Obsah (5)

§ 458§ 462§ 448§ 461§ 222

ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Sirja Tooming sekretär Jelena Muttonen tõlk Jelena Zubtsova Kohtuotsuse tegemise 30.12. 2008.a., Rakvere Kohtumaja,

§ 458

alusel välja mõista 39 184 krooni kahju hüvitamiseks ja 2 800 krooni riigilõivu tagastamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on hageja vastavalt 13.02.2001.a. lepingule Ida-Virumaal Vaivara vallas asuva 49,94 ha suuruse maatüki omanik. Hageja maatüki kohal kulgeb elektriliin, mis 17.07.2001.a. katkes ja langedes maha põhjustas loomade hukkumise. 380 V pingega elektrijuhtme katkemise tagajärjel kukkus elektrijuhe maha ja hukkusid kolm lehma ning üks mullikas. Elektrienergiat tarniva kostja tegevus on seotud kõrgendatud ohuga. Toimunus ei olnud hagejapoolset tahtlust ega vääramatut jõudu iseloomustavaid loodusõnnetusi (maavärin, üleujutus, tulekahju, taifuun jne.). Kostja keeldus vabatahtlikult kahju hüvitamast ja viitas hageja olematule süüle seoses elektrikarjusega, mis oli justkui allakukkunud õhuliinijuhtme all loomade hukkumise kohal. Mingit elektrikarjust loomade hukkumise kohal hageja poolt monteeritud ei olnud. 13.02.2001.a. maa ostu-müügilepingu p.6.1 järgi peab hageja tõepoolest lubama oma maatükist läbi viia elektriliine, kuid kostja peab täitma elektriliinide valdajana Elektriohutusseaduse nõudeid. Kostja ei teostanud elektripaigaldise igapäevaseks korrashoiuks vajalikku tegevust, mida tõendab muuhulgas see, et liini katkemisel ei hakanud tööle kaitse. Hageja palus hagiavalduses kohtul asja ettevalmistamisel välja nõuda kostjalt dokumendid hageja maatükki läbiva elektriliini ekspluatatsiooni vastuvõtmise kohta ja elektriohutuse järjekordse kontrolli kohta ning esitada Tehnilise järelevalve inspektsiooni järelepärimine selle kohta, kas eelnimetatud elektriliinid vastavad elektriohutuse nõuetele. Hagi on esitatud

§-de 448, 458 alusel. 11.07.2008.a. saabunud hagiavalduse kohaselt hageja teatab, et lisaks varalisele kahjule on hagejale tekitatud samadest 16.07.2001.a. toimunud asjaoludest lähtuvalt ka mittevaraline ehk moraalne kahju. Hageja selgitab, et suhtlemine loomadega mõjus soodsalt hageja tervisele, süda valutas vähem, kui aega sai veeta loomadega, keda hageja väga armastab. Peale loomade hukkumist ägenes hagejal järsult südame isheemiatõbi, mis tekitas hagejale kannatusi ja füüsilist valu. Sel põhjusel paigutati hageja Narva haiglasse statsionaarsele ravile 30.

