Obsah (6)

§ 167§ 158§ 146§ 168§ 144§ 142

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-21010 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 26.november 2008 kell 16.00

§ 167lg 1 mõttes.

Alates 16.04.2004 ei ole S. P OÜ E juhatuse liige ega osanik. Seega ei toimunud läbirääkimisi õigustatud ja kohustatud isiku vahel, mistõttu aegumine ei olnud peatunud. Hageja hea usu põhimõtte rikkumine seisneb selles, et hageja ei teavitanud kostjat, et laenulepingust tulenev põhikohustus OÜ E vastu on aegunud. Kostja leiab, et tema poolt 12.04.2007 antud kirja ei saa pidada võlatunnistuseks ning kiri ei ole kehtiv, kuna põhineb aegunud nõudel. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et võlatunnistus tuleb lugeda konstitutiivseks ehk võlatunnistuseks, millega luuakse iseseisev kohustus, mis ei sõltu selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Kostjal ei olnud tahet luua iseseisvat kohustust, vaid leppida kokku võlasumma ositi tasumises, kuid hageja ei nõustunud sellega. Deklaratiivne võlatunnistus on seotud põhikohustusega ning kuna laenulepingust tulenev nõue on aegunud, ei ole ka „võlatunnistus“ kehtiv. Kostja taotleb jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. KOHTUISTUNG 14.11.2008 kohtuistungil pooled jäid oma seisukohtade juurde. Hageja esitas võlatunnistuse osas alternatiivsed seisukohad, sõltuvalt kohtu hinnangust põhinõude aegumisele. Kostja jäi selle juurde, et nõue on aegunud, hageja ei ole tõendanud poolte soovi luua võlatunnistusega iseseisvat kohustust. Kostja seisukohalt on 2007.a. aprillis hagejale saadetud kiri käsitatav üksnes deklaratiivse võlatunnistusena, milles kostja, viidates käenduslepingule, nõustub tasuma põhivõla. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - 02.10.2001 sõlmisid AS H ja OÜ E laenulepingu nr 01-079517-JK, millega hageja andis OÜ-le E laenu 315 000 krooni. Laenu tagastamise lõpptähtpäev oli 02.10.2003.a; - 11.11.2002 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja kohustus tagama eelnimetatud laenulepingust ja kõikidest lepingu lisadest tulenevate OÜ E kohustuste kohase täitmise solidaarselt OÜ-ga E ; - OÜ E kohustust nõuetekohaselt ei täitnud; - 2006.a. sügisest 2007.a. kevadeni pidasid hageja ja kostja võlakohustuse täitmise osas läbirääkimisi; - 2007.a. aprillis AS H esindajale saadetud kirjas kostja tunnistas kohustust tasuda OÜ E laenu põhivõlgnevus.
2. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja kui läbirääkimiste tõttu oli peatunud põhikohustuse aegumine ning kas aegumise peatumine on katkenud ja alanud uuesti kostja poolt 2007.a. aprillis antud võlatunnistusega. Seejuures vaidlevad pooled ka selle üle, kas kostja võlatunnistus on deklaratiivne või konstitutiivne, s.t. kas võlatunnistuse kehtivus on seotud laenulepingust ja käenduslepingust tuleneva nõude kehtivusega või loodi võlatunnistusega uus iseseisev kohustus.
3. Hageja nõue kostja vastu tuleneb käenduslepingust ja selle alusel antud võla kinnitusest, mida hageja peab kostja võlatunnistuseks. Hageja nõude alusena ühelt poolt tugineb võlatunnistusele kui iseseisvale kohustusele, teisalt viitab põhivõlgniku ja käendaja solidaarsele vastutusele ja hageja õigusele otsustada, kumma solidaarvõlgniku vastu nõude esitab. Kohtuistungil hageja tugines kostja võlatunnistusest tulenevalt kohustusele, seades samas võlatunnistuse määratlemise deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusena sõltuvusse laenulepingust tuleneva põhikohustuse aegumisega. 3
4. Kohus esmalt analüüsib, kas kostja 2007.a. aprillis hagejale saadetud kirjalik dokument on konstitutiivne või deklaratiivne võlatunnistus. Kuulanud ära menetlusosalised ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt kõiki asjas kogutud tõendeid, kohus leiab, et kostja kiri on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Õiguskirjanduses (vt VÕS I kommenteeritud väljaanne lk 113) on asutud seisukohale, et kui kohustuse võtmisel võlausaldaja ees viidatakse kellegi teise kohustusele, ei ole tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada, peab tõendama võlausaldaja. Õige on kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli tahe luua võlatunnistusega iseseisev kohustus, st et kostja oleks andnud konstitutiivse võlatunnistuse. Kohtule esitatud tõenditega on kooskõlas kostja väide, et kostja üksnes tunnistas käenduslepinguga võetud kohustuse olemasolu, ning arvates, et raha maksmine on paratamatu, soovis kokku leppida võla osade kaupa maksmises. Kostja ei soovinud luua laenulepingust ja käenduskohustusest sõltumatut iseseisvat kohustust või varasemat kohustust asendada. Nii märgib kostja võlatunnistuses (tl 15) otsesesõnu, et nõustub põhivõlgnevuse ulatuses võla tasumisega seetõttu, et on sõlminud käenduslepingu OÜ E laenulepingu tagamiseks; kostja palub ka võimalust tasuda põhivõlg alates 2007.a. oktoobrist 6000 krooni suuruste kuumaksete kaupa. Seda, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, tõendavad ka hageja enda alternatiivsed, põhivõla aegumisele kohtu poolt antavast hinnangust sõltuvad seisukohad võlatunnistuse deklaratiivsuse või konstitutiivsuse osas. Nii leidis hageja kohtuistungil, et kostja võlatunnistus on ilmselt deklaratiivne, kuid kui kohus leiab, et laenulepingust tulenev nõue on aegunud, tuleks kostja võlatunnistust käsitada konstitutiivsena. Sellest järeldub, et ka hagejal ei saanud võlatunnistuse andmise hetkel olla kindlat arusaamist, et kostja võlatunnistuse andmisega lõi iseseisva kohustuse. Kohus leiab, et poolte tahet tuleb hinnata võlatunnistuse andmise seisuga, poolte tahe võlatunnistuse andmisel ei saa sõltuda sellest, kuidas kohus tagantjärele hindab põhinõude aegumist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmise tahet võiks järeldada juhul, kui kostja võlatunnistuse andmisel teadnuks, et laenulepingust tulenev põhivõlg on aegunud ning otsesõnu väljendanuks valmisolekut sellele vaatamata hüvitada hagejale põhivõlgnevus. Kohtul ei ole alust kahelda kostja väidetes, et ta sai põhivõla aegumisest teada alles hagimaterjalidest. Hageja kohtule avaldatud seisukohtadest nähtub, et ka hageja ei olnud võlatunnistuse andmise ajaks põhivõla aegumist endale teadvustanud. Seetõttu ei saa üksnes sellest, et võlatunnistus on antud peale nõude aegumist, teha järeldust, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Eeltoodu alusel lähtub kohus eeldusest, et kostja kiri hr T K on deklaratiivne võlatunnistus. Deklaratiivne võlatunnistus aegub koos nõudega, mida võlatunnistuses tunnistatakse.
5. Järgmiseks kohus analüüsib nõude aegumise küsimust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on vaidluse lahendamisel olulise tähtsusega küsimus, kas laenulepingust tulenev põhikohustus on aegunud. Hageja leiab, et nõude aegumine oli peatunud, kuna 2006.a. augustist 2007.a. kevadeni pidas hageja kostja ja põhivõlgnikuga läbirääkimisi.

