← Eesti

3-06-1755/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuli 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-1755 Haldusasi Ülle Tamme kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  2. veebruari
  3. a korralduse nr 203-k lisa „Leping Tallinna linna ja vedaja vahel seoses korraldatud jäätmeveoga“ p-de 4.1.3, 4.4 ja 4.5 õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  4. aprilli
  5. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ülle Tamme apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  6. juuni 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Ülle Tamme Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus Kolmas isik – Ragn-Sells AS RESOLUTSIOON
  7. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  8. aprilli
  9. a otsus muutmata.
  10. Mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 5000 krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest
  11. juulil
  12. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Tallinna Linnavalitsuse
  14. veebruari
  15. a korraldusega nr 203-k on Ragn-Sells AS-le antud Tallinna linnas jäätmeveo piirkonnas nr 5 korraldatud jäätmeveo ainuõigus. Korralduse lisaks on Tallinna linna ja Ragn-Sells AS vaheline leping: „Leping Tallinna linna ja vedaja vahel seoses korraldatud jäätmeveoga“. Lepingu p-d 4.1.3, 4.
  16. ja 4.5 sätestavad järgmist: „4.
  17. Vedajal on õigus: … 4.1.3 vedaja poolt jäätmevaldajale osutatud teenuste eest esitatud arve tasumisega viivitamise eest nõuda jäätmevaldajalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud tingimustes“; 3-06-1755 „4.
  18. Vedaja kohustub jäätmevaldajale jäätmeveo teenuse eest käesoleva lepingu punktis 2.2.9 nimetatud kehtiva teenustasude esildise alusel esitama arve vastavalt jäätmekäitluslepingule või jäätmekäitluslepingu puudumisel vastavalt rakendamise korrale osutatud teenusele. Sealjuures on vedaja kohustatud võimaldama jäätmevaldajale jäätmeveo teenuse eest tasumiseks muude maksevõimaluste hulgas ka otsekorralduslepingu sõlmimise vähemalt ühes Eesti Vabariigis registreeritud pangas“; „4.5 Vedaja kohustub jäätmevaldajale jäätmeveo teenuse lõpetamisel lepingu punktis 4.1.4 ettenähtud juhul algatama jäätmevaldajalt võlgnevuse sissenõudmise seadusega ettenähtud korras vähemalt viie tööpäeva jooksul alates jäätmeveo teenuse osutamise lõpetamisest võlgnevuses olevale jäätmevaldajale“. Jäätmeveo piirkonnas nr 5, aadressil Xxxxxxx xx xx asub Ülle Tamme elamu.
  19. Ü. Tamme esitas halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse
  20. veebruari
  21. a korralduse nr 203-k lisaks oleva lepingu p-de 4.1.3, 4.4 ja 4.5 õigusvastaseks tunnistamiseks. Leping paneb kaebajale kohustuse jäätmeid Ragn-Sells AS-le üle anda ning üleandmise eest tasuda. Samas ei ole kaebaja selle lepingu subjektiks. Korralduse ja lepingu regulatsioon on vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega, antud juhul kaebaja võimalusega valida ise endale prügivedaja ja selle teenuse eest makstav tasu. Kohalik omavalitsus saab panna isikutele rahalisi koormisi ainult seaduses sätestatud alusel ja korras. Ka jäätmeseadus (JäätS) ei anna kohalikule omavalitsusele õigust lepingu p-dega 4.1.3, 4.4 ja 4.5 kaebuse esitajale avalikes huvides rahaliste kohustuste panemiseks. Viidatud lepingusätted on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 3, 11, 19 ja § 32 lg-ga 2 ning VÕS § 3 p-ga 6 ja § 8 lg-ga
  22. Kaebaja vaidlustas halduslepingu eesmärgiga valida ise prügivedaja ja tasude maksmine. Samuti soovis kaebaja halduskohtu otsuse näol saada tõendit tsiviilkorras prügiveo arvete tasumise vaidluse jaoks.
