KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 09.04.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2239 Haldusasi R.V kaebus Tallinna Vangla direktori 18.10.2006.a. käskkirja nr 526-d tühistamiseks. Asja arutamisel viibisid kaebaja R.V; vastustaja esindajana A.Heinsaar; E.Oisalu; J.Kutõrev. RESOLUTSIOON Jätta R.V kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 16.11.2006.a. esitas kaebaja kohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 18.10.2006.a. käskkirja nr 526-d tühistamiseks. 28.11.2006.a. määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 18.10.2006.a. käskkirja nr 526-d, millega karistati teda noomitusega põhjusel, et kinnipeetav 19.09.2006.a. kell 20.
- kambris 404 häiris vanglaametnikke – andis korrapidajale välja eseme (pealtkuulamise seadme sarnasusega), kuid teadis, et see on muusikakaardi sisemus. R.V põhjendab oma kaebust järgmiselt. 1 Kogu juhtum on segane ning ettekavatsetud karistusmeetod ja seda põhjendusel, et 19.09.2006.a. koostatud „Läbiotsimise akt leitud esemete kohta“ oli eelnevalt juba ebatõeselt ning valesti valmis kirjutatud. Kohe pärast nimetatud akti läbilugemist kaebaja ja vahistatu R.K, kes viibisid kaebajaga ühes ja samas kambris, juhtisid korrapidaja Oleg Romanovski tähelepanu asjaolule, et miks antud aktis on kirjas, et kaebaja ja R.K leidsid tundmatu elektrondetaili laeplafooni seest, kui seal kambris ei olnud ühtegi laeplafooni. Kaebaja ja R.K juuresolekul parandas O.Romanovski sõna laeplafoon ja kirjutas asemele kambri seest. O.Romanovski 25.09.2006.a. seletuskirjas on kirjutatud, et: „Kell 20.
- kambris nr 404 R.K vabatahtlikult andis mulle samasuguse elektrondetaili, kui kamber
- Minu küsimusele, mis see on, selgitas, et see on pealtkuulamisseade, mis nad leidsid kambri seest ning nad ei taha selliseid asju kambrisse jätta. R.V viibis kõrval.“ Sellest tulenevalt tekib kaebajal küsimus, et miks O.Romanovski seletused on ümber muudetud ja peategelaseks muutus kaebaja. Vanemvalvur Aleksei Rumjantsevi 20.09.2006.a. seletuskirja kohaselt kui valvur avas kambri nr 404 ukse, siis kinnipeetavad R.K ja R.V ütlesid, et nad leidsid mingi elektroonika aparaadi, vist pealtkuulamise seade. Kaebaja on seisukohal, et sellest nähtub, et kinnipeetavad mitte ei kinnitanud, et tegemist on pealtkuulamise seadmega, vaid oletasid seda. „Märkustes distsiplinaarmenetluse protokolli kohta“ on üheselt arusaadavalt märgitud, et leitud eseme andis korrapidajale kaebaja kambrikaaslane R.K, mitte kaebaja, mis on tõendatud ka R.K seletuskirjaga. Tallinna Vangla tegevus on vastuolus Vangistusseaduse (edaspidi VangS) õiglase ja õiguse põhimõttega. Kui täita VangS § 67 p 3 tulenevat kohustust teatada viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist, siis saab selle eest Tallinna Vanglas karistada. Vaidlustatud käskkiri on ebatõene ja tegelikkusele mitte vastav, sest kaebaja ei ole talle süüks pandavat tegu sooritanud ja seega kaebaja karistamine noomitusega on alusetu. Tema seletuskirjas märgitud fakt, et kaebaja ise andis elektrondetaili välja on ümber lükatud: 1) kaebaja märkustega distsiplinaarmenetluse protokolli kohta; 2) O.Romanovski seletuskirjaga; 3) vahistatu R.K seletuskirjaga. Asjaolu, et kaebajalt väidetavalt võttis seletuskirja vangistusosakonna inspektor-kontaktisik Vitali Jefimenko ei vasta tõele, sest kaebaja kirjutas seletuskirja asedirektor Hr Andres Kure ja Hr Raido Kerneri juuresolekul ja dikteerimisel. R.V viitab Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on halduskolleegium korduvalt rõhutanud, et faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise; haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt (Riigikohtu otsused nr 3-3-1-66-03, 3-3-1-42-02 ja 3-3-1-62-02). Diskretsioonireeglite rikkumine võib seisneda ka diskretsiooni mitte kasutamises. Tegemist on olukorraga, kus diskretsiooni teostamiseks pädev haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kaaluda. 2 Kaebaja viitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-13-02, mille kohaselt on oluline ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad kaasa just sellesisulise haldusotsuse tegemise. Veel viitab ta Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-4-02, kus on rõhutatud, et distsiplinaarkaristuse määramine saab olla õiguspärane vaid siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude igakülgne välja selgitamine ja karistuse määramine toimub kooskõlas seaduse nõuetega ja süüteo toimepanijat silmas pidades. Distsiplinaarkaristuse kehtiva regulatsiooni eesmärk on tagada, et isik teaks, mille eest on teda karistatud ja et karistus oleks õiglane. Oluline on hinnata iga süülist rikkumist eraldi ning selle teo tasapinnalt hinnata kvalifitseerimise küsimus. Kuna käskkirjas puuduvad asjaolude kirjeldus, motiivid ja põhjendused, mille alusel saaks hinnata käskkirja põhjendatust, siis on akt motiveerimata ning seega ka ebaseaduslik. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole välja selgitatud elektrondetaili sattumise viis kaebaja kambrisse ning ei ole põhjendatud, mille alusel on leitud, et kaebajat on vaja karistada. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 18.10.2006.a. käskkiri nr 526-d. Kohtuistungil kaebaja selgitas, et seisukoht, et R.V ja R.K said tuua need detailid vanglasse, on alusetu. See ei ole võimalik, kuna nad olid eelnevalt läbinud erilise kontrolli, seejuures vahetati riided, kaasa lubati võtta vaid üksikud kontrollitud asjad. Tunnistaja Romanovski ütlusi ei saa arvestada, kui ta kohtus ei julgenud selles asjas öelda, kes seisis R.K vasakul pool, kuid teises kohtuasjas (N-i kaebuses) ütles, et vasakul seisis tema. Romanovski on A.Ni kaebuse asjas kinnitanud, et aktiivsem pool oli R.K, kuid käesolevas asjas nii ei öelnud. Aru võis saada seletustest nii, et mõlemas kambris olid kinnipeetavad aktiivsed võrdsetel tasemetel ja kui üks tegi ühe liigutuse, siis teine samas tegi muu liigutuse, kuid kaebaja leiab, et süüküsimust ei saa niimoodi määratleda. Jääb arusaamatuks, miks Suits väidab, et detail pakiti paberisse, et mitte jätta sõrmejälgi, kuid detaili hoiti peopesal. Aktiivsem pool analoogsetel tingimustel teise kambri tegevusega võrdluses oli R.K ja K tunnistab, et tema oli algatajaks, et see detail anda välja ning ta andiski detaili vastavalt kohtuistungil antud tunnistuse kohaselt ametnikule üle, mitte kaebaja. A.Kurg`i ettekannet ei olnud distsiplinaarmenetluse materjalide, sh esimesena koostatud protokolli juures ja ta ei olnud seda näinud. Teise protokolli koostamine ei olnud vajalik ning selle koostamise vajadus jääb ebaselgeks. Ta ei ole teist protokolli näinud ning ka A.Kurg ettekannet. Menetlus jääb ebaselgeks ning ta jääb kaebuse seisukohtade juurde. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 3 Vahistatu, ühtlasi kinnipeetav R.V, viibis Tallinna Vanglas kaebust puudutaval ajavahemikul alates 18.09.2006.a. kuni 10.10.2006.a. kambris
- 18.09.2006.a. kuni 09.10.2006.a. koos R.V-ga viibis samas kambris ka kinnipeetav (vahistatu) R.K. Tallinna Vangla direktori 18.10.2006.a. käskkirjaga nr 526-d karistati vahistatut R.V VangS § 67 p 2 rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes R.V distsipliinirikkumine selles, et tema 19.09.2006.a. kell 20.05 tahtlikult pettis vanglaametnikke - andis välja korrapidajale eseme (pealtkuulamise seadme sarnasusega), kuid teadis, et see on muusikakaardi sisemus. VangS § 67 p 2 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Distsiplinaarmenetluse aluseks olevate materjalidega on tõendatud R.V distsiplinaarsüütegu, mille eest on teda eelnimetatud Tallinna Vangla direktori käskkirjaga karistatud. Toime pandud rikkumine ilmneb ka R.V enda 20.09.2006.a. seletuskirjast, mille kohaselt: „kell 20.05 tuldi minu kambrisse ja andsin peaspetsialist-korrapidaja hr O.Romanovski kätte vabatahtlikult tundmatu elektrondetaili, mille leidsin kambrist oma kapi otsast. Arvasin, et see on ülekuulamisseade. Eeltsiteeritu tõttu on kummastav R.V 14.11.2006.a. kaebuses kohtule leheküljel 1 esitatud retooriline küsimus, miks O.Romanovski seletused on ümber muudetud ja peategelaseks muutus äkki kaebaja. Asjaolus, mida intsidendis osaleja ise vahetult järgmisel päeval pärast selle toimumist oma seletuskirjas märgib, ei ole põhjust kahelda. Samuti on põhjendamatu R.V väide tema 14.11.2006.a. kaebuses kohtule leheküljel 2, et oma seletuskirja kirjutas ta asedirektor A.Kure ja hr R.Kerneri juuresolekul ja dikteerimisel. Vangistusosakonna peaspetsialist R.Kerneri kinnitusel võttis R.V-lt kambris seletuskirja inspektor-kontaktisik V.Jefimenko. R.V poolt 20.09.2006.a. seletuskirja kirjutamisel talle kirjutatava sisu ei dikteeritud. O.Romanovski poolt intsidendi toimumise järgselt koostatud 19.09.2006.a. ettekandes on märgitud, et kell 20.05 kambris nr 404 eluaegset karistust kandvad kinnipeetavad R.K ja R.V vabatahtlikult andsid talle samasuguse (nagu eelnevalt kambris 402) elektrondetaili ja selgitasid, et see on pealtkuulamise seade, mis nad leidsid kambri seest. Samuti on O.Romanovski seletuskirjas märgitud, et kell 21.25, olukorra täpsustamise ajal, kinnipeetavad R.K ja R.V avaldasid talle, et see oli lollitamine. Tegelikult on see muusikakaardi sisemus. Märgitud on ka see, et R.V oma tegevusega tekitas ohu vangla julgeolekule. Ettekandele on tunnistajatena alla kirjutanud vanemvalvur Viktor Suits ja vanemvalvur A.Rumjantsev. R.V distsiplinaarrikkumise aluseks olevad asjaolud ilmnevad ka O.Romanovski 25.09.2006.a. seletuskirjast. Märgitud on, et kell 20.05 kambrist nr 404 R.K vabatahtlikult andis peaspetsialist-korrapidajale samasuguse elektrondetaili. O.Romanovski küsimusele: Mis see on? selgitas, et see on pealtkuulamise seade, mille kinnipeetavad leidsid kambri seest ning nad ei taha seda kambrisse jätta. 