§ 167

lg 1 kohaselt on läbirääkimiste ajaks aegumise peatumise eelduseks, et läbirääkimised toimuvad õigustatud ja kohustatud isiku vahel ning läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Kostja kohustus hageja ees tuleneb käenduslepingust. Kohus leiab, et kostja on kohustatud isikuks käenduslepingu suhtes. Käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist saab hageja nõuda siis, kui on olemas laenulepingust tulenev kehtiv nõue põhivõlgniku vastu. Kostja ei olnud laenulepingu pooleks, seega ka mitte laenulepingu järgseks kohustatud isikuks. Alates 16.04.2004 kostja ei ole enam ka põhivõlgniku OÜ E seadusjärgne esindaja ega osanik. Seega ei saa hageja ja kostja vahelisi läbirääkimisi pidada läbirääkimisteks kohustatud isikuga asjaolu üle, millest nõue tuleneb. 4 Eeltoodu alusel kohus leiab, et käesoleval juhul käendajaga läbirääkimiste pidamine ei peatanud põhivõla aegumist, sest kostja käendajana ei saanud osaleda läbirääkimistes põhinõude üle. Samuti ei saanud kostja käendajana tunnistada hageja ees põhivõlgniku laenulepingust tulenevat võlga, mis katkestanuks aegumise

§ 158lg 1 järgi.