  23. Tallinna Halduskohtu
  24. aprilli
  25. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: a) Kaebajal puudub põhjendatud huvi HKMS § 7 lg 1 tähenduses, kuna halduslepingu vaidlustamine ei aita saavutada kaebuse eesmärki. Lepingu punktide õigusvastasuse tuvastamisel ei muutuks need sätted kehtetuks ja kaebajal ei tekiks õigust endale prügivedajat valida ega ka õigust lugeda end korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks. Kaebaja eesmärk on vastuolus seadusega, kuna vastavalt JäätS § 136 lg-le 2 ei ole ühelgi teisel vedajal peale haldusasjas kaasatud kolmanda isiku kaebaja elukohas kehtivat jäätmeluba. Asjas tehtav kohtuotsus ei oleks tõendiks tsiviilkohtumenetluses, kuivõrd pooleliolevas tsiviilvaidluses saab lepingu kehtivuse ja õiguspärasuse kohta anda hinnangu tsiviilkohus ise. b) Põhiseadus ei anna kaebajale õigust valida endale ise prügivedajat ja maksta temale kokkulepitavat tasu. Kaudselt saab lepinguvabaduse põhimõtte tuletada PS § 32 lg-st 2, kuid seda õigust saab piirata seadusega. Kaebaja on jäätmevaldaja, kes on kohustatud andma oma jäätmed üle jäätmeluba omavale isikule. Kuna kaebaja elukoht on hõlmatud korraldatud jäätmeveoga ja kaebaja on seaduse alusel sellega liitunud, ei ole kaebajal võimalik endale ise prügivedajat valida jäätmeseadusest tulenevalt (§ 28 lg 1 ja 2, § 66 lg 1 ja 2, § 67 lg 1, § 68 lg 1, § 69 lg 1 ja 2, § 73 lg 2 p 6 ning § 136 lg 2). Jäätmeseaduse selline piirang on mõistlik ja vajalik. Leping ei saa täiendavalt kitsendada olematut õigust. Korraldatud jäätmeveo eesmärk on eelkõige kõigi majapidamiste liitmine jäätmeveo süsteemiga ja seeläbi peremehetute jäätmete tekke vähendamine linna ja selle lähiümbruse avalikul territooriumil. c) Jäätmeseaduse eesmärgiks oli teha korraldatud jäätmeveoga liitumine kohustuslikuks tiheasustusaladel otse seadusest tulenevalt. Seejuures pidi teenuse eest makstav tasu olema diferentseeritud sõltuvalt jäätmete kogusest ja liigist. Tulenevalt Tallinna Linnavolikogu
  26. septembri
  27. a määrusega nr 36 kinnitatud Tallinna jäätmehoolduseeskirja § 12 lg-st 5 on kaebaja loetud liitunuks korraldatud jäätmeveoga. Kui isikul on sõlmitud vedajaga jäätme2

(5)3-06-1755 veoleping, tuleneb tema kohustus maksta teenustasu sellest lepingust. Kui lepingut sõlmitud ei ole, tuleneb kohustus maksta teenustasu lepinguvälise kohustisena ehk seadusest või seaduse alusel antud õigusaktist. Tasu maksmise kohustus osutatud teenuse eest on lepinguõiguse üldpõhimõte. Kaebaja probleemiks on küsimus, kui tihti jäätmeid ära veetakse ja miks esitatakse arveid, kui teenust ei osutata. Kohalik omavalitsus peab JäätS § 71 lg 2 p 2 kohaselt tagama olmejäätmete äraveo vähemalt korra kuus eeldusel, et on midagi ära vedada. Sellest sättest ei saa tuletada vedajale õigust jäätmevaldajalt tasu nõudmiseks, kui teenust tegelikult ei osutata. Selline tõlgendus tekitaks jäätmevaldajale kohustuse jäätmete tekitamiseks mingi kindla intervalli ja mahuga, mis kindlasti ei saa olla jäätmeseaduse eesmärgiks. Tallinna Linnavolikogu 9. septembri 2004. a määrusega nr 51 kinnitatud Tallinna linnas korraldatud jäätmeveo rakendamise korra p 6.3 kohaselt sõlmib vedaja veopiirkonnas jäätmekäitluslepingud kõigi jäätmevaldajatega, kes avaldavad selleks soovi. Vastavalt p-dele 6.5 ja 6.9 täpsustatakse jäätmekäitluslepinguga korraldatud jäätmeveoga seonduvat. Jäätmevaldaja, kes kasutab p-s 6.5 nimetatust teistsuguseid jäätmemahuteid või jäätmekotte ja kelle jäätmemahutite tühjendamine toimub harvemini kui on sätestatud korra lisas 3, on kohustatud sõlmima vedajaga jäätmekäitluslepingu. Jäätmemahutite tühjendamine ei saa toimuda harvemini kui on sätestatud eeskirjas. Eeskirja § 12 lg 3 kohaselt kehtestatakse jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, jäätmeveo piirkonnad, vedamise sagedus ja aeg ning teenustasu piirmäär eraldi linnavolikogu määrusega. Sellist eraldiseisvat linnavolikogu määrust ei leidu. Kord ja eeskiri viitavad vedamise sageduse osas teineteisele ega sätesta keeldu, mille kohaselt ei saaks jäätmeid tiheasustusega alal vedada ära harvem kui korra kuus. See on jäetud jäätmevaldaja ja vedaja vahelise kokkuleppe küsimuseks. Vastupidine seisukoht oleks ka vastuolus võlaõiguse üldpõhimõtetega. Järelikult saab kaebaja sõlmida jäätmekäitluslepingu vedajaga, kus on võimalik kokku leppida erinevalt korra lisas 3 sätestatud tähtaegadest. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Ü. Tamme apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus järgmistel põhjustel:
  1. a)Korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise vaidlustamine ei ole kaebuse eesmärk. Asjaolu üle, kas vaidlustatud halduskohtu otsus on tõendiks tsiviilmenetluses, ei saa halduskohus otsustada. See ei ole halduskohtu pädevuses ega saa olla aluseks kaebaja põhjendatud huvi hindamiseks. Halduskohtu otsus on tõendiks igas järgnevas menetluses ainuüksi juba tõendi mõistest tulenevalt. Kui tsiviilõiguslik suhe rajaneb haldusaktil või halduslepingul, on tsiviilsuhte vaidlustamiseks esmalt vajalik vaidlustada see haldusakt.