25.09.2006.a. seletuskirja kohaselt R.V viibis kõrval. Edasi on seletuskirjas märgitud, et kell 21.25, olukorra täpsustamise ajal, O.Romanovski koos vanemvalvur V. Suitsuga sisenesid kambrisse nr 404 ja O.Romanovski küsis, kus täpselt kinnipeetavad leidsid elektrondetaili. R.V avaldas talle, et see on lollitamine. R.K selgitas, et tegelikult on see muusikakaardi sisemus. Vastustaja on seisukohal, et mõningaste ebatäpsuste esinemine O.Romanovski 19.09.2006.a. ja 25.09.2006.a. ettekannetes ei muuda olematuks R.V poolt toime pandud rikkumist. 4 Tugineda saab ikkagi R.V enda poolt intsidendile järgnenud päeval antud seletusele, millest ilmneb tema vahetu tegutsemine. V.Suitsu 20.09.2006.a. ja 25.09.2006.a. seletuskirjadest ilmneb, et kambris 404 kinnipeetavad andsid peaspetsialist-korrapidajale tundmatu elektrondetaili ja selgitasid, et see on pealtkuulamisseade. 1 tund ja 20 minutit hiljem avaldasid, et tegemist oli naljaga. Vanemvalvur A.Rumjantsevi 20.09.2006.a. seletuskirjast ilmneb, et kambris 404 asuvad kinnipeetavad R.V ja R.K leidsid mingi elektroonika detaili, vist pealtkuulamise seadme. Seega on distsiplinaarmenetluse aluseks koostatud ettekanded ja menetluse käigus on võetud mitmelt isikult seletuskirjad. Tõendatud on, et kahes kõrvuti asuvas eluaegsete kambris enamvähem samaaegselt anti valvuritele üle tundmatu samasugune elektrondetail, mille kohta väideti, et see on pealtkuulamisseade. Hilisemalt avaldati, et tegemist oli naljaga. R.V oma 20.09.2006.a. seletuskirjas on tunnistanud, et tema andis elektrondetaili peaspetsialistile, ja samuti, et ta arvas, et see on ülekuulamisseade. Tema-poolset tegutsemist kinnitab ka R.V nimetatud seletuskirjas toodu, et ta täitis VangS § 67 punktis 3 sätestatud kohustust. R.V distsiplinaarrikkumine seisnes vanglaametnike teenistuskohustuste takistamises ja töö häirimises. Asjaolu, et sealhulgas R.V poolt tekitatud intsident häiris vanglaametnike tööd, kinnitab ka direktori asetäitja A.Kurg`i 13.10.2006.a. ettekanne. Nimetatud ettekande põhjal ilmneb, et
- septembri õhtul kella 20.00 ja 22.00 vahel helistas temale koju peaspetsialist korrapidaja O.Romanovski ning kandis ette, et kambritest nr 402 ja 404 on kinnipeetavad avastanud pealtkuulamisseadmed. Samuti on ettekandes märgitud, et umbes tunni aja pärast helistas korrapidaja uuesti ja kandis ette, et kinnipeetavad andsid mingid elektroonilise seadmed kambris välja ja lisasid, et need on muusikakaardi sisemusest võetud seadmed ning et nad (s.o kinnipeetavad) tegid lihtsalt nalja. A.Kurg on märkinud, et nimetatud „nali" häiris teda tema vabal ajal, kuna esmase info peale asus ta konsulteerima ja välja selgitama võimalikku pealtkuulamise juhtumit Tallinna Vanglas. Samuti oli sellega häiritud järelevalvetoimkonna töö (eriti vangla korrapidaja töö) kuna „nalja" tõttu oli muud teenistusülesannete täitmised raskendatud ning tähelepanu oli koondunud kambritele 402 ja
- Seega ilmneb distsiplinaarkaristuse aluseks olevatest materjalidest R.V distsiplinaarrikkumine. R.V „nalja" tõttu oli häiritud vangla järelevalvetoimkonna töö, sest peaspetsialist korrapidaja täitis tolle õhtuse vahetuse ajal korrapidaja-abi puudumise tõttu ka tolle ülesandeid (peaspetsialist korrapidaja-abi tööülesannete hulka käivad ka õhtused kontrollringkäigud). „Nalja" tõttu oli korrapidaja sunnitud korduvalt käima kambris 404, selgitama võimaliku pealtkuulamise juhtumi asjaolusid, informeerima korduvalt asedirektorit toimunud intsidendist tolle kodus, mis põhjuslikus seoses R.V poolt tehtud „naljaga,“ see häiris ka asedirektorit tema vabal ajal. Nii nimetatud nali häiris lisaülesannete tekitamisega vangla igapäevast tööd, tekitas vanglaametnikele põhjendamatu pingeseisundi ja sellisena ohustas vangla julgeolekut. Vangla toimimine VangS §-le 6 vastava asutusena eeldab ranget distsipliini nii kinnipeetavatelt kui ka vanglaametnikelt ning seab ranged julgeolekunõuded. Intsidendid, mille puhul kinnipeetavad arvavad, et võivad lubada endale vanglaametnike arvel nalja, esitades tahtlikult tõe pähe tõestena näivaid, kuid valesid väiteid ning takistades sellega muude vajalike tööülesannete täitmist, ohustavad vangla julgeolekut. R.V distsiplinaarrikkumine on tõendatud R.V enda 20.09.2006.a. seletuskirjaga, O.Romanovski, V.Suitsu ja A.Rumjantsevi seletuskirjadega ning distsipliinirikkumise eest määratud noomitus on proportsionaalne karistus R.V poolt toime pandud rikkumisele. 