1. kuni 06.11.2001.a.. Jätkus kodune ravi perearsti ja kardioloogi kontrolli all. Alates 2002.a. jaanuarist on hageja arstliku ekspertkomisjoni otsusega 70% ulatuses teovõimetu. Haigus ei ole möödunud. VÕS § 134 lg. mõttest tuleneb, et asja hävimise korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades õigus nõuda mittevaralist kahju. VÕS § 128 lg. 5 sätestab mittevaralise kahju mõiste, mis hõlmab kahjustatud isiku valu ja kannatusi. Lisaks kinnitab moraalse kahju hüvitamise nõuet ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse §
2. Hageja palub kostjalt välja mõista mittevaralise kahju summana 25 000 krooni. II. Kostja kirjalik vastus. vastus. 2 Kostja kohtule 11.01.2002.a. saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista, kuna see on tõendamata ja kahju on tekkinud hageja raske ettevaatamatuse tõttu. Vastuse kohaselt ei ole hageja esitatud dokumentaalsete tõendite alusel võimalik täpselt välja arvestada kostja poolt väidetavalt tekitatud kahju suurust. Hageja viited hukkunud loomade väärtusele on paljasõnalised ja tõendamata. Kahju hüvitamisel lähtutakse põhimõttest, et kannatanu ei tohi saada rohkem, kui on tegelik ja tõendatud kahju suurus, kusjuures kahju arvestamisel tuleb arvesse võtta kannatanu säästetud kulutusi. Hageja loeb hagiavalduses kahjuks saamata jäänud kauba käibe, mitte aga kasumi. Hagejale kuulunud loomade surma põhjustas nende kokkupuude hageja maal asunud elektrikarjusega, mis oli elektriõhuliini pealelangemise tõttu pingestatud 220 V elektrivooluga. Elektrikarjuse olemasolu on tõendatav nii plaan-skeemiga, tehnilise aktiga kui ka sündmuskohal viibinud AS Narva Elektrivõrk töötajate S.S , G.G ja J.S ning Vaivara valla volitatud veterinaararsti A.K ütlustega. Viimane oskab tõenäoliselt anda ka ütlusi loomade südame seiskumisega seotud asjaolude kohta. Hagiavalduses toodud väide, et lehmade hukkumiskohal ei olnud elektrikarjust, on vale ja teadvalt kohut eksitav. Antud vaidluses on ilmne, et kahjulikku tagajärge ei põhjustanud mitte vahetult mahalangenud elektriliin, vaid hageja maale ebaseaduslikult paigaldatud elektrikarjus elektrijuhina. Kuna elektrikarjus asus hagejale kuuluval (karja)maal ning oli paigaldatud hagejale kuuluvate loomade valvamiseks, on põhjendatult alust arvata, et viidatud elektrikarjus paigaldati kas hageja poolt, hageja ülesandel või hageja teadmisel. Energiaseaduse § 15 lg. 6 kohaselt ei tohi elektriliinide kaitsevööndisse ilma elektrivõrgu omaniku nõusolekuta rajada ühtegi rajatist, s.h paigaldada teisi elektriliine. Elektriliin sai maha langeda üksnes otse alla, s.o vahetult elektriliini kaitsevööndi keskele. Kostja poolt ei ole hagejale antud mistahes nõusolekut elektrikarjuse paigaldamiseks. Kostja kohtule 17.07.2008.a. saabunud kirjalikus seisukohas märgib, et kuivõrd hageja on avaldanud, et mitterahaline kahju tekkis tal seoses haigestumisega 2001.a. lõpul, siis on viidatud mittevaralise kahju nõue hagiavalduse täienduse esitamise ajaks aegunud. VÕS § 128 lg. 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lg. 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohus on oma 26.05.2005.a. otsuses 3-2-1-34-05 märkinud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid põhistamaks, millise konkreetse kostja esindaja käitumise tulemusena on mittevaraline kahju tekkinud, samuti ei ole põhistatud põhjuslikku seost väidetava kahju tekitamise ja mittevaralise kahju vahel. Ainult juhtudel, kui seadus näeb otsesõnu ette mingi õigushüve rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamise, tuleks väidetaval kannatanul üldreeglina mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Teatud juhtudel aga sätestab seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimiseks hoopis täiendavaid eeldusi. Mittevaralise kahju hüvitamine tuleb kõne alla eelkõige seaduses konkreetselt ette nähtud juhtudel. Kuigi selle kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamine muuhulgas toimuda lepingulise kohustuse rikkumise korral, saab vastavalt VÕS § 134 lõikele 1 lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seaduses otseselt nimetamata juhtudel, s.o käesoleval juhul, peab kahjustatud isik tõendama nii mittevaralise kahju olemasolu kui ka lepingulise kahjuhüvitusnõude korral lepingu vastavat kaitse-eesmärki ning võlgniku (eeldatavat) arusaamist mittevaralise kahju tekkimise võimalusest. Mittevaralise kahju hüvitamist nõudes ei saa hageja pärast VÕS-i jõustumist kindlasti enam tugineda otse põhiseaduse §-le 25, mis 3 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhimõtet, mille kohaselt on põhiõiguste tsiviilõiguslikud kaitsevahendid sätestatud üksnes tsiviilõiguses, on Riigikohus oma otsuses väljendanud juba 1997.a. Väljaspool konkreetseid seaduses sätestatud aluseid ei tohiks mittevaralise kahju hüvitamine üldreeglina kõne alla tulla, kuna kehtib eeldus, et seaduses sätestatud juhud, millal mittevaraline kahju tekib, on ammendavad. Majandus- ja kutsetegevuse raames, kus kostja tegutses, sõlmitavate lepingute puhul kuulub tavaliselt hüvitamisele üksnes varaline kahju, sama kehtib ka majanduskäibes igapäevaselt sõlmitavate lepingute puhul. Seega ei ole elektrienergiaga varustamise lepingu puhul teise poole mittevaralise kahju vältimine lepingu eesmärk. Hageja on ise kinnitanud, et kostja esindajad pakkusid talle võimalust finantseerida noorkarja ostu, mistõttu käesoleval ajal oleks mistahes hüpoteetiline kahju olnud heastatud. Kogu varasema menetluse ajal umbes seitsme aasta jooksul ei ole hageja vähimalgi määral avaldanud, et talle on kostja teoga tekitatud moraalset kahju. III III. Asja kohtulik arutelu. arutelu. Hageja esindaja selgitab, et 17.06.2001.a. toimus õnnetus, mille tulemusena on hagejale tekitatud materiaalne kahju loomade huku näol. Hukkusid loomad olid hageja peamine sissetulekuallikas. Selletõttu on hagejal saamata ka tulu, mida ta oleks piima müügist saanud, kui lehmad oleksid elus. Kahju summa moodustab 39 148 krooni, mis koosneb hukkunud loomade maksumusest 20 500 krooni ja saamata jäänud tulu on 18 648 krooni. Need põhinõuded on toodud hagiavalduses. Õiguslikuks aluseks on kehtinud

