KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2008 Tartu Tsiviilasja number 2-06-152

) kuni 01.07.2002 kehtiva redaktsiooni § 113 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat.

alates 01.07.2002 kehtiva redaktsiooni § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nimetatud paragrahvi lg 4 (aegumine tahtliku kohustuse rikkumise korral) ei ole kohaldatav, sest ei ole tõendatud, et hagejad on tahtlikult oma kohustusi rikkunud.

§ 147

lg 1 ja 2 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti; nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

§ 159

lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega.

§ 159

lg 2 kohaselt aegumist ei loeta katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse. Hagejatele esitatud täitmisteate kohaselt on täitemenetlus algatatud Eesti Vabariigi avalduse ja Valga notar Katri Kutsari 04.10.2000 notariaalse dokumendi alusel. Valga Maavalitsus on avalduse täitemenetluse algatamiseks esitanud 15.05.

1. Valga Maavalitsuse poolt esitatud arvestusest nähtub, et viivis põhiosa maksmiselt EVP osas on arvestatud periood 10.01.1997 kuni 07.01.1999, mille aegumistähtaeg oli 01.07.
2. Viivis põhiosa maksmiselt kroonide osas on arvestatud perioodi 10.07.1997 kuni 27.03.2003 eest, mille aegumistähtaeg oli 27.03.
3. Viivis tasumisele kuuluvalt intressilt on arvestatud perioodi 10.07.1997 kuni 01.07.2002, mille aegumistähtaeg oli 01.07.
4. Intressi võlgnevus arvestati intressi kuni 10.07.2003, s.o kuni põhivõlgnevuse viimase osa tasumiseni. Võlgnevus 23 468.40 osamaksetena, 10.01.1997 kuni 10.01.2003 on aegunud 10.01.
5. 10.07.2003 nõude summas 889.20 krooni aegumistähtaeg oli 10.07.2006, seega ei ole nimetatud nõue aegunud, sest aegumine katkes seoses täitemenetluse alustamisega. 01.02.2005 avaldus täitemenetluse alustamiseks tuleb jätta tähelepanuta. TMS alates 01.01.2006 kehtiva redaktsiooni § 24 lg 1 sätestab, et kui on täidetud täitemenetluse alustamise tingimused, toimetab kohtutäitur võlgnikule kätte täitmisteate. Sama § lg 2 kohaselt täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega loetakse täitemenetlus alanuks. 01.02.2005 esitatud avalduse alusel ei alustanud kohtutäitur täitemenetlust ega teostanud ühtegi täitetoimingut, sealhulgas ei toimetanud võlgniku kätte ei täitmisteadet ega ka kutset täituri juurde ilmumiseks. Kehtiv seadus ei näe ette võimalust ega vajadust juba alustatud täitemenetluses uue täitemenetluse algatamise avalduse esitamist võlgniku poolt. Seega tuleb 4 sundtäitmine tunnistada lubamatuks 59 706.50 krooni nõudes, kuna nõue on aegunud. Sundtäitmine on lubatav 889.20 krooni nõudes. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS Eesti Vabariik Valga Maavalitsuse kaudu esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
6. detsembri 2007 otsuse osas, millega rahuldati V.M. i ja R. Põdra hagi ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta V.M. i ja R. Põdra hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi ning oluliselt rikkunud menetlusnormi. Antud vaidluse lahendamise seisukohalt on määrava tähtsusega

§ 159

lg 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse. Maakohtu viide kehtiva TMS § 24 lg-tele 1 ja 2 ei ole asjakohane, sest nimetatud sätted jõustusid alles uue TMS jõustumisel 01.01.2006, s.o peale Eesti Vabariigi 01.02.2005 täitmisavalduse esitamist. Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda

§ 159

lg-st 1, mille kohaselt katkes Eesti Vabariigi nõude aegumine täies ulatuses 01.02.2005 täitevalduse esitamisega.

§ 159lg 2 kohaselt võib väita, et aegumistähtaeg siiski ei katkenud.

Eesti Vabariik ei ole täitedokumenti tagasi võtnud ning täitetoimingut pole ka tühistatud. Samuti puudub alus väita, et täitur poleks võtnud täitedokumenti täitmiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et täitur oleks 01.02.2005 täiteavalduse tagastanud, esitanud Eesti Vabariigile teate puuduste kõrvaldamiseks. Kohtutäitur on esitanud maakohtule 21.06.2007 õiendi, milles teatab, et Valga Maavalitsus esitas 01.02.2005 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks R.P. i ja V.M. i suhtes. TsMS kohane täitmisteate kättetoimetamine toimus R.P. ile 19.05.2006 ja V.M. ile 20.05.

