KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 29.mai 2006. a Tallinn, Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-03-

) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

§ 14

lg 2 alusel võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud.

§ 15

lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

§ 18

lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.

§ 18lg 2 /…/.

Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja poolt enne abielu omandatud korter ja elamu vundament vallasasjadena, mis muutusid abielu ajal kinnisasjadeks, on ühisvaraks või mitte. Kinnistu Xxx mõtteline osa Lähtudes Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-164-06 on Xxx kinnistu mõttelise osa näol tegemist kostja lahusvaraga. Vastavalt sellele lahendile on korterit vallasasjana omanud abikaasa lahusvarana tegemist kui omand kinnisasjale tekkis abielu ajal. Riigikohus on asunud seisukohale: Esmapilgul võib nõustuda kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, tuleb korteriomand lugeda

§ 14lõikest 1 tulenevalt alati abikaasade ühisvaraks.

Selline seisukoht oleks aga vastuolus eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 211, mis sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Viimatinimetatud sättele tuginedes on kolleegium

1. märtsi
2. a otsuses tsiviilasjas nr 32-1-16-05 (RT III 2005, 11, 110) leidnud, et vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Samuti on viidatud otsuses leitud, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisel korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Kuivõrd vaidlustamata asjaolude kohaselt omandas kostja kõnealuse korteri vallasasjana enne abielu, siis

§ 15lõikest 1 tulenevalt oli ta korteri kui vallasasja ainuomanik.

EES §-st 211 tulenevalt sai ta korteriomandi ainuomanikuks. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et abielu jooksul oleksid pooled teinud sellele kinnistule parendusi, mis võimaldaks lugeda selle

§ 14lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks.

Hageja küll on väitnud, et elades antud korteris pooled tegid selles remonti valmistudes lapse sünniks, kuid ei ole osundanud ega ka tõendanud seda, mis ulatuses seda remonti tehti ja kuivõrd vaidlusaluse korteri väärtus sellest kasvas. Tunnistaja E.R ütluste kohaselt tehti ka Xxx korteris remonti köögis ja duššinurgas, kuid nagu osundas tunnistaja, oli tegemist 6 Tsiviilasi nr 2-03-627 sanitaarremondiga (II kd tl 199). Tunnistaja H.J ütluste kohaselt xxx tänaval pooled remonti ei teinud. Kohus leiab, et esitatud tõendite põhjal ei saa lugeda antud kinnistut abikaasade ühisvaraks ei

§ 14

lg 2 ega ka

§ 19lg 2 p 4 alusel.

Tulenevalt eelviidatud sätetest on mõlemal juhul eelduseks vaidlusaluse vara väärtuse oluline suurenemine. Esitatud asjaoludel usub kohus, et kui pooled kavatsesid asuda algselt elama Xxx-2 korterisse, siis võimalik on oletada, et mingil moel seda korterit kohendati. Sellele viitavad ka tunnistaja E.R ütlused, kuid kohtu arvates sanitaarremont ei tõsta vaidlusaluse vara väärtust oluliselt. Seda, et seal oleks tehtud olulisel määral parendusi ja need parendused oleksid oluliselt tõstnud selle vara väärtust, ei ole pooled osundanud. Seega ei ole alust antud kinnistut lugeda abikaasade ühisvaraks või kalduda selle arvel kõrvale abikaasade osade võrdusest ühisvara. Kinnistu Tuleviku 3 Tulenevalt kehtivast õiguspraktikast ja tuginedes AÕS § 118 lg 1 tuleb lugeda kinnistu Tuleviku 3 abikaasade ühisomandiks, kuna omand praegu eksisteerivale esemele – kinnisasjale – tekkis vaieldamatult abielu ajal. AÕS § 118 lg 1 järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Seega omandati vaidlusalune kinnisasi abielu kestel ning see tuleb

§ 14

lg 1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa. Ei ole vaidlust selles, et kostja omandas vaidlusaluse elamu vundamendi enne abielu ja see oli tema lahusvara. Vastavalt esitatud tõenditele – kinnistusraamatu väljavõttele – kanti kostja kinnistusraamatusse omanikuna sisse 14.09.1999.a. vastavalt 15.04.1999.a. esitatud avaldusele, st abielu ajal. Vastavalt

