3-06-2369/53

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-2369 Haldusasi A.E.i kaebus
3. aprilli
4. a piiriprotokolli, Emmaste Vallavalitsuse
5. detsembri
6. a korralduse nr 292 p 1.1 (Jausa külas asuva 2,38 ha suuruse lahusmaatüki osas) ja Emmaste Vallavalitsuse toimingute maa tagastamisel (s.h diskrimineerimise) õigusvastaseks tunnistamiseks, samuti Emmaste Vallavalitsuselt varalise kahju katteks 23 000 krooni väljamõistmiseks ja mittevaralise kahju katteks õiglase hüvitise väljamõistmiseks kohtu äranägemisel Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A.E.; Vastustaja – Emmaste Vallavalitsus Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon Edasikaebamise kord
7. Tunnistada Emmaste Vallavalitsuse
8. detsembri
9. a korralduse nr 292 punkt 1.1 (Jausa külas asuva 2,38 ha suuruse lahusmaatüki osas),
10. aprilli
11. a piiriprotokoll ning Emmaste Vallavalitsuse toimingud endise ühiskarjamaa lahustükkidena tagastamisel õigusvastaseks.
12. Mõista Emmaste Vallavalitsuselt välja A.E.i kasuks varalise kahju katteks 23 000 (kakskümmend kolm tuhat) krooni.
13. Mittevaralise kahju nõude osas lõpetada menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu.
14. Mõista Emmaste Vallavalitsuselt välja A.E.i kasuks kohtukulude katteks 1380 (üks tuhat kolmsada kaheksakümmend) krooni.
15. Tagastada A.E.ile pärast kohtuotsuse jõustumist riigilõiv 1000 (üks tuhat) krooni. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
16. septembril
17. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
18. ÕVVTK Hiiu Maakonnakomisjoni 09.03.1995 otsusega nr 3467 tunnistati A.E. 1/6 osas, V. J. 7/18 osas, O. J. 5/72 osas, M. U. 5/72 osas, H. E. 5/72 osas ja A.-L. K. 17/72 osas omandireformi õigustatud subjektideks Tooma nr 25 maaüksuse, kinnistu nr 4835, pindalaga 62,639 ha, suhtes. Tooma talule kuulunud maa pindala hulgas arvestati ka 9 talu ühiskarjamaast Tooma talule kuulunud osa 1,75 ha. H. E. loovutas maa tagastamise nõudeõiguse A.E.ile, A.-L. K. on loovutanud nõudeõiguse võrdsetes mõttelistes osades K. K., K. K. ja A.E.ile. Osale õigustatud subjektidest kompenseeriti maa, osale tagastati eraldi katastriüksustena. A.E., K. K. ja V. J. sõlmisid kirjaliku kokkuleppe ülejäänud maade jagamiseks. Emmaste Vallavalitsuse 08.12.2003 korraldusega nr 292 p 1 otsustati lõpetada Emmaste valla maakasutusõigus 23,55 ha suurusele maale ning Putkaste Metskonna maakasutusõigus 22,11 ha suurusele maale ja tagastada see kaasomandisse V. J. ½ osas, K. K. 1/10 osas ja A.E.ile 2/5 osas Tooma maaomandi taastamiseks. Korralduse p 1.1 kohaselt koosneb tagastatav maa õigusvastaselt võõrandatud Tooma nr 25, kinnistu nr 4835, maast pindalaga 62,639 ha, millest tagastatakse 8 lahusmaatükki järgmiste pindaladega: I maatükk 5,84 ha Jausa külas, II maatükk 5,56 ha Jausa külas, III maatükk 2,38 ha Jausa külas, IV maatükk 9,77 ha Valgu külas, V maatükk 8,37 ha Valgu külas, VI maatükk 5,16 ha Valgu külas, VII maatükk 3,25 ha Valgu külas, VIII maatükk 5,33 ha Valgu külas, kokku 45,66 ha. 08.12.2003 korraldusele nr 292 eelnevalt oli 16.04.2003 koostatud Tooma katastriüksuse piiriprotokoll.
