2-07-3368 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ülle Jänes, Reet Allikvere Otsuse tegemise aeg ja koht 10.10.2008, Tallinn Tsiviil

§ 145

lg-le 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet võlgniku vastu rahuldada. Irina Arapova palus hagejal pikendada laenulepingu kehtivust kuni 01.08.2005, kuid ka selleks ajaks ei täitnud kostjad 30.04.2005 lepinguga võetud kohustusi. Põhivõlgnevuse 150 000 krooni kandis Irina Arapova hagejale üle alles 14.03.

1. Trahvisanktsioonid võlgnevuse summas 180 000 krooni ülekandmisega viivitamise eest ajavahemiku 01.06.2005–14.03.2006 eest on 258 000 krooni. Hageja piirdub viiviste nõudega summas 150 000 krooni. Kokku kohustuvad kostjad hagejale maksma 180 000 krooni, mis koosneb intressidest 30 000 krooni ja viivisest 150 000 krooni põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista intressid 30 000 krooni, viivised 150 000 krooni ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostja Irina Arapova hagi ei tunnistanud. Kostja on hagejale võla 150 000 krooni tagasi maksnud ning 30 000 krooni intresse hagejale tasunud. Viiviste tasumise osas kostjal hagejaga kokkulepet ei olnud. Kostja Ljudmilla Mäelde kinnitas, et on laenulepingu käendajana alla kirjutanud. Hageja nõustus Arapovale laenu andma tingimusel, et Ljudmilla Mäelde käendab kostja võetud laenu hageja ees. Kuna Ljudmilla Mäelde usaldas teist kostjat, nõustus ta olema käendajaks. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis solidaarselt Irina Arapovalt ja Ljudmilla Mäeldelt Anatoli Aleksejenko kasuks välja 180 000 krooni intressi ja viivistena. Kohus jättis menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades. Puudub vaidlus, et kostja Irina Arapova sai hagejalt 30.04.2005 laenulepingu alusel laenuks 150 000 krooni laenulepingus kokkulepitud tähtajaks 01.06.
2. Irina Arapova hagejale laenusummat ja intresse ei tasunud. Kostja Ljudmilla Mäelde käendas Irina Arapova laenu koos kõrvalnõuetega hageja ees. Mõlemad kostjad kinnitasid kohtule, et laenulepingul on nende allkirjad. Hageja kinnituse kohaselt on lepingu tekst koostatud tema poolt ning hilisemad täiendused on lepingu teksti lisatud samuti tema poolt omakäeliselt. 2

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest; lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu võlgniku ja käendaja vahelisest suhtest.

§ 144

lg 1 kohaselt võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

§ 146

lg 1 kohaselt peab käendaja nõudel andma võlausaldaja talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Puuduvad tõendid, et käendaja Ljudmilla Mäelde oleks hagejalt nõudnud teavet selle kohta, kas ja kuidas on põhivõlgnikuks olev Irina Arapova oma laenukohustust hageja ees täitnud. Ülaltoodut aluseks võttes tuleb hagi rahuldada kostjate vastu solidaarselt. Asja menetluskulud riigilõivuna tuleb jätta kostjate kanda võrdsetes osades. Apellatsioonkaebuse põhjendused Ljudmilla Mäelde palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis apellandilt solidaarselt põhivõlgnikuga välja 180 000 krooni ning menetluskulud ja teha uue otsuse, millega jätta hagi Ljudmilla Mäelde osas rahuldamata. Apellandi väitel rikkus kohus menetlus- ja materiaalõigusnorme. Kohus pidi TsMS § 438 lg-st 1 tulenevalt kontrollima käenduslepingu kehtivust ning tuvastama, kas hageja nõude rahuldamise eeldused on täidetud.

§ 143

lg 1 sätestab tarbijakäenduslepingu mõiste, mille kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsuuruses. Kohus ei tuvastanud, et hageja ja apellandi vaheline käendusleping sõlmiti käendaja majandus- või kutsetegevuse käigus. Seetõttu oleks kohus pidanud lähtuma

-is sätestatud tarbijakäenduslepingu sätetest ning kontrollima, kas 30.04.2005 käendusleping sisaldab käendaja vastutuse rahalist maksimumsuurust ning kas seeläbi on leping kehtiv. Käendusleping on 3

§ 113lg 8 ja § 162 alusel viiviste summa ebamõistlikkuse tõttu.