§ 14

lg 1 on abielu ajal omandatud vara abikaasade ühisvara ja seega on ka antud kinnistu abikaasade ühisvaraks. Poolte poolt esitatud tunnistajate ütlused omavad aga tähtsust selles osas, kas on alust kõrvale kalduda antud kinnistu osas poolte võrdsuse põhimõttest, arvestades seda, mil määral kinnistu väärtus suurenes abikaasade ühise panuse arvelt, kui selline panustamine üldse aset leidis. Hageja väidete kohaselt leidis aset kogu ehitamine abielu ajal ja selliseks nagu maja oli abielu lõpuks sai ta nende ühise töö läbi. Kostja seisukoha kohaselt maja ehitati valmis juba enne abielu ja abielu ajal seal ei tehtud midagi mämisväärset. Selle põhjenduseks esitas kostja väite, et abikaasadel ei olnud varalisi vahendeid selle ehitamiseks. Kostja väidete kohaselt on kõik kulutused, mis on kantud abielu ajal kandnud tema oma lahusvara arvelt, milleks on isalt saadud EVP-d maa erastamiseks, enne abielu soetatud ehitusmaterjalid. Nagu nähtub elamu ostu-müügilepingust, omandas kostja

1. aastal kahekorruselise elamu vundamendi (II kd tl 177). Tunnistaja E.R ütluste kohaselt oli poolte abielludes olemas vaid sokkel korrus, mida tunnistaja nägi. Samuti on tunnistaja näinud kostja ja tema sõprade poolt maja ehitamist. Ehitamisest võttis osa ka kostja isa H.J. Majakarp sai valmis tunnistaja ütluste kohaselt 1995.a. ja pooled kolisid sinna sisse, olgugi siseviimistlus ei olnud valmis. Nad elasid seal algul ühes toas. Tsiviilasi nr 2-03-627 7 Tunnistaja H.J ütluste kohaselt oli majakarp valmis juba
2. aastaks st ajaks kui pooled abiellusid. Tunnistaja ütluste kohaselt olid seinad püsti, katus peal ja uksed-aknad ees. Samas tunnistaja ütluste kohaselt sai maja elamiskõlbulikuks 1996.a., kui pooled sinna sissekolisid, kuna siis oli paigaldatud ka keskküte. Esitatud tunnistajate ütlused on oluliselt vasturääkivad selles osas, millises seisundis elamu oli, kui pooled abiellusid ja millal ning kui palju maja ehitati poolte abielu ajal. Selline vastuolulisus on kohtu arvates põhjendatav osaliselt sellega, et tegemist asjaoludega, mis leidsid aset enam kui 12 aastat tagasi ja teisalt seetõttu, et nagu on pooled ka kinnitanud, kooselu poolte vahel algas juba 2 aastat enne abielu. Seega on võimalik, et tunnistajate teadmised ehituse käigust võivad pärineda ka ajast, kui pooled elasid koos, kuid enne abielu registreerimist. Ühtelangevad on aga tunnistajate ütlused selles osas, millal ehitustööd hoogustusid. Mõlema tunnistaja ütluste kohaselt hakkasid tööd majas aga edenema siis, kui pooled olid nn A mõisa müünud ja neil tekkis raha, et osad tööd tellida ehitajatelt. Vastavalt esitatud lepingule müüdi nn A kinnistu 2000.a. ja vastavalt hageja poolt esitatud kontoväljavõtetele laekus ka raha selle eest 2000.a. Vastavalt poolte endi väidetele ja tunnistaja ütlustele ning kinnisvara hindamisaktile, oli elamu välja ehitatud osaliselt. Siseviimistlus on lõpetamata, kuid on väljaehitatud osad toad, köök, saun, katlamaja. Maja välisviimistlus on pooleli. Hinnates antud tõendeid, kohus leiab, et antud kinnistu osas tuleb poolte osad lugeda võrdseks. Alusetud on kostja väited, et antud vara osas on teinud kulutusi vaid kostja ja hageja ei ole sinna panustanud. Esitatud väidetes ja tunnistajate ütlustes on üheselt selge, et maja on parendatud oluliselt poolte kooselu ajal. Siseviimistluse olemasolu majas enne abielu