19. A.E. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse
20. aprilli
21. a piiriprotokolli, Emmaste Vallavalitsuse
22. detsembri
23. a korralduse nr 292 p 1.1 (Jausa külas asuva 2,38 ha suuruse lahusmaatüki osas) ja Emmaste Vallavalitsuse toimingute maa tagastamisel õigusvastaseks tunnistamiseks, samuti Emmaste Vallavalitsuselt varalise kahju katteks 23 000 krooni väljamõistmiseks ja mittevaralise kahju katteks õiglase hüvitise väljamõistmiseks kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt on Emmaste Vallavalitsuse 08.12.2003 korralduse nr 292 p 1 õigusvastane osas, mis puudutab Jausa külas asuvat maatükki suurusega 2,38 ha (katastritunnus 17502:001:0335). Enne õigusvastast võõrandamist oli maa-ala, kus kõnealune maatükk paikneb, Jausa küla 9 talu (sh ka Tooma talu) ühiskarjamaa. Igal talul oli võrdne 1,75 ha suurune osa ühiskarjamaast, mis oli jaotatud eraldi kasutussiiludeks, kuid oli talude kaasomandis. Endine ühiskarjamaa on praeguseks jaotatud 14 siiluks, millest maatüki 17502:001:0335 kaasomanikeks on kaebuse esitaja, V. J. ja K. K. Kõnealune maatükk asub maa endisest kasutuskohast mitusada meetrit eemal ja selle väärtus on tunduvalt väiksem varem Tooma talu kasutuses olnud siilust. Tagastatud maaüksus on ühiskarjamaast eraldatud ilma õigustatud subjektide nõusolekuta ja nendevahelise kokkuleppeta. Emmaste Vallavalitsus on kohelnud õigustatud subjekte ebavõrdselt, sest osadele subjektidele on tagastatud ühiskarjamaast nende nõudeõiguse osast tunduvalt suurem osa maad. Rikutud on kaebaja õigustatud ootust, et maa tagastatakse enne selle õigusvastast võõrandamist asunud kohas. Piiriprotokollide allkirjastamise ajal 16.04.2003 ei näidatud Tooma kinnistu õigustatud subjektidele maatüki asukohta looduses. Piiriprotokollile lisatud endise ühiskarjamaa kaart on puudulik. Piiriprotokoll on maamõõtja poolt allkirjastamata. Emmaste Vallavalitsuse toimingud endise ühiskarjamaa tagastamisel on olnud õigustatud subjekte ebavõrdselt kohtlevad ja õigusvastased. Tooma kinnistu on endisest ühiskarjamaast kõige metsavaesem, vesisem ja väheväärtuslikum. Tooma kinnistut läbib oja, mille tõttu ei ole kinnistul võimalik ehitustegevus, mis aga on võimalik mitmel teisel tagastatud maaüksusel. Osadele õigustatud subjektidele tagastati suurem maatükk, kui olnuks neil õigus saada endise ühiskarjamaa kasutusõiguse osa järgi, nt P. H. kinnistusse tagastati tema nõudeõigusest 6,4 korda suurem osa ning A. H. kinnistusse tema nõudeõigusest 16,6 korda suurem osa. Paremad maatükid Peeduranna, Aasaranna ja Nigula 2 tagastati tänapäevase kaardimaterjali alusel ning nende omanikud said maatüki asukoha suhtes ilmselt kaasa rääkida. Halvemad maatükid tagastati kallima meetodi (mõõdistamine) teel aastaid hiljem, ilma et nende omanikel oleks olnud võimalust asukoha suhtes kaasa rääkida. Emmaste Vallavalitsuse õigusvastase tegevuse ja haldusaktiga on kaebajale tekitatud kahju. Varalise kahju suuruseks tuleb lugeda A.E.ile tagastatud maatüki väärtuse (A.E.ile kuuluva kaasomandiosa ulatuses) ning endise ühiskarjamaast (mis on mere taganemise teel suurenenud ca 30 hektarini) A.E.i kaasomandisse tagastamisele kuulunud mõttelise osa väärtuse vahe. Kinnisvarahindaja eksperthinnangu kohaselt on kogu endise ühiskarjamaa väärtus 1 368 536 krooni, millest 1/9 osa on 152 060 krooni; A.E.ile, K. K.le ja V. J.le kaasomandisse tagastatud maatüki väärtus on 85 000 krooni; vahe on seega 67 060 krooni ning A.E.i osa sellest on 2/5 ehk 26 824 krooni. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist 23 000 krooni ulatuses. Mittevaraline kahju seisneb väärikuse alandamises seoses kaebaja ebavõrdse kohtlemisega võrreldes osade õigustatud subjektidega. See, kes pidi saama rohkem, sai vähem, ja vastupidi. Kaebajat peeti vallaametnike silmis vähemväärikaks, kellele tagastati vähem maad.
