) § 76 lg. 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Juhindudes hageja ja kostja vahel sõlmitud Kokkuleppe punktist 3 kohustus kostja tagastama hagejale ettemakstud summa 270 000 krooni hiljemalt 31. oktoobriks 2005.a.
kohaselt tuleb võlasuhtest tuleneva kohustuste täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist, käsitleda kohustuse rikkumisena. Eeltoodust tulenevalt on kostja Kokkuleppe punktis 3 sätestatud summa nõuetekohase tagastamata jätmisega rikkunud hageja ja kostja vahel sõlmitud Lepingut ja Kokkulepet.
1 p. 1, 3 ja 6 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Eeltoodud alustel on kostjal kohustus tasuda hagejale kostja poolt Lepingus ja Kokkuleppes sätestatud hageja poolt ettemaksuna tasutud summade tagastamisega viivitamise eest tasumisele kuuluvad viivised. Hageja esitas kostjale 13. oktoobril 2006.a. ka vastavasisulise nõudekirja, millega nõudis võlgnetavate summade tasumist hiljemalt 25. oktoobriks 2006.a.(tl 40-42).
8 järgi loetakse esmalt tasutuks intress ja muud kulutused ja siis alles põhivõlg. Eeltoodust tulenevalt on kostja võlgnevus hageja ees käesoleva hagiavalduse esitamise hetkel s.o.
1 p. 1, 3 ja 6 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Kostja rikkus pooltevahelist Lepingut ning ei püstitanud hagejale tähtaegselt nõuetekohast ehitist, mistõttu oli hageja kohustatud jätkama üüritud elamispinna kasutamist ning tasuma lisaks eluasemelaenu maksetele ka täiendavalt üüripinna kasutamisega seotud kulutusi. Seega põhjustas kostja Lepingu rikkumisega hagejale kahju hagejale tekkinud täiendavate üüritasude näol. Uue ehitaja otsimise ning et tööde lõpptähtaja olulise nihkumise tõttu oli hageja sunnitud kasutama ajutise eluasemena üüripinda kuni 31. augustini 2006.a.
1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kostja oleks püstitanud nõuetekohase ehitise Lepingu lisas 4 sätestatud tähtajaks ei oleks hagejale kaasnenud lisaks eluasemelaenu kuludele täiendavaid kulutusi üürikorterile. Seega on kostja suutmatus Lepingut täita põhjuslikus seoses hagejale põhjustatud kahjuga (
4) ning kostja on kohustatud põhjustatud kahju hüvitama. Kostja kohustus püstitama Lepingus kokkulepitud hoone
8 kohaldamine on õiguspärane
8 järgi, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on esmalt toimunud kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kostja poolt viidatud kommentaar Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest on meelevaldselt esitatud poolikuna, jätmata õigusteadlaste mõtte ülejäänud osa esitamata, soovides seeläbi luua kohtule eksitavat arusaama juhtivate õigusteadlaste nägemusest
Eelnimetatud
kommentaarides on selgitatud, et
-s on erinevaid intressi tähendusi, mitte et intressi ja viivise mõiste on
-i mõistes erinevad, nagu kostja on ekslikult soovinud väita. Eelnevast õigusteadlaste kommentaarist nähtuvalt on viivis
mõistes intressi alaliik. Seega on asjakohatud kostja arutlused
8 rakendamise õiguspärasuse osas. Kuivõrd
8 järgi, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on esmalt toimunud kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks, siis on hageja õigustatult arvestanud esmalt tasutud summadelt maha viivitusintressi ja alles seejärel põhiosa maksed. Hageja leiab, et viivise määr on põhjendatud ulatuses Kostja on esitanud kohtule taotluse viivise vähendamiseks seadusest tuleneva viivisemäärani põhjendades seda alljärgnevalt: hageja venitas põhjendamatult viivisenõude esitamisega maini 2008.a.; kostja oli viivisenõude esitamise ajaks oma kohustuse juba täitnud; 4 hageja ei ole tuginenud raha tagastamisega viivitamisest tekkinud kahjule; hageja ja kostja koostöö katkes hagejast tulenevatel põhjustel. Hageja kostja sellekohaste väidetega ei nõustu ja vastab kostja väidetele nende esitamise järjekorras alljärgnevalt. Esiteks, viivisenõude esitamise õigeaegsuse osas on hageja esitanud omapoolsed vastuväited vastuse punktis 1.