1. Seega on kohtutäitur võtnud 01.02.2005 täiteavalduse menetlusse ning algatanud täitemenetluse eelnimetatud avalduse alusel, edastades võlgnikele ka vastavad täitmisteated. Tsiviilseadustiku üldosa seadusest ei tulene, et aegumise katkemine langeks ära juhul, kui täitmisteadet ei õnnestu teatud ajaperioodi möödudes võlgnikule edastada. Eesti Vabariigile ei ole teada, millisel põhjusel täitur viivitas täitmisteate edastamisega enam kui aasta, samas ei saa ainuüksi see asjaolu mõjutada Eesti Vabariigi nõude aegumistähtaja katkemist. Analoogne olukord võiks olla näiteks hagiavalduse kohtusse esitamisel. Hageja nõude aegumistähtaega ei saa mõjutada see, kui kohus võtab asja mingil põhjusel menetlusse alles aasta peale hagi esitamist. Maakohtu poolt viidatud TMS sätetest ei nähtu, et võlausaldaja nõude aegumise katkemine langeks ära, kui mingil põhjusel ei edastata võlgnikule täitmisteadet ühe aasta jooksul. Maakohus on andnud meelevaldse tähenduse Eesti Vabariigi poolt kohtutäiturile 15.05.2006 esitatud avaldusele. Asja materjalidest ei nähtu, et Eesti Vabariik oleks nimetatud avaldusega tühistanud või tagasi võtnud esialgse 01.02.2005 esitatud täiteavalduse. Kuivõrd täitur viivitas sundtäitmise läbiviimisega, esitas apellant 15.05.2006 avalduse vaid täiturile meeldetuletuseks. Kohtutäituri poolt kohtule 21.06.2007 esitatud õiendist nähtub, et ta edastas täitmisteated võlgnikele siiski 01.02.2005 täiteavalduse alusel. Eesti Vabariik valis oma õiguste kaitseks kohase abinõu ning pöördus avaldusega õigeaegselt kohtutäituri poole, milline asjaolu katkestas aegumise edasise kulgemise. Asja materjalidest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis lubaks väita, et 01.02.2005 esitatud täiteavaldus oleks olnud puudulik või selle alusel oleks keeldutud täitemenetluse alustamisest. Seega on nõue täies ulatuses sissenõutav. V.M. ja R.P. ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. 5 RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
2. Tulenevalt TsMS § 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on kostja vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagejate nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 59 706.50 krooni osas ning jäeti menetluskulud poolte endi kanda, ning ringkonnakohus kontrollibki TsMS § 651 lg 1 kohaselt vaidlustatud otsuse õigsust vaid selles osas. Apellatsioonkaebust ei ole esitatud maakohtu otsuse selle osa peale, millega tunnistati sundtäitmine hagejate suhtes lubatavaks 889.20 krooni suuruse kostja nõude osas.
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati hagejate nõue täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 59 706.50 krooni nõudes ja jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Nimetatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi ka 59 706.50 krooni nõudes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise osas rahuldamata ning jätab menetluskulud esimese astme kohtus hagejate kanda. Muus osas tuleb vaidlustatud maakohtu otsus muutmata jätta.
4. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, leides, et kostja poolt täiturile sundtäitmiseks esitatud 59 706.50 krooni suurune nõue hagejate vastu on aegunud. Maakohus on iseenesest õigesti tuvastanud asjaolud, et kostja poolt täiturile sundtäitmiseks esitatud nõue kokku 60 595.70 krooni koosneb pooltevahelise 03.07.1996 müügilepingu järgi tasumata intressidest 23 468.40 krooni, intressivõlalt arvestatud viivisest 10 794.40 krooni ja põhiosa maksete hilinemiselt arvestatud viivistest 26 332.90 krooni. Maakohus on ka õigesti leidnud, et tulenevalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 ja 2 ning