5 R.K seletuskirja ei ole R.V distsiplinaarmenetluse materjalide juures, mille tõttu ei ole võimalik seda kohtule esitada. Julgeolekuosakonna juhataja Gert Grünbergi sõnul oli üle antud elektrondetailide puhul tegemist muusikakaardi sisemusega. Detailid asuvad Tallinna Vangla julgeolekuosakonnas. Foto detailidest on kohtule esitatud. Kohtuistungil 07.03.07.a. vastustaja esindaja A.Heinsaar asus seisukohale, et R.K andis selles kambris detaili koheselt välja ning R.V oli isikuks, kes ütles, et tegemist on naljaga. Kui nii R.K kui ka R.V oleksid öelnud, et tegemist on naljaga, siis oleks karistatud mõlemaid. Kuna R.V tunnistas, et see oli nali, siis see ongi põhjuseks, miks karistati teda. R.K jäi karistuseta, kuna ta andis detaili koheselt üle ja ilmselt arvestati kergendavaid asjaolusid. R.Kd iseloomustades vangla märgib, et tema esinemine on rafineeritum, kuid V ütleb kõik välja kõva ja selge häälega. Distsiplinaarmenetluse protokoll kinnitab, et olukorra selgitamisel ütles R.V, et see on lollitamine. Korrapidajale jäi mulje, et V tahtis segada valvurite tööd. Ei ole põhjust kahelda töötajate seisukohtades ja kirjutatud alusmaterjalides. Teisest kambrist karistati Nikolajevit, kuna temal olid kehtivad distsiplinaarkaristused, R.K-l ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi ja teda ei karistatud. Kaduma on läinud R.K ja T antud kirjalikud seletused, kuna neid ei tohi kinnipeetavate proteste arvestades paigutada isiklikesse toimikutesse ja kuhu nad liikusid, ei ole teada. Tunnistaja Romanovski väitis, et R.V oli see isik, kes ütles, et see oli nali. Materjalile on lisatud 2 distsiplinaarmenetluse protokolli ja kehtib see, millele kaebaja andis allkirja. Vastustaja on veendunud, et kaebaja sai tutvuda siiski ka teise distsiplinaarmenetluse protokolliga, ehkki kaebaja kinnitab, et ta ei saanud tutvuda teise protokolliga ja sellele lisatud A.Kurg ettekandega. Vastustaja esindaja E.Oisalu täpsustas vangla seisukohti. Valvurid on oma seletustes viidanud, et nii R.K kui ka R.V olid mõlemad aktiivsed. Karistuste määramisel kummaski kambris võeti arvesse, et R.K-l ei olnud kehtivat karistust, teises kambris arvestati karistuse määramisel, et Nikolajevil olid kehtivad distsiplinaarkaristused. R.K suhtes algatati distsiplinaarmenetlus, kuid teda otsustati mitte karistada, mis tähendab, et seletusi andsid nii R.K kui ka R.V ning direktor sai teha otsuse, keda karistada ja keda mitte. Kalda seletuskiri jäi kadunuks, kuna kinnipeetavad on püstitanud probleemi, et menetluse protokolle ei tohiks panna toimikusse, kui karistust ei määratud. Kuna selle tõttu ilmselt neid materjale R.K toimikusse ei lisatud, siis endiselt ei ole teada, kuhu nad pandi. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, tunnistajate ütlused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käskkirjast ei saa aru, milles teda süüdistatakse. 18.10.06.a. käskkirjaga nr 526-d oli karistatud R.V-d põhjusel, et ta 19.09.06.a. kell 20.05 kambris 404 häiris vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel. Häirivaks ja süüks pandavaks teoks on tahtlik tegevus, mille kohaselt ta pettis ametnikku, kui andis korrapidajale üle muusikakaardi detaili ja väitis, et see võib olla ka pealtkuulamise seade, kuna on selle sarnane. Vangla leiab, et R.V teadis, et see on muusikakaardi sisemus. Ta sai karistada noomitusega, kuna VangS § 67 p 2 kohaselt kinnipeetav on kohustaud mitte häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Seega ei saa nõustuda seisukohaga, et käskkiri on motiveerimata ning sellest ei selgu asjaolud ning vastustaja seisukohad. Kuigi kaebuse arutamisel tekkis vastustaja mõnest selgitusest 6 eksitavaid olukordi, ei ole need haldusakti puudusteks, kuna vaidlus ei ole tõusetunud mitte vastulause tõttu, vaid kaebaja esitatud kaebusest haldusaktile. Kohus esmalt märgib ära vastuseks kaebaja kaebuses esiletoodud põhjustele järgmised momendid. Kohus ei leia, et vangla oleks saanud ettekavatsetult tegutseda, et karistada kinnipeetavaid. Sündmus algas sõltumatult vangla tegevusest ning asja materjalid kinnitavad, et kinnipeetavad teatasid ametnikele, et nad leidsid tundmatu detaili. Ka ei ole võimalik ettekavatsetud tegevust tuletada läbiotsimise akti parandamisest. Kuna sündmused kahes kambris toimusid ajaliselt järjestikku, siis pidi vangla koostama läbiotsimise akti koheselt ja ametniku eksituse tõttu märgiti akti valesti, et kambris 404 oli detail leitud valgusplafoonilt. Kambris 402 oli detail leitud valgusplafoonilt ning selles küsimuses vaidlusi ei tekkinud. Kui kaebaja sellele eksimusele oli tähelepanu