lg-st 1, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning sama paragrahvi lgst 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Järelikult tuleb hageja viivise nõue jätta rahuldamata, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega, mille tõttu on hageja vastava nõudeõiguse kaotanud. Vastavat seisukohta on mitmes oma lahendis toetanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium. Näiteks on kolleegium oma 10.10.2007.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 (p 27) märkinud 7 muuhulgas järgmist: „Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest peab kolleegium põhimõtteliselt võimalikuks ka olukorda, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes teatud perioodi eest.“ Sama seisukohta on Riigikohus korranud ka oma 06.12.2007.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07 (p 16). Siiski möönab kostja, et põhjendatuks võiks lugeda viivise nõude vaid eksituse tõttu tagastamata jäänud 40 krooni maksmisega viivitamise eest, arvestades, et vastava summa tasus kostja hagejale alles 16.06.2008.a.
Esmalt juhib kostja tähelepanu asjaolule, et juba tulenevalt
lg 8 sõnastusest, ei reguleeri nimetatud säte mitte põhikohustuse ja viivise (kui viivitusintressi) tasumise järjekorda, vaid põhikohustuse ja intressi (kui kasutusintressi) tasumise järjekorda. Nimelt sätestab
lg 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kostja möönab, et kuigi õigusteoreetiliselt on viivitusintress intressi alaliik, on seadusandja nimetatud sättes (nagu ka kõikides muudes
sätetes) pidanud termini intress all silmas siiski vaid kasutusintressi ja mitte viivitusintressi, mille tähistamiseks kasutatakse
is terminit viivis. Seesugust käsitlust toetavad ka Eesti õigusteadlased, kommenteerides
järgmiselt: „Viivis on § 113 lg 1 esimese lause järgi lühendväljend sõnale viivitusintress. Intressi mõistet ei ole
-is defineeritud, kuid olemuslikult peaks see olema rahaliselt kohustuselt teatud perioodi järgi protsendina arvestatav kõrvalkohustus. Intressi tähendus on
-is erinev ja nt laenulepingu puhul tähendab see § 397 järgi protsendina arvestatavat tasu raha kasutamise eest. Lisaks oleks tõlgendus, mille kohaselt reguleerib
Nimelt looks seesugune tõlgendus võlausaldajale võimaluse lõpmatult võlgniku arvel rikastuda. Näiteks, kui võlgnikul puuduvad piisavad rahalised vahendid, et täita kohustus täies ulatuses tähtaegselt, läheksid kõik võlgniku poolt hilinenult teostatud maksed viivise katteks (eeldusel, et vastavas summas viivise nõue on tekkinud ja sissenõutavaks muutunud) ning põhikohustuse täitmiseni võlgnik ei jõuakski. Võlgnik jääks lõpmatuseni tasuma viivist, kuna põhikohustus on endiselt täitmata ning võlausaldaja õigustatud sellelt viivist nõudma. Selliselt võiks aga võlausaldaja teenida võlgniku arvel algsest põhikohustuse summast kordades ja kordades rohkem, mis võlgniku suhtes õiglane ei oleks. Seega tuleb asuda seisukohale, et
lg-s 8 reguleeritakse olukordi, kus võlgnikul on tasumata põhivõlg ning sellelt maksmisele kuuluv kasutusintress, mida arvestatakse kuni põhikohustuse sissenõutavaks muutumiseni (seda, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab laenusaaja laenatud raha kasutamise ja laenuandja intressi arvestamise õigusliku aluse ning et edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine, on mitmes oma lahendis rõhutanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, nt tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06 (p 12) ja 3-21-137-06 (p 17)). Nii läheksid kõnealuse sätte järgi olukorras, kus võlgnikul puuduvad kohustuse täies ulatuses tähtaegselt täitmiseks piisavad rahalised vahendid, võlgniku poolt hilinenult teostatud maksed esmalt intressi katteks ning kui kindlaksmääratud summas intress on tasutud (ega suurene enam nagu viivise summa), siis edasi põhikohustuse katteks. Kuid sõltumata asjaolust, kas
