KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht
- detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-2239 Haldusasi Rene Vainiku kaebus Tallinna Vangla direktori 18.10.2006 käskkirja nr 526-d tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 09.04.2007 Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Rene Vainiku apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Rene Vainik Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Eda Oisalu
- detsember 2008 RESOLUTSIOON Jätta Rene Vainiku apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.04.2007 otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Vangla direktori 18.10.2006 käskkirjaga nr 526-d karistati Rene Vainikut noomitusega, sest kinnipeetav häiris 19.09.2006 kell 20.05 kambris 404 vanglaametnikke – andis korrapidajale välja eseme (pealtkuulamise seadme sarnasusega), teades, et see on muusikakaardi sisemus.
- R. Vainik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla direktori 18.10.2006 käskkirja nr 526-d tühistamist.
- Tallinna Halduskohtu 09.04.2007 otsusega jäeti Rene Vainiku kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised: 3-06-2239 Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käskkirjast ei saa aru, milles teda süüdistatakse. 18.10.06 käskkirjaga nr 526-d oli karistatud R. Vainikut põhjusel, et ta 19.09.06 kell 20.05 kambris 404 häiris vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel. Häirivaks ja süüks pandavaks teoks on tahtlik tegevus, mille kohaselt ta pettis ametnikku, kui andis korrapidajale üle muusikakaardi detaili ja väitis, et see võib olla ka pealtkuulamise seade, kuna on selle sarnane. Kohus ei nõustu seega kaebaja seisukohaga, et käskkiri on motiveerimata ning sellest ei selgu asjaolud ning vastustaja seisukohad. Kuigi kaebuse arutamisel tekkis vastustaja mõnest selgitusest eksitavaid olukordi, ei ole need haldusakti puudusteks, kuna vaidlus ei ole tõusetunud mitte vastulause tõttu, vaid kaebaja esitatud kaebusest haldusaktile. Kohus ei leia, et vangla oleks saanud ettekavatsetult tegutseda, et karistada kinnipeetavaid. Sündmus algas sõltumatult vangla tegevusest ning asja materjalid kinnitavad, et kinnipeetavad teatasid ametnikele, et nad leidsid tundmatu detaili. Ka ei ole võimalik ettekavatsetud tegevust tuletada läbiotsimise akti parandamisest. Kuna sündmused kahes kambris toimusid ajaliselt järjestikku, siis pidi vangla koostama läbiotsimise akti koheselt ja ametniku eksituse tõttu märgiti akti valesti, et kambris 404 oli detail leitud valgusplafoonilt. Kambris 402 oli detail leitud valgusplafoonilt ning selles küsimuses vaidlusi ei tekkinud. R. Kalda seletuskiri jäi asja arutamise ajaks küll kadunuks, kuid see ei tähenda, et R. Kalda seletused ei olnud R. Vainiku asja arutamise ajaks teada. Käesolevas asjas tunnistusi andnud R. Kalda sai anda oma ütlused ning tema ütluste kohaselt ei ole ta tunnistanud, et tema on süüdi selles, et vanglaametnikele esitati eksitavat informatsiooni. Kohus siiski möönab, et on kahetsusväärne, et R. Kalda seletuskirja või siis muud vormistatud materjali kohtule ei esitatud. Kohus leiab, et kui R. Kalda väidaks, et tema seletuskirjas on ära märgitud, et keegi konkreetne isik organiseeris tegevuse ja on süüdi või kui ta väidaks, et ta võttis kogu süü enda peale, võiks tekkida vältimatult vajadus uurida seda seletuskirjana. Kuid R. Kalda selliseid väiteid kohtule ei esitanud. Kohus nõustub seisukohaga, et vanglal ei õnnestunud välja selgitada, kuidas sattus detail kambritesse, kuid vangla ei ole karistust määranud R. Vainikule põhjusel, et tema organiseeris selle detaili kambritesse. Kahtlusi ei ole, et kambrites detailid olid olemas, mis osutusid muusikakaardi sisemuseks ega ole pealtkuulamise seadmed. Tunnistaja O. R. ütlustega arvestamist ei välista asjaolu, kas ta julges välja öelda, kes seisis kambris toimunud vestluses ajal R. Kaldast vasakul. Kahtlusi ei ole selles, et kaebaja vestles sündmuse käigus tunnistaja O. R.ga, kuna kaebaja väidab seda ka ise, et ta suhtles O. R.ga. A. K. ettekanne on tõepoolest lisatud distsiplinaarmenetluse materjalile, kui koostati distsiplinaarmenetluse protokoll 13.10.06 kell 13.00 ja selgusetuks jäigi, miks koostati kaks protokolli, kuid isegi, kui puuduks A. K. ettekanne, nähtub materjalidest, et kaebaja sai esitada oma seletused, ta tutvus distsiplinaarmenetluse protokolliga, mis koostati 27.09.06 kell 9.
