) §-st 156 lg 1 omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.
Hageja nõue on läbida kostjale kuuluv kinnistu 170 m ulatuses selleks, et jõuda avalikult Saare-Võhma teelt hagejale kuuluvale K. kinnistule. Suure-Jaani Vallavalitsuse teatel võiks teine võimalik juurdepääs K. kinnistule kulgeda läbi M. ja X kinnistu, kuhu tuleks rajada uus tee, tee pikkuseks oleks 700 m. Teeehitusfirma hinnangul maksaks tee ehitamine 200 000 krooni. Vallal ei ole plaanis sellist kulutust teha. Teist autoga läbitavat teed avalikult SaareVõhma teelt K. kinnistule peale E.R.i eratee ei ole. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus läbida kostjale kuuluv kinnistu avalikult teelt oma kinnistule jõudmiseks. Juurdepääsu läbimisel tuleb arvestada kostja huve. Käesoleval juhul ei ole otsest vajadust kitsenduse kinnistusraamatusse kandmiseks, s.o ei nähtu vajadust kolmandate isikute kitsendusest teavitamiseks. Kinnistusraamatusse kantud kitsendus rikub kostja õigust omandile rohkem kui kinnistusraamatusse kandmata kitsendus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS L.O. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub muuta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2008 otsust alljärgnevalt: võimaldada L. Otile kuuluvale Suure Jaani vallas Võhmassaare külas asuvale K. kinnistule juurdepääs üle E.R.ile kuuluva kinnistu, piiripunktidest 3 kuni piiripunktini 4; jätta kohtuotsusest välja tingimuse punkt 3, mille kohaselt läbisõit teostatakse teed ja teeümbrust säästvalt ning suuremate sõidukite (näiteks metsaveoautode) läbisõit kooskõlastatakse eraldi E.R.iga; jätta kohtuotsusest välja punkt 4, mille kohaselt K. kinnistule sõitjaid teavitab tingimustest 1-3 L.O.; kanda kinnisomandi kitsendus kinnistusraamatusse. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus eksinud materiaalõigusnormi tõlgendamisel, kuna juurdepääsuõigus seatakse sisse kinnisasja, mitte konkreetse isiku kasuks. Juurdepääsuõiguse andmise nõude näol
lg 1 alusel, on tegemist taotlusega lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused.
§-st 156 lg 1 tulenev asjaolude ja poolte huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus. Tartu Maakohus on ületanud diskretsiooni piire. Hageja vajab juurdepääsu K. kinnistule tähtajatult. Maakohus juurdepääsu asukohta ei piiritlenud, kuigi hageja seda taotles. Otsusest tulenevalt peab kostjale olema arusaadav, millise tee kaudu ta on kohustatud hageja kinnisasjale juurdepääsu võimaldama. Kohtulahendi täitmise selguse huvides peaks resolutsioonis olema märgitud ka vaidlusaluste kinnisasjade täpsed andmed. Hageja taotles hagivalduses märgitud kujul piiritleda juurdepääs üle E.R.ile kuuluva kinnistu, kuna kostja jaoks peab olema arusaadav, millise tee kasutamist hageja poolt peab ta juurdepääsuks taluma. Hageja kui füüsilise isiku huvid on maakohtu otsuses põhjendatult üles kaalunud kostja huvid, kuid vaidlus kinnistule juurdepääsuõiguse üle ei saa piirduda füüsilise isiku huvide kaalumisega. Hageja on ka FIE, kelle huvid on jäetud diskretsiooni teostamata tagaplaanile. Maakohus on jätnud kostjale õiguse otsustada, kas ta üldse peabki lubama hagejal oma kinnistult metsa välja vedada, või mitte. Sellega on hageja jätkuvalt seatud sõltuvusse kostjast. Kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud tingimuse punkt 3 ei ole täidetav. Juurdepääsuõiguse realiseerimist ei saa seada sõltuvusse kostja suvast. Hageja peab metsatöödeks omama vähemalt ühte sellist juurdepääsu kinnistule, mis tagab ka metsaveoautoga ligipääsu. Kohtuotsus peab andma hagejale õiguse 4 kasutada kostja kinnisasja juurdepääsuks hagejale kui kinnisasja omanikule, samuti teistele isikutele kinnisasjale pääsemiseks ja sealt lahkumiseks hageja nõusolekul. Seega peab kostja kõrvaldama oma maatükil kõik takistused hagejale läbipääsu võimaldamiseks (nt kõrvaldama teele tõstetud kivid või sellele püstitatud aia või värava või andma hagejale võtmed väravate avamiseks) mis tahes hageja soovitud viisil mis tahes ajal. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et ei ole vajadust kolmandate isikute kitsendusest teavitamisest. Samas on maakohus ise kitsenduse tingimuste p-s 4 otsustanud, et K. kinnistule sõitjaid teavitab tingimustest 1-3 L.O.. Seega esineb vastuolu kohtuotsuse motiveeriva ja resolutiivosa vahel. Juurdepääsuõigus peab olema kinnistusraamatusse kantud. Sellega oleksid juurdepääsuga seonduvad asjaolud selged ja üheselt mõistetavad ka kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt, s.h. teeniva või valitseva kinnisasja omanikult kitsendustele allumist.