§ 458

, mille järgi suurema ohu allika omanik on kohustatud tasuma kahju, kui ei ole tõendatud, et kahju on tekitatud vääramatu jõu või kannatanu enda tahtluse tagajärjel. Liini valdajaks on kostja. Seega kostja on suurema ohu allika valdaja ja selletõttu on kostja süüdi kahju tekkimises ning tema kui suurema ohu allika valdaja süü ei vaja isegi tõendamist. Mingit vääramatu jõu fakti ei olnud, kuigi asja materjalides on olemas meteoroloogiajaama tõend, kus on öeldud, et 16.07.2001.a. oli tugeva tuulega ilm ja äike. Seoses sellega oli õhuliin katki läinud. Pingeks oli 380 volti. Hageja leiab, et tugev tuul ja äike ei ole käsitletavad vääramatu jõuna, kuna juriidiline fakt leidis aset 17.07.2001.a., sest lehmad said surma 17.07.2001.a., kui mingit äikest ja tuulist ilma ei olnud. Kui oletada, et juhe võis sattuda rohu peale, öösel oli äike, vihm, rohi oli märg, siis märg rohi on voolu heaks edasikandjaks. Pinge kandus edasi maa peale. Kui oleks rohi kuiv olnud, oleks teine asi. Oli tegemist suurema ohu allika tehnilise rikkega, kuna õhuliini katkemisel juhe, mis andis voolu edasi, langes maha. Selle tagajärjel elektritehnikaseaduste järgi pidi toimuma automaatne kaitse, pinge pidi katkema, siis kui juhe laskus maa peale, ja hädaohu allikas pidi olema likvideerunud. Seda ei toiminud, sest kaitsealajaam, 0,4 kilovolti, ei olnud korras. Seda, et see kaitse oli korrast ära, kinnitab fakt, et kostja ei esitanud vastavaid protokolle, kuigi rääkis, et nende elektriliin olevat korras olnud. Elektriseadmete ekspluateerimise eeskirjade kohaselt elektriliin 0,4 kilovolti peab olema kontrollitud kaks korda aastas ja peavad olema selle kontrollimise protokollid. Neid protokolle esitatud ei ole. Seega konkreetsel juhtumil ei ole tegemist vääramatu jõuga, vaid suurema ohu allika mittekorrasolekuga. Kannatanu tahtlust samuti ei ole. Kostja väide, et kannatanu süü seisneb selles, et ta ehitas elektrikarjuse just kõrgepingeliini alla, ei vasta tõele. Tegelikkuses elektrikarjus oli olemas sündmuskohal, kuid seal, kus loomad hukkusid, elektrikarjust ei olnud. Õhuliini juhe oli elektrikarjuse kohal ja see ei puutunud kokku elektrikarjusega. Juhtmeotsik oli 50-60 meetrit kauguses elektrikarjusest. Seega ei saa lugeda, et lehmade hukk võis toimuda selle tagajärjel, et hageja ehitas elektrikarjuse õhuliinide alla. Lehmade hukk toimus elektritehnilise rikke tõttu. Siis, kui juhe maa peale kukkus ja kui ei toiminud toide, siis vool kulges mööda maad 20 meetri raadiuses. Kui inimene või loom astub sellesse ringi, siis elektriline väli tekib jalasammu ulatuses. Näiteks, kui inimene kukub pikali, siis pingestuse väli suureneb. Loomad sattusid sellesse piirkonda, kus see vool kulges. Tavaliselt loomad liiguvad ja esimesed kolm lehma ja vasikas sattusid sinna ringi ja hukkusid. Ellu jäid kolm vasikat ja üks lehm. Maa oli pinge all tollest ajast, mil juhtme katkestus toimus, see oli 4 16.07.2001.a. Kui hageja teatas elektrivõrgule, et tema loomad on hukkunud, siis tuli valvebrigaad ja lülitas pinge käsitsi välja. See tõendab, et kaitse, mis peab voolu välja lülitama, oli katki, et alajaam oli tehniliselt korrast ära. Alajaam asub hageja maal Mittevaralise kahju tekitamise nõudes on hagi esitatud uue seaduse VÕS § 134 lg. 4 lähtuvalt. Mittevaralise kahju olemasolu on näidatud VÕS § 128 lg.

