3-07-2604/8

3-07-2604 KOH T U O TS U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2008 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-07-2604 Haldusasi K. K´u kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 20.11.2007 maksuotsus nr 12-5/305; - jätta kohtukulud vastustaja kanda Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2008 Menetlusosalised Kaebaja K. K ja tema esindaja Anu Talu Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1 Rahuldada K. K´u kaebus haldusasjas nr 3-07-
3. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 20.11.2007 maksuotsus nr 12-5/
4. Välja mõista Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuselt (reg kood … asuk. Õhtu põik 5, Pärnu 80092) 10 310 (kümme tuhat kolmsada kümme) krooni K. K´u (isikukood … eluk …) kasuks asjas kantud kohtukulude katteks. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
5. märtsil
6. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, tuleb teha hiljemalt tähtaja viimasel päeval ASJAOLUD 1 3-07-2604 20.11.2007 Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse maksuotsusega nr 12-5/305 kohustati K. K´ut tasuma tulumaksu summas 289 575 krooni (tl 46-50). 21.12.2007 esitas K. K kohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 20.11.2007 maksuotsusele nr 12-5/305 (tl 5). 03.01.2007 määrusega on kaebus jäetud käiguta (tl 54-55). 11.01.2008 kõrvaldas kaebaja puudused (tl 57, 58). 29.01.2008 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 63-66). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja hinnangul ei ole kaevatav otsus kooskõlas kehtiva õiguse põhimõtetega ja tuleb tühistada. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur on notariaalakti nr 6138 tõlgendanud ühekülgselt ja grammatiliselt. Vastustaja on jätnud tähelepanuta, et tegemist ei ole vaidlusaluse kinnistu müügiga, vaid tegemist on täiendava laenu võtmisega, kus pooled on laenuandja tahtest tulenevalt sõlminud hüpoteegi seadmise asemel liisingulepingu. Seetõttu ei ole oluline, kuidas tehinguga saadud raha kasutati, sest TMS mõttes ei kuulu maksustamisele laenu võtmine ning seetõttu puudub kaebajal maksustatav tulu. Laenu võtmise eesmärgiks oli elamu renoveerimine, mis ei ole käesoleva ajani lõppenud. Kaebaja kinnitusel elab ta vaidlusalusel kinnistul. Samuti leiab kaebaja, et vastustaja poolt koostatud maksuvabastuse arvestus ja metoodika ei ole kooskõlas TMS § 15 lg 5 p 6 säteststud piirangutega. Maksuhaldur on kaebaja suhtes rakendanud maksuvabastust elukoha müügist saadud kasu puhul üksnes 10,9%, arvestades maksustatava pinna hulka eluruumid, mida kasutasid kaebajaga koos elavad isikud. Kaebaja selgituste kohaselt võib ettevõtja, kes töötab kodus osa kodustest ekspluatatsioonikuludest kanda ettevõtluse kuludesse. Eluruumi omanik, kes annab osa ruume kasutada juriidilisele isikule, võib ekspluatasioonikulusid vähem kanda. Praktikas on levinud hoonestatud kinnistu müük koos üürnikega. Kaebaja selgituste kohaselt on talle teadmata seadusandlus, mis lubaks kinnistu müügist saadud tulu maksustamise seada suhtesse isikuga koos ühistes eluruumides elavate isikute arvuga. Käesoleval juhul puudub maksuhalduril õiguslik alus maksuvabastuse arvestuses maksustada maksumaksjale kuuluvaid ja elukohaks olevaid ruume põhjusel, et neid kasutavad teised isikud oma elukohana. Kaebajale kuuluval hoonestatud kinnistul elavad isikud kasutavad seal asuvaid eluruume tasuta. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Vastustaja väidete kohaselt maksustatakse TMS § 15 alusel tulumaksuga kasu ükskõik millise võõrandatava asja müügist ja vahendamisest. Kasu vara müügist on vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et 20.07.2004 liisinguleping tuleb lugeda täiendavaks laenulepinguks. Antud lepingu kohaselt müüs kaebaja kinnistu AS-leS ning ostja tasus lepingujärgsest ostuhinnast kaebajale 400 000 krooni ja kaebaja soovil toonasele hüpoteegipidajale 1 350 000 krooni. Asjaolu, et lepingu p 7.1 märgitud kinnistu müügihind on ostja nõue müüja vastu kinnitab lepingu p 7.