- Sellest ei muutunud asjaolu, et mitmed vangla ametnikud olid oma igapäevatöös häiritud. Kaebaja ei saa viidata oma kohustuse täitmisele, kui süüd välistavale asjaolule antud juhtumi korral. Karistuse määramisel arvestati käskkirjast nähtuvalt kergendava asjaoluna seda, et isik andis loenduse ajal vanglaametnikule vabatahtlikult eseme üle. Nii on see ära märgitud ka käskkirjas nr 526-d ning kaebaja süüteoks ei ole detaili üleandmine. Kaebaja seisukohad on olnud heitlikud, sõltuvalt vastustaja vastuste vastuolulisusest, kuid kaebaja järjepidevalt on eitanud süülist käitumist – ta ei ole soovinud petta ega ka häirida korrapidajat, veel vähem teisi isikuid. Vastustaja seisukohad on vastuolulised arvestades, et kahes kambris enam-vähem ühel ajal toimusid sarnased sündmused ning vastutusele võeti kummastki kambrist vaid üks isik. Kohus mõistab lõppastmes esitatud selgitustest, et vangla ei 2
(7)3-06-2239 osanud esile tuua üheselt, et käskkirjaga karistamise põhjustas mitte see, kes oli nn aktiivsem suvaliste kriteeriumide alusel, vaid süüdlasteks peeti siiski kõiki kahes kambris viibinud kinnipeetavaid. Kuna kinnipeetavad ise ei ole avaldanud, kes neist tõi kambritesse nn tundmatu elektroonilise detaili, ei saa vastustaja suulistest selgitustest teha ebaõigeid järeldusi direktori otsusest. Direktor on lähtunud temale antud diskretsiooniõigusest ja jätnud karistuseta R. Kalda põhjusel, et Kaldal puudusid kehtivad karistused ja R. Vainikul olid kehtivad distsiplinaarkaristused. Asjaolu, et R. Kalda arvab, et teda ei julgeta karistada, ei muuda käskkirja sisu. Seega suhtub kohus kriitiliselt vastustaja esindajate mitmesugustesse selgitustesse küsimuses, kas üks või teine isik oli aktiivsem põhjusel, et andis detaili üle, kui korrapidaja küsis seda oma kätte või kes seletas teisest rohkem. Direktor ei saanud käskkirja välja andes pidada silmas seda, et R. Vainiku karistamise tingis eseme üleandmine, kuna käskkirjas on selgelt esile toodud, et R. Vainiku karistamisel andis eseme üle vabatahtlikult R. Vainik. Kohus nõustub kaebajaga, et lõppastmes kirjalikult kogutud materjalidega ja R. Kalda tunnistustega on tahetud rõhutada kambris olnud kinnipeetavate võrdse aktiivsusega detaili kohta seletuste andmisel ning selle üleandmisel ning ei oma tähtsust, kes korrapidaja nõudmisel andis selle detaili üle. Oluline on, et kumbki kinnipeetavast ei tunnistanud, et tegelikult sai neile selgeks, et tegemist võib olla muusikakaardi sisemusega ning nad jätsid selle asjaolu avaldamata, mille tõttu järgnesid vangla töökorraldust häirivad sündmused. Tunnistaja O. R. istungil antud seletusest jäi arusaam, et ta tõepoolest ei välistanud, et tegemist on kahtlase detailiga ning mingil hetkel pidas ta seda detaili pealtkuulamise seadmega sarnaseks esemeks. Seega kaebaja selgitused, et O. R. ka ise kohapeal ei osanud selgitada, mis detail see tegelikult on, vastavad tõele. Kaebaja küsimusele asja arutamisel kohtus vastas O. R., et talle tundusid kambritest leitud detailid olevat sarnased pealtkuulamise seadmetega. Seega nähtub asja materjalidest, et O. R.t oli võimalik eksitada. Kaebaja viited, et O. R. ei täitnud tema arvates justiitsministri määruse nr 190 nõudeid, ei ole asjakohased. O. R. tundis eeskirju ning ei ole kahtlust, et ta helistas ja kandis ette sündmusest nii nagu tema neid oskas seletada. Olukorra tõsidust kinnitab ka see, et O. R. tuli tagasi kambritesse ning valmistus tegema fotosid, koostas akti, valmistus kinnipeetavaid ära viima kambrist, et säilitada sündmuspaik puutumatuna, kuniks olukorda uuritakse. Tegevusse oli haaratud ka V. S. ning kaebaja ei saa väita, et see poleks toonud kaasa ametnikele lisatööd ja vaeva; lõppastmes häiris