1. Asjas on olemas meditsiinilised dokumendid, kust on näha, et loomade hukk mõjutas hageja tervist, ägenes isheemiahaigus. Hageja sattus haiglasse, kus oli ravil seitse päeva. Pärast seda oli ta nelja kuu vältel kodusel ravil perearsti ja kardioloogi järelevalve all. 2002.a. jaanuarist oli hageja tunnistatud töövõimetuks 70% ulatuses ja on käesoleva ajani perearsti ja kardioloogi järelevalve all. Seega on hagejal alust mittevaralist kahju nõuda. Hageja tervisele on tekitatud kahju ja nõue on 25 000 krooni. See on mõistlik nõue. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõudmine on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies mahus. Kompromissi hageja ei arutanud, sest kostja poolt oli pakutud 15 000 krooni sponsorluse korras abina. Selletõttu hageja ei läinud kompromissi sõlmimisele. Kostja esindaja väide mittevaralise kahju nõude aegumise kohta pole õige, sest TsÜS § 150 lg. 3 järgi on hagi aegumise tähtajaks 10 aastat. Hageja V.K ise seletab, et 16.07.2001.a. olid lehmad kodus. Loomad läksid 17.
2. välja hommikul umbes kell 9.
3. Lapselaps karjatas neid loomi. Tavaliselt lehmad läksid ees. Lapselaps peatus paari meetrit kaugusel sellest kohast, kus loomad olid hukkunud. Ta nägi, et loomad on pikali ja jooksis teatama, et lehmad on maha kukkunud ja mingi kaabel on maa peal. Hea on, et lapselaps ei saanud surma. Üks insener tuli helistamise peale kohale ja selgitas, mil moel loomad surma said. Et see oli lühisest tekkinud pinge. Loomad olid põllu peal, põõsaste taga, kuid hageja maa peal. Karjust ei olnud paigaldatud sinna, kus on keelatud. Teises kohas oli elektrikarjusel kumm peal. Kostja esindaja kohtuistungil jääb varem esitatud kirjalike seisukohtade juurde ja selgitab, et hageja väide sellest, et lehmad said surmava elektrilöögi läbi maaühenduse ei ole põhjendatud. G.G , S.S ja J.S , s.o. isikud, kes on elektripaigaldistega kokku puutunud aastaid, omavad oma kutsetöö tõttu selles valdkonnas piisavalt teadmisi ja kogemusi, on andnud ütlusi selle kohta, et mahalangenud elektriliin saab olla ohtlik üksnes juhul, kui sellele vastu puutuda. Spetsialistid on andnud ütlusi samuti selle kohta, et rohi, sh. märg rohi, ja maa on halvad elektrijuhid ja seda mööda ei saa kanduda elektripinge edasi 20 -30 meetrile. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tormi puhul on tegemist vääramatu jõuga, mis vabastab vastutusest ka suurema ohu allika valdaja. On meteoroloogia keskuse tõend selle kohta, et 16.07.2001 oli tuult ja äikest.

§ 458

kohaselt on antud juhul tekkinud kahju seoses ka hageja enda tahtliku tegevusega ebaseaduslikult paigaldatud elektrikarjusest, mis tegi võimalikuks olukorra, et mahalangenud kaablilt sattus pinge elektrikarjusesse. Hageja ja tema esindaja ütlused elektrikarjuse paiknemise kohta ei ole usaldusväärsed. Protokollis on viidatud kostja esindaja taotlusele, võtta asja materjalide juurde pildid sündmuskohast, millised olid istungi ajal hageja käes ja millelt oli näha selgelt vahetult surnud lehmade juures paiknenud elektrikarjust. Hageja pilte kohtutoimikusse ei andnud. Õnnetusjuhtum toimus 16.07.2001.a. või ööl vastu 17.07.2001.a., lehmad olid leitud päeval. Kostja leiab, et õnnetuse põhjus on selles, et juhe langes elektrikarjusele mitte liin ei langenud maha. Kui oleks pingestatud elektriliin maha langenud ja pinge oleks maasse läinud, oleks toimunud alajaamas põleng, kuna tegemist oli suurema pingega. Järelikult alajaamas kaitse ei läinud tööle ja ei saanud tekkida lühist. Kui oleks lühis tekkinud, siis oleksid elektrijaama töötajad sellest ise teada saanud. Tunnistajate ütlused on vastuolulised. Mõned ütlused langevad asjaoludega kokku, mõned mitte. Kõik tunnistajad on rääkinud, et sel kohal oli rohi. Seega pinget maasse ei läinud ja maa ei saanud pingesse. Hr. V.K kutsus montööri ja koos mindi kaabli juurde. Kui maa oleks olnud pingestatud, siis oleksid inimesed ka surma saanud. Hukkunud loomad paiknesid ühel joonel. Põhjendatud ei ole eeldada, et lehmad liiguvad karjamaal paralleelses rivis. Seega on loomade asendist lähtuvalt loogiline järeldada, et loomade hukkumise põhjustas 5 üksnes see asjaolu, et elektriliin langes elektrikarjusele ja lehmad puutusid kokku elektrikarjusega ja hukkusidki. Kui oleks juhtunud nii nagu väidab hageja, et lehmad liikusid pingestatud maapinnale, siis poleks saanud vaadata ka lehmade paiknemist. Alates aastast 1993 on seda liini pidevalt kontrollitud. Liini ülevaatust korraldatakse AS-is Narva Elektrivõrgud igal aastal ja liinid olid korras. Materjalide juures on koopiad liini ülevaatuse lehtedest. Õnnetusele eelnenud ülevaatused ei tuvastanud elektriliinidel mistahes rikkeid või ohutegureid, mis võiksid rikkeid põhjustada. Hageja pole kahju suurust tõendanud, tulu suurus on tõendamata. Saamata jäänud tulust ei ole maha arvatud säästetud kulusid. Samas on kostja algusest peale kinnitanud, et mis puutub varalist kahju, siis inimlikult on see mõistetav. Kuid elektrikarjus oli paigutatud elektriliini alla ja siin on hageja süü. Elektrivõrgud pakkusid maksta hagejale summa, mille abil saaks ta osta uue karja, kuid hageja on korduvalt sellest keeldunud. On tõendatud omavoliline elektrikarjuse paigutamine hageja poolt ja see on otsene tahtlus. Sellest tulenevalt kostja palub rakendada