ei ole keegi väitnud, kuid lahuselu alguseks oli see mitmetes tubades ja abiruumides tehtud: osad magamistoad, köök, saun. Kohus arvestab ka seda, et pooled elasid selles majas vähemalt viis aastat ja seda koos lastega. Seega pidi maja olema sellises korras, mis võimaldas seda teha sel määral pika aja jooksul. Samuti on mõlemad tunnistajad, vaatamata nende ütluste lahknevusele, kinnitanud, et majas hakkasid tööd edenema peale seda, kui pooled müüsid nn A kinnistu ja neil tekkis raha. Nagu nähtub eelnevast, kinnistati maa ja kostja kanti kinnistusraamatusse 1999.a., aga A kinnistu võõrandati peale seda ja seega ka olulised muutused hakkasid toimuma tunnistajate ütluste kohaselt just peale seda. Antud tunnistajate ütlused kummutavad ka kostja esindaja vastuolulised selgitused ka nn A kinnistust saadud raha osas. Nimelt on kostja oma 03.02.2006.a. koostatud seisukohtades küll analüüsides hageja konto väljavõtet leidnud, et ühtekokku on saadud 297 000,00 kroonist kulutatud perekonna huvides 212 000,00 kr. Sellest millegi pärast loeb kostja majale kulutatuks vaid ca 41 000,00 kr, aga kulutusi maja sisustamisele nagu külmkapp, elektripliit, pehmemööbel ta ei pea kulutusteks, mis tehti majale, kus pere elas. Kinnistu väärtus 8 Tsiviilasi nr 2-03-627 Asja harilik väärtus on TsÜS § 65 kohaselt selle asja kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja poolt esitatud Oberhaus Kinnisvara hindamisakti (II kd tl 28 jj) kohaselt oli kinnistu hind 14.12.2004.a. seisuga ca 440 000,00 kr. M hinnangu kohaselt, mis oli küll tehtud vaid välise vaatluse alusel, oli 09.03.2006.a. selle kinnistu turuväärtuseks 600-700 tuhat krooni. Kostja ei ole oma poolseid väiteid kinnistu hinna osas millegagi tõendanud. Kohus leiab, et antud kinnistu hinnaks tuleb lugeda, arvestades üldteada asjaoluna seda, et viimase aasta jooksul on kinnisvara hinnad oluliselt tõusnud ka Harjumaal, 600 000,00 kr. Kohus lähtub sellest, et viimati esitatud hinnang on antud küll vaid välise vaatluse põhjal, kuid see ei ole mämisväärses vastuolus üle aastataguse hinnanguga arvestades üldist hindade tõusu. Vallasvara koosseis Pooltel on vaidlus selles, kas lugeda keskküttekatelt eraldi varaks või on see maja päraldis. Kohus leiab, et tegemist on maja päraldisega, kuna see on kohtu arusaamist mööda paigaldatud ja see läbi muutunud maja osaks. Sellele viitab ka tunnistaja H.J ütlused vastastamisel (II kd tl 200), mille kohaselt toodi puukatel hiljem, kuna õliküte läks liiga kalliks. Seega võib oletada, et antud vaidlusalune katel on juba töösse rakendatud ja selle eraldamine ei ole otstarbekas. Mullivanni osas ei ole pooled väitnud, et see oleks paigaldatud ja seega võib seda käsitleda iseseisva asjana ning see kuulub jagamisele. Samuti on vaidlus selles, kas saab lugeda sõiduautot XXX ühisvaraks või mitte. Nagu nähtub AKR-i õiendist on antud sõiduk kustutatud 2002.a. Kas see sõiduk ka eksisteerib, ei ole keegi esitanud mingeid andmeid. Kuna poolte kooselu lõppes 2003.a. ja abikaasade ühisvara jagamine toimub abieluliste suhete lõppemise seisuga tulenevalt

§ 18

lg 2 II lausest, siis selle sõiduki olemasolul oleks tähtsust, kui oleks tõendatud, et see sõiduk eksisteerib. Kuna seda ei ole tõendatud siis tuleb see välja jätta abikaasade ühisvara loetelust. Seega on kohtu arvates antud asjas abikaasade ühisvaraks järgmised asjad:

1. Kinnistu Xxx 600 000,00 (sealhulgas keskküttekatel
2. Sõiduauto XXX reg nr xxx
3. Sõiduauto Xxx reg nr xxx
4. Sõiduauto xxx reg nr xxx
5. Traktor xxx
6. Pehmemööbel
7. Pliit
8. Külmkapp
9. Videokaamera
10. Televiisor
11. Arvuti 486
12. Värviprinter Olivetto JP 192
13. Triikraud TH C-450
14. Köögikombain Thomado 4002
15. Muusikakeskus Sharp 1500 CD-BA
16. Pesumasin Indesit 9 Tsiviilasi nr 2-03-627
17. Mikrolaine ahi Whirlpool AVH 506
18. Kohvimasin Philips HD 430
19. Õmblusmasin Brother
20. Mullivann Vallasvara väärtus Poolte vahel on vastuolusid ka vallasvara hinna määramisel, millele on pooled küll vastu vaielnud, kui ei ole oma seisukohti millegagi tõendanud. Hageja pakutud Kostja pakutud
21. Kinnistu Xxx 600 000,00 (sealhulgas keskküttekatel 11 000,00)
22. Sõiduauto XXX reg nr xxx 8 000,00 6 000,00
23. Sõiduauto Xxx reg nr xxx 20 000,00 10 500,00
24. Sõiduauto XXX reg nr xx 5 000,00 4 000,00
25. Traktor XXX 10 000,00 7 500,00
26. Pehmemööbel 8 700,00 5 300,00
27. Pliit 3 500,00 2 500,00
28. Külmkapp 4 600,00 3 300,00
29. Videokaamera 12 000,00 9 250,00
30. Televiisor 4 500,00 2 700,00
31. Arvuti 486 1 900,00 1 900,00
32. Värviprinter Olivetto JP 192 1 000,00 1 000,00
33. Triikraud TH C-450 213,00 213,00
34. Köögikombain Thomado 4002 1000,00 1 000,00
35. Muusikakeskus Sharp 1500 CD-BA 3 000,00 3 000,00
36. Pesumasin Indesit 9 000,00 9 000,00
37. Mikrolaine ahi Whirlpool AVH 506 1 000,00 1 000,00
38. Kohvimasin Philips HD 430 989,00 989,00
39. Õmblusmasin Brother 2 000,00 2 000,00
40. mullivann 20 800,00 17 000,00 Kohus leiab, et antud asjaoludel – poolte vasturääkivad ja tõendamata hinnad – tuleb kohaldada esitatud vara hindade kindlaksmääramiseks poolte pakutud hindade aritmeetilist keskmist. Seda on hageja ka omalt poolt pakkunud, kuid kostja ei võtnud seda kompromissettepanekut vastu. Samas ei vaevunud kumbki pool ka põhjendama, miks ta arvab oma hinnad õigemad olema kui teise poole omad. Seega on vaidlustatud hinnaga vara hinnad järgmised:
49. Sõiduauto XXX reg nr xxx Sõiduauto Xxx reg nr xxx Sõiduauto XXXreg nr xxx Traktor XXX Pehmemööbel Pliit Külmkapp Videokaamera Televiisor 8 000,00 20 000,00 5 000,00 10 000,00 8 700,00 3 500,00 4 600,00 12 000,00 4 500,00 6 000,00 10 500,00 4 000,00 7 500,00 5 300,00 2 500,00 3 300,00 9 250,00 2 700,00 7 000,00 15 250,00 4 500,00 8 750,00 7 000,00 3 000,00 3 950,00 10 625,00 3 600,00 10
50. mullivann Tsiviilasi nr 2-03-627 20 800,00 17 000,00 18 900,00 Vara jaotus poolte vahel ja hüvitis enimsaadu arvelt

§ 19

lg 3 järgi määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.