  2. b)Arusaamatuks jääb, millisest sättest tulenevalt peab kaebaja kui jäätmevaldaja andma oma jäätmed üle jäätmeluba omavale isikule. Kaebaja elukoha hõlmamine korraldatud jäätmeveoga iseenesest ei kohusta kaebajat kogu oma prügi ükskõik mis tingimustel Ragn-Sells AS-le üle andma. Jäätmeseaduse regulatsioon on ebamõistlik. Kõigi majapidamiste liitmine ei ole käesoleva kaebuse ese ega saa olla ka põhjenduseks. Kohus viitas kaebuse esitaja nõuet põhjendades seaduse asemel seletuskirjale, millel ei ole vaidluse esemega mingit seost. Kohus on loonud eksliku mulje, et halduslepingu p-del 4.1.3, 4.4 ja 4.5 ei ole mingit seost prügivedaja ja kaebaja suhtega.
  3. c)Halduskaebust tulnuks lahendada lähtudes asjaolust ja olukorrast, et lepingut ei ole. Kaebuse esemeks ei ole küsimus, kuidas asjaosalised võinuks käituda ja peaksid käituma tulevikus.
  4. d)Kohalik omavalitsus saab panna isikutele rahalisi koormisi ainult seaduse alusel. Kaebaja ei vaidlustanud linnavalitsuse õigust prügikogumise ja –vedamisega seonduvat korraldada ega seda, kuidas linnavalitsus prügivedajatega suhtleb. Kaebaja vaidlustas asjaolu, et linnavalitsus ei saanud korraldusega kehtestada teise isiku kasuks rahalisi koormisi. Ka jäätmeseadus ei anna kohalikule omavalitsusele õigust vaidlustatud lepingu punktide 4.1.3, 4.4 ja 4.5 vastuvõtmiseks. Seetõttu on viidatud sätted vastuolus PS §-dega 3, 11, 19 ja § 32 lg-ga 2. 3
(5)3-06-1755 5. Tallinna Linnavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgib vastustaja järgmist:
  1. a)Apellatsioonkaebuses puuduvad sisulised põhjendused kohtuotsuse vaidlustamiseks. Väide jäätmeseaduse regulatsiooni ebamõistlikkuse kohta on paljasõnaline ja põhjendamata, sest apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist osa seadusest apellant ebamõistlikuks peab ja kuidas see seostub jäätmeseaduse kohaldamisega vaidlustatavas kohtuotsuses. Kaebaja esitas 27. veebruaril 2007 kaebuse täpsustuse, milles viitas ainult halduslepingu vastuolule põhiseaduse ja võlaõigusseaduse vastavate sätetega ning teatas, et ei taotle jäätmeseaduse põhiseadusele vastavuse kontrollimist. Ka kaebaja kasutas ajaloolist tõlgendusmeetodit, kuid viitas seletuskirja sellele osale, milles kirjeldatud regulatsiooni kehtestamisest seadusandja loobus. Tõlgendusmeetodite valikuks ei ole sätestatud õiguslikke raame ja seetõttu on lubatud kõik meetodid, mis on abiks seaduse mõtte selgitamisel ja selle sisu laiemal põhjendamisel.