lg 8 viivitusintressi tasumisele kohaldub või mitte, ei ole nimetatud säte käesolevas asjas kohaldatav ka muudel põhjustel. Nimelt on kõnealuse paragrahvi eesmärk määrata kindlaks reeglid juhuks, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitmeid kohustusi, eelkõige rahalisi kohustusi, kuid üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuse täitmiseks ning on vaja selgeks teha, millised kohustused on täidetud ning millised mitte. Seega saab
(sh lg 8) regulatsioon kohaldamisele tulla alles siis, kui võlgnikul on raha maksmise hetkel võlausaldaja ees mitu erinevat kohustust (nt põhikohustus ja intressi maksmise kohustus). Ajal, mil kostja hagejale 24.11.2005.a 200 000 krooni ning 21.02.2006.a 69 660 krooni maksis, oli kostjal hageja ees aga vaid üks kohustus – kokkuleppest tulenev 270 000 krooni 8 tasumise kohustus. Viivise maksmise kohustust kostjal sel ajal ei olnud, nimelt oli kostja kohustus maksta viivist seatud sõltuvusse hageja sellekohase nõude esitamisest. Kuni hageja kostjale viivise nõuet esitanud ei olnud, puudus kostjal kohustus viivist maksta, st tegemist ei olnud viivitusega automaatselt kaasneva viivise maksmise kohustusega, vaid kohustusega, mis tekkis ning muutus sissenõutavaks sellekohase nõude esitamisest. Hageja väitel esitas ta viivise nõude kostjale 13.10.2006.a, kostja kinnitusel sai ta viivise nõudest teada alles hagimaterjalidega tutvudes. Igal juhul oli vastav viivise nõue esitatud pärast seda, kui kostja oli 270 000 krooni suurusest põhivõlast 269 660 krooni juba tasunud. Järelikult ei saanud viimatinimetatud summa tasumisel tekkida küsimust sellest, millise kohustuse katteks vastav täitmine lugeda, kuna ainus vastava täitmise ajal kostjal olemas olnud kohustus oli 270 000 krooni tagastamise kohustus. Lisaks on kostja ka ise vastavat summat hagejale tasudes viidanud, et tegemist oli kokkuleppest tuleneva põhikohustuse täitmisega, märkides 24.11.2005.a 200 000 krooni maksekorralduse selgituseks OÜ H E tagasimakse (vt lisa 2) ning 21.02.2006.a 69 660 krooni maksekorralduse selgituseks OÜ H E raha tagasimakse vastavalt 05.06.2005 sõlmitud lepingu lisale nr 6. Seega on hageja poolt
lg 8 kohaldamine käesoleval juhul alusetu ning hagis toodud viivitatud päevade, viivitatud summade ja viivise arvestus põhjendamatud. Kuigi kostja leiab, et hageja viivise nõue tuleks ülaltoodud põhjendustel jätta üldse rahuldamata, esitab kostja puhuks, kui kohus peaks eeltoodule vaatamata siiski leidma, et hagejal on õigus nõuda kostjalt Kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist, taotluse viivise vähendamiseks. Viivise vähendamise taotluse esitamisel juhindub kostja
lg-st 8, mille kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §s 162 sätestatule. Tulenevalt