lg 3 sätestab, et kohtuotsusega seatud kitsendus, selle kitsenduse muutmine ja lõpetamine saab kolmandatele isikutele olla teada ja siduv vaid siis, kui see on kantud kinnistusraamatusse. Asjaõigusseadus ei sätesta avalikule teele juurdepääsutee kasutamise tingimusi ning sellega seotud kohustusi. Pooled ei saavutanud kokkulepet, mistõttu on hagiesemeks kinnisomandi kitsendus juurdepääsuna avalikult kasutatavale teele ja tingimustel. Nende kehtivuse eelduseks kolmandate isikute suhtes peab kitsendus olema
Maakohus on pannud hagejale tingimuste p-s 4 kitsendusena teavitamiskohustuse. Hageja soovib teavitamiskohustusest vabaneda ning, et kohtuotsuse alusel seatava kinnisomandi kitsenduse juurdepääsu kujul kinnisasjale saaks kinnistusraamatu kaudu kolmandatele isikutele kehtivaks muuta
E.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 20. veebruari 2008 otsuse ning teha uue otsuse, mis ei riku E.R.i õigusi omandile ning tagab E.R.ile Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud õiguste kaitse. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus arvestatud asjaoluga, et Suure-Jaani Vallavalitsus tühistas 05.02.2008 oma korraldusega nr 74 seni kehtinud ebaseadusliku 23.01.1998 korralduse nr 23, mis kehtis kohtuistungi järgsel perioodil ja mis oli aluseks hagiavalduse koostamisel. Kohtuotsus rajaneb õigusaktidel, mis otsuse tegemise hetkel 20.02.2008 olid tühistatud. Vaidlusalune läbisõit pole kunagi teeregistris olnud. Seda tõendab Suure-Jaani vallavalitsuse 06.02.2008 kiri nr 5.4-9/269, kus on märgitud, et Saare-Võhmatee algab Jaska-Võhma maanteelt (tee nr 24112) ja lõpeb M. ja M. kinnistu piiril. Eelnimetatud tõendit Tartu Maakohus kohtuotsuse tegemisel ei arvestanud. Ebaõige on seisukoht, et L. Otil puudub võimalus juurdepääsuks oma kinnistule üle teiste kinnisasjade. Endine talutee oli sõidukorras ja kasutatav, kuid L.O. lõhkus seda teed metsaväljaveoga. Hageja taotleb läbisõiduks E.R.i õueala, kus puudub igasugune tee. Hageja läbisõit kulgeks kostja heitveepuhasti kaitsevööndis, kus eralduv metaan (imbväljaku õhutusavad) võib põhjustada tee kulgemise korral ohtliku situatsiooni. Samuti on hageja meelevaldne käitumine ohtu seadnud korduvalt kostja pereliikmete ja koduloomade elu. Kostja on erastanud M. kinnistu tervikosadena. Läbi kostjale kuuluva M. kinnistu rajatav läbipääs killustab kostja laustüki ja takistab oluliselt senist maakasutust põllumaana. Läbisõit üle põllu ei ole võimalik, sest kellelgi ei ole õigust vähendada kostja taimekasvatussaaki. Kostja osaleb ka PRIA toetusprojektides, kus maakasutuse sihtotstarve on kinnitatud viieks aastaks. Teeseadusest (TeeS) §-st 13 lg 1 ja 2 tulenevalt on sõidutee keskkonnakahju kaitsevööndi ulatus 20 meetrit mõlemale poole tee telgjoont. Hageja läbisõit vahendaks kostja põllumaad 5 territooriumil suurusega 40 m x 170 m (läbisõidu pikkus 170 m ja läbimõõt 40 m). Nimetatud alasse jääb ka köögiviljaaed, puuviljaaed, kartulipõld ja õueala. Avalikuks kasutamiseks mõeldud teel teekasutuslubaja renoveerimis-ja teeehituse aluseks on teeprojekt, mille raames teostatakse ka keskkonnamõjude hindamine. Keegi ei saa kohustada kostjat kandma kulutusi hagejale läbisõiduks tee rajamiseks. L.O. vaidleb E.R.i apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on K. kinnistult üle M. kinnistu ainuvõimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, pöörates M. kinnistu õuemaa piirilt Saare-Võhma teele, mis algab JaskaVõhma maanteelt ja lõpeb M. ja M. kinnistu piiril. E.R. vaidleb L.O.i apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on tulenevalt
§-st 6 kõigil omanikel võrdsed õigused. E.R. on erastanud Suur-Jaani Vallavalitsuse 30.12.1997 korraldusega nr 381 M. majavalduse juurde 14,7 ha põllumaad ilma igasuguste kitsendusteta. Maa on kinnistatud kitsendusteta alates 02.09.