juhtinud, siis viga parandati. Vaidlust ei jäänud küsimuses, et vangla nõustus R.V seisukohaga, et kambris 404 oli detail leitud kambrist, st mitte laeplafooni seest. R.K seletuskiri jäigi asja arutamise ajaks kadunuks, kuid see ei tähenda, et R.K seletused ei olnud R.V asja arutamise ajaks teada. Kui kaebaja ja tunnistaja R.K kinnitavad, et seletuskiri oli võetud, siis võib see ka niimoodi olla, hetkel kohus ei saa väita, et seletuskiri jäi kirjutamata. See aga ei tähenda, et direktorile karistuse määramise ajaks ei olnud teada, et kõik kinnipeetavad väidavad enam-vähem ühesuguselt, et nad soovisid täita VangS § 67 p 3 tulenevat kohustust ega tunnista süüd. Käesolevas asjas tunnistusi andnud R.K sai anda oma ütlused ning tema ütluste kohaselt ei ole ta tunnistanud, et tema on süüdi selles, et vanglaametnikele esitati eksitavat informatsiooni. Kohus möönab, et on kahetsusväärne, et R.K seletuskirja või siis muud vormistatud materjali kohtule ei esitatud ning seda võib põhjustada segadus, mis on tekkinud isiklikesse toimikutesse materjalide paigutamise küsimuses. Kohus leiab, et kui R.K väidaks, et tema seletuskirjas on ära märgitud, et keegi konkreetne isik organiseeris tegevuse ja on süüdi või kui ta väidaks, et ta võttis kogu süü enda peale, võiks tekkida vältimatult vajadus uurida seda seletuskirjana. Kuid R.K selliseid väiteid kohtule ei esitanud. Kohus nõustub seisukohaga, et vanglal ei õnnestunud välja selgitada, kuidas sattus detail kambritesse, kuid vangla ei ole karistust määranud R.V-le põhjusel, et tema organiseeris selle detaili kambritesse. Kahtlusi ei ole, et kambrites detailid olid olemas, mis osutusid muusikakaardi sisemuseks ega ole pealtkuulamise seadmed. Vangla oma selgitustes kohtule ei välistanud võimalust, et detailid võisid sattuda kambritesse R.V või R.K vahendusel, kuid see jäi üksnes oletuse tasandile, mis oli esitatud asja kohtulikul arutamisel, mitte karistuse määramisel. Tunnistaja O.Romanovski ütlustega arvestamist ei välista asjaolu, kas ta julges välja öelda, kes seisis kambris toimunud vestluses ajal R.K-st vasakul. Kahtlusi ei ole selles, et kaebaja vestles sündmuse käigus tunnistaja O.Romanovskiga, kuna kaebaja väidab seda ka ise, et ta suhtles O.Romanovskiga. A.Kurg ettekanne on tõepoolest lisatud distsiplinaarmenetluse materjalile, kui koostati distsiplinaarmenetluse protokoll 13.10.06.a. kell 13.00 ja selgustuks jäigi, miks koostati kaks protokolli, kuid isegi kui puuduks A.Kurg ettekanne, nähtub materjalidest, et kaebaja sai esitada oma seletused, ta tutvus distsiplinaarmenetluse protokolliga, mis koostati 27.09.06.a. kell 9.
- Sellest ei muutunud asjaolu, et mitmed vangla ametnikud olid oma igapäevatöös häiritud. Kaebaja leiab, et ta ei ole tahtlikult petnud ametnikku, kui andis üle detaili, mis oli temale tundmatu ja ta sellega täitis oma kohustuse tulenevalt VangS § 67 p
- Kohus leiab, et kaebaja ei saa viidata oma kohustuse täitmisele, kui süüd välistavale asjaolule antud juhtumi korral. Kohus nõustub kaebajaga, et karistuse määramisel arvestati käskkirjast nähtuvalt 7 kergendava asjaoluna seda, et isik andis loenduse ajal vanglaametnikule vabatahtlikult eseme üle. Nii on see ära märgitud ka käskkirjas nr 526-d ning kaebaja süüteoks ei ole detaili üleandmine. Kaebaja seisukohad on kaebuse toetamisel olnud heitlikud, sõltuvalt vastustaja vastuste vastuolulisusest, kuid kaebaja järjepidevalt on eitanud süülist käitumist – ta ei ole soovinud petta ega ka häirida korrapidajat, veel vähem teisi isikuid. Vastustaja seisukohad on vastuolulised arvestades, et kahes kambris enam-vähem ühel ajal toimusid sarnased sündmused ning vastutusele võeti kummastki kambrist vaid üks isik. Kohus mõistab lõppastmes esitatud selgitustest, et vangla ei osanud esile tuua üheselt, et käskkirjaga karistamise põhjustas mitte see, kes oli nn aktiivsem suvaliste kriteeriumide alusel, vaid süüdlasteks peeti siiski kõiki kahes kambris viibinud kinnipeetavaid. Kuna kinnipeetavad ise ei ole avaldanud, kes neist tõi kambritesse nn tundmatu elektroonilise detaili, ei saa vastustaja suulistest selgitustest teha ebaõigeid järeldusi direktori otsusest. Direktor on lähtunud temale antud diskretsiooniõigusest ja jätnud karistuseta R.K põhjusel, et Kaldal puudusid kehtivad karistused ja R.V-l olid kehtivad distsiplinaarkaristused. Sellist märgiti ära ka käskkirjas nr 526-d, et kaebajal on kehtivad karistused. Asjaolu, et R.K arvab, et teda ei juleta karistada, ei muutu käskkirja sisu. Seega suhtub kohus kriitiliselt vastustaja esindajate mitmesugustesse selgitustesse küsimuses, kas üks või teine isik oli aktiivsem põhjusel, et andis detaili üle, kui korrapidaja küsis seda oma kätte või kes