) § 367 lg-tele 1 ja
lg 5 kohaselt peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. 2 Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda Ingmar Läänelt solidaarselt OÜ-ga Smevar võlgnevuse summas 307 463, 58 krooni tasumist, kuivõrd hageja on sõlminud 16.06.2004 Ingmar Läänega lepingu nr 2000508. Nimetatud lepingu kohaselt kohustub Ingmar Lääne tasuma hageja ja OÜ Vestini vahel sõlmitud liisingulepingust tekkinud võlgnevuse summas 200 000 krooni, millest Ingmar Lääne on käesolevaks ajaks tasunud 21 534 krooni. Osundatud leping eelduslikult kehtib, vastupidine millegagi tõendatud ei ole.
lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt ühiselt või mõnelt neist.
lg 2 kohaselt võib iga solidaarvõlgnik esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga. Asja materjalist nähtub, et hageja ja kostja Ingmar Lääne vahel on sõlmitud leping, mille kohaselt kostja vastutab liisingulepingust tuleneva võlgnevuse korral 200 000 krooniga. Seega on käendaja Ingmar Lääne vastutust hageja ees nimetatud summaga piiratud (
Arvestades asjaolu, et kõnealusest 200 000 kroonist on kostja tasunud hagejale 21 534 krooni, on kostja kohustus hageja ees piiratud 178 466 krooniga. Kostja Ingmar Lääne on vastu vaielnud vastu tagastusteenuse eest tasu nõudele ning väitnud, et sõiduauto müüdi alla turuhinna. Hageja väitel ei tagastatud sõiduautot tähtaegselt, tuli tellida OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus tagastusteenus (tl 29). Kuna kostja hiljem sellele nõudele vastu ei vaielnud, järeldas kohus, et ta on sellega nõustunud. Müügihinna kohta esitatud vastuväiteid pidas kohus paljasõnalisteks. Kohus nõustus hagejaga, et vara ei ole võimalik müüa kõrgema hinnaga, kui ostja puudub. Turuhinna määrab nõudlus. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud, juhul kui hageja, tuginedes lepingu VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab vara, hüvitama liisinguandjale liisinguesemest võõrandamisest tekkinud kahjud, st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamise tekkinud kulude hüvitamata osa vahe ja kulud, sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine. Vaidlusalune vara jäi pärast lepingu ülesütlemist hagejale, seega tuleb viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava vara väärtust. Hageja on arvestanud vara jääkmaksumuseks 618 365, 11 krooni. Kuna liisingulepingu nr 0045212L lõppemisel jäi nimetatud lepingu vara omandiõigus hagejale, säilitas ta vara ja omandas tasutud väljaostumaksed, seega jäi hagejale vara jääkväärtus
ÜS §-st 65 loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtule esitatud dokumentaalsest tõendist nähtuvalt on vara müüdud 26.11.2004 hinnaga 338 983, 05 krooni. Seega on hagejal õigus nõuda võlgnevuse 307 463, 58 krooni hüvitamist. Kuivõrd Ingmar Lääne vastutus hageja ees on piiratud 178 466 krooni, ei saa temalt hageja kasuks välja mõista sellest suuremat summat, ülejäänud summa tuleb välja mõista OÜ-lt Smevar. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osaliselt, s.o 128 997, 58 krooni Ingmar Läänelt väljamõistmata jätmise osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista nimetatud summa hageja kasuks OÜ-lt Smevar ja Ingmar Läänelt välja solidaarselt. Menetluskulud jätta Ingmar Lääne kanda. Maakohus on asja läbivaatamisel rikkunud materiaal- ja protsessiõiguse norme ning ebaõigesti hinnanud tõendeid. Hageja ja Ingmar Lääne vahel 04.11.2002 sõlmitud käenduslepingu p 1 kohaselt on käendatavaks võlasummaks 59 990, 01 eurot, mille ekvivalendiks on 938 642, 04 krooni ning nimetatud 3 summaga on kostja vastutus hageja ees piiratud. 