lg 3 kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel. Antud juhul on tegemist eravaldusega, mille kasutamise loa annab omanik. Kostja ei ole kohustatud tagama hagejale juurdepääsu K. kinnistule üle põllu, kus puudub tee kui rajatis.
lg 1 on omanikul õigus asja vallataja kasutada põllumaana, mis on selle maa-ala kasutamise sihtotstarve. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada kinnisasja omaniku huve. Hageja ei ole üritanudki rajada K. kinnistule juurdepääsu nii, et see kahjustaks vähem kostja huve.
Väljapääsu rajamine üle X kinnistu oleks igati mõistlik, sellel juhul ei läbitaks õueala ning köögivilja- ja puuvilja aeda.
kohaselt ei tohi naaberkinnisasja kasutamisel avalduda kahjulikud mõjud ja kasutamine ei tohi vastuolus olla keskkonnakaitse nõuetega. Hageja poolt vaidlustatud kohtuotsuse tingimuste p 3 mittetäitmine on vastuolus
§-ga
lg 1 tulenevalt on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb kohtul lahendada poolte, s.o nii valitseva kui teeniva kinnisasja omanike huvide kaalumise teel. Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid (sh paikvaatluse protokoll ja tunnistajate ütlused), tuvastades, et käesoleval ajal ei ole muud autoga läbitavat teed avalikult Saare-Võhma teelt K. kinnistule peale kostja eratee. Asjaoludest nähtuvalt eeldab vastustaja poolt juurdepääsu kasutamine Saare-Võhma teele saamiseks üle X ja M. kinnistute ning reformimata maa nendele maatükkidele tee rajamist ca 700 meetri pikkuses (vt tl 52 Suure-Jaani Vallavalitsuse teatis ja tl 53 - tee asendiplaan), samuti on vajalik üle X kinnistu kulgenud endise talutee taaskasutusele võtuks rajada X kinnistu põllule teelõik, samas kui apellandi maatükil on juba sobiv 170 meetri pikkune juurdepääsutee. Kuna teiste võimalike juurdepääsude kasutuselevõtt eeldaks vastustajalt ülemäära suurte kulutuste tegemist ning hageja kinnistule üle kostja kinnistule kulgevat juurdepääsu on kasutatud juba aastakümneid tava alusel, ka jääb üle kostja kinnistu kulgev teelõik piisavalt kaugele kostja eluhoonetest ning on eraldatud neist hekiga, siis kaalub hageja huvi juurdepääsu saamiseks üle kostja kinnistu üles kostja huvi oma kinnistu piiranguteta kasutamiseks. Käesoleval juhul pole alust tuvastada ka asjaolusid, mis välistaksid hageja õiguse nõuda juurdepääsu
Kostja viitamine talle juurdepääsu lubamisega kahju tekitamisele kasutatava põllumaa vähenemise tõttu ei ole põhjendatud, kuivõrd põllumaa osalise kasutamise võimatusega kaasneda võiv kostja tulude vähenemine ei ole eeldatavalt samas suurusjärgus või suurem hageja võimalikest kuludest alternatiivsete juurdepääsude rajamiseks üle teiste kinnistute. Kostja saanuks käesolevas asjas nõuda
lg 1 kohaselt hagejalt tasu hüvitusena juurdepääsu talumiskohustuse eest, kuid kostja kinnitas, et ta ei soovi käesolevas tsiviilasjas tasunõuet hageja vastu esitada. Kohtul puudub käesolevas asjas ka alus hinnata hagejal kahju hüvitamise kohustuse olemasolu, kuivõrd kostja ei ole taolist nõuet (hagi) käesolevas menetluses esitanud. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti teostanud
lg 1 tulenevat kohtu kaalutlusõigust, leides, et kostja on kohustatud taluma juurdepääsu hageja kinnistule üle oma kinnistu ning et vastav kitsendus tuleb seada. Põhjendatud ei ole ka need kostja väited apellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole arvestanud asjaoludega, et Suure-Jaani Vallavalitsus tühistas 05.02.2008 oma korraldusega nr 74 seni kehtinud ebaseadusliku 23.01.1998 korralduse nr 23 M. kinnistut läbiva juurdepääsu osaliselt avalikult kasutatavaks teeks tunnistamise osas, ja et vaidlusalune juurdepääs pole kunagi teeregistris olnud. Käesoleval juhul ei ole sellel, kas juurdepääsuna kasutatav tee on varem olnud tunnistatud avalikult kasutatavaks teeks, õiguslikku tähtsust, kuna juurdepääsu määramine iseenesest ei eelda selle eelnevat teena avalikku kasutusse andmist. Kuna