lg-st 1, võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuivõrd viimatinimetatud säte ei välista võimalust arvestada ka muid asjaolusid, palub kostja viivise vähendamisel arvestada järgmist: esmalt palub kostja arvestada asjaolu, et hageja esitas kostjale viivise nõude esmakordselt alles hagiavalduses ehk sisuliselt kaks ja pool aastat pärast valdavas osas (st üksnes 40 krooni võrra väiksemas summas) raha tagastamise kohustuse täitmist. Ilma igasuguse eelneva pretensiooni esitamiseta niivõrd pika aja möödudes viivise nõude esitamine on kostja suhtes üllatuslik käitumine ning ilmselgelt ebamõistlik. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 23) viivise alandamise põhjusena tunnustanud seda, kui viivise nõue jäeti mõistliku aja jooksul esitamata; teiseks palub kostja arvestada asjaoluga, et kostja oli viivise nõude esitamise ajaks enamuse (st 269 660 krooni) Kokkuleppest tulenevast 270 000 krooni tagastamise kohustusest juba täitnud ning hagejale võlgu veel vaid 40 krooni. Seega oli hageja tegelikult saanud kostjalt tagasi valdava osa (st üksnes 40 krooni vähem) sellest, mille suhtes tal Kokkuleppe järgselt õigustatud huvi oli; kolmandaks palub kostja arvestada asjaoluga, et raha mõnevõrra hilinenult tagastamise tõttu tekkinud kahju olemasolule hageja tuginenud ei ole, millest võib järeldada, et hagejale raha tagastamisega viivitamisest kahju tekkinud ei ole. Kahju puudumist või väikest ulatust on viivise alandamise põhjusena tunnustanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, märkides tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 17) muuhulgas järgmist: „Kolleegium ei nõustu seega hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei oleks pidanud hageja viivisenõuet talle tekkinud kahjuga võrdlema. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi.“ Seega, kui kohustuse täitmisel tekkinud viivitusega seoses võlausaldajale üldse kahju tekkinud ei ole või kui tekkinud kahju suurus on võlausaldaja poolt nõutava viivisega võrreldes oluliselt väiksem, tuleb võlgniku taotlusel viivist vähendada. Nimelt ei teeni sellisel juhul viivis ju kahju kompenseerimise eesmärki, vaid annab lihtsalt võlausaldajale võimaluse võlgniku arvel rikastuda ja võlgnikule viivise summale vastavas ulatuses kahju tekitada. Seesuguseid eesmärke või huvisid viivisega aga tagada ei saa; neljandaks palub kostja viivise vähendamisel arvestada ka käesoleva kostja vastuse punktis 4.4 kirjeldatud Lepingu lõpetamise asjaolusid. Nimelt viitavad kirjeldatud asjaolud üheselt sellele, et nii Lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimise kui ka sellest 9 tuleneva raha tagastamise kohustuse tingis muuhulgas hageja enda poolne Lepingu rikkumine, mistõttu oleks ülekohtune, kui lisaks tagastatud rahale peaks kostja maksma hagejale veel viimase nõutud viivist, mille vastu hagejal tegelikult õigustatud huvi puudub. Arvestades eeltoodut, palub kostja juhul, kui kohus siiski otsustab kostjalt viivise välja mõista, vähendada hageja nõutud viivist mõistliku suuruseni. Kostja palub vähendada Kokkuleppest tulenevat viivisemäära käesoleva kostja vastuse esitamise ajal kehtiva seadusest tuleneva viivisemäärani, so 0,03 % tasumata summast päevas ning arvestada viivist üksnes nende päevade eest, millega kostja reaalselt Kokkuleppest tuleneva raha tagastamise kohustuse täitmisega viivitas, so 270 000 kroonilt 24 päeva eest, 70 000 kroonilt 89 päeva eest ning 40 kroonilt 866 päeva eest. Teise nõudena on hageja esitanud kostja vastu Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, mille rahuldamise eeldusena peaks kostja olema Lepingust tulenevat kohustust rikkunud ning hagejale tekkinud kahju peaks olema vastava rikkumise tagajärg. Juhindudes: TsMS § 230 lg-st 1, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, peab nii kohustuse rikkumist, kahju olemasolu kui ka nendevahelist põhjuslikku seost tõendama hageja. Käesoleval juhul hageja nimetatud eelduste olemasolu aga tõendanud ei ole. Hagiavalduses esitatud väidete kohaselt olevat pooled