16.06.2004 lepingu nr 20002508 loodi hageja ja kostja vahel iseseisev kohustus, millega ei kaotanud kehtivuse 04.11.2002 sõlmitud käendusleping. Hageja on esitanud hagi liisingulepingust nr 0045212L tuleneva müügikahju nõudes. Kohus on jätnud analüüsimata, kas 16.06.2004 leping nr 2000508 tegelikult kehtib või mitte, samuti ei ole kohus oma seisukohta põhjendanud. Hageja on 06.02.2008 toimunud istungil juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et leping nr 2000508 kõigi eelduste kohaselt ei kehti, kuivõrd Ingmar Lääne ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ning hageja on kindel, et Ingmar Läänet on võlgnevusest ja lepingu lõpetamisest teavitatud. Tuginedes lepingu nr 20002508 p-le 5.3 saab eeldada, et mainitud leping on hageja poolt üles öeldud. Leping nr 2000508 on oma kehtivuse kaotanud juba juulis 2005. Nimetatud asjaolu tõendab hageja 12.07.2005 Ingmar Läänele saadetud teatisega võlgnevuse ja lepingu ülesütlemise kohta. Ingmar Lääne poolt tasutud maksete võrra on hageja oma nõuet vähendanud. Ingmar Lääne on perioodil 16.06.2004 kuni 28.02.2005 tasunud kokku 21 534, 63 krooni, millest 20 034, 63 krooni on 8 kuu osamaksed ja 1500 krooni lepingutasu. Alates 28.02.2005 ei ole kostja lepingu nr 2000508 alusel ühtegi tagasimakset teinud. Arusaamatuks jääb, et kui kohus on leidnud, et leping nr 2000508 kehtib, miks ei arvestanud kohus asjaoluga, et lepingu p 2.2 kohaselt kohustus Ingmar Lääne tasuma hagejale maksmata võlasummalt intressi ja p 1 kohaselt viivist. Kohus on jätnud arvestamata, et lepingu nr 2000508 p 2 kohaselt kohustus Ingmar Lääne tasuma hagejale intressi 8% aastas, mis kajastub ka lepingu nr 2000508 maksegraafikus. Kohus ei ole edastanud hagejale Ingmar Lääne 15.10.2007 täiendavat vastust hagile. Sellest tulenevalt jäi hagejal esitamata tõend selle kohta, et leping nr 2002508 on hageja poolt ühepoolselt lõpetatud. Hageja lisab apellatsioonikaebusele tõendi selle kohta, et on informeerinud Ingmar Läänet lepingu ühepoolsest lõpetamisest. Vastus apellatsioonkaebusele Ingmar Lääne palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaevatava kohtuotsuse lõppjäreldus on õige ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb see jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vastuseks kaebusele peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Apellandi väide menetlusnormide rikkumise kohta seoses kostja 15.10.2007 täiendava vastuse hagejale edastamata jätmisega ei ole õige. Asja materjalist nähtuvalt on kostja esindaja nimetatud vastuse saatnud elektronposti teel vahetult ka hageja esindajale (kadri.valdre@hansa.ee), s.o isikule, kes sel ajal hagejat esindas (tl 123). Pealegi nähtub kohtuistungi protokollidest, et vastuses kajastatud asjaolusid on menetluse kestel korduvalt arutatud. Nii on 22.10.2007 istungil Ingmar Lääne viidanud 16.06.2004 lepingule ning väitnud, et „16.06.2004 lepingu sõlmisin eesmärgiga, et see juhtum lõpetada, ei soovinud autot endale“ (tl 133). Ka 06.02.2008 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on nimetatud asjaolusid sel istungil põhjalikult käsitatud (tl 137). Kostja Ingmar Lääne vastuväite kohaselt on tema kui käendaja vastutus piiratud 200 000 krooniga. Oma väite