2-05-23844 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Gerty Pau Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2008. a Tallinn Tsiviilasja number 2-05-

§ 29

lg 5 p 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada vastaval tegevus- ja kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Termin „mustkate” on mustsegust valmistatud katte kohta tavakõnes ja erialaspetsialistide poolt kasutatav termin. Termin „mustkate“ on laialdaselt kasutusel teede projekteerimise ja ehituse juhendites: 1) „Maanteede projekteerimisnormide ja sellega seotud määruste korrektuuri köites II” defineeritakse mustkatet kui „mustsegust ehitatud kate, tavaliselt pinnatud”. 2) „Maanteeameti aastaraamatud” 1993 – 2006. 3) Maanteeameti riigimaanteede jaotus käsitleb mustkattega teid eraldi grupina. 4) „Maanteeameti Teekatendite ehitus- ja remonttööde vastuvõtu eeskiri” (01.04.1996.a), milles esitatud kvaliteedinõuded langevad kokku kehtiva Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.05.2004.a määruses 132 „Teehoiutööde tehnoloogianõuded” nõuetega. 13.05.2005.a määruse „§ 1 kohaselt on need kohustuslikud avalikult kasutatavatel teedel. Teeseaduse § 4 kohaselt on avalikult kasutatavaks teeks muuhulgas ka kohalik tee. Nii nn tee kui elamurajooni teed kuuluvad Harku valla omandisse ning on avalikult kasutatavaks teeks. 5) „Teedeala seletav sõnaraamat“ TTÜ Teedeinstituut, Tallinn 2001 sätestab: „Mustkate – mustsegust ehitatud kate, tavaliselt pinnatud.” 6) Asfaldiliidu normid AL ST 1-02 pt ALn 8 kehtestab nõuded mustsegudele ning ühtlasi nõuab, et mustkate tuleb pärast formeerumist ühekordselt pinnata. Asfaldiliidu normid on kohustuslikud selle liikmetele. Teed rajanud OÜ ÜLE on Asfaldiliidu liige ning seega on need normid kohustuslikud ka vaidlusaluste teede puhul. 7) „Elastsete teekatendite projekteerimise juhend 2001-52”, Tallinn, 2001, mis on ainus ametlik katendite projekteerimist käsitlev juhendmaterjal. Tulenevalt „Maanteede projekteerimisnormide ja sellega seotud määruste korrektuur köide II” ning Teede- ja sideministri 28.09.1999.a määrusega nr 55 kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormid” p 4.1 saab mustkattega teed defineerida alljärgnevalt: mustkattega tee on segistis segatud mustsegust ehitatud kate alljärgnevate parameetritega - vedelbituumeni või bituumen-emulsiooniga krunditud killustikalus kihi paksusega vähemalt 10 cm; millel mustsegust kiht paksusega vähemalt 5 cm (vastab Asfaldiliidu normile Aln 8); ning mis on seejärel ühekordselt pinnatud. Asjaolu, et hageja nõutav kate vastab mustkattele, on tõendatud ka M K arvamuse ja ütlustega. Maanteeameti arusaam “mustkattega teest” on sarnane M K seisukohaga. Hagejad olid lepingu sõlmimisel teadlikud, mida tähendab mustkattega tee. Hageja R A on teedeehitusalane kõrgharidus ning ta on töötanud teedeehituse erialal 6 aastat. 3 Kostja esitatud V A ja T M arvamustes puuduvad viited õigusaktidele või teedevaldkonnas üldtunnustatud dokumentidele. Viited 1977.a välja antud „Teedeehitaja käsiraamatule“ ei oma puutumust sellega, kuidas mõistavad mustkatet vastaval kutse- ja tegevusalal tegutsevad isikud. Ka kostja viidatud “Teedeehitaja käsiraamatus” käsitletakse mustkattega teid sarnaselt hagejate ja tema asjatundjate esitatud arvamustega. Kostja on hagejatele müüdud kinnistute lähedusse müünud ka teistele tarbijatele kinnistuid (Pankrannik II). Nende ostjatega sõlmitud müügilepingutes sisaldub samuti müüja kohustus katta teed mustkattega. Hageja on Pankrannik II kinnistuid läbivad teed katnud asfaltbetoonkattega TAB 12 II. Asjaolu, et kostja ei paigaldanud teedele mustkatet, on tõendatud Tallinna Tehnikaülikooli teedeinstituudi professori M K eksperthinnanguga ja AS Teede Tehnokeskus arvamusega. Pankrannik I teel on 1-2 cm paksune ohtra bituumenisisaldusega kiht. Kostja on ehitanud Rannamõisa-Klooga maantee ja hagejatele müüdud kinnistutele viiva tee vahelisele teele teise sõiduraja, kuid ei ole täitnud kohustust teelõik korrastada ja katta see tee mustkattega. Korrastamise kohustuse all pidasid lepingupooled silmas tee mustkattega katmist. Nimetatud nõue tuleneb müügilepingutes sisalduvast sättest, mille kohaselt kohustus müüja „ehitama oma kulul välja lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel hiljemalt /.../ ja mustkatte osa hiljemalt /.../.” Hagejate kinnistute vahelise tee kalded on väiksemad kui nõutud. Kallete puhul tuleb eristada tee tasasusnõudeid ja nõudeid tee põikkalletele. Tulenevalt 13.05.2004.a „Teehoiutööde tehnoloogianõuded” lisast nr 8 on mustsegust tee puhul suurim lubatud pilu pikisuunas 7 mm ja põikisuunas 6 mm. 28.09.1999.a kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormide” punkt 2.3 lg 3 ja tabeli 2.7 kohaselt peab sõidutee põikkalle olema 2,5%. 13.05.2004.a „Teehoiutööde tehnoloogianõuded” § 50 kohaselt lubatud hälvet arvestades peaks vaidlusalustel teedel põikkalle jääma vahemikku 2%-3%. Kallete mittevastavus on tõendatud eksperthinnanguga. Kostja esitatud akt nr 023/3225-01 ei tõenda, et rajatud teekalded vastaksid nõuetele. Paljasõnalised on kostja väited, et tee kalded on viidud nõuetega vastavusse. Asjaolu, et kostja võõrandas 17.07.2006.a lepinguga Pankrannik I asuvad teede kinnistud Harku vallale, ei vabasta kostjat vastavalt

§ 175kohustusest täita hagejatega sõlmitud lepinguid.