kokku leppinud selles, et kostja lõpetab hageja poolt tellitud ehitise sise- ja välisviimistlustööd hiljemalt 11.11.2005.a ning annab seejärel ekspluatatsiooniks valmis hoone hagejale üle. Ka on hagis väidetud, et kuivõrd oktoobriks 2005.a oli ilmne, et kostja ei ole võimeline täitma oma Lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohase kvaliteedi ning tähtajaga, nõudis hageja Lepingu lõpetamist ja kostjale ettemakstud summade tagastamist ning oli sunnitud jätkama üüripinnana ajutise elamispinna kasutamist ja kandma üürilepingust tulenevate üüritasude maksmisega seoses täiendavaid kulutusi kokku summas 27 000 krooni. Eelnimetatud väidetega on hageja püüdnud jätta kohtule mulje, nagu oleks kostja Lepingut rikkunud ning nagu oleks kostjapoolse rikkumise tulemusena hagejale 27 000 krooni ulatuses kahju tekkinud. Tegelikult on hageja kohut aga eksitanud, kuna loodud mulje on väär. Nimelt ei vasta tõele ning on paljasõnaline väide, et Lepingu lisast nr 4 tulenes kostja kohustus teostada kostja poolt ehitatavas ehitises ka siseviimistlustööd mahus, mis võimaldanuks anda kasutusvalmis hoone hagejale üle hiljemalt 11.11.2005.a. Esiteks ei ole poolte vahel Lepingu lisa nr 4 üldse sõlmitud, ka ei ole vastavanumbrilist lisa esitatud kohtule. Hagile on lisatud küll Lepingu lisana nr 3.1 pealkirjastatud dokument, kuid see ei ole käsitletav poolte kokkuleppena, vaid üksnes kostjapoolse ettepanekuna tööde teostamise ajakava osas. Nimelt on hageja eksemplari vastavast dokumendist allkirjastanud üksnes kostja ning kostja eksemplarile kirjutanud hageja peale „Tutvunud“, lisanud oma allkirja, nime ja tutvumise kuupäeva (vt lisa nr 5). Viimane viitab aga üheselt sellele, et tegemist ei olnud mõlema lepingupoole tahteavaldusi sisaldava dokumendiga. Teiseks on väär hageja väide nagu tuleneks kõnealusest lepingu lisast kostja kohustus teostada ehitises siseviimistlustööd mahus, mis võimaldanuks anda kasutusvalmis hoone hagejale üle hiljemalt 11.11.2005.a. Nimelt tegi kostja hagejale hinnapakkumise üksnes selle kohta, et teostab ehitises kipsplaadist seinte pahteldamis- ja värvimistööd, mida kinnitab Lepingu lisana nr 3.2 pealkirjastatud dokument (vt lisa 6), millele hageja on jällegi kirjutanud peale „Tutvunud“, lisanud oma allkirja, nime ja tutvumise kuupäeva. Mingeid muid siseviimistlustöid kostja teha ei lubanud ning vastavasisulist poolte kokkulepet ka ei sõlmitud. Kuna vastupidist hageja tõendanud ei ole, siis ei saanud järelikult hagejal tekkida ka põhjendatud ootust hoone kasutuseks valmimise suhtes hiljemalt novembriks 2005.a. Nimelt oleks ehitise ekspluatatsioonivalmidus eeldanud veel väga paljude siseviimistlustööde tegemist, mis kostja Lepingujärgseks kohustuseks ei olnud. Järelikult ei oleks ehitis saanud 2005.a novembriks lõplikult valmis ka siis, kui pooled ei oleks Lepingut lõpetanud ning kostja oleks Lepingu kohaselt täitnud. Seda, et kostja oleks Lepingut rikkunud ning selle rikkumise tagajärjel hagejale kahju tekitanud, hageja aga tõendanud ei ole. Üksnes asjaolust, et hoone 2005.a novembriks ei valminud, ei saa veel teha järeldust, nagu oleks kostja Lepingut rikkunud. Ka ei saa kostjale Lepingu rikkumist omistada üksnes seetõttu, et pooled Lepingu ennetähtaegselt lõpetasid. Kostja möönab, et Lepingu lõpetamise Kokkulepet 10 sõlmides võeti muuhulgas arvesse ka seda, et Kokkuleppe allkirjastamise ajaks oli kostja teostanud Lepingujärgse töö vaid osaliselt ning et edasine Lepingu täitmine oli muutunud võimatuks, kuid soovib samas märkida, et võimetuse Lepingut lõpuni täita oli