seletas teisest rohkem. Direktor ei saanud käskkirja välja andes pidada silmas seda, et R.V karistamise tingis eseme üleandmine, kuna käskkirjas on selgelt esile toodud, et R.V karistamisel andis eseme üle vabatahtlikult R.V. Kohus nõustub kaebajaga, et lõppastmes kirjalikult kogutud materjalidega ja R.K tunnistustega on tahetud rõhutada kambris olnud kinnipeetavate võrdse aktiivsusega detaili kohta seletuste andmisel ning selle üleandmisel ning ei oma tähtsust, kes korrapidaja nõudmisel andis selle detaili üle. Oluline on, et kumbki kinnipeetavast ei tunnistanud, et tegelikult sai neile selgeks, et tegemist võib olla muusikakaardi sisemusega ning nad jätsid selle asjaolu avaldamata, mille tõttu järgnesid vangla töökorraldust häirivad sündmused. Tunnistaja O.Romanovski istungil antud seletusest jäi arusaam, et ta tõepoolest ei välistanud, et tegemist on kahtlase detailiga ning mingil hetkel pidas ta seda detaili pealtkuulamise seadmega sarnaseks esemeks. Seega kaebaja selgitused, et O.Romanovski ka ise kohapeal ei osanud selgitada, mis detail see tegelikult on, vastavad tõele. Et O.Romanovski sattus sellest juhtumist ärevusse annab kinnitust ka asjaolu, et ta helistas 19.09.06.a. õhtul koju A.Kurg`ile ja kandis ette, et avastati pealtkuulamise seadmed. Tunni aja võrra hiljem helistas uuesti ning selgitas, et need on muusikakaardi sisemused. Et A.Kurg on seda oma ettekandega hiljem kinnitanud, ei tähenda, et see niimoodi ei olnud, kuna ettekanne lisati hiljem. O.Romanovski kinnitas kohtuistungil, et ta talitas selliselt ja et ta kannab erakorralistest sündmustest ette juhtkonnale. Kaebaja küsimusele asja arutamisel kohtus vastas O.Romanovski, et talle tundusid kambritest leitud detailid olevat sarnased pealtkuulamise seadmetega. Seega nähtub asja materjalidest, et O.Romanovskit oli võimalik eksitada. Kaebaja viited, et O.Romanovski ei täitnud tema arvates Justiitsministri määruse nr 190 nõudeid ei ole asjakohased. O.Romanovski tundis eeskirju ning ei ole kahtlust, et ta helistas ja kandis ette sündmusest nii nagu tema neid oskas seletada. Olukorra tõsidust kinnitab ka see, et O.Romanovski tuli tagasi kambritesse ning valmistus tegema fotosid, koostas akti, valmistus kinnipeetavaid ära viima kambrist, et säilitada sündmuspaik puutumatuna, kuniks olukorda uuritakse. Tegevusse oli haaratud ka V.Suits ning kaebaja ei saa väita, et see poleks toonud kaasa ametnikele lisatööd ja vaeva; lõppastmes häiris see ka vangla direktorit A.Kurg ja tõi kohustusi anda juhtnööre ka K.Grünbergile. Et kinnipeetavad ise lõpetasid selle olukorra tunnistades, et tegemist on 8 muusikakaardi detailiga, siis ei järgnenud ümberpaigutamisi ning veelgi keerukamat ja aega nõudvamat uurimistegevust. Kuigi kohus oli üleantud detailide suhtes kontrollinud, kuidas nad pakendati ja säilitati ning tekkis mitmeid arusaamatusi, ei jäänuid lõppastmes ka üleantud detailide osas küsitavusi. R.V-le olid esitatud fotod detailidest ja kohtuistungil sai ta neid uurida vaatluse teel ja kaebaja ega R.K ei välistanud, et detail oli patareiga, koosnes kahest osast. Kokkuvõttes ei ole kaebaja välistanud, et need detailid leiti nende kambrist, mistõttu ei ole ka kohtul alust kahtlustada, et leitud esemed pole muusikakaardi sisemused. Küsimus, kas kaebaja pidi teadma, et tegemist on muusikakaardi sisemusega, leiab kohus järgmist. Kaebaja selgitas, et ta oletas, et tegemist võib olla A.T poolt maha jäetud esemega, kuna temal oli võimalus liikuda ühest kambrist teise, kuid tema ja R.K olid toodud kambrisse nii, et nende kaasa võetud asjad olid kõrgendatud tähelepanu all. Kohus püüdis selgitada vastustaja vahendusel, kas detailid võidi tuua kambrisse kaebaja või R.K poolt, kuid selget vastust ei saanud. Kohus nõustub kaebajaga, et ta ei ole andnud kohtule seletust, et ta sai sellel konkreetsel korral kokku eelnevalt kas A.T või N-ga. Kaebaja selgitas kohtule, et üldjuhul saab jalutuskäigule minnes üksteisele midagi öelda, kui kinnipeetavad mööduvad üksteisest. See ei tähenda aga kinnitust, et selle sündmuse eelselt oli kaebaja saanud jalutuskäigule minnes midagi öelda või üle anda, kuna vastustaja ei täpsustanud, kas kaebaja väide selles, et nad saabusid peale jalutuskäigu aega, on tõene või väär. Vaatamata sellele leiab kohus, et R.K ja R.V on põhjendamatult eitanud, et kaks kambrit, so 404 ja 402, ei saanud suhelda ja et läbi seina ja akna ei kuule midagi. Selline väide kinnitab kohtule, et kaebaja ei soovi avaldada tõde. Tunnistajad O.Romanovski, V.Suitsu ja vangla olusid tundev vastustaja esindaja E.Oisalu kinnitavad, et paraku valitseb Tallinna vanglas olukord, et kaks märgitud kambrit kostavad tehniliste lahenduste tõttu läbi, suhelda saab ka läbi akna ning välistatud ei ole, et kambri avatud luugist kostab läbi jutukõmin, kui valvur vestleb teise kambri kinnipeetavaga kambri avatud ukse kaudu. Kohus tutvustas R.V-le ka A.N-i kaebuses kogutud materjale, millest nähtub, et R.V küsis, kas Tali ei ole midagi maha jätnud. 