tegemise ajal, et tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Tõendatud pole, et kostja vajaks kahte elamispinda. Kohus on põhjendamatult asetanud hageja olukorda, et hageja ja temaga koos elavad lapsed jäävad elamispinnata. Hageja avaldas korduvalt, et sõiduki BMW registrist kustutamine ei muuda sõidukit olematuks. Seega tuleb nimetatud sõiduk väärtusega 50 000 krooni lugeda ühisvara hulka, jätta see kostjale ning mõista hageja kasuks välja hüvitis. Kuna sõidukid UAZ ja Opel Ascona on kostja valduses ja hagejal pole olnud võimalik neid kasutada ega nende seisukorda mõjutada ning hagejal on põhjendatud kahtlus, et kostja ei anna vabatahtlikult nende valdust hagejale üle, ei olnud õige jätta neid sõidukeid hagejale. Pooled ei ole tuginenud asjaolule, et sõiduk UAZ tuleb jätta hagejale põhjusel, et nii säästavad pooled sõiduki registreerimise kulud. Apellatsioonkaebuse vastus Kostja arvates on apellatsioonkaebuse väited asjakohatud ja põhjendamatud ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluse käik Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2007 otsusega tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ühisvara jagamise osas ja tegi tühistatud osas uue otsuse. Ringkonnakohus tunnistas E. J. omandiõigust kinnistule asukohaga XXXXX linn, XXXXXXXX XX XX (registriosa nr 22598 Harju Maakohtu Kinnistusameti Harju Kinnistusjaoskonnas); tunnistas E. J. omandiõigust 12/52 mõttelisele osale kinnistust asukohaga Tallinnas, XXXXX XX X (registriosa nr 10759 Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Tallinna Kinnistusjaoskonnas); mõistis E. J.lt I. K. kasuks välja hüvitise 808 986,50 krooni enamsaadud ühisvara arvelt. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 03.10.2007 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2007 otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi ise uue otsuse. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Tühistatud osas saatis Riigikohus tsiviilasja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et tühistada tuleb maakohtu otsus osas, millega maakohus määras kindlaks ühisvarasse kuuluvad kinnistud, nende hinnad ja 5
(7)jagas need ning määras enamsaadud ühisvara arvelt hüvituse. Tühistatud osas saab kolleegium teha TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi uue otsuse. Ülejäänud osas kolleegium maakohtu otsust ei kontrolli, kuna Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2007 otsusega on selles osas maakohtu otsus jäetud muutmata ja kassatsiooni korras seda ei vaidlustatud. Ühisvara hulka kuuluvate kinnistute jagamise nõude üle otsustamiseks tuleb tuvastada, kas 12/52 mõttelist osa kinnistust Tallinnas XXXXX XX X on poolte ühisvara ja milline on poolte ühisvara hulka kuuluvate kinnistute väärtus. Kolleegium leiab, et ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt ei ole 12/52 mõttelist osa kinnistust Tallinnas XXXXX XX X poolte ühisvara. Majavaldusest 12/52 mõttelist osa on küll kostjale kingitud H. J. poolt, kuid majavalduse juurde kuuluv maa on mõttelistes osades ostuõigusega erastatud ja kinnistatud abielu ajal. Seoses kinnistamisega muutus elamu mõtteline osa kinnisasja oluliseks osaks ja lakkas vallasasjana olemast. Kuna elamu juurde kuuluv maa kinnistati abielu ajal, on 12/52 mõttelist osa kinnistust asukohaga XXXXX XX X

§ 14lg 1 järgi poolte ühisvara.

Poolte vahel oli vaidlus kinnisasjade väärtuse osas. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäävale abikaasale tagada õiglane hüvitis, mille määramisel tuleb lähtuda omandi väärtusest omandi kaotamise aja seisuga. Kinnistute väärtuse määramiseks määras ringkonnakohus 25.03.2008 ekspertiisi. Kohtule esitatud eksperthinnangu kohaselt on seisuga 22.04.-22.05.2008 XXXXXX XXXXXXXX XX XX asuva kinnistu väärtus 1 150 000 krooni ja Tallinnas XXXXX XX X asuva kinnistu 12/52 mõttelise osa väärtus 780 000 krooni. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud ühisvara, mille osas ei ole pooltel vaidlust, tuleb poolte ühisvara väärtuseks lugeda 42 352+60 325+1 115 000+780 000= 1 997 677 krooni. Seega peaks kummalegi abikaasale jääma vara 998 838,50 krooni eest. Kuna kostja lahusvaraks olnud 12/52 mõttelist osa elamust Tallinnas XXXXX XX X muutus abielu ajal kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel

§ 19

lg 2 p 3 alusel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast. Vastavalt eksperthinnangule on 12/52 mõttelise osa kinnisasja väärtus 780 000 krooni ja ilma hooneta on sama mõttelise osa kinnistu väärtus 563 846 krooni. Seega on olnud kostja lahusvara arvelt tehtud panus 216 154 krooni. Seega tuleb kostja osaks ühisvarast lugeda 1 106 915,50 krooni ja hageja osaks 890 761,50 krooni. Muid aluseid abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ei ole kolleegium tuvastanud. Apellant on esitanud apellatsioonimenetluses taotluse, mille kohaselt tuleb poolte võrdsusest kõrvale kalduda seoses apellandi tervislikust seisundist tuleneva töövõimetusega, lugedes selle tema tähelepanu väärivaks huviks

§ 19lg 2 p 1 järgi.

Kolleegiumi arvates ei anna ainuüksi eeltoodu alust kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Apellant ei ole oma taotluses põhjendanud, miks peaks apellandi osaline töövõimetus andma aluse

§ 19

lg 2 p 1 rakendamiseks.

§ 19

lg 3 järgi abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Arvestades menetluse eelnevat käiku, tuleb kolleegiumil otsustada, kuidas jagada kinnistud. Hageja on soovinud jätta mõlemad kinnistud kostjale ja kostja soovib jätta endale kinnistu XXXXXXXX XX XX XXXXXX ning hagejale 12/52 mõttelist osa kinnistust XXXXX XX X Tallinnas. Seega ei ole vaidlust, et kinnistu XXXXXXXX XX XX XXXXXX jääb kostjale. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada, kas poolel, kellele vara jääb, on seda võimalik ilma takistusteta kasutada. Samuti seda, et vara jaotus ei tekitaks poolte vahel edaspidiseid konflikte. Pooltevahelised suhted on pingelised ja kostja ei ole hagejal senini lubanud ühisvara kasutada ega ka oma isiklikke asju ära viia. Samuti on konfliktsed hageja 6

(7)suhted kostja isaga, kellele kuulub 12/52 mõttelist osa kinnistust XXXXX XX X Tallinnas ja kes elab seal. Eeltoodud asjaolude tõttu leiab kolleegium, et 12/52 mõttelist osa kinnistust XXXXX XX X Tallinnas tuleb jätta kostjale, kuna hagejal on selle edaspidine kasutamine raskendatud. Seega jääb kostjale vara 1 955 325 krooni eest ja hagejale 42 352 krooni eest.

§ 19

lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale hüvituse. Seega tuleb mõista kostjalt hagejale hüvitus 848 409,50 krooni. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seadust. Ringkonnakohtu 07.03.2007 otsusega jäeti menetluskulud poolte kanda ja Riigikohus selles osas maakohtu otsust ei tühistanud. Seega käesoleva otsusega tuleb kindlaks määrata ja jagada Riigikohtus ja pärast Riigikohtu otsuse tegemist ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Riigikohtus apellandi poolt kantud õigusabikulud tuleb jätta apellandi enda kanda, kuna vastustaja poolt esitatud kassatsioonkaebus rahuldati. Vastustaja Riigikohtu menetluses tehtud kulude kohta nimekirja esitanud ei ole. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestab, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seoses apellatsioonkaebuse olulises osas (nii kinnistute koosseisu kui ka väärtuse osas) rahuldamisega tuleb käesolevas apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta vastustaja kanda. Apellandi tehtud kuludeks on kulud õigusabile summas 17 417,20 krooni ja eksperditasu 7 080 krooni. Kolleegium leiab, et arvestades asja menetluseks kulunud aega ja selles tehtud toiminguid ja seda, et apellatsioonikohtu otsusega on apellandi ühisvara osa suurenenud 539 423 krooni võrra, tuleb kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi vastustajalt apellandi kasuks välja mõista kogu apellandi poolt kantud kulu õigusabile. Samuti tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista apelllandi poolt tasutud eksperditasu 7 080 krooni. Kokku tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista 24 497,20 krooni. Apellant oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Seoses apellatsioonkaebus rahuldamisega tuleb vastustajalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 64 lg 1 järgi välja mõista riigituludesse riigilõivu 24 250 krooni (apellandi nõue rahuldati 539 423 krooni ulatuses). Reet Allikvere Iko Nõmm Margo Klaar 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.