§ 462, jätta nõue rahuldamata või vähendada nõutavat kahjusummat. Ts

ÜS § 150 lg. 3 kohaselt on hagi mittevaralise kahju nõudes aegunud. VÕS § 134 märgitud asjaolud ei esinenud ja õiguspraktika kohaselt sellist liiki materiaalset kahju ei ole kostja kohustatud hüvitama. Pärast VÕS jõustumist ei saa hageja kahju nõudes Põhiseadusele tugineda. Hageja kirjutab, et moraalne kahju põhineb sellel, et hageja jäi loomadest ilma ja sellega jäi ilma loomadega suhtlemise võimalusest. Samas hageja kohtuistungil ütles, et osa loomi jäi talle alles. Mittevaraline kahju on tõendamata. IV. Maakohtu Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära hageja ja poolte esindajate seletused, arvestanud varasemalt antud tunnistajate ütlusi ning hinnanud toimikus olevaid ja tsiviilasjas tõenduslikku tähtsust omavaid dokumentaalseid tõendeid kogumis, t u v a s t a s, 1) hageja on tsiviilasjas nr. 2-01-145

§ 448

ja § 458 alusel esitanud varalise kahju hüvitamise nõude summas 39 148 krooni, millest hüvitis loomade eest summas 20 500 krooni ja saamata jäänud tulu 18 648 krooni, ja liidetud tsiviilasjas nr. 2-08-51347 mittevaralise (moraalse) kahju 25 000 krooni väljamõistmise nõude. 2) vaidlust pole selles, et hagejale tekkis materiaalne kahju seeläbi, et 17.07.2001.a. hukkusid elektrilöögi tagajärjel Vaivara vallas hageja poolt 13.02.2001.a. omandatud maatükil hagejale kuulunud kolm lehma ja üks mullikas. Vaidlus on selles, kui suur on hagejale loomade hukkumisega tekitatud kahju ja kas kostja on kohustatud selle kahju hüvitama. Samuti on vaidlus selles, kas hagejal tekkis mittevaraline kahju seoses tema loomade hukkumisega ja kas kostja peab selle hüvitama. Lähtuvalt nõudeist kohus leidis, et pooltevahelisele suhtele varalise kahju nõudes tuleb kohaldada kuni 01.07.2002.a. kehtinud seaduste sätteid, sest juhtunu toimus 2001.a. juulikuus. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. 1. Hageja viidatud ja kuni 01.07.2002.a. üldnormina kehtinud

§ 448lg.

1 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Selle sätte alusel materiaalse kahju 6 tuvastamine eeldab nelja tingimuse olemasolu: kannatanul peab olema tekkinud kahju, tekkinud kahju ja kahjutekitanu teo vahel peab olema põhjuslik seos, kahjutekitanu tegu peab olema õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju tekitamises süüdi. Ühegi neist puudumisel nõuet rahuldada ei saa.

§ 448lg.

2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Süü puudumise tõendamine lasub kostjal. Erinormina kehtinud

§ 458

sätestas vastutuse suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest ja selle sätte alusel vastutuse tekkimise tingimusteks on: 1) kahju olemasolu kannatanul; 2) põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja suurema ohu allika toime vahel ja 3) suurema ohu valdaja käitumise õigusvastasus. Kehtinud TsMS § 94 lg. 1 kohaselt ei vajanud kohtu poolt tõendamist üldiselt teadaolevaks tunnistatud asjaolu. Selliseks asjaoluks tuleb antud asjas tunnistada seda, et elekter kätkeb endas suuremat ohtu lähikonnale ja et ükski kaitsevõte eraldi ei taga elektriohutust. Seega on elektri puhul tegemist suurema ohu allikaga ja seda ei vaidlusta ka pooled. Kostja on antud juhul elektri valdaja. Vastavalt

§-le 458 on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Seega sõltub kostja vastutus ka vääramatu jõu olemasolust või puudumisest. Kostja on esitanud kohtule Meteoroloogiakeskuse 14.08.2001.a. kirja ilmastikuolude kohta, millega kostja soovib tõendada vääramatu jõu olemasolu. Neist meteoroloogilistest andmeist nähtuvalt pole välistatud, et loomade hukkumise päevale eelnenud päeval olnud tugev äike ja äikesega kaasnenud tugev tuul, puhanguti kuni 25 m/sek, äikesega isegi suurem, võis kahjustada ka mis tahes elektriliini. Hageja ise hagiavalduses on märkinud, et 16-ndal oli torm ja et elektrijuhtmed võisid alla kukkuda tormi tagajärjel. Kuivõrd äikese ja tuule tekkimine ehk ilma muutumine ei sõltunud ei hagejast ega kostjast, on ilmastikunähtus kohtu arvates käsitletav vääramatu jõuna, mis võis mõjutada suurema ohu allikat ja koosmõjus viimasega kahju tekkimist. Selleks, et elekter ei saaks väljuda kontrolli alt, peab olema meetmete süsteem. Selline süsteem on olemas ja väljendub erinevates eeskirjades, samuti Energiaseaduses sätestatud nõuetes ning nende kohustuslikus täitmises nii elektri valdaja kui selle tarbija, samuti elektriseadmete ehitaja ja paigaldaja poolt. Asja kohtuliku uurimise käigus selgus, et kahju tekkimine antud juhul ei olnud mitte valdaja või kasutaja isikliku teo otsene tagajärg, vaid suurema ohu allikana käsitletava elektri ja ilmastikuoludest kui vääramatu jõu koostoimest tingitud tagajärg, mida soodustas ka hageja enda hoolimatu käitumine. Hageja V.K ise kinnitas, et ei kooskõlastanud kostjaga elektrikarjuse paigaldamist elektriõhuliini alla, ning tunnistas samuti, et teadis küll, et ei tohi kõrgepingeliini alla karjust paigaldada, kuid kuna elektrikarjuse juhe oli kummiisoleeriga, eeldas ta, et mingeid tagajärgi sellest ei tulene. Seega ei järginud hageja Energiaseaduse § 15 lg. 6 sätestatud nõudeid, mille kohaselt elektrivõrgu kaitsevööndis on ilma võrguettevõtja loata keelatud ehitada, rekonstrueerida või lammutada hooneid ja rajatisi, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis-, üleujutus- niisutus ja maaparandustöid, istutada ja langetada puid ja põõsaid“ ja on ise sellega oma ettevaatamatuse tõttu aidanud kaasa kahju tekkimisele. Seega, kui hageja oleks elektrikarjuse paigaldamisel järginud kehtestatud nõudeid, s.o isoleerinud elektrikarjuse selle osa, mis läbib elektriliinide kaitsevööndi, takistades sellega võimalikust elektriliini pealelangemisest põhjustatava elektrikarjuse pingestumise, siis ei oleks kahjulikku tagajärge loomade hukkumisena juhtunud. Vastavalt