  2. b)Kaebaja rõhutas korduvalt esimese astme kohtuistungil, et ta ei ole nõus kolmanda isiku poolt esitatud teenustasude arvetega ega soovi neid maksta. Kaebuse täpsustuses rõhutati, et linnavalitsus ei saanud korraldusega lepingus kehtestada rahalisi koormisi Ü. Tammele ilma seadusliku aluseta. Jäätmeveo teenuse osutamise lepingust tekkinud õiguslikele suhtele kvalifikatsiooni andmine on tsiviilkohtu pädevuses ja halduskohtu järeldused ei ole siduvad tsiviilkohtule teenustasude maksmise vaidluse lahendamisel. Kohtuotsuses antud selgitused teenustasude maksmise regulatsiooni kohta on vajalikud vaidluse olemuse ja põhjendatud huvi puudumise paremaks mõistmiseks. 6. Kolmanda isiku Ragn-Sells AS vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse kohtuotsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebajal ei ole käesolevas asjas tuvastamiskaebuse esitamiseks HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt kaebeõigust põhjendatud huvi puudumise tõttu. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus menetlusosaliste väiteid seoses vaidlustatud lepingupunktide õiguspärasusega. Vastuseks apellatsioonkaebuse kaebeõigust puudutavatele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Halduskohus on põhjendatult ja asjakohaselt märkinud, et käesoleva tuvastamiskaebuse rahuldamine ei muudaks vaidlustatud lepingupunkte kehtetuks, ei tekitaks kaebajale õigust valida prügivedajat, leppida temaga kokku tasudes ega lugeda end korraldatud jäätmeveoga mitteliitunuks. Oluline ei ole see, kas kaebaja on vastupidised väited esitanud või mitte. Halduskohus peab uurimisprintsiibist tulenevalt kontrollima kaebeõigust täies mahus sõltumata kaebaja väidetest. Kui lepingupunktide õigusvastaseks tunnistamisel oleks sellised tagajärjed, millele halduskohus osundas, ei pruugiks kaebeõigus käesolevas asjas olla välistatud. Kuna need tagajärjed aga puuduvad, ei saa neist tuleneda kaebeõigust. Kaebaja ei ole esitanud ka muid selgitusi, millise õigusliku tähenduse annab kaebajale vaidlusaluste lepingupunktide õigusvastasuse tuvastamine. 9. Halduskohtu otsus võib olla tsiviilasjas tõendiks, kuid huvi luua halduskohtus tõendit tsiviilkohtumenetluses esitamiseks, ei ole põhjendatud huvi HKMS § 7 lg 1 mõttes. Huvi on põhjendatud üksnes siis, kui õigusvastasuse tuvastamine on vajalik isiku õiguste kaitseks. Eelnev pöördumine halduskohtusse on õiguste kaitseks vajalik siis, kui kaebuse rahuldamisel tunnistatakse õigusvastane haldusakt, sh avalik-õiguslikke suhteid reguleeriva lepingu punkt 4
(5)3-06-1755 kehtetuks, sest tsiviilkohtumenetluses ei saa kehtivat haldusakti kehtetuks tunnistada. Küll aga saab kohus tsiviilkohtumenetluses tuvastada haldusakti õigusvastasuse ja juba eksisteeriva kehtetuse, kui see on oluline tsiviilasja lahendamisel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03, p 12). Järelikult ei ole lepingupunktide õiguspärasuse eelnev tuvastamine halduskohtumenetluses vajalik tsiviilkohtumenetluses isiku õiguste kaitseks.
  3. Põhjendatud huvi ja kaebeõigus vaidlustatud lepingupunktide õigusvastaseks tunnistamiseks puudub antud juhul ka seetõttu, et nende lepingupunktidega ei ole kaebajale peale pandud kohustusi, mida ta enda õigusi rikkuvaks peab. Lepingu p 4.1.3 annab vedajale õiguse nõuda jäätmevaldajalt viivist arve tasumisega viivitamise korral VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud tingimustel. Viivise maksmise kohustus on seadusest tulenev kohustus ning p-l 4.1.3 puudub seega iseseisev õiguslik tähendus. Ammugi ei tulene lepingu p-st 4.1.3 jäätmeveoga liitumise, jäätmete üleandmise ega arve tasumise kohustust ega arvete esitamise sagedust. Lepingu p-d 4.4 ja 4.5 panevad kohustused peale vedajale, mitte jäätmevaldajale. Arve esitamise ja võlgade sissenõudmise kohustusest ei tulene arve ega võla tasumise kohustust.
  4. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 jäävad menetluskulud kaebaja kanda. HKMS § 92 lg 7 kohaselt peab ta kandma ka kolmanda isiku menetluskulud. Kolmas isik taotleb apellatsioonimenetluse ajal kantud menetluskulude väljamõistmist 9 823,50 kr ulatuses. Ringkonnakohus peab asja vähest keerukust arvestades põhjendatuks 5000 kr väljamõistmist. Lilianne Aasma Viive Ligi Ivo Pilving Otsuse põhjendusi on täiendatud vastavalt Riigikohtu 29 01 2009 otsuse nr 3-3-1-78-08 põhjendustele. 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.