põhjustanud muuhulgas hageja endapoolne Lepingu rikkumine. Nimelt oli kostja ehitise vundamenti rajades tellinud geodeetiliste tööde tegemise oma ala spetsialistilt – geodeedilt – ning lasknud viimasel loodusesse maha märkida kõnealuse ehitise koordinaadid vastavalt hageja poolt esitatud projektile. Paraku selgus pärast vastavate tööde teostamist, et projekt oli koordinaatide osas olnud vigane ning koordinaadid märgitud looduses maha valesti. Seega oli ka kostja asunud vundamenti rajama looduses valesse kohta. Tööde edasist teostamist takistas aga teadmatus selles osas, kas ja millal laseb hageja projekti parandada ning kas ja kuidas peab kostja seni tehtud töö ümber tegema. Tekkinud viivitus mõjutas omakorda nii teiste vastava ehitisega seotud tööde tähtaegset teostamist kui ka kostja muudel objektidel planeeritud tööde alustamist. Ajapikku oli kostja sunnitud asuma töid teostama juba muudel objektidel ning kuna tal töömehi muude ehitiste ning kostja ehitise samaaegseks teenindamiseks ei jätkunud, siis muutuski töö teostamine hageja objektil võimatuks ning pooled otsustasid Lepingu ennetähtaegselt lõpetada. Samas ei vastutanud tekkinud viivituse eest mitte kostja, vaid hageja, kuna projekti korrektsuse riisikot kandis Lepingu punktide 5.2 ja 6.1 b) kohaselt just viimane. Seega ei lõpetatud Lepingut mitte kostja rikkumise tõttu, vaid poolte kokkuleppel, ning seda, kas kostja oleks Lepingu jätkumise korral Lepingust tulenevad tööd tähtaegselt lõpetanud või mitte, tagantjärgi hinnata ei saa. Ka ei ole alust pidada Lepingu tähtaegselt täitmata jätmist kostjapoolseks Lepingu rikkumiseks, kuna Leping lõpetati ennetähtaegselt. Järelikult on täitamata kahju hüvitamise nõude esimene eeldus, so võlgnikupoolne kohustuse rikkumine, mistõttu puudub tegelikult alus rääkida ka vastava rikkumisega põhjustatud kahjust. Sellele vaatamata märgib kostja järgmist. Kui hageja tõepoolest asus tegema mingeid toiminguid ootuses kolida uude kodusse sisse 2005.a novembri lõpuks, siis tegi ta seda oma riisikol. Kostja ei tea, kas vastavad tõele hagis esitatud väited selle kohta, et hageja võõrandas olemasoleva elamispinna uue kodu ehitamise ootuses ja finantseerimiseks ning kas hageja kasutas hagile lisatud üürilepingu alusel üüritud ruume enda elamispinnana kuni ehitise valmimiseni, kuna vastavad väited on paljasõnalised ning tõendamata. Samas ei oma nende väidete tõesus käesoleval juhul ka mingisugust tähendust, kuivõrd kostjapoolne Lepingu rikkumine on tõendamata, mistõttu ei saa hageja käitumine endise elamispinna võõrandamisel ning ajutise elamispinna üürimisel olla kuidagi kostjapoolse rikkumisega põhjuslikus seoses ega hageja kantud üürikulud käsitletavad kostjapoolse rikkumisega hagejale tekitatud kahjuna. Sama kinnitavad tegelikult ka hagiavaldusele lisatud üürilepingu enda tingimused. Nimelt oli pooltevaheline Leping sõlmitud 05.06.2005.a, kõnealune üürileping aga juba 17.05.2005.a. Jõustus nimetatud üürileping 01.06.2005.a ning kehtis tähtajalisena kuni 02.06.2006.a. Seega oli hageja sõlminud kõnealuse üürilepingu juba enne seda, kui kostjaga uue elamu ehitamise osas kokkulepe saavutatud, ka oli vastav üürileping sõlmitud aastase tähtajaga, mitte aga 2005.a novembri lõpuni, millal hageja väidetavalt juba uude elamusse sisse lootis kolida. Järelikult oleks hagejal tulnud igal juhul maksta kõnealust üüri vähemalt perioodi eest, milleks üürileping sõlmitud oli ning seda sõltumata hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest. Seega puudub hageja poolt üürilepingu sõlmimise ja selle