20.08.06.a. esitas koheselt peale sündmusi oma seletuskirja kinnipeetav A.N ja selles ta märkis, et R.V küsis A.T-lt, kas viimane ei unustanud midagi maha ning et A.T temale ka vastas. Teises haldusasjas oli ka A.T seisukohal, et kambrite vaheline kuuldavus on hea ning toimus vestlus. V.Suits kinnitas, et seekord ei kuulnud valvurid kinnipeetavate omavahelist konkreetset jutuajamist, kuid nad on kogemuse kaudu teadlikud, et paraku on ka valvuri samme kaugelt kuulda ning kui enne seda oli kuulda kinnipeetavate vestlust, siis sammude lähenemisel vestlus katkes. Seega on teada, et kinnipeetavad vestlevad omavahel, kuid kuni vangla kapitaalse remondini ei saa sellist tegevust takistada. Kohtul ei ole põhjust arvata, et teised kinnipeetavad ja vangla töötajad selles küsimuses eksivad. Et aga kaebaja arusaamatul kombel väidab, et ta ei kuulnud ega teadnud kõrvalkambris leitud samasugusest detailist midagi kuni hetkeni, mil O.Romanovski ise kinnitas teisest kambrist detaili leidmist, siis on selge, et kaebaja jätab kohtule asjaoludest õigesti ette kandmata. Tunnistaja R.K ütlustest nähtub, et tema tegi ettepaneku detaili üleandmiseks, et seadmel puudus patarei, siis nad seda katsetada ei saanud, kuid teisel korral olid nad asja kaalunud ja arvasid ka ise, et see võib olla muusikakaardi sisemus, R.K kinnitas, et ta tunneb elektroonikat. Seega ei ole arusaadav, millest võis tekkida kahtlus, et tegemist on pealtkuulamise seadmega, selleks puudub mõistlik põhjus. Kuna kaebaja pidevalt rõhutas, et ta kogu aeg esitas oma seisukoha detaili suhtes kõhklusega, et mis ese see tegelikult olla võis, siis kohus märgib, et sõltumata sellest, kas ta väitis, et tegemist on pealtkuulamise seadmega või kahtles ta selles, suutis ta ometi tekitada O.Romanovskile ja V.Suitsule lisatöö, kes hakkasid välja selgitama, mis asjaga on tegemist, et välistada igasugused kahtlused ja hilisemad pahandused. Kaebaja ei avaldanud ka kohtus, missugune jutuajamine toimus pika aja vältel kõrvalkambriga, kui ta leidis detaili. Kuna kaebaja ja ka 9 teise kambri kinnipeetavad rõhutavad, et asjad leiti, kuna hakati koristama, siis viitab see soovile kokkulepitult jätta mulje, et leid oli ootamatu. Kohus palus kaebajal selgitada, missugune vajadus võis olla kahes kambris üheaegsele koristamisele, kui kaebaja alles äsja oli paigutatud kambrisse, mis pidi olema vahetult koristatud. Kaebaja selgitus, et kinnipeetav on kohustatud kambrit koristama, on küll eeskirjakohane selgitus, kuid antud juhul pigem liialdatud rõhutus. R.K ei hakanud koristama ega leidnud, et tal on selline kohustus või et ta jätab kohustuse täitmata. Kaudselt viitab R.V aktiivsus koristamisel, et selle tegevuse tulemusel nn ootamatu leid võimaldas järgnevad sündmused. Kui kaebaja leidis detaili, siis selle üleandmine ametnikule oleks olnud asjakohane, kui kinnipeetavad ei oleks asunud ise seletama, et see võib olla pealtkuulamise seade. Kaebaja kinnitas ka ise, et seletusi andsid nad R. Kaldaga võrdselt; kaebaja ei kinnitanud, et tema avaldas erinevalt teistest kinnipeetavatest koheselt, et detail on tegelikult teadaolevatel andmetel üksnes muusikakaardi sisemus. Midagi sarnast ei oleks juhtunud, kui kaebaja ja R.K ei oleks esitanud sellist väidet, mille alusetusest nad olid teadlikud ja ilmselgelt eeldasid, et võib midagi juhtuda, st et ametnikku saab eksitada. Kohus leiab, et R.V pidi olema teadlik ja sai välja selgitada, missuguse detailiga oli tegemist ning ta eksitas ametnikku, tekitades temale lisatööd. Kaebaja vastupidine väide ei ole usutav. Kohus usaldab siinkohal tunnistaja O.Romanovski selgitust, et ta sai aru, et R.V ja teised olid teadlikud, et tehakse nalja. Puudub alus kahelda tunnistajate O.Romanovski ja Suits ütlustes, et lõpuks kinnipeetavad ka avaldasid, et püüti teha nalja ning tõsisemalt võtsid kinnipeetavad asja alles siis, kui sai teatavaks, et ametnikud viisid asja ka vangla juhtkonnani. Kuigi asja arutamisel tekkis küsimus, kas kasutati sõna nali ja lollitamine, ei olegi sellel vahetegemisel iseseisvat tähendust. Ilmselt tekkis probleem termini kasutamisest jällegi vastustaja ebaselgest vastulausest. Kui ametnikud soovisid direktorile selgitada, et tegelikult ei olnud tegemist pealtkuulamise seadmetega ning et kinnipeetavad tegid nalja, siis peeti siinkohal eeskätt silmas kogu situatsiooni olemust- kinnipeetavad soovisidki ametnikke nn „üle mängida“ või „üle trumbata“ ja selline