tõendamiseks esitas ta hagejaga 16.06.2004 sõlmitud lepingu nr 2000508 (tl 126-128), milles pooled leppisid kokku liisingulepingust nr 0045212L tekkinud kahju (liisingueseme müügist saadava arvestusliku müügikahjumi) summas 200 000 krooni hüvitamises. Selles lepingus leppisid 4 pooled kokku intressi suuruses, summa tasumise tähtajas ning et makseid tasutakse maksegraafiku alusel. Samuti lepiti kokku tagatise osas ning selles, et lepingu p 5.3 kohaselt on liisingufirmal teatud juhtudel õigus lõpetada leping ühepoolselt ennetähtaegselt ning nõuda summa ja intresside ennetähtaegset tasumist. Üheks selliseks aluseks on ka see, kui „klient jätab teisel järjestikusel maksegraafikus toodud maksetähtpäeval täielikult või osaliselt tasumata ettenähtud summa tagasimakse ja intressi“. Kuigi 16.06.2004 sõlmitud lepingus ei ole sõnaselgelt väljendatud suhtumist 04.11.2002 käenduslepingusse, võib lepingu olemusest teha järelduse, et käendaja vastutust on uue lepinguga konkretiseeritud. Selleks ajaks oli liisinguleping lõpetatud, võimaliku kahju suurus selgunud ning pooled otsustasid kahju hüvitamise osas kokku leppida. 16.06.2004 lepingus on pooled leppinud kokku Ingmar Lääne kui liisingulepingust tulenevate võlgniku kohustuste käendaja poolt tasumisele kuuluva võlgnevuse suuruse. Teistsugust poolte tahet ei ole võimalik tuvastada. Hageja ei ole nimetanud ühtegi asjaolu, mis võis tingida Ingmar Lääne huvi võtta endale hageja ees uue, käendusest sõltumatu, liisingulepingust nr 0045212L tuleneva kahju hüvitamise kohustuse. Kostja tahe sõlmida hagejaga leping liisingulepingust tuleneva võimaliku kahju katmiseks on väljendatud ka hagejale tehtud vastavas taotluses (tl 131). TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
lg-st 1 tulenevalt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest; kui seda tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (lg 4). Eeltoodud asjaolude põhjal võib järeldada, et antud juhul on Ingmar Lääne tunnistanud käenduslepingust tuleneva kohustuse olemasolu ning sõlminud võlausaldajaga selle kohustuse täitmiseks uue lepingu. Kuna liisinguleping oli ennetähtaegselt lõpetatud, oli kostjal tekkinud käenduslepingust tulenev kohustus, mille tunnustamise kohta sõlmis ta 16.06.2004 lepingu: sarnase abstraktse võlatunnistusega
tähenduses, kuid mida tuleb siiski hinnata tehinguks
Nimetatud sättest tulenevalt võivad pooled kokku leppida selles, et võlgnik võtab võlausaldaja ees ühe kohustuse täitmiseks uue kohustuse. Seetõttu ei nõustu kolleegium apellandi hinnanguga 16.06.2004 lepingu lõpetamisele. See, et hageja lepingu üles ütles, ei toonud kaasa lepingus kokkulepitust suuremat võlakohustust. Lepingu p 5.3 kohaselt oli hagejal õigus lepingu ühepoolsel ennetähtaegsel lõpetamisel nõuda summa ja intresside ennetähtaegset täielikku või osalist tasumist. Kuna hageja sel alusel nõuet ei esitanud, ei ole apellandil põhjust maakohtule ette heita, et kohus ei arvestanud 16.06.2004 lepingust tulenevat intressi. Hageja tugines Ingmar Lääne vastu nõude esitamisel 04.11.2002 käenduslepingule ning neil alustel saigi kohus hagi rahuldada. Selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus Ingmar Lääne vastu hagi rahuldamise õigsust. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Nimetatud sätte kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ü. Jänes G. Kivinurm M. Klaar 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.