Harku vald on kinnitanud, et 17.07.2006.a leping ei käsitle kostja ja hagejate vahel sõlmitud varasemate kohustuste ülevõtmist. Harku vald kinnitas, et ta ei tee kostjale takistusi varem võetud kohustuste täitmiseks. Nn tee pole kunagi kostja omandisse kuulunud, mis ei takistanud kostjat võtma müügilepingutes kohustusi. Kostja üritab teekatendi vaidlust põhjendamatult siduda tee eeldatava liiklussageduse ja tee eeldatava koormusega. Kostja esitatud

1. a augustis koostatud Pankrannik siseteede projektid ei käsitle olemasolevaid kostja poolt rajatud teid. Tee rajati ilma, et eelnevalt oleks koostatud teeprojekt. Kostja rajatud pinnatud killustikalus on poolteist aastat pärast ehitamist auklik ja kohati rohtunud, kuigi 28.09.1999.a kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormide p 4.2 RJ kohaselt on kergkatendi kasutusajaks 10-20 aastat. Paljasõnalised on kostja väited, et hagejad on teed ise aktiivse ehitustegevusega rikkunud. Alusetu on kostja väide, et hagejate nõuded on ebamõistlikud või kostjat liigselt koormavad. Mustkattega saab parandada ka tee aluse ebatasasuse ehk mittevastavad tee kalded. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas järgmised vastuväited:
2. Kostja ehitas vaidlusalused teed killustikalusel ja paigaldas mustkatte. Väljavõte ajalehest “Sakala” ning väljavõte Kiili vallavolikogu 09.03.2004.a. määrusest nr. 8 tõendavad, et kostja 4
9. poolt kasutatud või sarnast tehnoloogiat nimetatakse tavatähenduses mustkatte paigaldamiseks. Teede rajamisel kasutatud materjal vastab ka mittekehtiva “Maanteede projekteerimisnormide ja sellega seotud määruste korrektuur köide II” mustsegu definitsioonile “vedeldatud või vedelbituumenist või bituumenemulsioonist, liivast ja killustikust või kruusast saadud liitmaterjal”. Pankranniku teel on ohtra bituumeni sisaldusega kiht, milles ja millel kuni 8mm läbimõõduga peenkillustik. Maanteeameti litsentseeritud eksperdi V A 11.12.2006.a. ja 12.03.2007.a arvamustega ning eksperdi T M 10.10.2007.a. arvamusega on tõendatud, et kostja on valmis ehitanud mustkattega tee. Kostja poolt esitatud arvamused põhinevad pooltevaheliste lepingute eelsele (1977.a.) õppe- ja erialakirjandusele, millest oli võimalik lepingute sõlmimisel lähtuda. Ainsaks õppematerjaliks on “Teedeehitaja Käsiraamat”. Hagejad teadsid, et kostja ei ole hagejatele lubanud asfaltbetoonkatte või mõne muu kalli teekatte paigaldamist. Kostja mõistis müügilepingute sõlmimisel kohustust ehitada mustkattega tee kui kohustust ehitada tee 2 ½ - kordse pindamise tehnoloogiat kasutades ning hagejad teadsid sellest või pidid seda teadma. Asjas kuuluvad rakendamisele

§ 29

lg 3,

§ 23

lg 1 p 1,

§ 29

lg 5 p 4 ja

§ 29lg 4.

Ükski mõistlik ostja ei võinud eeldada olemasolevast kallima tee rajamist, arvestades ostetava krundi madalat hinda ja soodustusi. Kostja kasutatud tehnoloogia võimaldab ehitada ilmastikule ning rasketranspordivahendite tekitatavale ülekoormusele vastupidavama tee kui mustsegust tee hagejate esitatud tõlgenduses. Tee rajamise eesmärk ei saa olla vastavus tehnoloogiale, vaid saavutada võimalikult hea resultaat ja püsivus. R OÜ eksperthinnangu kohaselt ei ole hageja poolt kirjeldatud nn. mustsegust kate ilmastikukindel ning on Eesti oludes sobimatu. Kostja poolt kasutatud tehnoloogia sobib pehmete kruusateede tolmuvabaks muutmisel ning rahuldab elamurajooni siseteede vajaduse, selline tehnoloogia on Eestis sobilik. Tulenevalt

§ 108

lg 2 p 3 ei saa kohustuse täitmist nõuda, kui võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil. Kohustuse täitmisega taotletav tulemus on juba mõistlikult saavutatud muul viisil. Hagejate nõutud tee tähendaks madalama ilmastikukindlusega ja vähem püsivat teekatet ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Hagejate esitatud eksperthinnang ei ole asjakohane, hagejatel pole õigust kasutada oma väidete tõendamiseks isiklikku eksperti. Hagejate ekspertide seisukohad on põhjendatud Maanteeametis 2005.a. välja töötatud, kuid kinnitamata normide ja nõuetega ega arvesta lepingute sõlmimise ajal kehtinud mõisteid, norme ja nõudeid. Kinnistute müügilepingud sõlmiti