§-le 458 sõltub kostja vastutus lisaks vääramatu jõu olemasolule või puudumisele ka kannatanu enda tahtlusest. Kohus asus seisukohale, et tõendamist ei leidnud hageja enda tahtlus juhtunu põhjustamisel, kuid ilmselgelt on hageja oma käitumisega soodustanud juhtunu tagajärgede saabumist ning seda tuleb käsitleda hageja raske 7 ettevaatamatusena

§ 462sätte mõttes, mille lg.

1 sätestab, et kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga – sõltuvalt ka tema süü astmest) tuleb hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Iseasi on, kas hageja saanuks, võinuks, osanuks, suutnuks või tahtnuks mingil moel temal tekkinud kahjusid vältida või vähendada. Tehniline akt nr. 1-201 tõendab elektrikarjuse olemasolu loomade hukkumise ajal. Asjas osalenud tunnistajate V.V ’i, J.S ’i ja S.S ’i ütlustest tuleneb, et sündmuskohal oli paigaldatud elektrikarjus, katkenud elektriõhuliinijuhe puudutas elektrikarjust ja lehmad hukkusid, puudutades elektrikarjuse traati. Kostja on tuvastanud, et katkenud elektrijuhe oli langenud liini alla risti monteeritud elektrikarjuse liinile, hukkunud lehmad lamasid elektrikarjuse vahetus läheduses, kaugus umbes 15 m, kusjuures rohi oli katkenud õhuliini ümbruses tallamata, elektrikarjuse liin oli rajatud ilma AS Narva Elektrivõrk eelneva kooskõlastuseta. Viidatud asjaolusid kinnitab 18.07.2001 kinnitatud Tehniline akt nr. 1-