rumal naljategemine kahjuks ka õnnestus. Et hajutada kinnipeetavate võimalikud süüdistused, siis võtsid ametnikud ka asja tõsiselt, kuivõrd teisest kambrist ähvardati pöörduda KAPO-sse. Asja tõsiselt uurimata oleks hiljem olnud raske tõendada, et Tallinna vangla kaebajat ja teisi kinnipeetavaid pealt ei kuulanud. Tunnistajate ütluses ei ole kahtlusi ka põhjusel, et kui kinnipeetavad ei oleks teinud teatavaks, et tegemist oli halva naljaga, ei oleks olnud O.Romanovskil põhjust loobuda kavandatud plaanist- viia kinnipeetavad ka üle teise kambrisse jne. Selleks andis põhjuse selge veendumus, et kinnipeetavad ise loobusid naljategemisest ja alusetutest süüdistustest, et neid kuulatakse pealt. Tunnistaja R.Kalda selgitas, et kui ka O.Romanovski sai aru, et keegi ütles, et tehti nalja, siis ei olnud see tal öeldud tema ütluste alusel. Seega ei välista ka R.K, et midagi sarnast võidi öelda, kuid ta leiab, et tema sellist ütlust ei põhjustanud. Kuna ühes võis teises küsimuses ilmutasid aktiivsust kõik kinnipeetavad, siis oli see niimoodi esile toodud ka ametnike ettekannetes ja kaebaja ei saa väita, et süüdlaseks peeti üksnes teda. Küsimus, kas karistama oleks pidanud mõlemat kinnipeetavat kambrist 404 on kohtu poolt eelnevalt vastatud. Kui direktor otsustas jätta samasuguse tegevuse juures karistuseta R.K, siis seda mitte põhjusel, et R.K suhtes on alust arvata, et tema asjast midagi ei teadnud, vaid põhjusel, et võrdluses kaebajaga puudus teisel kinnipeetaval kehtiv distsiplinaarkaristus. Kuigi vastustaja esindaja märkis istungil, et arvestati süü ülestunnistamisel R.V seletuskirja ja tekkis küsimus, miks seda eelistada märkustele distsiplinaarmenetluse protokollile, leiab kohus, et vastustaja ebaloogiline seletus ei muuda direktori käskkirja asjaolusid. Nagu materjalist nähtub, olid mõlemad dokumendid otsustajale üle antud ning neist selgub, et R.V oli sündmustest teadlik ja osales neis, kuid direktori käskkirjast ei nähtu, et R.V tunnistas süüd ning seda kinnitab üksnes tema seletuskiri. Käskkirjas märgitakse, et R.V oma süüd ei tunnista. Seega jääb arusaamatuks, miks kaebaja hakkas lisaks veel väitma, et seletuskirja sundisid selliselt kirjutama vangla 10 töötajad. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et R.V-d sunniti kirjutama seletuskiri vastu tema tahtmist ja kellegi dikteerimisel. Kohus ka ei usugi kaebaja väidet, et R.V oleks kirjutanud midagi sunni mõjul või kirjutanud teistmoodi, kui ta hetkel oskas seda teha. R.V on piisavalt iseseisev ega allu ametnike sunnile. Kohus leiab, et seletuskiri vastab üldiselt tema kohtuistungil esitatud väidetele ja on loogiliselt kooskõlas sündmuse toimumise asjaoludega. Kaebajale määrati karistuseks noomitus, mis ei ole eriti ränk karistus ning kui direktor otsustas sellise karistusmäära valiku, siis oli see tema õigus. Kohus kinnitab vastustaja seisukohta, et see on proportsionaalne arvestades sündmust ja selle asjaolusid. Seega nõustub kohus põhimõtteliselt kaebajaga selles, et nn aktiivsete tegevuste erinev nimetamine erinevates kohtule esitatud materjalides jäi süsteemituks ning üksnes ähmastas kohtuasja materjali jälgimist, kuid kohus juba märkis, et lõppastmes ei muuda see direktori käskkirja õigusvastaseks. Ka leiab kohus, et menetlus viidi läbi normidekohaselt ning ei vasta tõele, et ei kontrollitud kas R.K seisukohti või siis teises kambris olnud kinnipeetavate seletusi ja et juba ette võeti hoiak kaebaja kahjuks. Kui kaebaja ise ei soovinud esitada üksikasjalisemaid selgitusi ning ta püüab salata, et kinnipeetavad said omavahel suhelda ning selgitada asjaolusid, siis peab ta leppima sellega, et ei õnnestunud välja selgitada, kes oli tegelikult asja plaaninud, kuid kaebaja ei saa väita, et ta sündmuses ei osalenud ning et ta tõendas, et polnud tegelikest asjaoludest teadlik. Muusikakaardi sisemust ei olnud põhjust paigutada kinnipeetavate kambrisse ametnikel, et teha mingi provokatsioon või kuulata neid pealt. Kui ametnikud oleksid tahtnud neid pealt kuulata, siis oleks paigaldatud selleks ka sobiv aparatuur ning hangitud vastav luba. Kuigi selgusetuks jäi, miks koostati kaks protokolli, ei ole see ka menetlusviga, mis oleks toonud kaebaja õiguste sellise rikkumise, et haldusakti ei saaks usaldada ja et see tuleks tühistada. Kohtule ei ole kaebaja esitanud selliseid asjaolusid, mis võimaldaks kaebust rahuldada. Vastustaja kohtukulu nõuet ei esitanud. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest I astmes vabastatud maksujõuetuks tunnistamise tõttu HKMS § 91 lg 1 alusel. Kuna kaebus jääb rahuldamata ja vastustaja kohtukulunõuet ei esitanud, siis ei teki küsimust menetluskulude väljamõistmisest kaebajalt. Karin Kalmiste Kohtunik 11