7 § 156 lg 1 alusel määratav juurdepääs ei pea olemata ilmtingimata tee Teeseaduse mõistes, vaid see võib olla ka looduslik tee või rada, siis ei ole käesoleval juhul tähtsust ka sel asjaolul, kas vaidlusalune juurdepääs on kantud teeregistrisse või mitte. Asjakohatu on kostja see väide kaebuses, et kohtuotsusega on teda justkui kohustatud kandma hageja läbipääsuks tee rajamiseks kulutusi (teekasutusloa taotlemine, teeprojekti tellimine, keskkonnamõjude hindamine jms). Nagu eespool ringkonnakohus juba märkis, ei eelda hageja kinnistule juurdepääsu võimaldamine üle kostja kinnistu uue tee rajamist, millega võiks kaasneda vajadus kanda kostja poolt näidatud kulutusi. Ka ei ole maakohus määranud, et vaidlusaluse juurdepääsu korrashoiu kohustus on kostjal, vaid vastupidi, maakohtu otsuse kohaselt on juurdepääsutee korrashoiu kohustus hagejal. Seega ei saa eeldada kostjal täiendavate kulutuste tekkimist seoses juurdepääsu määramisega üle tema kinnistu. Põhjendatud ei ole samuti kostja väide kaebuses, et hageja maaüksuse katastrisse kandmisega ilma juurdepääsuõigust märkimata on rikutud Planeerimisseaduse sätteid. See, kas katastriüksuse moodustamisel on rikutud juurdepääsu märkimata jätmisega õigusnorme või mitte, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust, kuna juurdepääsuõiguse määratlemata jätmine maa erastamise või tagastamise menetluses ei välista huvitatud isiku õigust nõuda juurdepääsu puudumisel või selle takistatusel juurdepääsu määramist
Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et tema kinnistut läbiv juurdepääsutee kulgeks tema heitveepuhasti kaitsevööndis ja et sellest lähtuks eralduva metaani tõttu tee kulgemise korral oht ümbritsevale. Põhjendatud ei ole samuti kostja viitamine kaebuses hageja meelevaldse käitumisele kostja pereliikmete ja koduloomade elu korduval ohtuseadmisel, kuivõrd hageja taoline võimalik käitumine ei ole selliseks asjaoluks, mis iseenesest välistaks hageja õiguse nõuda
Kui hageja seab oma tegevusega ohtu kostja või tema lähikondsete või koduloomade turvalisuse, siis on kostjal võimalik oma subjektiivsete õiguste kaitseks kasutada selleks seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid, nagu näiteks hageja õigusvastase teo tõkestamine, hageja väärteo korral politseile avalduse esitamine hageja suhtes vastava menetluse algatamiseks, kahjuhüvitusnõude esitamine jms. 3. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et maakohus ei ole otsuse resolutsioonis kirjeldanud vajalikul määral juurdepääsu asukohta. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Nimetatud sättest tulenevalt pidanuks maakohus otsuse resolutsioonis täpsemalt piiritlema, kus juurdepääs avalikult teelt üle kostja kinnistu hageja kinnistule kulgeb. Ringkonnakohus leiab, et juurdepääsu asukoha piiritlemiseks otsuse resolutsioonis piisab, kui juurdepääsu määramise juures teha viide toimikulehel 53 asuvale asendiplaanile, mis on kohtuotsuse lahutamatu osa (selle lisa). Nimetatud plaanil on ühemõtteliselt ja selgelt ära näidatud juurdepääsutee paiknemine kostja kinnistul. Põhjendatud on ka hageja apellatsioonkaebuse see väide, et maakohus on ebaõigesti otsuse resolutsioonis märkinud, et juurdepääs üle kostja kinnistu määratakse üksnes hagejale.