1. Hageja neid asjaolusid ümber ei lükanud. Asjas oleva ostu-müügilepingu kohaselt ostis hageja maatüki Eesti riigilt 13.02.2001.a. Viidatud lepingu p. 2.
2. sätestab, et ostja, s.t. hageja, oli teadlik lepinguobjekti kitsendustest, sealhulgas kohustusest täita energiaseadust. Lepingu p. 6.
3. sätestab seadusjärgsed kitsendused, mishulgas on kirjas, et omanik peab lubama teostada liini teenindamiseks vajalikke töid liini trassil, avariitöid võib teha omanikuga eelnevalt kokku leppimata. 1994.a. Eeskirja EE I -3-7 p.705.55 kohaselt õhuliinide ristumisel elektrikarjusega, traat- jm. metallaedadega peavad viimased olema kaitstud õhuliinijuhtmete pealelangemise eest. Kohtuistungil hageja siiski tunnistas elektrikarjuse olemasolu. Hageja ise ütles, et tema teadis küll, et ei tohi liini alla paigutada elektrikarjust, kuid arvas, et kuna on olemas kummist isoleer, siis midagi ei saa juhtuda. Seega on kahju tekkimine tingitud hageja kui kannatanu enda käitumisest. Kuigi antud juhul on tekkinud hagejal materiaalne kahju tema loomade hukkumise tõttu elektrilöögi tagajärjel ja elektri valdaja on kostja, ei leidnud kohtus usaldusväärselt tõendamist, et oleks põhjuslik seos kahju ja kahju tekitaja tegevuse või tegevusetuse vahel või et valdaja teod oleksid õigusvastased või et oleks olemas valdaja süü enam kui kerge ettevaatamatuse vormis. Samas on tõendamist leidnud, et hagejal tekkinud kahju on tingitud tema enda õigusvastasest käitumisest, mis seisneb elektrikarjuse omavolilises paigaldamises seadusega keelatud piirkonda, millega hageja ise on rikkunud lähikonnale suuremat ohtu kujutava allika kasutamiseks sätestatud erieeskirju. Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on hagiavalduses väitnud, et kostja elektriliin ei olnud ohutu ja ei vastanud ehitusnõuetele ning palunud kohtul välja nõuda seda väidet tõendavad dokumendid. Hageja on esitanud dokumendid, mis tal on olnud. Kohus vahendas tõenditena nõutavate dokumentide taotlused, mistõttu ei ole kohtul võimalik arvestada hageja esindaja viiteid sellele, et kostja ei ole esitanud kõiki hageja nõutud dokumente. Tarbetu on hageja esindaja väide, et nõutud dokumente ei esitatud, hageja soovis neid näha ja ootas nende esitamist ja kuna neid pole, on kostja kohustatud kahju hüvitama. Samas ei ole hageja oma seisukohta kostja juba esitatud tõendite suhtes väljendanud teisiti, kui lugenud neid ebapiisavaiks. Hageja ei ole põhjendanud, miks need või teised toimikus olevad tõendid teda ei rahulda. Seega jäi kohtuliku arutelu käigus selgusetuks, kuidas hageja oleks käitunud, kui ta oleks need dokumendid saanud. Kohus asus seisukohale, et tõendite nõudmine ainuüksi selleks, et näha, palju vastaspoolel on materjali, mis võimaldab hinnata, et nende seadmed olid töökorras, ei ole põhjendatud. Pool kas esitab nõutud dokumendid, kui tal need on, või ta ei esita dokumente, kui neid pole, ning teisel poolel on sellest tulenevalt õigus kaaluda oma nõuete või väidete põhistatust. Kostja süü hindamisel tuleb tõdeda, et kostjal ei olnud võimalik ette näha, et hageja paigaldab kostjale kuuluva elektriliini alla ebaseaduslikult elektrikarjuse. Kostja elektriliinid olid töökorras ja vastasid kehtestatud nõuetele. Õhuliin tuleb lugeda töökorras olevaks selle 8 põhjal, et liin enne õnnetusjuhtumit töötas pikka aega normaalrežiimil. Hageja ei tõendanud, et tal oleks tulnud teha varasemalt mingeid väljakutseid või muid täheldusi elektriliini mittekorrasoleku suhtes. Kohtule esitatud perioodilist liinide ülevaatust kajastavad aktid on tehtud plaanilises korras 1999.a. ja 2000.a. septembrikuus ja neist nähtuvalt oli liin töökorras. Kohtul puudub alus kahelda selles, et õhuliin töötas ja et selle katkemine võis olla põhjustatud kujunenud halbadest ilmaoludest ehk vääramatust jõust. Samas nähtub kostja esindaja G.G ’i tunnistusest, et liin oli vana, pärines 1984.a. ja vajas väljavahetamist ja et liin juhtunu järgselt ka vahetati. Järelikult pole samal ajal ka välistatud, et juba uuendatud liinile poleks ilmastikuolud nõnda mõjunud, et liin oleks katkenud. Selletõttu võib käsitleda kostja tegevusetust elektrijuhtmete vahetamisel süü astmelt kerge ettevaatamatusena ega saa välistada suurema ohu allika valdaja vastutust tervikuna. Kuna hageja ei ole usaldusväärselt suutnud põhjendada, milles on kostja kui suurema ohu allika valdaja süü juhtunu läbi hagejale kahju tekkimises, kostja omakorda ei lükanud usutavalt ümber hageja väiteid selle kohta, et tehniline rike võis olla ka alajaama seadmetes, siis leidis kohus, et kostja suurema ohu allika valdajana vastutab tekkinud kahju eest vastavalt

§-le 458, kuid osaliselt, sest kohus rakendab

§ 462

sätteid ja vähendab nõutava hüvitise suurust, tulenevalt kannatanu ja kahjutekitaja süü astmest. Kahjusumma määratlemisel lähtub kohus ka kostja väitest, et varalise kahju suurus on tõendamata. Loomade hinna kohta pole tõendeid esitatud. Kuna kostja on aga korduvalt kinnitanud, et kostja suurema ohu allika valdajana ei ole põhimõtteliselt keeldunud õigustatud kahju hüvitamisest ja pakkunud hagejale võimalust uute noorloomade ostmiseks, kuid hageja pole sellega nõustunud, siis peab kohus seaduspäraseks hageja nõutavat kahjusummat vähendada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista varalise kahju katteks 15 375 krooni, kuna just sellise summa on kohus kord juba välja mõistnud ja kostja pole selle summa suurust ka vaidlustanud.

§ 461sätib kahju hüvitamise ulatuse, iseloomu ja suuruse nõude.

Selle sätte järgi hüvise väljamõistnud kohus kohustab vastutavat isikut kahju hüvitama natuuras või hüvitama täielikult tekitatud kahjud (

§ 222

). Viidatud § 222 sätib võlgniku kohustuse hüvitada kahjud, kusjuures paragrahvi lg. 1 käsitleb kohustist võlgniku ja kreeditori vahel ning lg. 2 sätestab, et kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kohtuliku arutelu käigus ei leidnud tõendamist pooltevahelise võlgniku-kreeditori suhte olemasolu, mistõttu hagi saamata jäänud tulu nõudes tuleb jätta rahuldamata. Saamata jäänud tulu hüvitamist

§ 458ette ei näe.