§-st 113 (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) ja §-st 146 lg 1 (alates 01.07.2002 kehtivas redaktsioonis) on järelmaksu põhiosa maksmiselt EVP-de osas perioodi 10.01.1997 07.01.1999 eest arvestatud viivise aegumistähtaeg 01.07.2005, põhiosa maksmiselt kroonide osas perioodi 10.07.1997- 27.03.2003 eest arvestatud viivise aegumistähtaeg 27.03.2006, perioodil 10.07.1997 - 01.07.2002 tasumata intressidelt arvestatud viiviste aegumistähtaeg 01.07.2005 ja 10.01.1997 kuni 10.01.2003 osamaksetena arvestatud intressi nõude aegumistähtaeg 10.01.2006. Hinnates seda, kas kostja on esitanud oma nimetatud nõuded täitemenetluses aegumistähtaja piires või mitte, on maakohus ebaõigesti jätnud tähelepanuta Eesti Vabariigi poolt 01.02.2005 kohtutäitur A. Kolsarile avalduse hagejate suhtes täitemenetluse alustamiseks ning kohaldamata aegumise katkemist sätestavad erinormid -

§ 159

lg 1 ja 2.

§ 159

lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd riik oli juba 01.02.2005 esitanud kohtutäiturile avalduse hagejate suhtes sundtäitmise läbiviimiseks kogu 60 595.70 krooni suuruse nõude ulatuses ning kohtutäitur ei ole järgnevalt keeldunud täitedokumenti täitmisele võtmast ning riik ei olnud ka võtnud täitedokumenti hiljem tagasi, siis katkes

§ 159

lg 1 kohaselt 01.02.2005 ülalviidatud kostja kõigi nõuete aegumistähtaeg ning kostja nõuded intressi ja viiviste saamiseks ei ole aegunud. Kuigi kostja esitas 15.05.2006 täiendava täitmisavalduse täiturile (tl-d 61, 62), ei tulene sellest, et eelnevat, 01.02.2005 esitatud täitmisavaldust ei võetud täitmisele või et riik oleks oma varasema täitmisavalduse tagasi 6 võtnud. Kostja viimati esitatud avaldus üksnes kordas varemesitatud täiteavaldust ning oli sisuliselt esitatud täiturile meeldetuletuseks. Ka see, et täitur oli saatnud täitmisteate hagejatele alles pärast kostjalt 15.05.2006 täitmisavalduse saamist, ei tähenda, et 01.02.2005 esitatud täitmisavaldust täitmiseks ei võetud. Maakohtu viited aegumistähtaja katkemise küsimuse lahendamisel praegu kehtiva TMS § 24 lõigetele 1 ja 2 ja kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 23 lg 1 ja § 29 ei ole asjakohased, kuna nimetatud sätted ei reguleeri hagi aegumisega ja aegumise katkemisega seonduvat.

§ 159

lg 1 sätete kohaldamisel ei oma tähtsust, kas ja millise aja jooksul pärast täitmisavalduse saamist täitur on saatnud võlgnikele täitmisteate ning asunud täitetoiminguid tegema.