1. aastast kuni teede valmimiseni
2. aastal. Tänaseid norme ei saa laiendada 2001-2003.a. sõlmitud lepingutele. Pankrannik 1 teede puhul ei ole tegemist riigi maanteega, vaid erateedega ning kohandada maanteede norme erateedele on meelevaldne. Hagejad ei ole tõendanud oma väidet, et mustkate on mustsegust tehtud katte tavakõnes kasutatav termin. Hagejatel puudub õigus nõuda mustkattega tee rajamist seoses Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavale kinnistule viiva tee vahelise tee korrastamisega. Pooled ei pidanud “korrastamise” all silmas tee mustkattega katmist, vaid teise sõidurea ehitamist. Kuna hagejad kinnitavad, et kostja on ehitanud Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavatele kinnistutele viiva tee vahelisele teele teise sõidurea, siis on tõendatud kostja kohustuse täitmine. Kostja on teinud hagejate heaks rohkem, kui seaduse või lepingu kohaselt nõutav olnuks. Kostja on remontinud Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavatele kinnistutele viiva tee vahelist teed ning katnud 70% sellest asfaltbetoonkattega. Hagejate nõuded seoses teede kalletega on põhjendamatud ja ebaselged. Hagejad peaksid täpselt näitama, millistele kehtivatele normidele konkreetne tee konkreetses osas ei vasta ja mida täpselt tuleks teha, et väidetavad puudused kõrvaldada. Kostja teostas 2005.a. teedele täiendava remondi, millega parandati ka kaldeid. Samas ei mõjuta tee kalded kvaliteeti, kuna on tagatud vajalik sadevete äravool. Kui teekalletega on probleeme, on see põhjustatud krundiomanike ehitustegevusest põhjustatud teede ülekoormusest. Hagejate nõuded teekallete osas on aegunud TsKMS § 108 lg 3 kohaselt. Hagejad said väidetavast kohustuse rikkumisest teada juba hiljemalt 08.11.2004.a. seoses hagiavaldusele lisatud nn. eksperthinnanguga. Nõuded on esitatud rohkem kui aasta aega hiljem, mida ei saa lugeda mõistlikuks. Kostja palub kohaldada selle nõude suhtes aegumist. 5
3. Seaduse kohaselt on teede rajamine ja korrastamine kohaliku omavalitsuse kohustus ning võimalikud pretensioonid tuleks suunata Harku vallale. 13.10.2005.a kanti Harku vald kinnistusraamatusse kui Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavale kinnistule viiva tee vahelise ehk tee omanik. Kostja ja Harku vald sõlmisid 17.07.2006.a. notariaalse kinnistute ja tehnorajatiste müügilepingu, milles kostja kohustus Harku vallale üle andma müügilepingu eseme 1 koosseisu kuuluvate teede projekti hiljemalt 01.09.2006.a. Kostja ja Harku vald on kokku leppinud, et Harku vald on müügilepingu eseme 1 koosseisu kuuluvad teed üle võtnud nii nagu need lepingu sõlmimise päeval on ning kostja ei ole kohustatud välja ehitama teid vastavalt eelnimetatud projektile. Kostja ja Harku vald pole sõlminud kohaliku omavalitsuse kohustusi muutvaid kokkuleppeid. Ka Harku vald on tunnistanud, et hagejate ja kostja vahelise vaidluse objektiks olevate teede paigaldus ja korrastamine peaks olema valla kohustus. Kostja seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29.10.2004.a. otsus nr 3-3-1-35-
4. Kostjal puudub ilma Harku valla maale hoonestusõigust omamata õigus ehitada teid võõrale maale. Hageja poolt soovitud tee rajamine oleks vastuolus Harku valla poolt vaidlusaluste teede suhtes kehtestatud detailplaneeringuga ja teede projektidega, mis näeb ette vaidlusalustele teedele asfaltkatte rajamise.
5. Asjas tuleks kolmandate isikutena kaasata ka need Pankrannik I krundiomanikud, kes ei ole hagi esitanud. 66-st Pankrannik I asuva krundi ostjast on kohtusse pöördunud 16 isikut ning kruntide omanike enamuse huvidega on vastuolus, kui hagejad vaidlevad kostjaga tee rajamise üle. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD Kolmanda isiku Harku valla esindaja teatas, et kui kohus leiab, et tegemist ei ole mustkattega teega, toetab vald hagi. Vald on vastu sellele, et kostja parandaks Karl teed. Ülejäänud tee parandamisele ei ole vallal vastuväiteid. Kolmas isik leidis, et kõik vaidlusalused teed jäävad Kolmiku maaüksuse detailplaneeringuga määratud alale. 06.06.2000.a sõlmitud lepingu p 1.4 ning detailplaneeringu kehtestamise otsuse p 2 kohaselt ei võtnud vald endale kohustust teede rajamiseks planeeritaval alal. KOHTU SEISUKOHAD Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ja P H sõlmisid 15.07.2003.a Harku vallas Muraste külas asuva xxx kinnistu müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingud. Nimetatud lepingu p 5.1.4 kohaselt kohustus kostja omal kulul välja ehitama lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel ja mustkatte osa hiljemalt 01.09.2004.a. Lepingu p 5.1.
6. kohaselt kohustus kostja korrastama Rannamõisa-Klooga maantee ja lepingu esemele viiva tee vahelise tee ehitades juurde teise sõiduraja hiljemalt 01.09.2004.a (I kd, tl 10-16). Samasuguse lepingu on kostjaga sõlminud ka AM. 28.03.2002.a sõlmisid kostja ja M N Harku vallas Muraste külas xxx asuva kinnisasja ostu-müügi lepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu p 5.1.5 kohaselt kohustus kostja omal kulul välja ehitama lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel hiljemalt 01.05.2002.a ja mustkatte osa peale 20 esimese elamu valmimist. Lepingu p 5.1.6 kohaselt kohustus kostja korrastama Rannamõisa-Klooga maantee ja kinnistule viiva tee vahelise tee ehitades juurde teise sõiduraja peale 20 esimese elamu valmimist (I kd, tl 17-21). Samasugused lepingud on kosjaga sõlminud ka R A , K N, M T, R P, F K , A Õ , T T , E P , U A, G N, IV, M N ja I M. Hagi lahendamiseks tuleb kohtul esmalt analüüsida, millised sätted reguleerivad pooltevahelisi õigussuhteid ning kuuluvad kohaldamisele. Poolte vahel sõlmitud lepingud oli suunatud kinnistu müügile ja seega kohalduvad müügilepingu sätted. Samas on lepingutes reguleeritud ka kostja kohustus ehitada välja üldkasutatavad teed ning muud kommunikatsioonid (vesi, kanalisatsioon, tuletõrje kustutusvesi, tänavalgustus, elekter, 6 juurdepääs mere äärde). Suurem osa kostja kohustusest seisnes kommunikatsioonide väljaehitamises. Kuna tegemist on elamumaaga, on kommunikatsioonide, s.h teede olemasolu ka väga oluline. Seega tuleb teede väljaehitamise kohustuse analüüsimisel rakendada töövõtulepingut reguleerivaid sätteid.