alusel üüri maksmise ning Lepingu lõpetamise asjaolude vahel igasugune põhjuslik seos ega ole hageja poolt makstud üürisummad käsitletavad kostja poolt hagejale tekitatud kahjuna. Järelikult on täitamata ka kahju hüvitamise nõude teine ja kolmas eeldus ehk kahju olemasolu ning põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Kuid sõltumata asjaolust, kas kahju hüvitamise nõude eelduseks olevad tingimused – tegu, tagajärg ja põhjuslik seos – on käesoleval juhul täidetud või mitte, on Lepingust tulenev kahju hüvitamise nõude rahuldamine ikkagi välistatud. Nimelt on Kokkuleppe punktis 5 sätestatud, et pärast Kokkuleppes toodud kohustuste täitmist hagejal kostja suhtes täiendavaid Lepingust tulenevaid nõudeid ei ole ning kuivõrd kostja on tänaseks Kokkuleppest tuleneva 270 000 krooni tagastamise kohustuse täies ulatuses täitnud, siis Lepingu alusel mistahes nõudeid, sh kahju hüvitamise nõuet, enam esitada ei saa. 11 Edasise menetluse käigus on kostja tunnistanud, et on olnud viivituses mitte 40 krooniga, vaid 340 krooni suuruses summas ja on selle tasunud. Kohtuistungil jäi kostja oma seisukohtade juurde. 3. Kohtu põhjendused 3.1. Menetluse käik Asjas on toimunud eelmenetlus, mille käigus kostja pool on esitanud kohtu kaudu hagile kirjaliku vastuse. Seejärel on toimunud kohtus eelistungid ja asja menetlemist on jätkatud kirjalikus menetluses 3.2 Seisukoht hagis Kohtu tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on põhjendatud hagi osaline rahuldamine. 3.3. Tuvastatud asjaolud, järeldused ja kohaldatavad seadused Kohus on seisukohal, et tähtsust ei oma asjaolud, millised seonduvad poolte läbirääkimistega kokkuleppe sõlmimiseks. Asja lahendamisel tuleb lähtuda poolte vahel allkirjastatud kokkuleppe tekstist. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja on oma kohustuse täitmisega olnud viivituses. Kostja on kohustise täielikult täitnud 16.09.2008.
lg1 kohaselt „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Seega kuulub kohaldamisele kokkuleppe punktis 4 kokku lepitud 0,5 % viivisemäära viivitatud summalt. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega kokkuleppe punktist neli. Kohus on seisukohal, et nimetatud punkti tuleb tõlgendada kooskõlas
. Kohus on seisukohal, et väljendit „viimase nõudmise“ tuleb mõista kui hageja õigust nõuda viivist kohutuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni ja viiviste arvestuse aluseks ei ole vajalik esitada täiendavat nõuet. Kohus on seisukohal, et hageja poolt
Kohus leiab, et
Iseenesest õige on kostja märkus, et
lg 8 rakendamisel nii kasutusintressi kui ka viivitusintressile võib kaasa tuua olukorra, kus võlausaldaja võiks teenida põhikohustusest kordades rohkem. Kohtu hinnangul tulenevalt
§-dest 113 lg8 ja 162 on võimalik sellist olukorda vältida.
lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et eelpoolnimetatud paragrahvis sätestatud loetelu ei ole suletud ja siin võib arvestada ka muude asjaoludega, s.h hea usu printsiibiga. Kostja on esitanud taotluse viiviste vähendamiseks. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus on põhjendatud ja viivist tuleb vähendada. Kohus arvestab siinjuures järgmisega. Õige on kostja seisukoht, et ta on kohustuse enamuses -269660 krooni suuruses summas täitnud 21.02.2006 ja täitmata jäi kohustis 340 krooni suuruses summas. Käesolevaks ajaks on 270000 krooni hagejale üle kantud. Pooled on lepingu lõpetanud kokkuleppel. Hageja on viivise arvutanud välja summas 500 421, 12 krooni seisuga 22 04.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.