lg 1 sätestatust tuleneb, et juurdepääsuõigus seatakse mitte konkreetse isiku, vaid kinnisasja kasuks, mis tähendab, et määratavat juurdepääsu on õigustatud kasutama lisaks valitseva kinnistu omanikule (hageja) ka kõik teised K. kinnistule suunduvad isikud. 8 Eeltoodust tulenevalt tuleb seega maakohtu otsuse resolutsiooni parandada, märkides seal, et juurdepääsuõigus seatakse hagejale kuuluva K. kinnistu kasuks. Õige on samuti apellant-hageja väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata tema nõude juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks ning pannud hagejale kohustuse kolmandate isikute teavitamiseks juurdepääsu tingimustest.
lg 1 p 4 kohaselt võib kinnistusraamatusse kanda märke muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus).
lg 3 sätestab, et kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud sätetest tulenevalt puudub kohtul alus kaalutleda, kas juurdepääsuõiguse kohta märke tegemine kinnistusraamatus on otstarbekas või mitte. Kui hageja nõue juurdepääsu määramiseks on põhjendatud ja hageja on taotlenud hagis ka vastava märke tegemist kinnistusraamatusse, siis tuleb kohtul otsustada juurdepääsuõigust käsitleva märke kinnistusraamatusse tegemine. Vastava märkuse tegemine kinnistusraamatus tagab selle, et juurdepääsuga seonduvad asjaolud on selged ja üheselt mõistetavad ka kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt, sh teeniva või valitseva kinnisasja omanikult, kitsendustele allumist. Kostja viide asjaolule, et kanne kinnistusraamatus vähendab tema kinnistu väärtust, ei ole põhjendatud, kuna kitsendus juurdepääsuõiguse näol kehtib ka ilma vastava märkuseta kinnistusraamatus. Kuna hageja taotlus märkuse kandmiseks kinnistusraamatuse on põhjendatud, siis puudub vajadus panna hagejale täiendavalt kohustust teavitada kolmandaid isikuid juurdepääsutingimustest ning maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb vastavalt muuta. Põhjendatud on ka hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti seadnud juurdepääsu tingimuseks selle, et suuremate sõidukite läbisõit üle kostja kinnistu tuleb kostjaga eraldi kooskõlastada. Arvestades pooltevahelisi konfliktseid suhteid on suur tõenäosus, et antud tingimuse kehtestamine tooks kaasa täiendavaid tarbetuid vaidlusi poolte vahel ning jätaks küsimuse suurte sõidukitega liiklemise võimalikkusest juurdepääsuteel kostja meelevalda. Ringkonnakohus leiab, et kostja huvi juurdepääsuga tema kinnistule kahju tekkimise vältimiseks on juba piisavalt tagatud sellega, kui hagejale ja teistele võimalikele juurdepääsu kasutajale on pandud kohustus teostada läbisõit M. kinnistult teed ja teeümbrust säästvalt. Kostja kinnistut läbiva tee säästlik kasutamine tähendab muuhulgas seda, et hageja peab üldjuhul vältima juurdepääsu kasutamist raskeveokitega aegadel, mil tee on ilmaolude tõttu raskesti läbitav. Apellant-hageja seletustest nähtuvalt on ka hageja vajadus suurte sõidukitega kostja kinnistu läbimiseks käesoleval ajal minimaalne, mistõttu on oluliselt vähenenud oht kostja kinnistu kahjustamiseks suurte sõidukitega liiklemise tõttu. Siinjuures märgib ringkonnakohus lisaks, et põhjendamatu on hageja tuginemine oma väidetes tema füüsilisest isikust ettevõtja staatusele, kuivõrd talle kuuluv kinnistu ei ole tulunduskinnistu ning
lg 1 mõttest tulenevalt ei pea juurdepääsuõigus ka teenima isiku ettevõtluse huve, vaid tagatud peab olema hädavajalik juurdepääsu kasutamine, mis koormaks võimalikult vähe teeniva kinnisasja omaniku huve.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.