§ 635

lg 1 kohaselt kohustub üks isik töövõtulepinguga (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtulepingu alusel esitatud nõude lahendamiseks kohtul analüüsida kolme asjaolu: 1) töövõtja tehtud töö vastavust lepingutingimustele; 2) kas töövõtja vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest; 3) kas hagejad saavad kasutada soovitud õiguskaitsevahendeid.

1. Töö vastavus lepingutingimustele Poole vahel on vaidlus selle osas, millised olid kostja lepingujärgsed kohustused. Hagejad paluvad kohustada kostjat täitma hagejatega sõlmitud kinnisasja müügilepinguid, rajama hagejate kinnistuteni viivad üldkasutatavad teed mustkattega teena ning viima teede kalded vastavusse vähemalt tavaliselt esitatavatele nõuetega. 1.1 Kostja kohustuste ulatus Esitatud lepingute kohaselt kohustus kostja:
2. ehitama oma kulul välja müüdavale kinnistule viivad üldkasutatavad teed mustkattega hiljemalt lepingutes näidatud ajaks või pärast 20 esimese elamu valmimist (lepingute p-d 5.1.4 ja 5.1.5). Nimetatud teed on toodud hagiavaldusele ja kohtuotsusele lisatud kaardil sinisega (I kd, tl 24 pöördel).
3. korrastama Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavale kinnistule viiva tee vahelise tee (nn tee), ehitades juurde teise sõiduraja (lepingute p-d 5.1.5 ja 5.1.6). Nimetatud tee on toodud hagiavaldusele ja kohtuotsusele lisatud kaardil punasega (I kd, tl 24 pöördel). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on ehitanud Rannamõisa-Klooga maantee ja müüdavale kinnistule viiva tee vahelisele teele juurde teise sõiduraja. Poolte vahel on lahkheli selles, kas punktis 1 toodud üldkasutatavate teede all mõeldi ka punktis 2 nimetatud teed või ainult elamurajooni siseseid teid.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lg 3 kohaselt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene lepingupool seda mõistis. Analoogselt reguleeris lepingute tõlgendamist ka kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus. TsÜS § 64 kohaselt tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda eelkõige poolte tegelikust tahtest. Poolte tahe tuleb välja selgitada lähtudes kõigist kohtu ette toodud asjaoludest. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda. Sellisele põhimõttele on korduvalt viidanud ka Riigikohus oma lahendeis (näiteks 25.10.2004 otsus nr 3-2-1-115-04, 15.12.1999 otsus nr 3-2-197-99). Seega tuleks kohtul lähtuda mõiste „üldkasutatavad teed“ tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. Kumbki pool ei ole oma tahet tõendanud, samuti ei ole tõendatud ka, et neil oli ühine tahe või et kostja oleks mõne lepingu sõlmimisel üldse sellest tingimisest eraldi rääkinud ning tingimuse sisu selgitanud.

§ 29

lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eeltoodu alusel tuleb kohtul lähtuda

§-st 29 lg 4 ning tõlgendada neid lepingupunkte nii, nagu mõistlik isik pidi neid mõistma (Riigikohtu 30.03.2004 otsus nr 3-2-1-35-04).

§ 7

kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. 7 Kohus leiab, et kuivõrd kostja kohustused seoses nn. teega on reguleeritud eraldi lepingupunktis, pidi mõistlik isik eeldama, et üldkasutatavate teede all mõeldakse erinevate lepingute punktides 5.1.4 ja 5.1.5 elamurajooni ehk arenduspiirkonna siseseid teid. Kuna hageja on oma nõudes mõelnud üldkasutatavate teede all ka nn. teed, jätab kohus hagiavalduse eeltoodud põhjustel nn. teele mustkatte rajamise osas rahuldamata. Kohus jätkab hagejate nõuete analüüsimist arenduspiirkonna siseste teede osas. 1.2 Kostja kohustuste sisu Teede rajamise kohustus on müügilepingutes sõnastatud kahel erineval moel: A. Kostja kohustub ehitama omal kulul välja lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel ja mustkatte osa hiljemalt 01.09.2004.a. Vastavad müügilepingud on sõlminud AM ja P H . B. Kostja kohustub ehitama oma kulul välja kinnistule viivad üldkasutatavad teed killustikalusel hiljemalt 01.05.2002.a ja mustkatte osa peale kahekümne

§ 29lg 1 ning kuni 01.07.2002.a kehtinud Ts

ÜS § 64 kohaselt lähtuda lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kostja seaduslik esindaja seletas 04.09.2007.a eelistungil, et lepingu allkirjastamisel mõtles kostja esindaja teed, mis pidi olema 2 ½ kordselt pinnatud ja ei tolma. Kostja väitel selgitas ta hagejatele, mis tee tuleb (II kd, tl 69). Hageja R A 04.09.2007.a eelistungil antud ütluste kohaselt tema lepingu sõlmimisel ei täpsustanud, mis asi on mustkate. Hageja väitel on tal ehitusinseneri haridus teede ehituse alal ja tema ettekujutuse järgi on mustkate mustsegust kate. Teised hagejad R A s l tõenäoliselt lepingu sõlmimisel kostjaga teest ei rääkinud (II kd, tl 69). Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) §-st 229 lg 2 on poole ütlus tõendiks ainult siis, kui pool on vande all üle kuulatud. Antud menetluses seda tehtud ei ole ning kohus ei loe osundatud menetlusosaliste ütluseid tõendiks. Seega ei ole pooled menetluse kestel tõendanud, et neil oleks olnud lepingu sõlmimisel vaidlusaluse termini tõlgendamiseks ühine tahe või et üks lepingupool oleks oma tahet lepingu sõlmimisel teisele väljendanud. Kohus leiab, et seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda

§-st 29 lg 4 sätestatud mõistliku isiku arusaamise põhimõttest. Kuni 01.07.2002.a tsiviilseadustiku üldosa seadus otses sellist tõlgendusvarianti ei esitanud. Kohus leiab, et kuna alates 01.01.2006.a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustikuga on kadunud võimalus poolt tema taotlusel ilma teise poole nõusolekuta vande all ära kuulata, ei ole võimalik ka alati poolte tahet välja selgitada. Seega tuleb kohaldada õiguse analoogiat ja lähtuda ka enne 2002.a juunit sõlmitud lepingute osas mõistliku isiku arusaamadest. Kuna lepingud sõlmiti 2001-2003.a, tuleb lähtuda ka sellel ajal olemasolnud normidest. Seaduses ei ole ega ole olnud sätestatud üheselt mustkatte mõistet ja seega lähtub kohus tõlgendamisel ka teistest, õigusaktide hierarhias madalamal asuvatest õigusallikatest.