24. Emmaste Vallavalitsus vaidleb kaebusele vastu. Maareformi seaduse (MRS) § 15 lg 4 kohaselt kasutas Emmaste Vallavalitsus maa omandiõiguse tõendamiseks ja tagastatava maa suuruse määramiseks 1938.aastal koostatud „Maksualuste maade nimekirja“ endiste talupiiridega kaarti, millel on näidatud 9 talu (talud nr 23-31) ühisomandis olnud ühiskarjamaa piirid, ja 1939.aasta Maalehte, millel on kirjas ühiskarjamaa osa pind. Vallavalitsusele ei ole esitatud dokumente, mis tõendaksid konkreetsele talule kuuluva osa piire ühiskarjamaast. Emmaste Vallavalitsus jagas antud ühiskarjamaa nii, et kõik talud, kes olid seal 1938.aastal omanikud, saaksid siilu. Samuti arvestati maakorraldusnõudeid. Maa tagastamisel ei pea lähtuma maaüksuse või kasvava metsa väärtusest ja võimalikust ehitusõigusest. Emmaste Vallavalitsuse arvates on tagastatud rannakarjamaa jätkuvalt kasutatav rannakarjamaana. Tooma talu kõik õigustatud subjektid on 16.04.2003 alla kirjutanud piiriprotokollile ja seega olnud nõus tagastatava maa piiridega. Maa tagastati kaasomandisse nende endi avalduse alusel. Vastustaja on kohelnud kõiki maaomanikke rannakarjamaast osa saamisel võrdselt ega ole tekitanud kaebuse esitajale kahju. KOHTU PÕHJENDUSED
25. Tallinna Ringkonnakohtu
26. oktoobri
27. a otsusega tühistati käesolevas asjas tehtud Tallinna Halduskohtu
28. märtsi
29. a otsus ning asi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu
30. aprilli
31. a otsusega nr 3-3-1-11-08 jäeti Tallinna Ringkonnakohtu
32. oktoobri
33. a otsus jõusse, kuid muudeti osaliselt selle põhjendusi. Riigikohtu seisukohad ja ringkonnakohtu seisukohad (osas, mida Riigikohus ei muutnud) on HKMS § 74 ja TsMS § 658 lg 2 kohaselt asja uuel läbivaatamisel järgimiseks kohustuslikud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et Jausa külas asuv 2,38 ha suurune tagastatud maatükk on osa enne õigusvastast võõrandamist üheksa talu kaasomandis olnud karjamaast. Tooma talu oli üks neist taludest ning ühiskarjamaa Tooma talu omandis olnud osast kuulus Tooma talu maadest õigustatud subjektidest tagastamisele V. J.le ½ osa, K. K. 1/10 osa ning kaebajale 2/5 osa. MRS § 14 lg 4 reguleeris 06.03.2001 kuni 27.11.2005 olukorda järgmiselt: „Kui õigusvastaselt võõrandatud maa oli kaasomandis, tagastatakse maa kaasomandi osade suhtes õigustatud subjektide kaasomandisse vastavalt nende osadele. Kui mõnda kaasomandi osa ei taotleta tagasi ja teiste osade õigustatud subjektid taotlevad selle endale tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma 3 osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide osadega nende kaasomandisse, kui õigustatud subjektid ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti. Kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises, tagastatakse maa vastavalt kokkuleppele. Maa jagamisega seotud kulud kannavad maa jagamist taotlenud isikud. Kui aga teiste kaasomandi osade õigustatud subjektid ei taotle nimetatud osa tagastamist, tagastatakse üksnes kaasomandi osadele vastav maa, mille tagastamist taotletakse.“ Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punktist 52 pidi kokkulepe, millele seadus ei näe ette kohustuslikku notariaalset vormi, olema sõlmitud lihtkirjalikus vormis ning osaliste allkirjad võis tõestada kohalik omavalitsus. Õigustatud subjektid ei olnud maa tagastamise otsustamise hetkeks sõlminud nõuetekohast kokkulepet maa jagamise kohta. Seega on kohalik omavalitsus käitunud õigusvastaselt, kui asus ühiskarjamaa tagastamiseks karjamaad siiludeks jagama ja siile erinevate õigustatud subjektide omandisse tagastama. Kohalik omavalitsus oleks pidanud andma õigustatud subjektidele tähtaja õiguseellaste kaasomandis olnud maa jagamiseks kokkuleppe sõlmimiseks ning kui kokkulepet poleks sõlmitud, oleks maa tulnud tagastada kõigi õigustatud subjektide kaasomandisse mõttelistes osades vastavalt nende nõudeõiguse suurusele. Seega on piiriprotokoll, Emmaste Vallavalitsuse kaevatav korraldus ning sellele tuginevad toimingud õigusvastased. Sealjuures ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust, kas Emmaste Vallavalitsus kohtles endise ühiskarjamaa lahustükkidena tagastamisel mõnda õigustatud subjekti soosivamalt kui kaebajat. Kaasomandisse tagastamise asemel maa lahustükkidena tagastamine selliselt, et mõne õigustatud subjekti vara suurenes rohkem kui õiguspärase tagastamise korral (kaasomandiosa endisest ühiskarjamaast ja mere taganemise arvelt juurdetekkinud maast), on vaieldamatult seadusevastane ja nende poolt alusetult saadu. Kuid sellest ei saa tuletada õigust kaebaja võrdsele ehk samasugusele ehk „võrdselt seadusevastasele“ kohtlemisele. HKMS § 7 lg 1 järgi kontrollib kohus üksnes kaebaja õiguste rikkumist, mitte vastustaja tegevuse objektiivset õiguspärasust laiemalt. Kuna kaebajal ega teistel subjektidel ei olnud üleüldse õigust saada maad lahustükina, pole oluline, kui suur või väärtuslik oli kellelegi ebaseaduslikult tagastatud lahustükk, sest kõikidele õigustatud subjektidele on lahustükid tagastatud õigusvastaselt. Seega on vallavalitsus rikkunud A.E.i subjektiivset õigust saada endine ühiskarjamaa koos mere taganemise arvelt juurdetekkinud maaga tagasi kaasomandiosana ning kohtul tuleb tuvastada, kas ja millises ulatuses tuleb rikutud õigused taastada kahju hüvitamise teel.
34. Riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel saab nõuda avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos ning kahju tekkimist polnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Pooled olid menetluse lõpuks ühel meelel, et endise 15,75 ha suuruse karjamaa arvelt tagastati õigustatud subjektidele kokku 30,07 ha maad, kuna endine ühiskarjamaa on mere taganemise tõttu suurenenud. Seega oleks haldusorgani õiguspärase tegevuse tulemusel tagastatud õigustatud subjektide kaasomandisse koos õigusvastaselt võõrandatud maaüksusega ka sellele mere taganemise tulemusel lisandunud maa. Tooma talu maade tagastamise õigustatud subjektidele tekitatud kahjuks saaks lugeda leitud väärtuse 1/9 suuruse osa ning Tooma talu tagastamise õigustatud subjektidele tagastatud maaüksuse (2,38 ha suurune lahustükk) väärtuse vahe. Vastavalt Tooma talu õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkuleppele oleks kaebajale tekitatud kahjuks 2/5 osa sellest väärtuste vahest. Riiklikult tunnustatud hindamisekspert Herkki Suurmani
35. juuni