see ka vangla direktorit A. K. ja tõi kohustusi anda juhtnööre ka K. Grünbergile. Et kinnipeetavad ise lõpetasid selle olukorra tunnistades, et tegemist on muusikakaardi detailiga, siis ei järgnenud ümberpaigutamisi ning veelgi keerukamat ja aega nõudvamat uurimistegevust. Lõppastmes ei jäänud ka üleantud detailide osas küsitavusi. R. Vainikule olid esitatud fotod detailidest ja kohtuistungil sai ta neid uurida vaatluse teel ja ei kaebaja ega R. Kalda ei välistanud, et detail oli patareiga, koosnes kahest osast. Kokkuvõttes ei ole kaebaja välistanud, et need detailid leiti nende kambrist, mistõttu ei ole ka kohtul alust kahtlustada, et leitud esemed pole muusikakaardi sisemused. Kohus püüdis selgitada vastustaja vahendusel, kas detailid võidi tuua kambrisse kaebaja või R. Kalda poolt, kuid selget vastust ei saanud. Kohus nõustub kaebajaga, et ta ei ole andnud kohtule seletust, et ta sai sellel konkreetsel korral kokku eelnevalt kas A. Tali või Nikolajeviga. Kaebaja selgitas kohtule, et üldjuhul saab jalutuskäigule minnes üksteisele midagi öelda, kui kinnipeetavad mööduvad üksteisest. See ei tähenda aga kinnitust, et selle sündmuse eelselt oli kaebaja saanud jalutuskäigule minnes midagi öelda või üle anda, kuna vastustaja ei täpsustanud, kas kaebaja väide selles, et nad saabusid peale jalutuskäigu aega, on tõene või väär. Vaatamata sellele leiab kohus, et R. Kalda ja R. Vainik on põhjendamatult eitanud, et kaks kambrit, so 404 ja 402, ei saanud suhelda ja et läbi seina ja akna ei kuule midagi. Selline väide kinnitab kohtule, et kaebaja ei soovi avaldada tõde. Tunnistajad O. R., 3
(7)3-06-2239 V. S.u ja vangla olusid tundev vastustaja esindaja E. Oisalu kinnitavad, et paraku valitseb Tallinna vanglas olukord, et kaks märgitud kambrit kostavad tehniliste lahenduste tõttu läbi, suhelda saab ka läbi akna ning välistatud ei ole, et kambri avatud luugist kostab läbi jutukõmin, kui valvur vestleb teise kambri kinnipeetavaga kambri avatud ukse kaudu. Kohtule on teada, et kinnipeetavad vestlevad omavahel, kuid kuni vangla kapitaalse remondini ei saa sellist tegevust takistada. Kohtul ei ole põhjust arvata, et teised kinnipeetavad ja vangla töötajad selles küsimuses eksivad. Et aga kaebaja arusaamatul kombel väidab, et ta ei kuulnud ega teadnud kõrvalkambris leitud samasugusest detailist midagi kuni hetkeni, mil O. R. ise kinnitas teisest kambrist detaili leidmist, siis on selge, et kaebaja jätab kohtule asjaoludest õigesti ette kandmata. Tunnistaja R. Kalda ütlustest nähtub, et tema tegi ettepaneku detaili üleandmiseks, et seadmel puudus patarei, siis nad seda katsetada ei saanud, kuid teisel korral olid nad asja kaalunud ja arvasid ka ise, et see võib olla muusikakaardi sisemus, R. Kalda kinnitas, et ta tunneb elektroonikat. Seega ei ole arusaadav, millest võis tekkida kahtlus, et tegemist on pealtkuulamise seadmega, selleks puudub mõistlik põhjus. Kuna kaebaja pidevalt rõhutas, et ta kogu aeg esitas oma seisukoha detaili suhtes kõhklusega, et mis ese see tegelikult olla võis, siis kohus märgib, et sõltumata sellest, kas ta väitis, et tegemist on pealtkuulamise seadmega või kahtles ta selles, suutis ta ometi tekitada O. R.le ja V. S.ule lisatöö, kes hakkasid välja selgitama, mis asjaga on tegemist, et välistada igasugused kahtlused ja hilisemad pahandused. Kaebaja ei avaldanud ka kohtus, missugune jutuajamine toimus pika aja vältel kõrvalkambriga, kui ta leidis detaili. Kuna kaebaja ja ka teise kambri kinnipeetavad rõhutavad, et asjad leiti, kuna hakati koristama, siis viitab see soovile kokkulepitult jätta mulje, et leid oli ootamatu. Kohus palus kaebajal selgitada, missugune vajadus võis olla kahes kambris üheaegsele koristamisele, kui