§ 29

lg 5 p 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada vastavalt tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Kohus arvestab järgmised viiteid asjakohastele õiguse allikatele ning asjatundjate arvamustele:

1. Teede- ja sideministri 28.09.1999.a määrus nr
2. Määrusega kinnitatud maanteede projekteerimisnormide p 1.1 nähtuvalt on need normid kohustuslikud maanteede, s.t avalikult kasutatavate riigimaanteede ja kohalike maanteede projekteerimisel. Kohus leiab, et kuigi normid ei ole kohustuslikud erateedele, tuleneb neist normidest siiski tegevus- või 8
9. kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antav tähendus. Teede- ja sideministri 28.09.1999.a määrusega nr 55 kinnitatud maanteede projekteerimisnormides ei kasutata mõistest „mustkate“. Normide p 4.1 kohaselt on katendite tüüpideks püsikatend, kergkatend ja siirdekatend. Sama punkti kohaselt on kergkatend kergasfaltbetoonist, mustsegust või sideainetega töödeldud killustikust, kruusast ja liivast. Tabeli 4.18 kohaselt on mustsegude vähimaks paksuseks segistis segatud katte puhul 5-7 cm ja teel segatud katte puhul 8 cm. Tulenevalt teede- ja sideministri 28.09.1999.a määruse nr 55 p 2 tuleb kasutada teede projekteerimisel Eesti Projekteerimisnormi EPN ENV 1.3 «Maantee ja jalgtee sildade liikluskoormused», Eesti Projekteerimisnormi EPN 17 «Linnatänavad» ja Eesti Asfaldiliidu asfaldinorme AL ST
10. Kuigi need normid on kasutamiseks kohustuslikud üksnes asfaldiliidu liikmetele ning järgimiseks maanteede projekteerimisel, tuleneb ka neist normidest

§ 29

lg 5 p 5 kohane tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antav tähendus. Kohtule on esitatud väljavõte Eesti Asfaldiliidu asfaldinormidest 2002 mustsegud. Nimetatud normide p 8.1 kuni 8.15 räägivad mustsegust, kuid normide p 8.16 kohaselt tuleb mustkate pärast formeerumist ühekordselt pinnata (I kd, tl 64-69, 129131). Seega on asfaldiliidu normides kasutatud sõna „mustkate“ samaväärsena sõnaga „mustsegu“. Eesti Asfaldiliidu asfaldinormid sisustavad mõiste „mustsegu“. Lepingute sõlmimise ajal oli koostatud elastsete teekatete projekteerimise juhendi teine versioon (detsember 2001.a, I kd, tl 28-29). Nimetatud juhend ei reguleeri mustkatteid, kuid sätestab mustsegust katete minimaalsed paksused. Segistis segamise korral on minimaalne paksus 5-7 cm, teel segamise korral 8 cm. Kohtule on esitatud „Teedeehitaja käsiraamat“ (H. H , L. K , E. L , A. M , Valgus 1977, toimikus II kd, tl 71-74, 104). Nimetatud käsiraamatus on eraldi peatükina toodud mustkatete ehitus. Käsiraamatu kohaselt nimetatakse mustkateteks bituumeni või emulsiooniga töödeldud kruusa- või killustikusegust katteid ning üheks mustkatete liigiks on pindamine fraktsioneeritud killustikuga. Kostja esindaja võttis kohtuistungil omaks, et ta ei olnud käsiraamatut lepingu allkirjastamise ajaks lugenud (II kd, tl 69) TTÜ teedeinstituudi professor M K on 08.11.2004.a andnud asjatundjana arvamuse, mille kohaselt mustkate on mustsegust valmistatud katte tavakõnes kasutatav termin (I kd, tl 3032). Tunnistaja M K andis asjatundjana 20.11.2007.a eelistungil ütluseid, mille kohaselt maanteeamet eristab alates 1990 a. algusest mustkatet ja pindamist. M K leidis, et pinnatud killustik- või kruusatee on mustkattega teest väiksema kandevõimega, ebatasasem ja lühema tööeaga (I kd, tl 132-134). M K 08.11.2004.a arvamuse kohaselt ei kujuta pindamine endast omaette kattetüüpi ja tema kuuluvuse määrab pinnatava katte tüüp. Asjatundja leidis, et Pankranniku teel on 1..2 cm paksune ohtra bituumeni sisaldusega kiht, milles ja millel on kuni 8 mm läbimõõduga peenkillustik ning tegemist ei ole mustkattega (I kd, tl 30-32). Asjatundja MR arvamuse