6. Hageja ei ole tõendanud põhivõlgnikuga läbirääkimiste pidamist ja põhinõude aegumise

§ 167lg 1 alusel peatumist.

Hageja tunnistaja T. K ´e ütlusi põhivõlgnikuga läbirääkimiste pidamist tõendava tõendina ei pea kohus usaldusväärseks. T. K enda sõnul oli läbirääkimistel hageja esindajaks. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et tunnistaja mälu on valikuline. Tunnistaja mäletab täpselt ja üksikasjadeni kostjaga peetud läbirääkimiste asjaolusid, sh ka kostjaga kaasas olnud esindaja isikut. Samas ei suutnud tunnistaja kohtuistungil meenutada, kes osales läbirääkimistel põhivõlgniku OÜ E esindajana. Tunnistaja hoopis kinnitas, et läbirääkimiste kogu sisu oli see, et OÜ E on varatu ettevõte ja temalt võla sissenõudmine oli mõttetu. Tunnistaja K seletas, et põhivõlgniku varatus selgus avalikust registrist, tunnistaja on põhivõlgniku esindajaga telefoni teel vestelnud. Kohus leiab, et see asjaolu näitab, et tegelikult hageja ja põhivõlgniku vahel läbirääkimisi ei toimunud ja hageja loobus põhivõlgniku vastu nõude esitamisest, sest lootis võla sisse nõuda kostjalt kui käendajalt. Seda asjaolu kinnitab ka hageja esindaja väide, et kostja ja põhivõlgnik vastutavad hageja ees solidaarselt ning hagejal on õigus otsustada, kelle vastu nõue esitada. Kostja on võlatunnistuse (tl 15) viimases lõigus palunud pangal võtta ühendust laenuvõtjaga. Sellest nähtub samuti, et kostjale teadaolevalt pank põhivõlgnikuga läbirääkimisi ei pidanud.

§ 146lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat.

Seega aegus laenulepingust tulenev nõue laenu tagastamise tähtpäeva 02.10.2003 kell 23.59 saabumisest 3 aasta möödumisel, s.o. 03.10.2006.a kell 00.

2. Kohus leiab, et isegi juhul, kui hageja pidas põhivõlgnikuga läbirääkimisi, on hagi esitatud peale aegumistähtaja lõppu. Tunnistaja T. K ´e kinnitusel algasid läbirääkimised 2006.a. augustis ja tipnesid kostja poolt võlatunnistuse andmisega 2007.a. aprillis. Kostja ei ole võlatunnistuse andmise aega täpsustanud ega vaielnud vastu, et võlatunnistus anti hageja nimetatud ajal. Võlatunnistus on dateerimata, mistõttu kohus lähtub eeldusest, et see anti kuu viimasel päeval 30.04.2007.a. Seega peatus aegumine ajavahemikuks 2006.a. augustist 2007.a. aprilli lõpuni 9 kuuks, mida

§ 168

lg 1 kohaselt nõude aegumistähtaja hulka ei arvestata.

§ 168

lg 2 kohaselt nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Võttes arvesse eelviidatud norme ja eeldusel, et läbirääkimised põhivõlgnikuga lõppesid käendaja poolt võlatunnistuse andmisega, lõppenuks nõude aegumise peatumine 30.05.2007 kell 23.59. Nõude aegumistähtaja 02.10.2006 kell 23.59 lõppemise asemel oleks aegumistähtaeg põhivõlgnikuga läbirääkimiste pidamise korral lõppenud seega 9 kuud hiljem, 02.07.2007 kell 23.59. See on kooskõlas ka

§ 168lgs 2 sätestatuga.

Eeltoodust tulenevalt oli 28.05.2008 hagi esitamise ajaks hageja laenulepingust tulenev põhinõue OÜ E vastu igal juhul aegunud ja seega

§ 144lg 1 kohaselt oli aegunud ka käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu.

Kostja käendajana on võlatunnistuses tunnistanud üksnes enda käenduslepingust tulenevat kohustust. Kostja ei saanud kinnitada põhivõlgniku nimel põhivõlgniku laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu hageja ees. Käendaja poolt käenduskohustuse tunnistamine ei ole käsitatav kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisena, mis katkestanuks põhivõlgniku laenulepingust tuleneva nõude aegumise. Sellest tulenevalt ei mõjuta hagi aegumist asjaolu, kas kostja andis deklaratiivse võlatunnistuse enne või pärast laenulepingust tuleneva põhinõude aegumist. 8.