kaebaja alles äsja oli paigutatud kambrisse, mis pidi olema vahetult koristatud. Kaebaja selgitus, et kinnipeetav on kohustatud kambrit koristama, on küll eeskirjakohane selgitus, kuid antud juhul pigem liialdatud rõhutus. R. Kalda ei hakanud koristama ega leidnud, et tal on selline kohustus või et ta jätab kohustuse täitmata. Kaudselt viitab R. Vainiku aktiivsus koristamisel, et selle tegevuse tulemusel nn ootamatu leid võimaldas järgnevad sündmused. Kui kaebaja leidis detaili, siis selle üleandmine ametnikule oleks olnud asjakohane, kui kinnipeetavad ei oleks asunud ise seletama, et see võib olla pealtkuulamise seade. Kaebaja kinnitas ka ise, et seletusi andsid nad R. Kaldaga võrdselt; kaebaja ei kinnitanud, et tema avaldas erinevalt teistest kinnipeetavatest koheselt, et detail on tegelikult teadaolevatel andmetel üksnes muusikakaardi sisemus. Midagi sarnast ei oleks juhtunud, kui kaebaja ja R. Kalda ei oleks esitanud sellist väidet, mille alusetusest nad olid teadlikud ja ilmselgelt eeldasid, et võib midagi juhtuda, st et ametnikku saab eksitada. Kohus leiab, et R. Vainik pidi olema teadlik ja sai välja selgitada, missuguse detailiga oli tegemist ning ta eksitas ametnikku, tekitades temale lisatööd. Kaebaja vastupidine väide ei ole usutav. Kohus usaldab siinkohal tunnistaja O. R. selgitust, et ta sai aru, et R. Vainik ja teised olid teadlikud, et tehakse nalja. Puudub alus kahelda tunnistajate O. R. ja V. S.u ütlustes, et lõpuks kinnipeetavad ka avaldasid, et püüti teha nalja ning tõsisemalt võtsid kinnipeetavad asja alles siis, kui sai teatavaks, et ametnikud viisid asja ka vangla juhtkonnani. Kuigi asja arutamisel tekkis küsimus, kas kasutati sõna nali ja lollitamine, ei olegi sellel vahetegemisel iseseisvat tähendust. Ilmselt tekkis probleem termini kasutamisest jällegi vastustaja ebaselgest vastulausest. Kui ametnikud soovisid direktorile selgitada, et tegelikult ei olnud tegemist pealtkuulamise seadmetega ning et kinnipeetavad tegid nalja, siis peeti siinkohal eeskätt silmas kogu situatsiooni olemust- kinnipeetavad soovisidki ametnikke nn „üle mängida“ või „üle trumbata“ ja selline rumal naljategemine kahjuks ka õnnestus. Et hajutada kinnipeetavate võimalikud süüdistused, siis võtsid ametnikud ka asja tõsiselt, kuivõrd teisest kambrist ähvardati pöörduda KAPO-sse. Asja tõsiselt uurimata oleks hiljem olnud raske tõendada, et Tallinna vangla kaebajat ja teisi kinnipeetavaid pealt ei kuulanud. Tunnistajate ütluses ei ole kahtlusi ka põhjusel, et kui kinnipeetavad ei oleks teinud teatavaks, 4
(7)3-06-2239 et tegemist oli halva naljaga, ei oleks olnud O. R.l põhjust loobuda kavandatud plaanist- viia kinnipeetavad ka üle teise kambrisse jne. Selleks andis põhjuse selge veendumus, et kinnipeetavad ise loobusid naljategemisest ja alusetutest süüdistustest, et neid kuulatakse pealt. Tunnistaja R. Kalda selgitas, et kui ka O. R. sai aru, et keegi ütles, et tehti nalja, siis ei olnud see tal öeldud tema ütluste alusel. Seega ei välista ka R. Kalda, et midagi sarnast võidi öelda, kuid ta leiab, et tema sellist ütlust ei põhjustanud. Kuna ühes võis teises küsimuses ilmutasid aktiivsust kõik kinnipeetavad, siis oli see niimoodi esile toodud ka ametnike ettekannetes ja kaebaja ei saa väita, et süüdlaseks peeti üksnes teda. R. Vainik oli sündmustest teadlik ja osales neis, kuid direktori käskkirjast ei nähtu, et R. Vainik tunnistas süüd ning seda kinnitab üksnes tema seletuskiri. Käskkirjas märgitakse, et R. Vainik oma süüd ei tunnista. Seega jääb arusaamatuks, miks kaebaja hakkas lisaks veel väitma, et seletuskirja sundisid selliselt kirjutama vangla töötajad. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et R. Vainikut sunniti kirjutama seletuskiri vastu tema tahtmist ja kellegi dikteerimisel. Kohus ka ei usugi kaebaja väidet, et R. Vainik oleks kirjutanud midagi sunni mõjul või kirjutanud teistmoodi, kui ta hetkel oskas seda teha. R. Vainik on piisavalt iseseisev ega allu ametnike sunnile. Kohus leiab, et seletuskiri vastab üldiselt tema kohtuistungil esitatud väidetele ja on loogiliselt kooskõlas sündmuse toimumise asjaoludega. Kaebajale määrati karistuseks noomitus, mis ei ole eriti ränk karistus ning kui direktor otsustas sellise karistusmäära valiku, siis oli see tema õigus. Kohus kinnitab vastustaja seisukohta, et see on proportsionaalne arvestades sündmust ja selle asjaolusid. Seega nõustub kohus põhimõtteliselt kaebajaga selles, et nn aktiivsete tegevuste erinev nimetamine erinevates kohtule esitatud materjalides jäi süsteemituks ning üksnes ähmastas kohtuasja materjali jälgimist, kuid kohus juba märkis, et lõppastmes ei muuda see direktori käskkirja õigusvastaseks. Ka leiab kohus, et menetlus viidi läbi normidekohaselt ning ei vasta tõele, et ei kontrollitud kas R. Kalda seisukohti või siis teises kambris olnud kinnipeetavate seletusi ja et juba ette võeti hoiak kaebaja kahjuks. Kui kaebaja ise ei soovinud esitada üksikasjalisemaid selgitusi ning ta püüab salata, et kinnipeetavad said omavahel suhelda ning selgitada asjaolusid, siis peab ta leppima sellega, et ei õnnestunud välja selgitada, kes oli tegelikult asja plaaninud, kuid kaebaja ei saa väita, et ta sündmuses ei osalenud ning et ta tõendas, et polnud tegelikest asjaoludest teadlik. Muusikakaardi sisemust ei olnud põhjust paigutada kinnipeetavate kambrisse ametnikel, et teha mingi provokatsioon või kuulata neid pealt. Kui ametnikud oleksid tahtnud neid pealt kuulata, siis oleks paigaldatud selleks ka sobiv aparatuur ning hangitud vastav luba. Kohtule ei ole kaebaja esitanud selliseid asjaolusid, mis võimaldaks kaebust rahuldada. 4. R. Vainik esitas Tallinna Halduskohtu 09.04.2007 otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2007 määrusega tagastati apellatsioonkaebus apellandile. Riigikohtu 21.11.2007 määrusega tühistati ringkonnakohtu 06.06.2007 määrus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. R. Vainiku apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. Apellant ei nõustu sellega, et ta tahtlikult häiris vanglaametnike tööd, teades, et seade on muusikakaardi sisemus. Apellant ei teadnud, mis seadmega on tegu ja avaldas kahtlust, et tegemist võib olla pealtkuulamisseadmega. Seda kinnitab ka tunnistaja O. R. seletus kohtuistungil. O. R.t võib pidada eksperdiks, kuna ta ise ütles kohtus, et on eelnevalt tegelenud pealtkuulamisseadmetega. Samuti ei nõustu apellant sellega, et kahtlusi ei ole selles, 5
(7)3-06-2239 et kaebaja vestles O. R.ga. O. R. seletuskirjas on kirjas, et ta vestles R. Kaldaga ja kaebaja seisis lihtsalt kõrval. Apellant heidab kohtule muuhulgas ette, et detaili sattumise viis kambrisse ei ole välja selgitatud ega tuvastatud. Halduskohtu otsusest ei selgu samuti, kelle tööd või keda häiris kaebaja, kui talitas VangS § 67 lg 3 alusel. Vale on kohtu väide, et kaebaja ei välistanud, et detail võis olla patareiga. Vastupidi, detailil ei olnud patareid ja seda on kaebaja kogu aeg kinnitanud. Apellandi hinnangul on meelevaldne ka kohtu seisukoht, et koristamisega tekitas ta järgnevate sündmuste võimalikkuse ning kaebaja pidi olema teadlik ja sai välja selgitada, mis detailiga on tegemist. Apellant märgib veel, et kohtuotsus on põhjendamata ja ebaselge. Kohus ei ole tähelepanu pööranud sellele, et vastustaja väitis kohtus, et karistada sai aktiivsem pool. O. R. on nii kohtus kui ka oma seletuskirjas öelnud, et aktiivsem pool oli R. Kalda.
- Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla jääb oma halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ning nõustub kõigi halduskohtu otsuses toodud põhjendustega. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses toodud seisukohad ei tingi halduskohtu otsuse tühistamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et halduskohtu otsus on põhjendamata ning ebaselge. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud selliseid väiteid, mis võiksid tingida halduskohtu seisukohtade ümberhindamise. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses tuleb 19.09.2006 toimunut kogumis hinnata: väikese ajavahega teatasid kahes kõrvutiasuvas kambris viibinud kinnipeetavad, et nad on leidnud seadme, mis võib olla pealtkuulamisseade. Hiljem selgus, et mõlemast kambrist leitu näol oli tegemist hoopis muusikakaardi sisemustega. Toimunu viitab, et seadmete nn leidmine ning valvuritele vastava selgitusega üleandmine pidi toimuma kahe kambri vahel kooskõlastatult. Eeltoodust tuletab ringkonnakohus omakorda, et kõikides kambrites viibinud kinnipeetavad (kambris 404 R. Vainik ja R. Kalda) pidid olema teadlikud, millega tegelikult tegemist on. Kaebaja väited, et tema eelnimetatud asjaoludest midagi ei teadnud, ei ole veenvad. Eeltoodut arvestades ei ole oluline hinnata üksikuid vastukäivusi seletuskirjades ning tunnistajate ütlustes: nt kes kelle kõrval seisis ning kes täpselt midagi ütles. Ringkonnakohtu hinnangul ebaolulised erinevused valvurite selgitustes on ühelt poolt tingitud sellest, et kahes kambris toimusid samaaegselt sarnased intsidendid ning teiselt poolt on kohtus tunnistajana ütluste andmine toimunud ca pool aastat pärast sündmusi. Arvestades, et tegevus toimus kahe kambri vahel eelnevalt kooskõlastatult, on asjakohane rääkida muuhulgas ka R. Vainiku tahtlusest teha vanglaametnikele teatavaks tegelikkusele mittevastavad asjaolud. Halduskohus on oma otsuses põhjalikult kirjeldanud, milles seisnes vanglaametnike töö häirimine ning ringkonnakohus vastavat põhjendust ei korda.
- Ringkonnakohus ei leia, et käesoleval juhul oleks tegemist R. Kalda ja kaebaja ebavõrdse kohtlemisega. R. Kaldal ei olnud vastupidiselt kaebajale 19.09.2006 sündmuste toimumise ajal varasemat kehtivat distsiplinaarkaristust. Kaebajat omakorda karistati kõige leebema 6
(7)3-06-2239 karistusega. Seega on karistuse määramine olnud proportsionaalne ning kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuna halduskohus ja ringkonnakohus on leidnud, et kaebaja oli teadlik, et tegemist on muusikakaardi sisemusega, pole karistuse määramise õiguspärasuse kontrollimisel määrav, kes kinnipeetavatest oli valvuritele valeväidete esitamisel aktiivsemas rollis. Kui vastava avalduse tegigi R. Kalda, siis puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kaebajal puudus igasugune roll valvurite eksitamises. 10. Halduskohus ei pidanud välja selgitama, kuidas vaidlusalune ese kambrisse sai. Arvestades 19.09.2006 sündmusi, on ringkonnakohus veendunud, et asjas osalenud kinnipeetavad, sh kaebuse esitaja on nimetatud asjaolust niigi teadlikud. Kaire Pikamäe Oliver Kask Viive Ligi 7
(7)