1. Ringkonnakohus leiab, et lisaks aegumise vastuväitele on põhjendamatud ka hagejate poolt maakohtus esitatud väited, et nad on kostja poolt nõutavad intressid juba ära maksnud, kuna iga-aastased järelmaksu põhimaksed sisaldasid ka lepingu järgi tasumisele kuuluvaid intresse, ning et käesoleval juhul tuleks intressi- ja viivisevõlgnevust vähendada, kuna nii intress kui ka viivised on ülemäära suured. Poolte vahel 03.07.1997 sõlmitud ostu-müügilepingu p 3.5 järgi kohustusid ostjad, s.o hagejad, tasuma intresse 10% aastas tasumisele kuuluvast summast. Kõnesoleva müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud MRS redaktsiooni § 223 lg 8 kohaselt on maa erastamisel järelmaksu korral aasta intressimääraks 10% aastas tasumisele kuuluvast summast. Müügilepingu p-st 3.3 nähtub, et enne ostu-müügilepingu allakirjutamist tasusid hagejad ostjatena 19 761 krooni rahas ja 20 412 krooni EVP-des ning kohustusid tasuma ülejäänud järelmaksu summa, s.o. 177 840 krooni rahas ja 183 660 krooni EVP-des, 10 aasta jooksul; neil tuli igas aastas tasuda põhimaksetena 17 784 krooni rahas ja 18 366 krooni EVPdes, sellest 8892 krooni rahas ja 9183 krooni EVP-des iga aasta
2. jaanuariks ja sama summa
3. juuliks. Nimetatust tuleneb, et müügilepingu punktis 3.3 nimetatud summad, millised hagejad olid osamaksetena 10.07.2003 seisuga ära tasunud, ei sisalda seadusest ja pooltevahelise müügilepingu p-st 3.5 tulenevat intressi. Hagejate võlgnevus intressidena 10.07.2003 seisuga on kostja arvestusest nähtuvalt (tl-d 31 ja 50) 23 468.40 krooni. Põhjendatud ei ole hagejate väide maakohtus, et Valga maavanema 23.08.2002.a. korralduses nr 605 (tl 39) fikseeriti hagejate kohustus tasuda arvates 21.08.2002 väljaostuvõlga ja intresse veel vaid 25 354.50 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kõnesoleva korralduse punktidest 1, 3 ja 4 nähtub, et maavanem määras vähendada 50 000 krooni võrra vaid põhivõlga ning korralduse punktis 4 fikseeriti hagejatel tasuda jääva põhivõla, mitte intresside suurus. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja põhivõla ja intresside sellist arvestust selgitanud hagejatele ja nende esindajale V. Luigele ka oma 08.11.2004 kirjades nr 3.2-3/4421 ja 3.2-3/4419 ning 07.01.2005 kirjas nr 3.2-3/42 (tl-d 32, 37, 38). MRS § 223 lg 8 nägi ette ostjatele (hagejatele) kohustuse tasuda viivist 0,05% ulatuses tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Nimetatud ostja kohustus oli fikseeritud ka pooltevahelise müügilepingu p-s 3.6, kuigi selles oli intressimäärana märgitud 0,1%. Kostja poolt esitatud viivise arvestusest (tl-d 29-31) nähtuvalt on hagejatele arvestatud põhimaksete ja intresside tasumisega viivitamise eest viivist 0,05% määras kokku 37 127.29 krooni, sh viivis intressivõlalt 10 794.39 krooni ja viivis põhivõlalt 26 332.90 krooni. Hagejad ei ole vaidlustanud seda, et nad olid osade maksete tegemisega viivituses, samuti ei ole nad vaidlustanud kostja esitatud viivise arvutuslikku käiku. VÕS § 161 lg 1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse 7 täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eelnimetatud sätetest tuleneb, et riik saab nõuda hagejatelt viivist maksetega viivitamise eest sõltumata sellest, et riigile ei pruugi olla seoses hagejate poolse lepingurikkumisega kahju tekkinud. Hagejad ei saa VÕS § 162 lg 1 alusel nõuda lepingujärgse intressi vähendamist, kuivõrd viidatud õigusnorm näeb ette võimaluse üksnes leppetrahvi (viivise), mitte intresside vähendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus ka hagejatele arvestatud viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi, kuivõrd 0,05% viivise määr oli ette nähtud seadusega ja seda määra ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Hagejatele arvestatud viivise vähendamiseks ei anna alust ka see, et kostja ei olnud maksete tegemise perioodil selgitanud vajalikul määral hagejatele maksetega viivitamise õiguslikke tagajärgi ja kavatsust viivist arvestada. Nagu ülalpool on mainitud, tulenes hagejate kohustus maksetega hilinemisel viivist tasuda seadusest ning nimetatud kohustus oli fikseeritud ka pooltevahelises lepingus, millest mõistlik inimene pidi järeldama temal vääramatult kohustuse tekkimist maksetega hilinemisel viivist tasuda. Põhjendatud ei ole siinjuures hagejate viitamine ka asjaolule, et kostja ei olnud reageerinud hageja V.M. i avaldusele
4. a kevadel hüpoteegi kustutamiseks. Kuna kostja on arvestanud hagejatele viivist üksnes
5. a märtsini, siis ei ole sellel, millistel põhjustel hagejad pärast põhivõla tasumist intressi ja viiviseid ei tasunud, viiviste maksmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisel sisulist tähtsust.
6. Maakohus on käesolevas asjas teinud 20.06.2006 määruse (tl-d 20-21), millega määras hagi tagamiseks peatada hagejate suhtes alustatud täitemenetlus täiteasjades nr 192/2006/1100 ja nr 192/2006/
7. TsMS § 386 lg 3 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Käesoleval juhul jääb hagi rahuldamata, seega tuleb hagi tagamine TsMS § 386 lg 3 alusel tühistada. Kuna maakohus on juba oma otsuse resolutsioonis võtnud seisukoha, et hagi tagamine tühistatakse, siis ei ole ringkonnakohtul alust seda maakohtu otsustust muuta.
8. Kuna ringkonnakohus teeb asjas osaliselt uue otsuse ja jätab sellega hagi tervikuna rahuldamata, siis tuleb vastavalt TsMS §-dele 162 ja 173 jätta menetluskulud nii esimeses astmes kui ka apellatsiooniastmes hagejate kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 8 Egon Konsand