36. a arvamuse kohaselt on kaebajale kaasomandisse kuuluva Tooma kinnistu turuväärtuseks umbes 85 000 krooni ning endise ühiskarjamaa väärtuseks 1 368 536 krooni. Kuna Emmaste Vallavalitsus ei ole esitanud vaatamata kohtu ettepanekule vastupidiseid tõendeid, tuleb need summad lugeda tõendatuks. Kohtul ei ole põhjust seada arvamuse usaldusväärsust ja objektiivsust kahtluse alla ainuüksi seetõttu, et ühiskarjamaa 4 metsa takseerandmed on esitanud Tooma kinnistu ühe omaniku sugulane. Arvestades Riigikohtu otsuses õigeks peetud metoodikat tuleb lugeda A.E.i varalise kahju suuruseks (1/9x1368536 – 85000)x2/5 = 26 823 krooni. A.E. piirdub 23 000 krooni suuruse nõudega, mille väljamõistmine on eeltoodud asjaoludel põhjendatud. Kohus leiab, et A.E.ile ei ole etteheidetav muude õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Kõikide õigustatud subjektide suhtes tehtud maa tagastamise korralduste vaidlustamine ja tagasitäitmise nõudmine ei oleks antud juhul mõistlik. Kahjulike tagajärgede kandmise risk tuleb kanda Emmaste Vallavalitsusel, kes võis endise ühiskarjamaa lahustükkidena tagastamist pidada otstarbekaks, kuid toimis siiski selgelt seadusevastaselt, vähendades muuhulgas A.E.ile tagastamisele kuuluma pidanud maad teiste õigustatud subjektide arvelt.
37. A.E. taotleb Emmaste Vallavalitsuse õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju katteks õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kahjunõude aluseks on väärikuse alandamine. Kaebuse esitaja heidab sellega seoses Emmaste Vallavalitsusele ette endise ühiskarjamaa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikute ebavõrdset kohtlemist. Mittevaralise kahju nõue esitati kohtule
38. mail
39. a. Kaebuse esitaja väidab, et ta sai oma väärikuse alandamisest teada
40. aprillil
41. a, kui ta luges käesolevas asjas tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi
42. aprilli
43. a otsust nr 3-3-1-11-
44. Kohus leiab, et kahjunõude tähtaeg ei saanud antud juhul hakata kulgema Riigikohtu otsusest teadasaamisest (vt analoogia alusel Riigikohtu halduskolleegiumi
45. juuni
46. a otsus nr 3-3-1-35-08). Asjaolud, millega kahjunõuet põhjendatakse – kaebuse esitaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste õigustatud subjektidega endise ühiskarjamaa tagastamisel nii lahustüki suuruse, väärtuse, tagastamise viisi kui asukoha osas – ja kahju tekitanud isik – Emmaste Vallavalitsus – olid A.E.ile teada juba nähtuvalt käesolevas asjas
47. detsembril
48. a Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusest, kusjuures kaebusele lisatud materjalidest nähtub, et A.E. oli ühiskarjamaa tagastamise asjaoludega kursis kohe pärast maa tagastamist ning hakkas oma õigusi kaitsma kohtuväliselt. Seega hakkas kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema pärast Emmaste Vallavalitsuse
49. detsembri
50. a korralduse kättesaamist ja teistele õigustatud subjektidele maa tagastamise seadusevastasusest ja kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest teadasaamist. See pidi aga aset leidma igal juhul rohkem kui kolm aastat enne
51. maid
52. a. Mittevaralise kahju nõue on seega esitatud HKMS § 9 lõikes 4 sätestatud tähtaega rikkudes. Kuna tähtaja ennistamist ei ole vaatamata kohtu ettepanekule taotletud, tuleb selle nõude osas menetlus lõpetada HKMS § 12 lõike 3 alusel.
53. HKMS § 92 lg 1 alusel Emmaste Vallavalitsuselt tuleb A.E.i kasuks välja mõista viimase poolt kantud kohtukulud, s.o tasutud riigilõiv 2x690=1380 krooni. Mittevaralise kahju nõude pealt tasutud riigilõiv 1000 krooni tagastatakse kaebajale pärast kohtuotsuse jõustumist HKMS § 84 lg 4 p 4 alusel. Riigilõivu tagasisaamiseks tuleb kohtule esitada rahandusministri
54. detsembri
55. a määruse nr 68 nõuetele vastav taotlus. Villem Lapimaa 5