kohaselt mustkatte eelis võrreldes pindamisega on suurem kandevõime. Asjatundja arvamusest nähtuvalt on teel liikluskoormust arvestades võimalik kasutada siirdekatendeid ning teel on pinnatud killustikkate (I kd, tl 58-61). Asjatundja arvamusest ei nähtu, mida tuleb erialases keelekasutuses mõista sõna „mustkate“ all. Asjatundja V A andis 11.12.2006.a arvamuse, mille kohaselt mustkattega teeks saab olla igasuguse katendiga tee, mille pinnatöötluseks või pinnakihiks on kasutatud mustsideaineid või mustsideainetega töödeldud materjale. Aluskihtide ehitamisel kasutatud materjalid ega sideained ei oma tähendust. Asjatundja leidis, et vaidlusalustele teedele on ehitatud mustkattega tee, mille pealmiseks kihiks on bituumensideaine kasutamisega pindamiskiht, mis vastab oodatavale liikluskoormusele- ja intensiivsusele (II kd, tl 13-14). Asjatundja leidis samuti, et Teede- ja sideministri 28.09.1999.a määrus nr 55 on kohustuslik ainult riigimaanteedele ning määruses sisalduvad normid on kooskõlas asjatundja arusaamaga mustkattega teest (II kd, tl 42-43). Tunnistaja V A kohtuistungil antud ütluste kohaselt saab mustkatet ehitada ka muudest sideainetest, mitte ainult mustsegust. Mustkate on niisugune kate, milles on kasutatud musta värvi sideainet (II kd, tl 112 pöördel). Maanteeameti peaspetsialisti EN arvamuse kohaselt on mustkate omaette kattekiht ja see tuleb ehitada mustsegust. Katte pinna töötlus pindamiskihiga või mõne muu materjaliga ei ole mustkate (II kd, tl 53, 54). 9 9. AS Teede Tehnokeskuse juhatuse esimehe MT arvamuse kohaselt on mustkate mustsegust ehitatud kate, mis liigitatakse kergkatete hulka. Tegemist on siirdkatendiga, mille ülakiht on rajatud pindamistehnoloogiat kasutades (II kd, tl 87-88). 10. Asjatundja T M arvamuse kohaselt tuleb sõna „mustkate“ määratlemisel lähtuda teedeehitaja käsiraamatust ning mustkatteks on ka pindamine fraktsioneeritud killustikuga (II kd, tl 97). Kohus leiab eeltoodud õiguse allikaid kogumina hinnates, et kuigi erialaterminina ei ole laialdaselt kasutusel mõistet „mustkate“, on olemas mõiste „mustsegu“. Nimetatud mõisteid on kohati kasutatud samatähenduslikena. Asjaolu, et mustkate ehitatakse mustsegust, on nähtuv ka asjatundjate M K , MR, EN ja MT esitatud arvamustest. Asjatundjad V A ja T M lähtusid termini „mustkate“ sisustamisel teedeehitaja käsiraamatust ning käsiraamatu kohaselt on mustkatteks ka pindamine fraktsioneeritud killustikuga. Kohus leiab, et kuigi riigimaanteedele kohaldatavad normid ei ole kohustuslikud erateedele, on need ainukesed teedeehitust reguleerivad normid ning mõistlikul inimesel peab olema võimalik arvestada, et neid rakendatakse ka erateede rajamisel. Mõistliku inimese puhul, kes ei puutu kokku teede ehitusega, ei saa eeldada, et ta oleks kursis käsiraamatuga ning teaks, et mustsegust katte puhul on kostjal võimalik oma kohustus täita ka lihtsalt teed pinnates. Ka kostja on omaks võtnud, et ta ei olnud lepingute sõlmimise ajal käsiraamatut lugenud ning kohus loeb nimetatud asjaolu TsMS § 231 alusel tõendatuks. Seega leiab kohus, et kostja kohustuseks oli rajada arenduspiirkonna siseteed mustsegust. Mustsegust teele esitatavad nõuded tulenevad teede- ja sideministri 28.09.1999.a määrusest nr 55, Eesti Asfaldiliidu asfaldinormidest AL ST 1 ning elastsete teekatete projekteerimise juhendist. Mustkatte määratlemisel ei saa lähtuda ainuüksi teedeehitaja käsiraamatust. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on kasutanud tee katmiseks 2 ½ kordset pindamist ja pindamine ei ole kohtule esitatud õiguse allikaid kogumis hinnates omaette kattetüüp, ei ole kostja oma lepingulist kohustust täitnud. Lisaks eelnevale arvestab kohus lepingu tõlgendamisel kehtiva