§ 142

lg-s 1 sätestatud aegumise mõiste kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Kohus leiab, et põhinõude aegumise tõttu puudus hagejal laenulepingust tulenev nõudeõigus põhivõlgniku vastu ning vastavalt

§-le 144 ei saanud hagejal pärast põhivõla aegumist olla nõudeõigust ka kostja vastu. Kostja on oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil kohtule avaldanud, et ta ei olnud võlakirja andmise hetkel nõude aegumisest teadlik. Kohus leiab, et 5 sõltumata sellest, kas kostja käendajana oli põhivõla (ja koos sellega käenduskohustuse) aegumisest teadlik või mitte, ei saanud käendaja poolt pärast põhivõla aegumist käenduslepingust tuleneva arvatava kohustuse tunnistamine tekitada hagejale uut nõudeõigust aegunud nõuete täitmise nõudmiseks. 9. Samuti ei tekita hagejale laenu- ja käenduslepingust tulenevate aegunud kohustuste täitmise nõudeõigust kostja 2008.a. mais esitatud kirjalik ettepanek võla tasumise viisi kohta ega kostja poolt peale nõuete aegumist 2008.a. augustis viitega OÜ E laenulepingule tasutud 2000 krooni.

§ 142

lg 1 teise lause järgi pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmist. Sellest sättest ei tulene, et pärast kohustuse aegumist kohustuse osalise täitmisega algaks nõude aegumistähtaeg kulgema uuesti või et võlausaldajal tekiks õigus nõuda aegunud kohustuse täitmist. Kohus leiab, et pärast aegumistähtaja möödumist on kostja käenduslepingust tulenev kohustus muutunud sisuliselt mittetäielikuks kohustuseks, s.t. kostja võib kohustust täita, kuid hageja ei saa kohustuse täitmist kostjalt nõuda (VÕS § 4 lg 1). Eeltoodust tulenevalt ei mõjuta asja lahendit hageja väited, et kostja käitumine oli suunatud võla tunnistamisele.

1. Lisaks kohus märgib järgmist. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostja vastu nõude rahuldamine oleks hea usu põhimõtte vastane. Kohus otsuses eespool tuvastas, et kostja poolt võlatunnistuse andmine ei peatanud põhinõude aegumist. Tulenevalt VÕS § 70 lg-st 3 ei ole kostjal õigust esitada põhivõlgniku vastu tagasinõuet, kui kostja täidab kohustuse pärast põhinõude aegumist. Võlatunnistuses on kostja kirjeldanud laenu võtmist tinginud asjaolusid, on tunnistanud käenduslepingust tulenevat kohustust ning palunud võimalust võla tasumiseks osade kaupa. Hageja oma 01.10.2008 kirjalikus seisukohas märkis, et hageja esindaja telefoni teel teatas kostjale, et ei nõustu võlgnevuse tasumisega kostja pakutud tingimustel. Samas põhjendab hageja kohtusse pöördumist muu hulgas sellega, et kostja andis korduvalt lubadusi võla tasumiseks ning hageja pöördus lõpuks kohtusse, kuna kostja antud lubadusi ei täitnud. Kohtule jääb arusaamatuks, miks hageja viivitas kohtu poole pöördumisega, kui hageja võlatunnistuses taotletud tasumise viisiga ei nõustunud ning tunnistaja ütlustest nähtuvalt läbirääkimiste käigus kostja oli teatanud, et enne 2007.a. sügist tal võla tasumist võimaldavaid sissetulekuid ei ole. Kostja on võlatunnistuses ära näidanud, et juba alates 2004.a. ei ole tal OÜ E esindamise õigust, mistõttu oli oma majandus- ja kutsetegevuses vaidlusalused lepingud sõlminud hagejal võimalus hinnata kostja võlatunnistuse mõju põhivõla aegumisele. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja enda tegevusetuse tõttu on põhinõue aegunud, on pärast nõude aegumist antud deklaratiivse võlatunnistuse alusel käendaja vastu hagi esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Põhivõlgniku vastu tema väidetava varatuse tõttu nõude esitamata jätmine ja sellega nõude aegumise võimaldamine on hageja risk, mida ei saa panna kostja kanda.
2. Kuna kohus leidis, et hageja nõue on aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus märgib, et nõude aegumine ei ole hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks, nagu taotles kostja oma kirjalikus vastuses hagile.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Heli Käpp Kohtunik 6