Esindaja tugines ka hea usu põhimõtte vastasele käitumisele. Viiviste nõue esitati alles kümme kuud pärast laenusumma tagastamist ilma, et enne kohtusse pöördumist oleks hageja viiviste nõuet esitanud. Selline hageja käitumine oli apellandi suhtes ootamatu ja kahju tekitav. Kohus viiviste vähendamise nõuet ei analüüsinud. Samuti ei analüüsinud kohus Irina Arapova väidet hageja pahauskse käitumise kohta. Kohus asus seisukohale, et apellant vastutab ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kuna puuduvad tõendid, et käendaja oleks hagejalt nõudnud teavet selle kohta, kas ja kuidas põhivõlgnik on oma kohustust hageja ees täitnud. Kohtu järeldus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning sellisele järeldusele jõudmisel eksis kohus tõendamiskoormise jaotuse vastu.

§ 145

lg 2 sätestab, et võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Seega ei ole keskne tähendus mitte selles, kas apellant on nõudnud teavet, vaid selles, kas hageja on andnud apellandile oma sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puuduvad tõendid hageja poolt õigeaegse teatamise kohta apellandile, mis võimaldaks kohtul jätta asja menetluskulud apellandi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Anatoli Aleksejenko leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Irina Arapova apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles maakohus rahuldas hagi ja mõistis käendajana kostja Ljudmilla Mäeldelt solidaarselt põhivõlgnikuga välja intressid ja viivised hageja kasuks, st käendaja vastutuse osas, samuti tuleb tühistada otsus menetluskulude jaotamise osas. Tühistatud osas tuleb asi TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja Irina Arapova sõlmisid 30.04.2005 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis Irina Arapovale laenu 150 000 krooni. Rahaliste vahendite kasutamise eest kohustus laenusaaja hagejale tasuma intresse 20% laenusummalt, s.o 30 000 krooni. 180 000 krooni (150 000 krooni põhivõlga ning 30 000 krooni intresse) kohustus kostja Irina Arapova tasuma hagejale hiljemalt 01.06.2005. Laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmise korral kohustus Irina Arapova tasuma viivist iga viivitatud päeva eest tasumata laenusummast 0,5% päevas. Hageja andis 150 000 krooni Irina Arapovale üle kostja Ljudmilla Mäelde juuresolekul 4

§ 143lg 2.

Nimetatud sätte kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimummääras.

§ 34, mis määratleb tarbija mõiste, sisaldab kahte olulist tarbija tunnust.

Esiteks on tarbija alati füüsiline isik ja teiseks on tarbija isik, kes teeb tehingu väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Seaduse poolt sätestatud tarbija mõiste ei ole universaalne igasuguste lepingute jaoks ning igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Vastavalt kohtule esitatud tõenditele käendab kostja Ljudmilla Mäelde füüsilise isikuna kostja Irina Arapova poolt võetud kohustusi hageja ees. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist Ljudmilla Mäelde poolt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud käenduslepinguga, vaid olukorraga, kus füüsiline isik Ljudmilla Mäelde viis Irina Arapova, kes soovis raha laenata, kokku hagejaga, kes oli nõus Irina Arapovale raha laenama üksnes oma tuttava Ljudmilla Mäelde käendusel. Seetõttu võib olla põhjendatud, et Ljudmilla Mäelde antud käendus on tarbijakäendus. Kohtule tõendina esitatud laenulepingus, mis sisaldab käenduslepingut, käendaja vastutuse rahalist maksimummäära kindlaks määratud ei ole. Eeltoodud asjaolusid ei ole maakohus hinnanud. Samuti ei ole maakohus pooltele selgitanud

§ 143

kohaldamise võimalust ja teinud ettepanekut pooltele esitada täiendavalt asjaolusid ja tõendeid, mille alusel saab otsustada, kas tegemist on tarbijakäenduslepinguga või mitte. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja otsuses tuleb kõiki tõendeid hinnata. Käendaja vastutuse üle otsustamisel on maakohus tsiteerinud otsuses võlaõigusseaduse vastavaid norme, kuid otsuses ei sisaldu kohtu põhjendusi. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kuna maakohus ei ole hinnanud apellandiga sõlmitud käenduslepingu kehtivust ja tuvastanud käendaja vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, siis on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohtu poolt esmakordselt asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine rikuks oluliselt poolte kaebeõigust, kuna TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel ainult nende asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsustega. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus edasikaevatud osas tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. 5