§ 29

lg 5 p 2, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka tõlgendust, mille lepingupooled või vähemalt üks lepingupool on samale lepingutingimusele varem andnud. Hagejad esitasid kohtule kostja poolt sõlmitud Muraste külas asuva kinnistu müügilepingu. Hagejate väitel on see leping sõlmitud nn Pankrannik II elamurajoonis asuva krundi müümiseks. Lepingu p 5.1.4 kohustus kostja ehitama omal kulul välja lepingu esemele viivad üldkasutatavad teed killustikalusel hiljemalt 01.08.2003.a ja mustkatte osa hiljemalt 01.09.2005.a (I kd, tl 135-136). Hagejate väitel oli kostja paigaldanud Pankranniku II elamurajooni teedele asfaltbetoonkatte TAB

1. Kostja ei ole hagejate väidetele vastu vaielnud. Seega on kostja analoogse lepingu puhul kasutanud sõna „mustkate“ asfaltbetoonkatte tähenduses. Kohus leiab, et kuna nimetatud leping ei olnud sõlmitud käesoleva vaidluse lepingupoolte vahel, ei saa sellest ka tuleneda, et kostja kasutas hagejatega sõlmitud lepingutes sarnast mõistet samas tähenduses. Kuna hageja poolt väidetud asfaltbetoonkate ei olnud hagejatega lepingute sõlmimise ajaks rajatud, ei saa hagejad tugineda ka teisest lepingut tulenevale ootusele sama sõna tõlgendamise osas. Kohus leiab samas, et see näitab vähemalt kostjapoolset lepingu mõistmist. Pindamine on M K 08.11.2004.a arvamuse kohaselt mustsegust kattega võrreldes madalama kattetüübiga. Kohus leiab, et kostja poolt ei ole mõistlik ega loogiline tõlgendada ühel juhul „mustkatte“ mõistet asfaltbetoonkattena ja teisel juhul pindamisena. Kohus ei juhindu mõiste „mustkate“ selgitamisel järgmistest poolte esitatud viidetest:
2. Kostja esitatud väljavõte Sakala 02.07.2004.a artiklist „Vihm lükkab pindamistööd edasi“ (I kd, tl 56). Artiklist nähtuvalt kasutatakse mustkatte panekuks graniitkillustikku, mis näeb välja nagu asfalt ega tolma. Kohus leiab, et nimetatud artikkel ei tõenda, et tavakõnes samastatakse mustkatet ja graniitkillustikuga katmist. Artiklist nähtub ainult see, et Viljandi linnamajandusameti peaspetsialisti arvates tähendab mustkate ka graniitkillustikuga katmist.
3. Tallinna Tehnikaülikooli Teedeinstituudi Maanteede projekteerimisnormide ja sellega seotud määruste korrektuur köide II (I kd, tl 26-27) on sätestatud, et mustkate on mustsegust ehitatud kate, 10 tavaliselt pinnatud. Kohus leiab, et nimetatud korrektuur pärineb 2005.a maikuust, seda ei olnud lepingute sõlmimisel hetkel olemas ja mõistlik inimene ei oleks saanud sellele ka lepingute sõlmimisel mõistest arusaamisel tugineda.
4. Kiili vallavolikogu 09.03.2004.a määrus nr 8, kus p 1.4 on kasutatud sõnaühendit „mustkattega pindamine“ (I kd, tl 57). Nimetatud määrusest nähtub ainuüksi, et Kiili vallavolikogu arvates on võimalik mustkatet kasutada ka pindamisel. Mustkatte koostist see ei selgita.
5. OÜ ÜLE elektronkiri JV(I kd, tl 62-63). Nimetatud kirjast nähtub, et OÜ ÜLE on kasutanud eelpuistega 2x pindamist. Asjaolu, et OÜ ÜLE on sellist tehnoloogiat aastaid kasutanud ei tõenda, et see vastaks poolte vahel kokkulepitule.
6. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et OÜ Üle on asfaldiliidu liige (II kd, tl 112). Samas leiab kohus, et nimetatud asjaolu ei oma tähtsust. Hagejate ees võttis teede rajamise kohustuse kostja ning kuna pooled ei ole esile toonud asjaolu, nagu oleks kostja asfaldiliidu liige, ei saa poolte vahel sõlmitud lepingutes kasutatud mõistele antavat tõlgendust siduda lõpptöövõtja isikuga. Kostja poolset lepingu täitmist ei kinnita OÜ ÜLE 04.10.2005.a akt tööde üleandmise-vastuvõtmise kohta (II kd, tl 68). Akt tõendab seda, et kostjal ei ole töövõtjale pretensioone. Ka OÜ ÜLE 04.10.2007.a kinnituskiri ei tõenda, et tööd tehti hagejate ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokkulepitut järgides (II kd, tl 83). Kohus ei analüüsi maaüksuse siseteede tööprojekti, kuna see on koostatud 2006.a augustis ning pooled ei ole osundanud, et teed rajati selle projekti järgi. Hagejad on palunud kohustada kostjat täitma hagejatega sõlmitud kinnisasja müügilepinguid ning rajama hagejate kinnistuteni viivad üldkasutatavad teed mustkattega teena, s.o segistis segatud mustsegust ehitatud kate alljärgnevate parameetritega - vedelbituumeni või bituumen-emulsiooniga krunditud killustikalus kihi paksusega vähemalt 10 cm; millel mustsegust kiht paksusega vähemalt 5 cm (mis vastab Asfaldiliidu normile Aln 8) ning mis on ühekordselt pinnatud. Asjatundja M K väitis kohtuistungil, et selliselt rajatud teed võib nimetada mustkattega teeks, kuid killustikaluse asemel võib olla ka kruus. Seega loeb kohus tõendatuks, et hagejate esitatud täpsustatud nõuet saab lugeda mustkattega tee rajamise nõudeks. Kuna pooltevahelistest lepingutest tuleneb kostjale kohustus ehitada tee killustikalusel, on hagejate definitsioon mustkattele põhjendatud. 1.3 Rajatud teede kvaliteet, s.t kalded M K 08.11.2004.a arvamuse kohaselt peab põikkalle jääma 2% ja 3% vahele. Pankranniku elurajoonis rahuldas seda nõuet paremal suunal 15.8% ja vasakul suunal 10.5% mõõdetud kohtadest. Tee põikkalle ei vasta teekattele esitatavaile nõuetele (I kd, tl 30-32, 132-134). Tee tasasuse nõuded on enamasti rahuldatud (I kd, tl 30-32, 132-134). MR arvamuse kohaselt tuleb teel parandada põikkalded, et tagada minimaalselt 1.5% põikkalle (I kd, tl 58-61). Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et kostja rajatud teede kalded ei vasta nõuetele. Kohus leiab tulenevalt M K arvamusest, et teedele tuleb tagada põikkalle 2%-3%. Kohus ei lähtu MR toodud kalde suurusest, kuna MR ei ole andnud arvamust mustsegust katetele esitatavatele nõuetele. M K arvamusest nähtuvalt ei ole tervel teel nõuetele vastav ka tee tasasus.
7. Töövõtja vastutus töö lepingutingimustele mittevastavuse eest Töövõtja vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest põhimõtteliselt alati. Sellest üldpõhimõttest on töövõtulepingu puhul kolm olulist erandit: 1) tellija ei teata töö puudusest mõistliku aja jooksul pärast puuduse avastamist; 2) pooled on kokku leppinud töövõtja vastutuse piiramises; 3) töö lepingutingimustele mittevastavuse põhjustas tellijast tulenev sündmus või asjaolu, mille toimumise riski kannab tellija. Kostja on tuginenud esimesele vastuväitele ning leidnud, et hagejad ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul (

§ 108lg 3).