§ 19

lg 4 kohaselt kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vara punktid 11-19 jäävad hagejale ja vara punktid 4 – 10 jäävad kostjale. Seega selles oss on pooled saanud kokkuleppele ja kohus arvestab sellega. Vaidlustatud on kostja poolt see, et kõik sõidukid jääksid talle ja tema arvates peaks jääma XXX ja Xxx hagejale, kuna esimene on niigi hageja nimel ja teise jaoks on laenanud raha hageja ema. Samuti leiab kostja, et mullivanni tuleks jätta hagejale. Hageja oli selle arvestanud küll endale jääva vara hulka, kuna soovis endale ka kinnistut Xxx. Mõlemad pooled soovivad aga jätta kinnistu Xxx enda omandisse. Seda on avaldanud hageja ja sellele on tuginenud ka kostja, kuna lähtus sellest, et tegemist on tema lahusvaraga. Kinnistu Xxx osas kohus leiab, et see kinnistu tuleb jätta kostja omandisse. Kohus lähtub sellest, et antud kinnistul asuv vundament oli kostja omandis enne poolte vahelist abielu ja kostja on seda ehitanud seni ajani. Seejuures kasutab kostja ja tema uus perekond seda elamut oma elukohana ka praegu. Samuti võtab kohus arvesse seda, et kostja sissetulek on, nagu nähtub antud asja raames elatise nõude arutelul, suurem ning kuna temal tuleb ilmselt enamsaadu arvelt hagejale hüvitist maksta, siis on kostja osas tõenäolisem selle hüvitise maksmisega toime tulla ilma, et peaks antud kinnistu võõrandama. Mullivanni osas kohus leiab, et arvestades eelnevat (kinnistu Xxx jätmist kostjale), tuleb ka antud vara jätta kostjale. Nimelt kohus leiab, et kuna antud vann on poolte poolt ostetud antud elamu jaoks ja eeldatavasti planeeritud sinna paigaldamiseks ja kuna hagejal ilmselt ei pruugi olla võimalust selle paigutamiseks oma eluruumidesse, siis oleks otstarbekas jätta see vann sellele, kellele jääb maja st kostjale. See, et hageja soovis antud vanni endale, lähtus kohtu arvates hageja poolt esitatud jaotusettepanekust, kus ka kinnistu Xxx jäi hagejale. Sõnaselget soovi, et hageja igal juhul soovib vanni endale ei ole asja arutamise käigus hageja esitanud ja kohus ei näe ka mingit põhjust sellise erilise soovi olemasoluks hageja. Autode jaotamise osas kohus nõustub kostja taotlusega, mille kohaselt peaks ka hagejale osa sõidukeid jääma. Seetõttu tuleks hagejale jätta eelkõige sõiduk XXX, kuna see on praeguses seisus juba registreeritud hageja nimele ja seeläbi ei põhjusta sõiduki jätmine pooltele lisakulutusi omaniku ümbervormistamise riigilõivu näol, mis praegusel ajal on 600,00 kr (ARK-i koduleht: http://www.ark.ee/atp/?id=33546). Lähtudes kõigest eelnevast tuleb poolte ühisvara jagada järgnevalt: Hagejale tuleb jätta: 11 Tsiviilasi nr 2-03-627 12. Sõiduauto XXX reg nr xxx 13. Sõiduauto Xxx reg nr xxx 14. Arvuti 486 15. Värviprinter Olivetto JP 192 16. Triikraud TH C-450 17. Köögikombain Thomado 4002 18. Muusikakeskus Sharp 1500 CD-BA 19. Pesumasin Indesit 20. Mikrolaine ahi Whirlpool AVH 506 21. Kohvimasin Philips HD 430 22. Õmblusmasin Brother KOKKU 7 000,00 15 250,00 1 900,00 1 000,00 213,00 1 000,00 3 000,00 9 000,00 1 000,00 989,00 2 000,00 42 352,00 Kostjale tuleb jätta: 23. Kinnistu Xxx 24. Sõiduauto XXXreg nr xxx 25. Traktor XXX 26. Pehmemööbel 27. Pliit 28. Külmkapp 29. Videokaamera 30. Televiisor 31. mullivann KOKKU 600 000,00 4 500,00 8 750,00 7 000,00 3 000,00 3 950,00 10 625,00 3 600,00 18 900,00 660 325,00 Poolte ühisvara väärtus on kokku 702 677,00 kr (42 352,00 + 660 325,00), milles kummagi poole osa on 351 338,50 kr (702 677,00 / 2). Kuna kostja sai enam vara, siis tuleb tal hagejale hüvitad

§ 19lg 4 alusel 308 986,50 kr (660 325,00 - 351 338,50) . KOHTUKULUD Tulenevalt kehtiva Ts

MS rakendusseaduse § 3 kuulub antud asjas menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel kohaldamisele kuni 31.12.2005.a. kehtinud TsMS