7. Asjaolu, et ühe lepinguga on toimunud nii kinnistu müümine kui ka sätestatud kaebaja tahteavaldus liisinglepingu alusel sama kinnistu uuelt omanikult taas omandada, ei muuda antud tehingut veel laenulepinguks. Juhul, kui omanik müüb ühte kinnistut mitmel korral, loetakse iga müük iseseivaks tehinguks mis kuulub maksustamisele TMS § 12 lg 1 p 3 alusel. Maksumenetluses on tuvastatud, et ASS maksis kaebaja soovil kinnistu eest kokku 1 750 000 krooni. Maksumaksja tuluks tuleb lugeda kogu kinnisvara müügihind ning maksustamisel ei ole oluline kas tulu laekub vahetult tulusaajale või kantakse tema võlgade katteks kolmandatele isikutele. Kuivõrd kaebaja asus võõrandamise päeval liisingulepingu alusel kinnistut uuesti omandama on mõistetav, et kaebaja elab jätkuvalt antud kinnistul. Kaebajal ei ole hoone renoveerimise kohta esitada ühtegi vastavasisulist plaani ja tõendeid kulutuste kohta. Käesoleval juhul on tulumaksu arvestamisel rakendatud maksuvabastust, kuna kaebaja kasutas hoonet alalise eluruumina. Maksumenetluses tuvastati kinnistul müügihetkel elanud isikud ning 2 3-07-2604 tegutsenud äriühingud. Maksuotsuses on äratoodud kaebaja seletused tema poolt ruumide kasutamise kohta. Maksuvabastuse metoodika aluseks on võetud kaebaja seletused ja majaplaan. TMS § 15 lg 6 märgitud osalist maksuvabastust kasutatakse juhul, kui kinnisasja ksutatakse ka muul otstarbel kui isiku elukohana. Kaebaja lasi kinnistut ja osa elamust kasutada isikutel, kes ei olnud kaebaja perekonnaliikmed. Samuti lubas kaebaja kinnistul tegutseda äriühingul. Kaebaja väited kinnistu ekspluatasioonikulude ja eluruumide kasutamisest ettevõtluses oleksid asjakohased juhul, kui kaebaja tegeleks kinnisasjal ettevõtlusega. Kaebaja ostis kinnistu, kus elasid alaliselt füüsilised isikud. Seetõttu on arusaadav, et vaatamata sellele, et kaebaja oli kogu kinnistu omanik, oli tal isiklikult võimalik kasutada kinnistut vaid osaliselt. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
8. Kaebus on esitatud 21.12.2007 vastustaja 20.11.2007 otsusele. Kaebuse kohaselt sai kaebaja vaidlustatud haldusakti kätte 21.11.
9. Vastustaja kaebuse esitamise tähtaegsust vaidlustanud ei ole. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Vaidlusaluse kinnistu osas on 20.07.2004 sõlmitud lepinguga lahendatud avaldus hüpoteegi lõpetamiseks, kokkulepe kasutusvalduse seadmise lepingu lõpetamiseks ja avaldus kasutusvalduse lõpetamiseks, sõlmitud kinnistu müügileping ja asjaõigusleping ning kinnistu liisinguleping ja lahendatud avaldus eelmärke kinnistamiseks (tl 11). Käesolevas asjas on eelpool käsitletud lepingu osas poolte vahel vaidlus kinnistu müügilepingu ja kinnistu liisingulepingu õigusliku hinnangu üle lähtudes maksustamisest TMS § 15 mõttes. Maksustamisel tuleb tuvastada majandustehingute objektiivne eesmärk ning tehingu vormi ja sisu vastuolu korral tuleb lähtuda alati tehingu majanduslikust sisust. Hinnates lepingu sisu ja eesmärki vastab leping mitmele seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele ning antud lepingus on kohaldatud lepingus käsitletud lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt. Võlaõigusseadus § 208 järgi kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Võlaõigusseadus § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. 20.07.2004 koostatud lepingu järgi loetakse K. K´ut müüjaks ja liisinguvõtjaks ning AS S´ut ostjaks ja liisinguandjaks (tl 11). Lepingu esemeks on lepingu p 1.1 nimetatud K. K´ule kuuluv kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega, asukohaga Tahkuranna vald võiste alevik Riia mnt
10. TsÜS § 67 lg 1 sätestab, et tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kooskõlas VÕS § 29 lg 6 tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. 3 3-07-2604 Viidatud sätete kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoole ühisest tegelikust tahtest, hinnates lepingu kui terviku olemust ja eesmärki. Lepingu p 7.