Hageja K N saatis kostja esindajale JV 25.11.2004.a nõudekirja lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (I kd, tl 137-138). Pankrannik I kinnistuomanike esindajana pöördus vandeadvokaat 11 Vesse Võhma 06.10.2005.a kostja poole nõudega viia Pankrannik I üldkasutatavad teed vastavusse lepingute punktidega 5.1.6 ja katta need asfaltbetoonkattega TAB 12 II ning rajada RannamõisaKlooga maantee ja Pankrannik I vahelisele teele teine sõidurada (I kd, tl 22-23). Kostja vastas 24.03.2005.a R Ale (I kd, 52-53) ja 04.11.2005.a Vesse Võhmale (I kd, tl 54-55), et kostja on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud. Kuna kostja pidi mustkattega tee rajama hiljemalt 01.09.2004.a või pärast 20 maja valmimist leiab kohus, et hagejad on teatanud kostjale töö puudusest mõistliku aja jooksul. Lisaks eelnevale on kostja esitanud oma vastutust välistavana asjaolu, et hagejad peaksid mustkattega tee rajamiseks pöörduma Harku valla poole ning teede rajamine ja korrastamine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Harku vald on esitanud lepingu, mille kohaselt 06.06.2000.a sõlmis Harku vallavalitsus lepingu HP ning andis viimasele üle Muraste külas asuva Kolmiku maaüksuse detailplaneeringu koostamise korraldamise ja selle finantseerimise õiguse (I kd, tl 9293). Lepinguga sätestati, et vallavalitsus ei võta enda peale teede ja tehnovõrkude rajamise kohustust, mistõttu tuleb need rajada asjast huvitatud isikute finantseerimisel. Ka 21.06.2001.a Harku Vallavolikogu Kolmiku detailplaneeringu kehtestamise otsuse p 2 sätestab, et Harku vald ei võta endale tehnovõrkude ja teede rajamise kohustust (I kd, tl 94). Ehitusseaduse § 13 kohaselt tagab detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Antud juhul nähtub kohtule esitatud dokumentidest, et Harku vald ja detailplaneeringu koostamise taotleja HP leppisid kokku teisiti. Harku vald kanti 13.10.2005.a kinnistusraamatu registriossa nr 10329902 Harku vallas Muraste külas Kolmiku tänava lõik 1 transpordimaa omanikuna (I kd, tl 78). Harku vald kanti 14.08.2006.a kinnistusraamatu registriossa nr XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX Harku vallas Muraste külas asuvate elamurajooni siseteede omanikuna (I kd, tl 161-168, 169-202). Kohus leiab, et Harku Vallavolikogu 22.04.2004.a määrus „Hoonestuspiirkondade tehnovõrkude vallale omandamise kord“ (I kd, tl 70-74) ega V V elektronkirjad (I kd tl 75, 76) ei tõenda, et Harku vald oleks kokkuleppel hagejatega võtnud üle kostja kohustuse täitmise.

§ 175

lg 2 kohaselt võib kolmas isik võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks sõlminud kolmanda isikuga lepingu kostja kohustuste ülevõtmiseks ning hagejad oleksid sellega nõus olnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kuigi vaidlusalused teed kuuluvad praeguseks Harku valla omandisse, ei ole kostja oma kohustusi tee rajamiseks vallale üle andnud. Hagejatel on lepingulise kohustuse täitmise nõudeõigus kostja vastu. 3. Hagejate kasutatavad õiguskaitsevahendeid

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja on esitanud hageja nõuete täitmise vastuväite

§ 108

lg 2 p 3 alusel.

§ 108

lg 1 p 3 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil. M K leidis, et pinnatud killustik- või kruusatee on mustkattega teest väiksema kandevõimega, ebatasasem ja lühema tööeaga. MR andis arvamuse, mille kohaselt mustkatte eelis võrreldes pindamisega on suurem kandevõime. Seega on mustsegust kattel eelised võrreldes pindamisega. Kohus leiab, et kostja ei saa teekatte valikul lähtuda sellest, milline on tee liikluskoormus ning milline on liikluskoormust arvestades piisav teekate. Kui pooltevahelisest lepingust tuleneb kostja kohustus rajada kvaliteetsem teekate, ei saa kostja asendada kohustuse täitmist vähemkvaliteetse teekattega põhjendusega, et teede liikluskoormus kvaliteetsemat teekatet ei nõua. Eeldatavalt on tee 12 kestvusaeg vähemalt 7 aastat ning kostja ei tea, milline on liikluskoormus vaidlusalustel teedel näiteks 5 aasta pärast. Kostja võiks vabaneda uue teekatte rajamise kohustusest, kui ta oleks rajanud lepingust tulenevate kohustustega võrreldes kestvama, parema kandevõimega ning tasasema teekatte. Kostja seda teinud ei ole. Samas leiab kohus, et nn tee osas on kohustuse täitmine võimatu.

§ 108

lg 2 p 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Vaidlusalused teed kuuluvad hetkel Harku vallale. Kolmanda isiku Harku valla esindaja on kohtuistungil teatanud, et vald ei ole nõus laskma kostjal nn Karl teed parandada. Seega ei ole kostjal võimalik seda teed parandada ka hagi rahuldamise korral. Hagi rahuldamisel ei ole hagejatel otstarbekas pöörduda ka kohtutäituri poole kohtuotsuse sundtäitmiseks, kuna ka täituril ei ole õigust minna vaidlusalusele teele toiminguid tegema. Eeltoodu alusel jätab kohus hagiavalduse Karl tee kallete parandamise nõudes rahuldamata

§ 108lg 2 p 1 alusel.

Kui hagejad leiavad, et kostja tegevusega on neile kahju tekitatud, on neil võimalik esitada täitmise nõude asemel kahju hüvitamise hagi. Elamurajooni siseste teede osas leiab kohus, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus ei jäta hagi rahuldamata, kuna kostja väitel võib mustkate olla ka teistsuguse koostisega. Kostja ei ole teinud hagejale ettepanekut või esitanud menetluse kestel oma nägemust mustkattega teest, mis on rajatud mustsegust. Ilma nõuet täpsustamata oleks kohtuotsuse täitmine olnud võimatu, kuna poolte vahel oleks jätkuvalt olnud erimeelsus „mustkatte“ definitsiooni osas. Kui kostja rajab mingi muu tee, on tal omakorda võimalik hagejatele näidata, et tegemist on mustsegust kattega teega. Pooltel on võimalik teistsuguses tee koostises kokku leppida ka

§ 89lg 1 järgi.

Kuna kohus jätab rahuldamata hagejate nõude mustkattega tee rajamiseks nn tee osas, tuleb hagejate nõudes asendada sõnad „üldkasutatavad teed“ sõnadega „elamurajooni sisesed teed“. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (jõust 01.01.2006.a.) § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS (kuni 01.01.2006.a. kehtinud aktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o elamurajooni siseste teede osas ning jätab rahuldamata nn tee osas. Kohus leiab, et kuna hagi on rahuldatud osaliselt, on otstarbekas ja õiglane jätta poolte menetluskulud TsMS § 60 lg 1 alusel poolte endi kanda. Lisa Kohtuotsuse resolutsiooni selguse huvides on kohtuotsuse lahutamatuks lisaks hagejate esitatud plaan elamurajooni Pankrannik I siseteedest (kaardil sinisega) ning Rannamõisa-Klooga maantee ja elamurajooni vahelisest teest (kaardil punasega, nn tee). Gerty Pau Kohtunik 13 14