Lisaks on saamata jäänud tulu suurus tõendamata ja esitatud suvalise summana. Seega saamata jäänud tulu nõue summale 18 648 tuleb jätta rahuldamata. 2. Hageja viidatud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestas juhtunu toimumise ajal ja sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest kuuluks hüvitamisele kogu tekitatud kahju. Kehtinud TsÜS § 172 lg. 2 täpsustas, et isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Sama paragrahvi lg. 3 ja 4 kohaselt juhul, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju ja hüvituse suuruse määramisel arvestab tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Moraalne kahju kuulub TsÜS §st 172 lg. 2-4 tulenevalt hüvitamisele rahalise hüvitisena. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-21-11-04 selgitanud, et kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-111-96 märgitakse et: "Kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna 9 hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla." Sama otsuse kohaselt heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel. Selliseid asjaolusid ei ole hageja esitanud ega kohus tuvastanud. Hageja ei tõendanud, milles tema moraalne kahju õieti seisneb. Eeltoodust tulenevalt peab tõendatud olema, et üleelatu jättis jälje isiku psüühikasse, et sellega kaasnesid olemuslikud muudatused isiksuses (psüühika või närvitegevuse häire). Kohus saab hinnata üksnes tajutavaid asjaolusid. Selliseid tagajärgi ei ole hageja millegagi tõendanud. Riigikohus on andnud selgitusi, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole käsitletav moraalse kahjuna. Inimene võib kogeda ka väga erinevaid tundeid nagu hirmu-, õudus-, põlgus-, õnnetunne jne. Tunne on hetkeliselt tajutav ja võib kaasa tuua ka tagajärgi, kuid hageja mingite selliste tagajärgede tekkimist ei tõendanud. Hageja on moraalse kahju nõuet põhjendanud vaid sellega, et temal oli loomade hukkumisega seoses ka hingelisi läbielamis ja et tema südame isheemiatõbi järsult ägenes. Kuid inimeste elu on seotud nii rõõmu kui ka teiste positiivsete emotsioonide, kannatuste, pettumuste ja valuga, mistõttu hageja viidatud asjaolud ei moodusta mittevaralist kahju. Moraalse kahju nõue ei saa kujuneda iseseisva rikastumise allikaks või ka täiendavaks sissetulekuks. Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-70-97 selgitab, et tulenevalt PS §-st 25 kuulub õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati. Õigusvastase teo all ei saa mõista vaid kahju tekkimist, vaid õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Hagejale ei ole aga õigusvastaselt moraalset kahju tekitatud. Lähtudes tuvastatud asjaoludest kohus leidis, et hageja moraalse kahju nõue on põhjendamatu ja tõendamata ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna moraalse e. varalise kahju nõude on hageja esitanud VÕS kehtivuse ajal ja VÕS’i sätteist lähtuvalt, siis on arvestatav, et Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-45-08 selgitab, et VÕS § 127 lg. 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse isiku väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole isiku tegu kahju põhjuseks. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg. 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Hageja on kinnitanud, et seoses juhtnuga tema südame isheemiatõbi ägenes. Järelikult on tegemist hageja kroonilise haigusega, mis aastatega paratamatult süveneb ja mille tekkimise aluseks ei saa lugeda hageja loomade hukkumist. Narva Perearstikeskuse 11.01.2007.a. kirjast nähtuvalt diagnoositi V.K ’il ebastabiilne stenokardia, kroonilised kõhunäärme ja sapipõie põletik, absoluutne transitoorne arütmia. 08.01.2002.a. määrati kostja töövõime kaotus aga lähtuvalt üldhaigestumisest. Samas selgus kohtuistungil ka, et mitte kõik hageja loomad ei hukkunud. Järelikult jäi hagejale jätkuvalt võimalus loomadega suhelda ja neid armastada. 01.07.2002.a. jõustunud TsÜS § 150 lg. 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või teada saama pidi. Kuna hageja seob mittevaralise kahju nõude 16.07.2001.a. toimunud loomade hukkumisega, siis alates hiljemalt arsti juurde pöördumisest 2001.a.oktoobrikuus pidi hageja olema teadlik tema õiguste rikkumisest. Hagi on aga esitatud pärast 01.07.2002.a. jõustunud VÕS sätteist lähtuvalt alles 08.02.2008.a. Ka esmane pöördumine kostja poole mittevaralise kahju nõudes toimus alles 2008.a. TsÜS § 143 kohaselt kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on 10 nõude aegumise kohaldamist taotlenud. Seega tuleb kohaldada hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude suhtes aegumist ja jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kokkuvõttes tuli kohus järeldusele, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt varalise kahju nõudes summas 15 375 krooni, Muus osas tuleb hagid jätta rahuldamata, kuna on tõendamata, põhjendamata ja aegunud. Hagi on menetluses alates 04.10.2001.a. Alates 01.01.2006.a. jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS RakS § 3 kohaselt „Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut“. Kehtinud TsMS § 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab kohus kohtukulud poolte endi kanda. Kohus kohaldas TsÜS §-de 143, 150, VÕS 127,

§ 448, 458 sätteid ja juhindus Ts

MS §-de 230, 440-442, § 632 lg. 1 nõudeist Kohtunik allkiri/ S.Tooming Ärakiri õige Nooremreferent I.Golubev Kohtuotsus jõustus 02. veebruar 2009.a Nooremreferent I.Golubev 11 12