11. kohaselt müüja müüb lepingueseme ostajale lepingu p 7.1 kokkulepitud müügihinnaga ning lepingu p 9 kohaselt on lepingu eseme omandi üleandmise osas kokku lepitud ja lepingueseme ainuomanikuna kantakse kinnistusregistrisse ASS. Vastavalt lepingu p-le 10.1, 10.2, tasub liisinguvõtja liisinguandjale väljaostumakseid kuni liisingu perioodi lõpuni, tasudes sellega ka lepingu hinna. Lepingu p-de 13.1 ja 13.3 järgi läheb lepingu eseme omandiõigus liisinguvõtjale üle lepingu lõppemisel või väljaostumaksete ennetähtaegsel tasumisel. Lepingu p 13.2 järgi koostatakse omandi üleandmise kohta asjaõiguslik leping. Lepingu p 11, 12 järgi läheb lepingu eseme vastuvõtmise hetkest liisinguvõtjale üle vastutus vara säilimise ees. Lepingu p 13.6 on pooled kokkuleppinud, et kinnistusregistrisse tehakse kanne, mille kohaselt seatakse K. K´u kasuks eelmärge omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks. Seega on liisinguleping suunatud kinnistu omandamisele K. K´u poolt. Seda kinnitavad ka juba lepingu sõlmimisel igakuiste maksete kokkuleppimine väljaostumaksetena ning lepingu eseme omandamine AS S juhiste järgi. Omandiõiguse jätmine liisinguandjale täidab siin ilmselgelt vaid tagatisfunktsiooni liisinguvõtja rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks. Oluline on märkida, et lepingus on nii ostjaks kui ka liisinguandjaks AS S, kelle üheks põhitegevuseks on isikute krediteerimise eesmärgil liisingulepingute sõlmimine. Põhiliseks kaebaja õiguseks antud lepingu järgi on saada oma valdusse ja kasutusse ning hiljem ka omandisse vaidlusalune kinnistu ning kohustuseks on tasuda selle eest väljaostumaksed. Hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on vaidlusalusel juhul tegemist lepinguga, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Riigikohtu tsiviilkolleegium märgib kohtuasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud lahendis, et sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Kogutud tõendite kohaselt ei olnud lepingu sõlmimise eesmärgiks maksude maksmisest kõrvalehoidmine. Tulenevalt eeltoodust ei saa käesoleval juhul maksuotsuses tuvastatud summat käsitleda vara võõrandamisest saadud tuluna. Kuna vaidlusalusel juhul ei kuulu kohaldamisele TMS § 15 sätted, ei anna kohus õiguslikku hinnangut menetlusosaliste väidetel TMS § 15 lg 6 märgitud osalise maksuvabastuse osas. Lähtudes eeltoodust on kaebus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud riigilõivu 5 000 krooni (tl 53, 59) ja tasunud osutatud õigusabi eest 5 310.00 krooni. Hinnates asja sisu, mahukust ja keerukust on kohtu hinnangul asjas kantud õigusabikulud vajalikud ning põhjendatud. Annika Vendik Kohtunik 4